Prantsuse revolutsioon (2)

Prantsuse revolutsioon
Enne revolutsiooni oli Prantsusmaal absolutistlik valitsemisviis. Kuningas valitses
parlamendist ja konstitutsioonist sõltumata kuni 1789. aastani. Tollal ajal oli riigi rahakotiga kehvad lood, kuigi kuningas sest välja ei teinud ja raiskas raha mõtetult
nagu näiteks kulutati suuri summasid õukondlikule luksusele, sõdadele ja valitsemise-
le. Et neid suuri kulutusi taandada tuli suurendada makse, mida ka tehti. Sellel ajal
oli kolm seisust: esimene seisus koosnes vaimulikest, teine seisus koosnes aadlikutest
ja kolmas seisus koosnes talupoegadest ja linnarahvast. Neist maksis makse ainult kolmas seisus, kuhu kuulusid ka pankurid, advokaadid ja arstid.
Inimeste sissetulekust läks üle 60% erinevatele maksudele, mille tõttu halvenes riigi
majanduslik olukord. Kolmanda seisuse jõukamad tahtsid võrdõiguslikust aadlike ja
vaimulikega. Talupojad ei olnud rahul oma suurte koormistega. Need suured pinged viisid väljapääsmatu rahandusliku olukorrani ning 5.mail
1789 kogunesid Versailles ’sse üle 175 aasta kokku generaalstaadid . Kuid ka nende seas olid suured vastuolud, sest kolmas seisus nõudis uut hääletussüsteemi. Vas-
tuolude pärast lahkusid kolmanda seisuse saadikud generaalstaatide hulgast ning moodustasid Rahvuskogu . See pidi olema kogu rahva vaieldamatu  esindusorgan.
Rahvuskoguga ühinesid mõned aadlikud ja vaimulikud , kes koos Rahvuskoguga
moodustasid Asutava Kogu. Asutava Kogu. Selle ülesanne oli koostada põhiseadus, mis pidi olema uue riigikorra aluseks. Koos asutava kogu moodustamisega kasvas kogu riigis poliitiline aktiivsus.
Ühiskondlikele pingetele andsid hoogu 1787 ja 1788 aasta ikaldused. Peagi moodustati rahvuskaart, mis vallutas 14. juulil 1789. aastal Bastille ’i kindluse. See kindlus oli prantsuse kuningavõimu sümbol ja 14. juulist sai hiljem Prantsusmaa rahvuspüha. Selle, 14. juuli, sündmusega algaski revolutsioon.
Monarhiavastased ideed hakkasid levima üle Prantsusmaa ning kuningat sunniti kinnitama Asutava Kogu õigust anda välja seadusi ja lasta kodanikukaitsel tegutseda.
Kaotati seisuslikud eesõigused ning talupojad vabastati teotööst. Vähe sellest, et seisuslikud eesõigused kaotati, hävitati varsti ka aadliseisus. See võrdsustas ühiskonda veelgi. Asutav Kogu võttis vastu „Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsiooni”, mis koostati Ameerika Iseseisvusdeklaratsiooni eeskujul. Esimene põhiseadus sisaldas
palju võrdõiguslikust ja valgustatud põhimõtteid. Sellega kehtestati võimude lahusus , kus kuningale kuulus täidesaatev võim ja kohtule kohtuvõim. Kuna põhiseaduse vastuvõtuga lõpetas Asutav Kogu oma tegevuse, sai uueks keskseks riigivõimuorganiks seadusandliku võimu eeskostja Seadusandlik Korpus. Nende seas olid 2 aktiivset ning äärmuslikku poliitilist jõudu. Ühed nendest , jakobiinid , pooldasid revolutsiooni jätku. Teised seevastu olid monarhia pooldajad . Nende vahele mahtus veel määratlemata osa – soo. Nad olid kord ühe kord teise äärmuse toetajad.
1792. aastal vallutati kuningaloss ja pandi kuningas ja tema pere vangi. Kuningast
tehti konadik nimega Louis Capet . Selle sündmusega kukutatigi kuningavõim.
Riik vajas uut esindusorganit, seetõttu hakati ette valmistama uut rahvaesinduskogu.
Selleks sai Rahvuskonvent. Rahvuskonvendi ülesandeks sai uue põhiseaduse välja töötamine ning kuna monarhia pooldajate tegevus hääbus kuulutas Rahvuskonvent 22. septembril 1792 Prantsusmaa vabariigiks.
Kuninga saatuse küsimus tekitas endiselt probleemi. Jakobiinid nõudsid kuninga hukkamist riigi reetmise pärast. Enne avalikku hukkamist otsustati kuninga saatus hääletuste teel. Tulemusena hukati kuningas 1 häälelise vastuseisuga 21. jaanuaril 1793 giljotineerimise teel.
Poliitiliste probleemide lahendamiseks loodi Rahvapäästekomitee. Selle juhiks sai Danton . Rahvapäästekomitee pidi tagama riigi kaitse. Rahulolematus aga aina kasvas ning jakobiinid ässitasid rahvast žirondiinide vastu, mille tagajärjel nad ka võimult eemaldati. Jakobiinid said aga poliitilse elu juhtideks . Keerulistes poliitilistes oludes koostati uus põhiseadus, millega Prantsusmaast pidi saama jagamatu vabariik. See jäi aga vastu võtmata, sest revolutsioon vajas päästmist.
Päästmine seisnes kehtestatud diktatuuris, millega seoses hukati üks populaarsemaid revolutsiooni juhte – Jean Paul Marat . Uueks juhiks sai Robespierre . Algas poliiti -
liste vastaste hukkamine. Kõik, kes julgesid revolutsiooni vastu olla hukati enamasti
giljontiini läbi. Enamik 40 tuhandest ohvrist kuulusid lohtrahva hulka. Isegi endine
kuninganna Marie Antoinette hukati.
Giljotiini alla saadeti Danton, kelle suust kõlasid sõnad “Robespierre, sa tuled mulle järele! ”, tekitasid Rahvuskonvendis aktiivse vastasseisu Robespierre vastu. Rahvale tundus, et jakobiinide valitsemine ei ole neile kergendust toonud . Seepärast arreteeriti ja hukati kiirelt nii Robespierre ja tema lähim toetajaskond . Diktatuur hävis palju kiiremini kui see tekkis.
Nüüd hakkas revolutsioon hääbuma. Rahvuskonvent võttis vastu uue põhiseaduse, milles sätestati, et Prantsusmaa jääb vabariigiks ning seadusandlik võim jääb Seadusandlikule Korpusele, kuid viimane valis täidesaatva võimu eesotsa uue valitsuse – Direktooriumi. Direktoorium ei leidnud küll poolehoidu rahva seas, kuid kukutamiskatsedki olid esialgu edutud.
Rojalistide mässukatse maha surunud Napoleon Bonaparte kogus kuulsust . Sellest väikeaadli päritolu mehest sai 1799 garnisoni ülem. Oma auahnuse ja võimujanuga valmistas ta ette riigipöörde, mille tulemusena hõivasid tema ustavad väed seadusandliku võimu hoone. Napoleonis sai 1 kolmest konsulist, kes täidesaatva
võimu ametikohad hõivasid. Selle riigipöördega lõppes Prantsuse revolutsioon, kuid nüüd hakkas Napoleon püüdlema ainuvalitsemise poole.
See on suurimaid, kui mitte suurim revolutsioon maailma ajaloos, sest selle vägi-
valdse, terrorirohke ja ohvriterohke käiguga suudeti muuta palju: Prantsusmaa absoluutne monarhia hävis, vana feodaalsüsteem kaotati, ühiskond võrdsustus, levi-
sid valgustus ideed ja rahvustunne tõusis, kehtestati kodanikuvabadused ( talupoeg sai
maaomanikuks), tähtsamaks muutusid sõnad “sina” ja “kodanik”, kiriku mõju vähenes, uus ajaarvamine revolutsioonikalendri alusel, võeti kasutusele kümnendsüsteem ja meetermõõdustik.
Paljud valitsejad kartsid, et revolutsioon laieneb nende riikidesse. Seetõttu moodustati Prantsusmaa vastu liite ja alustasid koalitsioonisõdadega, sest nad olid huvitatud rohkem revolutsiooni mahasurumisest, kui selle laienemisest. Alguses saatis revolutsioonilist Prantsusmaad ebaedu , sest samal ajal toimusid rojalistide mässud ja revolutsioonilised sõjad. Mässude ja revolutsiooniliste sõdade käigus suutis Prantsusmaa enda alla haarata Madalmaad, Saksamaa ja Itaalia. Vallutuste ajal sõdis Prantsusmaa lisaks selliste suurte riikidega nagu Venemaa, Türgi, Inglismaa ja Preisimaa . Edu tuli sõdades eelkõige võimekate väejuhtide ja rahvustunde arvelt.
Revolutsioonilised sõja olid muutunud vallutussõdadeks, sest suured Euroopa osad
langesid Prantsusmaa kätte.
Järgnenud konsulaadiajastul süvenesid vallutussõjad Napoleoni juhtimisel. Prantsusmaa sattus seetõttu vastasseisu kogu Euroopaga. Inglismaast sõltus väga suures osas Prantsusmaa majandus, sest sealt tuli suur osa kaupadest. Kui Napoleon ei saanud Inglismaast väevõimuga jagu kehtestas ta Inglismaaga kontinentaalblokaadi – Inglismaaga kaubitsemine oli keelatud. See tõi aga Prantsusmaale kaasa suure majanduskriisi. Inglismaad see väga ei mõjutanud.
Enamus Euroopa riikidest sõltus Prantsusmaast liitlasena, vasallina või vallutuste kaudu. Siiski oli ka sõltumatuid riike. Prantsusmaa sai endale hiigelalad kogu konti-
nendist. Napoleoni võidu- ja võimujanu kasvas ning ta läks oma hiigelarmeega
vastu Venemaale, vaatamata sõlmitud Tilsiti rahust. Igal asjal on algus ja lõpp ning iga inimese hiilgaval edul on tagasilöögid. Seda tõestas Venemaal alanud kaotustega purustatud Napoleoni elukäik, vaatamata sellele, et ta oli väga võimukas väejuht, tark riigipea ja lühikest kasvu suurkuju . Kuid nagu teada on läbi ajaloo suutnud venelaste armeed selle võimsuse tõttu purustada ainult mongolid .
Suur Prantsuse revolutsioon näitab, et kui rahvas pole rahul oma riigiga on tal kõikvõimsad käed, mis kujundavad kõike. Revolutsiooni käigus kukutati ju kuningavõim, purustati diktatuur ja taandati vallutusjuhte.