Millest tohib rääkida ja millest mitte?

Vastus leiad õppematerjalist: Suhtlemistavad aasias

Suhtlemistavad aasias (0)

1 Hindamata

Esitatud küsimused

Millest tohib rääkida ja millest mitte?
Millest tohib rääkida?
Millest ei tohi rääkida?

Psühholoogiateaduskond
.....
Suhtlemistavad Aasias
Referaat
...
Õppeaine: Suhtlemistreening
Õppejõud: ..................
Tallinn 2008
SISUKORD

Sissejuhatus .........................................................................................................3-4

Tervitamine

Keel ja põhisõnavara .................................................................................5
Kuidas tutvustada....................................................................................5-6
Füüsilised tervitusviisid .............................................................................6

Madala kontekstuaalsusega otsesed või kõrge kontekstuaalsusega kaudsed suhtlejad?.............................................................................................................6-8

Suhtlemisstiilid

Millest tohib rääkida ja millest mitte?.................................................9-10
Hääletoon, -kõrgus ja kõnelemise kiirus ................................................10
Vaikuse kasutamine .................................................................................10
Zestid ja näoilmed ....................................................................................11
Füüsiline kontakt ja füüsiline ruum .......................................................11

5. Allikad ....................................................................................................................12

Sissejuhatus
Tinglikult väljendades, muutub maailm iga päevaga justkui väiksemaks – tavad ja kultuurid on teineteisetest mõjutatud ja läbi põimunud. Kultuurid ühtlustuvad ja kattuvad, jäädes siiski paljudes elu aspektides kordumatuteks ja ainulaadseteks. On selge, et kultuurid on omavahel seotud inimkonna ajaloos ennenägematul tasandil. Inimeste kogemuste määratus, mis ongi ju terve maailma, on justkui meie nina all. Inimesed tunnetavad pigem mitte maailma väiksust, vaid suurust. Enamiku jaoks pole see lihtne. Mitmel põhjusel, nagu näiteks majanduse globaliseerumine, tehnoloogia ja olemasolevate poliitiliste vormide areng (või siis taandareng, sõltuvalt võetavast seisukohast ), on vajadus tunda ja mõista erinevaid kultuure olulisem kui kunagi varem. Maailmas ringi reisivad ettevõtjad teavad, milliseid tagajärgi võivad kaasa tuua näiteks valesti mõistetud sõnad, miimika või asjatundmatud hinnangud . Inimesed turistidest diplomaatideni, hindavad oma reisi edu üha enam selle järgi, kuidas nad oskavad mõista erinevust enda ja oma välismaalastest võõrustajate vahel. Kultuuriliste erinevuste mõistmine, nendega kohanemine, nende tunnustamine ja heas mõttes nende ära kasutamine on muutunud paljude elualade inimeste ja multikulturaalsete ettevõtete juhtide ja ka lihtsalt mandrilt mandrile rändavate, uusi kogemisi otsivate turistide jaoks edu saavutamise kõige arvestatavamaks teguriks. See ei tähenda, mitte maailma väiksemaks muutumist, vaid pigem seab inimestele kohustuse käituda suuremeelsemalt vaatamata sellele, et ajaloos on hulgaliselt näiteid selle kohta kuidas erinevate kultuuride põkkumistel on olnud lausa katastrofaalsed tagajärjed.
Järgnev lõik on üheseks mõistmiseks ja kokkuleppeks mida peame silmas „kultuuri“ all. Kultuur on kindlaks määratud viis, kuidas inimeste grupid käituvad, ja uskumuste süsteemid, mille nad loovad oma käitumise õigustamiseks ja seletamiseks. Käitumisviisid võivad tavaliselt erineda grupiti mingite ainulaadsete kogemuste tulemusena, mida grupid on läbi elanud. Need kogemused on omakorda enamasti ajaloo, geograafia, majanduse ja teiste tegurite kombinatsioon, mis grupiti erinevad. Kultuure muudavad sarnaseks olulised ja üldised elu puudutavad probleemid, millega peame tegelema üksikisikute ja ühiskonnana. Probleemid ja küsimused on kõikjal samad, aga vastused, millised me ühiskonnas leiame, võivad olla erinevad. See määratlebki meie individuaalsed kultuurid. Üks kultuuriteema uurimuse algatajaid Geert Hofstede ütleb: „ Kui mõistus on riistvara, siis kultuur on tarkvara “, mis tähendab, et me oleme varustatud üsna sarnaselt, kuid programmid , mida me kasutame on erinevad. Me paistame inimestena sarnased välja, aga ühiskondadena oleme nii erinevad. Mingi kultuuri jaoks võõrana võite te selle normidest väga kaugel olla. Just sellel põhjusel on oluline teada, milline on norm, seda austada ja sellega kohaneda. See ei tähenda, et oluline oleks kindlasti olla „nagu kohalik“ , pigem on vaja võõraid käitumistavasid ja kultuure mõista ja aksepteerida, nii kummalise kui need ka ei tunduks.
Kultuurid võivad osutada suurt tähtsust aja reguleerimisele ja mõjutamisele. Sellistes monokroonsetes kultuurides määravad kellaajad , graafikud, kalendrid ja tähtajad selle, mida ja millal teha ning aeg on seal piiratud kaup, mida peab hoolikalt reguleerima. Teiste kultuuride jaoks on aeg olemas, kuid see ei määra inimeste tegemisi. Nende ehka polükroonsete kultuuride jaoks jääb aeg tahaplaanile; seda on enamasti palju ning tavaliselt määravad enamasti suhted ja otsesed vajadused, mida ja millal teha. Osa kultuure liigub kiiresti edasi piiratud info abil, samal ajal kui teised vajavad suurel hulgal infot ka kõige tähtsusetuma otsuse tegemisel. Seega võivad kultuurid olla riski pooldavad või riski vältivad. Samuti võib kultuur olla minevikule suunatud (sageli fatalistlik) või tulevikule suunatud (sageli võimukam).
Selleks, et mõista, miks mingi riigi protokoll, kombed ja etikett on sellised nagu nad on, tuleb mõista nende kultuuri tuumaks olevaid usundisüsteeme ja põhiväärtusi. Kultuurilised suundumused keerlevad mõnede väga oluliste küsimuste ümber, mis on ühised kõikidele kultuuridele. Ühiskonna moodustavad inimesed ja see, kuidas me üksteisesse suhtume, on teema, mille iga kultuur peab ise välja selgitama. Samuti peavad ühiskonnad otsustama, kuidas nad maailmaga üldisemalt sobituvad, sellese suhtuvad ja seda mõistavad.
Kui uurida sellist maailma regiooni nagu Aasia (antud referaadi fookus ), kultuurilisest vaatepunktist, siis kõigepealt on olemas megakultuurid ja nende megakultuuride teisendid, mis on tavaliselt regioonisiseselt geograafiliselt rühmitatud. Näiteks on olemas Vaikse ookeani piirkonna kultuuride megakultuuri kategoooria. Selle alla käivad Jaapan, Korea ja Hiina Ida-Aasiast ning Tai, Indoneesia ja Singapur Kagu-Aasiast. Vaikse ookeani piirkondade megakultuurid on mitmes olulises mõttes üksteisega palju sarnasemad kui mingi teise megakategooriaga riikidega – näiteks Vahemere idaranniku kultuuridega. Suur osa sellest, mida räägitakse ühe Vaikse ookeani piirkonna kultuuri kohta, kehtib ka enamiku teiste sama piirkonna kultuuride kohta; siiski võib nende vahel olla ka hulgaliselt erinevusi. Tuleb meeles pidada, et vähesed kultruurid on oma suhtumistes absoluutselt ühised. Enamik jääb vahepeale ja eelistab lihtsalt üht või teist varianti . Kultuur on sellistest suhtumistest koosnev portree. Just Aasias võib selliste portreede ja kombinatsioonide rohkus tunduda üllatavalt suur.

Tervitamine

Keel ja sõnavara

Jaapani kõnekeel on erinev teistest aasia keeltest, kuid palju on laene teistest keeltest: näiteks väljend „tänan teid“, arigato, on tegelikult portugalikeelse sõna obrigato tuletis, mille portugaalsased 15. sajandil oma reisidel läbi Ida-Aasia kaasa tõid. Kirjakeeles on palju laene hiina kirjavormidelt. Täis-ja kaashäälikud on jaapani keeles lähedased inglise keele omadele, välja arvatud l ja r. Need häälikud on jaapani keeles sarnased, kuid neid hääldatakse põrisedes.
Hiinas räägib enamik inimesi dialekti e kohalikku keelt. Mandariini keelt, mis on ametli , räägitakse Pekingis ning seda õpetatakse koolis. Kõik hiina keelevormid on toonkeeled, mis tähendab, et sama sõna teise kõlaga võib tähendada midagi muud. Hiina keeles artikleid ei ole, seega peab selgelt väljendama, kas peate simas määravat või umbmäärast artiklit.
Lõuna–Korea kirjakeel hangual baseerub unikaalsel aasia tähestikul, mis annab sümbolitele hääliku ja nii moodustuvad korea kirjakeele sõnad nagu läänes. Enamik koerealasi ei valda inglise keelt.
Tai keeles pole artikleid ega ajavorme. Juhtunu antakse edasi konteksti või abisõnade kasutamise teel, mis määravad ajavormi. Kultuuris, kus rõhk on harmoonia ja väärikuse säilitamisel ning suur osa suhtlemisest on seetõttu väga kõrge kontekstiga ja peenetundeline, välditakse vastust, mis viitab probleemile.
Indoneesia ametlik keel on bahasa. Topelt eitusega on lood sarnased nagu Tais .

Inimeste tutvustamine

Jaapanis tuleb alati oodata kuni teid tutvustatakse. Ka neile meeldib, kui neid tutvustab kolmas isik. Üritusel tuleb alati oodata kuni teile istet pakutakse. Istumisjärjestus on tavaliselt kindlalt järjestatud ja järgib inimeste staatus – auväärsematele pakutakse esmalt istet. Samuti tutvustatakse esmalt just kõergema staatusega inimesi. Lahkudes on alati oluline kergelt kummarduda.
Hiinas on väga levinud kaks mitteformaalset tervitust, mis tähendavas „tere“ ega nõua pikemat vastust: Nar qu ya? Kuhu te lähete? (Vastus: „Siiasamasse“ või „Sinnapoole“.) Chi le ma? Kas olete jba söönud? (Vastus“ Jah, tänan, ja teie?“ või „Varsti lähen.“) Sarnaselt jaapanlastele on ka Hiinas kombeks, et ise ennast ei tutvustata ja ka neile meeldib kui keegi kolmas neid tutvustab. Lahkudes on sünnis iga inimesega eraldi hüvasti jätta kergelt kummardades.
Lõuna- Koreas öeldakse vahel tervituseks lihtsalt perekonnanimi või midagi inimese tööülesannete kohta: see ei nõua pikemat vastust. Kerged kummardused kohtudes, tutvustamisel ja lahkudes on sama iseenesest mõistetavad kui Jaapanis ja Hiinas. Ka tutvustada ei sobi end ise.
Tai ja Indoneesia. Loe Jaapani, Hiina ja Lõuna-Korea kohta, üldiselt on kohtumis ja tutvustamis rituaalid samad

Füüsilised tervitusviisid.

Jaapanis on mittepuudutamise kultuur. Ainult lähedase noored inimesed (enamasti sõbrad) tervitavad üksteist puudutades. Käepigistus on tulnud läänest ja kui see aset leiab, siis äärmiselt lõdvalt ja loiult. Ametliku tervituse juurde käib kindlasti visiitkaart ehk meshi, mis peab olema kvaliteetselt trükitud ja võimalusel ühelt poolt jaapanikeelne. Visiitkaarti peab ulatama jaapanikeel üleval pool. Kaartide vahetamisega kaasneb kummardus. Kuumardus nõuab meestelt jäika, täisnurkset kummardust, kusjuures käed on pükste küljeõmblustega paralleelselt. Naistelt sama, aga käed on rinnal risti või selja peal. Naeratamine ja teised mitteverbaalsed suhtlemisvormid käivad samuti meshi vahetamise juurde.
Hiinas, Lõuna-Koreas, Tais ja Indoneesias on analoogiliselt Jaapaniga mittepuudutamise kultuur. Sama kehti visiitkaartide, naeratuste, kummarduste kohta. Kui teile Tais, Hiinas või Lõuna –Koreas ja tegelikult ka mujal Kagu-Aasias visiitkaardi vahetuse juures plaksutatakse , on viisakas vastu plaksutada (tore komme , peaks ka Eestis juurutama ).

Madala kontekstuaalsusega otsesed või kõrge kontekstuaalsusega kaudsed suhtlejad?
Ida-Aasia: Jaapan, Lõuna-Korea ja Hiina
Jaapan:
Jaapanlased kasutavad peaaegu ainult madala kontekstuaalsusega suhtlemist. Sõnad iseenesest ei kanna mingi suhtlemise tähendust; tõeline informatsioon on pigem peidus kontekstis, milles suhtlemine toimub. Seega on mitteverbaalne suhtlemine väga oluline ja olukordi peab õppima „lugema“, et osata hinnata, mis tegelikult toimub ja avastada sõna tagant tõeline tähendus. Konteksti muutudes muutub ka suhtlemise tähendus – nagu tervele Aasiale omane, muutub olukorra muutudes ka sellesse olukorda sobiv käitumine. See, mida üks inimene vastab teise küsimusele, kui nad on kahekesi, võib olla väga erinev vastusest, mille sama inimene annab, kui selle küsimuse esitab tema ülemus. Unustage sõnad: kuulake olukorda. See on üks põhjusi, miks jaapanlaste käitumine võib tunduda nii vastuoluline . Kuigi jaapanlased võivad tunduda paindumatud, külmad või suutmatud tööpäeva jooksul otsust vastu võtta, muutuvad nad saket juues ootamatult sõbralikuks, südamlikuks ja jutukaks ning vahetavag hulgaliselt informatsiooni.
Kõrge kontekstuaalsusega käitumine seostub Jaapanis rühmasuundumusega ja vajadusega hoolitseda enne iseenda eest hoolitsemist teiste eest; seda peegeldab jaapanlaste mure välise mulje pärast, vajadus olla korrektne , aus ja sünnis. Inimestevahelises suhtlemises tähendab vajadus aidata teist häbist päästa (ja seda tehes päästa ka end) seda, et inimene ei ütle alati otse välja, mida ta mõtleb. Väline mulje (tatemae) avaldatakse, kui sisemisi tundeid (honne) mitte. Kuid kaudne suhtlemine, kas silmside või muu mitteverbaalse käitumise abil, aitab honne edasi anda. Lääne inimeste jaoks märgib see sageli kahekeelsust: aga see ei ole nii. Jaapanis on inimest esmatähtsaks eesmärgiks säilitada harmoonia ja väärikus (mis sageli läänes teisejärguline), ja mitte petta.( Foster 2000:29)
Lõuna-Korea:
Kontekst ei ole Lõuna-Koreas suhtlemisel määrav, kuid see lubab sageli otsest ja vastandavat kõnet. Lõunakorealased on otsekohesed, kuid harva järsud; kuigi nad ütlevad, mida nad tunnevad (tunne on neile väga tähtis), ei taha nad väärikust kaotada ega olla ebaviisakad konfutsianistlike korralduste suhtes. Lõunakorealased teevad otsuseid ja suhtlevad vaistlikult: nad hindavad inimesi ja olukordi mõtete lugemisega ehk pumm`iga. Sümboolseid verbaalseid eriti ei kasutata. Et keelebarjääri ületada, kasutage fotosid , graafikuid, tabeleid ja numbreid .
(Foster 2000:110)
Hiina:
Kontekst ei ole Hiinas suhtlemisel määrav, kuid see lubab sageli otsest ja vastandavat kõnet. Hiinlased võivad olla järsud ning oskavad öelda ja ütlevadki „ei“, vastupidiselt jaapanlastele. Kuid kultuuri põhilised nõudmised, nagu konfutsiuslik hierarhia , alandlikkus, austus ja väärikus, nõuavad peenetundelist suhtumist konteksti, milles suhtlemine toimub. Palju kasutatakse sümboolseid väljendusvorme, kas verbaalselt või illustreerivalt (nende kirjakeel on ju sellele rajatud). Sümboolselt rääkimine võimaldab öelda asju, mida ei saa otse öelda („Pilt on väärt tuhat sõna“ on hiina kõnekäänd). Hiinlased ütlevad ka: „See, kes räägib kõige vähem, ütleb kõige rohkem.“ (Foster 2000:73)
Kagu-Aasia: Tai ja Indoneesia
Tai:
Taid on väga kõrge kontekstuaalsusega inimesed. Nad väldivad lahkhelisid ja räägivad nii, et harmoonia iga hinna eest säiliks, isegi kui see tähendab kaudset ja põiklevat juttu . Kuna enamasti määravad tegevusviisi enamasti olukord, mitte üldised reeglid, on tundlikkus konteksti suhtes äärmiselt oluline, kui tahate saada õiget infot selle kohta, mida tehakse või mõeldakse. Kui taid teavad lepingute tähtsust ja täidavad neid; nad lihtsalt käituvad nende tingimuste järgi seetõttu, et nad tahavad, mitte mingi paberitüki pärast. Te panete nad seda tahtma, kui korraldate nii, et nad on kindlad, et leping on neile kasulik, ning teie vahel on usaldus ja head suhted.(Foster 2000:138)
Indoneesia:
Indoneeslased on väga kõrge kontekstuaalsusega suhtlejad. Nad väldivad lahkhelisid ja räägivad nii, et harmoonia iga hinna eest säiliks, isegi kui see tähendab kaudset ja põiklevat või vastuolulist juttu. Kuna enamasti määrab teguviisi olukord, mitte üldised reeglid või tõed, on kontekst äärmiselt oluline, kui tahate õiget infot selle kohta, mida tehakse või mõeldakse. Jah-sõna kasutamine, kuigi mõeldakse ei; selliste selgituste ja avalduste vältimine, mis kas või pisut kedagi kritiseerivad või halvas valguses näitavad; igavene naeratus, isegi kui asjad ei suju; suutmatus rääkida halbu uudiseid või edastada tähtsat negatiivset infot: need kõik on indoneeslastele omased iseloomujooned, mida võidakse lõpuks mõista ja isegi vältida, kui osatakse lugeda ridade vahelt. Lugege konteksti, mitte sõnu. (Foster 2000:166)

Suhtlemisstiilid

Millest tohib rääkida ja millest mitte?

Jaapanis on see kindlasti kontekstist tulenev probleem: ametlikes töistes ja seltskondlikes situatsioonides (päeval kontoris, koosolekutel , tänaval võõrastega, vanemate inimestega perekondlikel üritustel) tuleb näidata tatemae nägu, jättes honne mitteametlikeks tööalasteks ja seltskondlikeks üritusteks (saket juues, karaokebaaris, vett juues, lõunasöögi ajal või kontoris meeste tualetis, kodus pereringis).
Millest tohib rääkida?
Isiklikest huvidest ja hobidest või huvist Jaapani vastu (kuid ärge olge ülevoolav, kuna see tähendab üle pingutamist ja sunnib teid jaapani kolleege alandlikkuse pärast jaapani kultuuri alahindama).
Lõuna-Koreas tohib rääkida kõigest, mis puudutab teie huvisid või mis teid Korea juures huvitab , kaasa arvatud toidust, Silla kuningatest ja Korea ajaloost, olümpiamängudest ja lohelennutamistest või tae kwon to`st (mõlemad on rahvuslikud meelelahutused).
Hiinas on samuti jutuajamised oma huvidest ja hobidest soositud või Hiinast ja eriti nende toidust! Hiinlased peavad toitu „esimeseks nauddinguks“ ja hiina kööki peetakse õigusega üheks maailma parimaks. Hiinlastele meeldib rääkida lastest (kuid mitte enda omadest; ja nad ei kommenteeri oma riigi üks-laps-pere-kohta poliitikat). Sobilik on piirduda isiklikka või tööalaseid huvisid puudutavate üldiste teemadega, nii leiate ühise keele.
Ka Tais ja Indoneesias on sobilikeks jututeemadeks peamiselt isiklikud huvid ning hobid.
Millest ei tohiks rääkida: poliitikast , hetke sündmustest või mis tahes teemal, mis võib vastuoluline olla.
Millest ei tohi rääkida?
Enamasti kõigis Aasia kultuurides ei ole tohiks rääkida poliitikast , hetke sündmustest või mingitest muudest vastuolulistest teemadest tuleks alguses hoiduda. Ärge pärige juhuvestluses inimese ameti või sissetuleku kohta, kuigi teilt võidakse seda küsida. Ärge uurige oma kolleegi pereelu kohta. Jaapanis ärge avaldage arvamust keisri või Teise maailmasõja kohta ega arutlege Jaapani staatust ülejäänud Aasia suhtes (või ka ülejäänud maailma suhtes). Hiinas hoiduge kõnelemast Hiina probleemidest teie kodumaaga (näiteks lääne inimeste omandiõigusest).
Tais ärge mingil moel avaldage arvamust kuninga või kuningliku perekonna rolli kohta (kui näete kuskil kuningliku perekonna või kuninga fotosid või maale, peate püsti tõusma). Ärge kommenteerige tai toitude vürstikust negatiivselt ega regiooni majanduslikke raskusi.
Ka seksist rääkimine on Aasias täielik tabu – seks on eraasi ja sellest rääkimine tekitab piinlikkust. Ei tasuks rääkida ka religioonist, kuna lääne arusaama ei pruugita mõista.
Ei tohiks rääkida: rahast, pärida isiklikke perekondlikke asju ja abikaasade kohta (kuigi lapsi austatakse ja see on väga hea vestlusteema) või rääkida millesti, mis on negatiivne või võib tekitada ebakõla. (Foster 2000: 37)
Hääletoon, -kõrgus ja kõnelemise kiirus
Vaikse ookeani megakultuuride piirkondades on ametlikumates olukordades hääletoon vaikne ja summutatud. Rääkige aeglaselt, lühikeste lausetega ja selgelt, et tõlkijatel oleks kergem. Üritage rääkida selgitavalt ja kui võimalik, emotsioonivabalt. Kuna sõnad pole sellistes kõrgekontekstilistes kultuurides tihtipeale kõige paremad suhtlusvahendis, kasutage võimaluse korral teema laiendamiseks fotosid, jooniseid ja tabelaid. Illustreeride seda, mis saab sõnades väljendada, ja kindlasti seda, mida ei saa. Asiaatide kultuurid on äärmiselt visuaalsed ja sümbolitele suunatud.
Vaikuse kasutamine
Passiivne vaikimine – lastes ajal sõnadeta edasi liikuda – võib Aasias olla aktiivse suhtlemise vorm. Kommentaaride vahel võivad olla pikad vaikusehetked, kuid need kestavad harva mitu minutit. Kui teie kuulajad vaikivad , on kõige parem ka ise vait olla, kuigi see võib aega arvestavale lääne inimesele tundusa raske ja ajaraiskamisena. See on ehk kõige varjatum suhtlemisvorm, kuid ometi on ta seda. Pidage meeles, et Aasias, kus peab sõnadega ettevaatlik olema, on „ vaikus kuldne“; neid, kes liiga palju räägivad, peetakse lapsikuteks. Kuna lääne inimesed peavad vaikust ebamugavaks, kipuvad nad seda jutuga täitma. Kui teie sisetunne ütleb, et vaikus tekkis vastuseks pingele või võimalikule vääritimõistmisele, on kõige targem vaikida või oodata paar minutit ja siis öelda midagi, mille kohta te teate, et nad teiega nõustuvad ja millesse positiivselt suhtuvad.
Jaapanis tuleb kõige tõhusam suhtlemine sisemusest (hara), mitte peast ega südamest. Harmoonilise tunde tekitamine ruumis, selle säilitamine või sellega ühinemine lihtsalt vaikuse abli võib olla palju tähtsam kui sõnad. Tunnetage olukorda: jaapanlased on väga intuitiivsed ja nad tabavad sel moel meie tõelisi tundeid.
Zestid ja näoilmed
Nii Jaapanis, Hiinas, Koreas, Tais kui ka Indoneesias kasutatakse suhteliselt vähe märgikeelt. Kui te kaldute kätega vehkides kõnelema, peate seda teadlikult maha suruma ; enamaste peetakse sellist vehkimist liialdamiseks ja see tekitab üllatust, naeru ja vahel jäist uskumatust (kuid alati koos naeratusega, mis toob näole väga kummalise ilme!). Tõtt-öelda ei pruugi naer olla reaktsiooniks millelegi lääne inimese mõistes naljakale (teie naljadest ei saada alati aru). Sageli on itsitamine piinlikkuse väljendus, kui asiaadid millestki aru ei saa. Sage naeratamine aitab päeva üle elada ning kõigel meeldiva ja leebena püsida. Silmapilgutamist, vilistamist ja muud sarnast peetakse väga vulgaarseks. Sõprust või õrnemaid tundeid vastassoo vastu näitavad avalikult välja ainult teismelised. Kui astute kahe inimese vahele või möödute kellestki, on viisakas kummardada. Ärge iialgi puudutage kedagi, ka väikeseid lapsi, peast; seda peetakse keha kõige pühamaks osaks. Käed puusas seismist peetakse väga agressiivseks ja seda tuleks alati vältida. Kui saate, andke alati vaesele tänaval neist möödudes väike annetus .
Kui peate midagi tegema või osutama ühe käega, ärge kasutage vasakut kätt, eriti moslemite juuresolekul, kuna seda peetakse ebapuhtaks käeks (seda kätt kasutatakse tavaliselt isiklikuks hügieeniks). Andke dokumendid , toit ja raha edasi ainult parema käega. (Foster 2000: 174)
Füüsiline kontakt ja füüsiline ruum
Enamik asiaate seisab üksteisest tavapärasest natuke kaugemal; hoiduge soovist alguses lähemale astuda. Ärge mitte kunagi esimesel kohtumisel asiaadiaga puudutage teda. Lubatud on vaid pehme käepigistus: ei mingeid seljale patsutamisi, embamisi, suudlemisi. Ärge kunagi rääkige käed taskus : hoidke käed alati külgedel. Kui mehed ja naised tahavad istudes jalad ristata, siis mitte kunagi üle põlve (naised võiksid hoopis pahkluud ristata). Pidage meeles, et avalikult on formaalne stiil alati vabast eelistatum : ärge kunagi närige nätsu, ärge lösutage, ärge toetuge millegi vastu. Seistes ja istudes on asiaadid alguses töö ajal väga formaalsed ; kuid nad võivad kiiresti lõõgastuda. Kui lähisuhted on loodud ja eriti siis, kui on lubatud olla spontaanne ja sõbralik (näiteks baaris või pärast õhtusööki tänaval jalutades), võib füüsilist kontakti päris palju olla – näiteks puudutamist, teisele inimesele käte õlgadele panemist või käest kinni hoidmist – kuid üldiselt samast soost inimeste vahel ja avalikult mitte vastassoost inimeste vahel. Ainus aeg, kui seda üldist mittepuudutamise reeglit rikutakse , on ühistranspordis, kus inimesi on palju ja puudutamine vältimatu. (Foster 2000: 145)

Kasutatud allikad:

D. Foster „Aasia Riikide etikett ja tavad“ Ersen 2002
M. McKay, M. Davis , P. Fanning „ Suhtlemis oskused“ Väike vanker 1994

.DOC Laadi alla originaalfail 13 lk · .doc · 8 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 13 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-11-30 Kuupäev, millal dokument üles laeti

8 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

papinuk Õppematerjali autor

Referaat

suhtlemistavad aasia

Sarnased õppematerjalid

docx

Suhtlemist mõjutavad tegurid kultuurilise mitmekesisuse taustal

tavaliselt mures selle pärast, mida naabrid neist arvavad. Britid ja ameeriklased käivad tõega kokkuhoidlikult ringi. Prantslased, itaallased ja teised romaani rahvad ei hiilga just avameelsusega: see võiks segada toda ladusat seltskondlikku lävimist, mida nad nii väga armastavad. Jaapanis ei tohi keegi kogeda ebameeldivaid paljastusi, muutuda naerualuseks või kaotada eneseväärikust, seal on tõde ohtlik mõiste. Aasias, Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas hävitab range tõejärgimine harmoonia indiviidide, firmade ja koguni ühiskonnagruppide vahel. Ainult Austraalias nimetatakse asju nende õigete nimedega, kuid isegi seal kutsub tõde sageli esile peataolekut ja võib viia rusikavõitluseni. Kuna erinevates kultuurides on tõest väga erinev arusaam, siis on vaja edukate kohtumiste korraldamiseks ja koostöö tegemiseks teada kuidas erinevad rahvused tõesse suhtuvad. 1.4 Lepingud ja eetika

Suhtlemine

doc

Omapärane Hiina kultuur

Hilinemine mõjub inimese mainele halvasti. Hiinas on levinud kingituste tegemine. Need on tavaliselt isiklikud kingitused, mis sümboolselt märgivad suhte iseloomu. Kõige sobivam kingitus kellelegi kodu külastades või õhtusöögi eest tänamiseks on karp puuvilju, kondiitritooteid, kooke, küpsiseid, kalendrid jne. Lilled aga ei sobi. Enne kingituse üleandmist tuleks vaadata, et kingitusel poleks kleepsu, kus on kirjas, et ese on valmistatud Hiinas, Taiwanis, Hongkongis või mujal Aasias. Kui kingitus koosneb mitmest osast, tuleks vaadata, et kokku ei tuleks paarisarv asju (halb õnn), et see poleks kunagi neli (väga halb õnn), ega üheksa (ka halb õnn), vaid soovitatavalt kolm või kaheksa- väga hea õnn (Foster, 2002). Kaheksa on hiinlaste jaoks väga õnnelik number. Kinkida ei ei tohiks kelli, sest kella märkiv sõna on hiina keeles sarnane surma märkiva sõnaga. Samuti tuleks hoiduda kinkimast taksurätikuid, kuna need sümboliseerivad kurbust, ja terariistu, mis

Kultuurilugu

TURISMIETTEVÕTTE JUHTIMINE JA PERSONALITÖÖ

113

doc

TURISMIETTEVÕTTE JUHTIMINE JA PERSONALITÖÖ

TARTU ÜLIKOOL Pärnu kolledz Gerda Mihhailova TURISMIETTEVÕTTE JUHTIMINE JA PERSONALITÖÖ LOENGUKONSPEKT Pärnu 2011 SISUKORD SISSEJUHATUS 4 1. JUHTIMINE JA EESTVEDAMINE OLEMUS, SEOSED JA MÕISTED 5 1.1 Sissejuhatus ehk juhtimisega seonduvad mõisted...............................................................................5 1.2 Organisatsiooni keskkond juhi pilgu läbi ja juhi töö..........................................................................8 juhid on väga hõivatud ja nad töötavad pingeliselt, ................................................................................12 1.3 Juhtimine ja eestvedamine mõjuvõimu aspektist ...

Turismi -ja hotelli ettevõtlus

doc

Hiina rahvavabariik

Ida Virumaaa Kutsehariduskeskus HIINA RAHVAVABARIIK Referaat Merit Erras Jõhvi 2010 Asukoht Hiina Rahvavabariik laiub Kagu-Aasias ning jagab oma riigipiiri paljude riikidega. Põhjas piirneb Hiina Venemaa ja Mongoliga; idas Koreaga, Kollase Mere ja Ida-Hiina Merega; lõunas Vietnami, Laose, Birma, India, Bhutani ja Nepaliga; läänes India, Pakistani, Afganistaani, Tadzikistan, Kõrgõzstani ja Kasahstaniga. Pealinn Peking (Beijing) rahvaarvuga umbes 12,7 miljonit on olnud pealinn viie dünastia valitsuse ajal, mis on kestnud enam kui seitsesada aastat. Suurim linn Sanghai rahvaarvuga üle 12 miljoni on olnud kogu riigi kõige arenenum piirkond nii tööstuse, kaubanduse kui äri alal. Pindala Hiina (9 572 900 km2) on suuruselt teine riik maailmas, pisut suurem kui kolmandal kohal asuv Ameerika Ühendriigid ja väiksem ainult Kanadast. Rahvastik Rahvaarv 1,3 miljardit inimest. Hiina tunnustab oma riigi territoo

Geograafia

doc

Tai kuningriik

Tai juures huvitab. Rääkida ei tohiks poliitikast, hetke sündmustest või mis tahes teemal, mis võib esialgu vastuoluline olla. Pärida ei tohiks ka põgusas vestluses vastaskõneleja ameti ega sissetuleku kohta. Mitte mingil moel ei tohi avaldada arvamust kuninga või kuningliku perekonna rolli kohta ( kui näete kuskil kuningliku perekonna või kuninga fotosid või maale, peate püsti tõusma). Aasias on "vaikus kuldne"; neid, kes liiga palju räägivad, peetakse lapsikuteks, arvestades, kui ettevaatlik peab sõnadega olema. Iialgi ei tohi puutuda kedagi, ka väikeseid lapsi, peast; seda peetakse kõige pühamaks osaks. Ei tohi osutada ega näidata kellelegi oma kinga talda: seda peetakse vulgaarseks, kuna kinga tald puudutab maapinda ja on seega räpane. Tänaval möödudes tuleb alati munkadele ja vaestele natukene raha anda.

Geograafia

doc

Tiiger

teistest tema kaasaegsetest ei tapnud suuri kaslasi niisama lõbu pärast, vaid küttis ainult neid, kes olid inimesi söönud. Indo-hiina tiigri levila on väga laialdane, põhiosa Tais, aga ka Myanmaris, Lõuna-Hiinas, Kambodzas, Vietnamis, Laoses ja Malaisias Malaka poolsaarel. Arvatakse, et umbes 1227-1785 indo- hiina tiigrit elab metsikult looduses ja umbes 60 Aasia ja USA loomaaedades. Tiigri elupaigaks on mägismaal asuvad ligipääsmatud kõrvalised metsad, mis jäävad enamjaolt riikidevahelistele piirialadele. Kuna juurdepääs neile aladele on olnud enamasti keelatud ja ainult viimasel ajal on see saanud mingil määral võimalikuks, siis ei teata just eriti palju selle liigi elust looduses. Indo-hiina tiiger on natuke väiksem ja tumedam kui bengali tiiger, lühikeste kitsaste triipudega. Isane tiiger on umbes 2,7

Bioloogia

odt

Jaapani muusika

Bunraku. Enne ajaloolist perioodi arenes jaapani traditsiooniline muusika (hogaku) kui kaasmäng rituaalsetele tantsudele (kagura), mis olid seotud esmaste Jaapani asunike religioossete harjumustega. See muusika hõlmas nii laulu kui instrumentaalmuusikat. Tolle aja instrumendid olid väga algelised ja jagunesid kolmeks rühmaks: löökpillid (trummid), puhkpillid (flöödid) ja keelpillid (kannel).5. sajandil avas Jaapan end Aasia kultuurilisele mõjule. Korea ja Hiina muusikud panid keisri õukonna aadlikke avastama enda jaoks mitmeid muusikalisi vorme. Budismi levik Jaapani saartel edendas religioosset muusikat. Tõepoolest, selline muusika (õpetuste ettelugemine kaasmänguga) võimaldas noodistamist ja seetõttu arenes see kiiresti edasi templites ja keisri õukonnas. Varsti sündiski omanäoline õukonnamuusika Gagaku ja ka paljud teised tolle aja populaarsed muusikaliigid nt. Sarugaku.

Muusika

docx

Tai – naeratuste maa

järguline asumine Chao Phraya jõe äärsetele aladele, Theravada budismi kerkimine peamiseks 5 religiooniks, tai tähestiku väljaarenemine ja esimeste ehtsate Tai kunstivormide maalikunsti, muusika, arhitektuuri, kirjanduse teke. 1300ndatel aastatel Sukhothai riik nõrgenes ja sellest sai lõpuks Ayutthaya, lõunapoolsema areneva kuningriigi vasallriik. Bangkokist 86 km põhja pool asuv, 1350. aastal asutatud Ayutthaya oli nii Aasia kui ka Euroopa rahvaste silmis kogu tolleaegse maailma üks progressiivsemaid ja jõukamaid kuningriike. 417 aastat kestnud Ayutthaya ülemvõimu ajal õilmitses taide silmapaistev kultuur, mis tõrjus neilt aladelt välja khmeerid ja arendas sidemeid Araabia, India, Hiina, Jaapani ja ka Euroopa võimsamate riikidega, sealjuures eriti Portugali ja Hollandiga. Ayutthaya purustamine 1767. aastal birmalaste poolt oli taidele tõsiseks löögiks. Siiski ei

Geograafia

Rohkem sarnaseid