Hariduskorraldus kontrolltöö (0)

Kodune Kontrolltöö
Palun analüüsige elitaarse hariduse põhimõtteid ning nende rakendumist eesti haridussüsteemis.
Elitaarse hariduse põhimõte on valida välja võimekad lapsed ning võimaldada valitutele maksimaalne võimetekohane areng. Elitaarsus egalitaarses Eestis väljendub erakoolide ja eliitkoolide näol.
Eliitkoolid põhjustavad sotsiaalset kihistumist ja eliidi ja nö pööbli teket ning erakoolidesse pääsevad need kõrgema klassi ehk eliitkihist pärit vanemate lapsed, kuna neil on raha maksta laste hariduse eest.
Üks oluline elitaarse hariduse tunnus on sisseastumiseksamid esimeses klassis. Paljudes Tallinna eliitkoolides olid sellised katsed juba kasutusel, kuid hiljaaegu keelas haridusamet need ära. Nüüdsest hakkab haridusamet Tallinnas määrama lapsele elukohajärgse kooli. Mitteelukohajärgse kooli staatus ning luba sisseastumisvestluseid(katseid) korraldada jäi ainult mõnel Tallinna suurkoolil.(2) Nagu ka uudistest kajastub ei poolda haridusamet mainitud elitaarsuse põhimõtte rakendumist meie suhteliselt egalitaarses haridussüsteemis ja mina olen igati nõus sellega.
Sissseastumiskatsete rakendumine suuremates linnades on juba käimas, kuid maa piirkondades praegu pole ja ma arvan, et see ei ole see reaalne ka tulevikus. Suurem osa rahvastikust on kogunenud siiski linnadesse ja maakoolidesse ei ole nii suurt nõudlust, et sinna veel konkurssi korraldada. Vahel läheb esimesse klassi ainult üks-kaks õpilast, mis katsete korraldamisest sellisel puhul rääkida saab.
Ma leian, et kõigile lastele tuleks tagada võrdsed võimalused hariduse omandamiseks sõltumata elukohast ja vanemate seisusest ning rahakoti paksusest.
Eliitkoolid, kus pööratakse tähelepanu andekatele lastele, on koondunud linnadesse, kuid ka maal on andekaid lapsi, kellele peaks samuti tähelepanu osutama ning mitte unarusse jätma nende andeid. Seetõttu pean nõustuma Tiiu Kuurmega, et mitte erinevale võimekusele orienteeritud koole pole vaja, vaid igas koolis oleks vaja võimalusi erinevale võimekusele.
Palun tooge välja õpetaja valikud tunni korraldamisel ning analüüsige neid lisades igale valikule ühe selgitava näite.
Õpetaja valida on ruumid või keskkond, kus ta õppetunni läbi viib. PRÕK-i §6 lõike 5 alusel ja GRÕK-i § 7 lõike 6 alusel võib õpet korraldada lisaks kooliruumidele ka väljaspool kooli ruume, sealhulgas kooliõues, looduses, muuseumides, arhiivides, keskkonnahariduskeskustes, ettevõtetes ja asutustes ning virtuaalses õppekeskkonnas. (4;5) Kahtlemata avardab see õpilase silmaringi, aitab õppida seoseid looma. Konkreetne kokkupuude mingit teemat puudutavate inimeste, näituste, esemete jms on abiks õppimisel, reaalsest kogemusest jääb kindlasti rohkem meelde kui raamatust loetust. Isiklik näide on tuua just hiljutisest kultuuriajaloo loengust, kus õppejõud Inge Lembinen viis meid Eesti Rahva Muuseumisse. Käisime näitusel, mis kajastas eestlaste varasemate sajandite argielu. Saime tutvuda tolleaegsete elamistingimustega, tööriistadega, aastaaegade olulisusega 19.-20.sajandi töötegemises, tähtpäevadega. Tunnistan ausalt , et selline teistsugune lähenemine õppimisele aitab paremini informatsiooni talletada ning seoseid leida.
Kahtlemata peab õpetaja arvestama ka õpilaste huvide ja võimetega. Õpetaja peab oskama leida seoseid erinevates valdkondades, peab oskama seletada, miks just selles aines antavad teadmised on kusagil mujal ja tulevas elus vajalik. Näiteks koolis, kus mina käisin korraldas eesti keele ja kunstiajaloo õpetaja sellise päeva, kus kõik minu klassi õpilased pidid tegema etteaste mingi vabalt valitud kunsti teemal. Õpetaja oli arvesse võtnud seda, et meie klassis oli õpliasi, kes tegelevad kunstiga, tantsuga, muusikaga, näitlemisega, filmindusega – mis kõik on kunstiliigid – ning seda kõike kajastus ka etteastetes. Mina isklikult oli sellises rühmas, kus me kõik sidusime oma huvid – muusika , näitekunsti, maalikunsti ja tantsukunsti – ja tegime omalaadse perfomance'i ja see tõepoolest oli endale huvitav ja omapärane kogemus, kui saad koolitöö siduda ka oma isiklike huvidega .
Õppematerjalide valiku tegemine on õpetaja ülesanne. Õpetaja võib kasutada õpikuid, töövihikutest, käsiraamatuid, õpetaja raamatut, erinevaid ülesannete kogusid, koostada töölehti, e-õppematerjale, helifaile, videot või koostada ilustatud slaididel põhinevaid esitlusi. Mitmekesisus tuleb alati kasuks, kuna erinevatel õpilastel on erinev mälu, kellel jääb hästi kuulates meelde, kellel läbikirjutades või praktikas läbi tehes. Mul endal jääb informatsioon hästi meelde, kui ma selle läbi kirjutan. Kui hiljem seda materjali vaja tuleb, siis ma täpselt mäletan, kus kohas ja kuidas see vihikusse kirjutatud on.
Riiklikust õppekavast tulenevalt peab kool töötama välja oma õppekava, õppekavast lähtudes töötatakse välja ainekava ning ainekavast tulenevalt töötab iga õpetaja välja oma töökava. Eelpool mainitud protsessi käigus peab õpetaja ise langetama hulga olulisi otsuseid, sealhulgas, millele keskenduda, millele rohkem või vähem tähelepanu pöörata, millist suunda õpilastele anda. RÕK on selline üldine raamistik ja annab õpetajale päris hulga valikuvõimalusi. Minu kunagine kehalise kasvatuse õpetaja oli sellise kindla kava peal väljas. Igal aastal samad kehalise võimekuse testid, mõni kergejõustiku ala ja võrkpall. Kõike tehti praktikas ning 12 aasta jooksul ei olnud meil kordagi teooria tundi. Järelikult see õpetaja võttis endale vabaduse tähtsustada füüsilist tegutsemist mitte teooriat.
Oluline on ka õpetaja ja õpilase vaheline suhtlemisestiil. Õpetaja peab oskama klassi endale allutada. Alati ei saa olla karm, vahel peab ka järele andma. Omast kogemusest tean, et meie koolis suhtuti paremini õpetajatesse, kes pigem ei olnud niivõrd karmid ja nõudlikud ning kes oskasid oma ainet huvitavalt esitleda. Need pedagoogid oskasid läheneda huvitavatest külgedest ja kasutada erinevaid metoodikaid oma aine õpetamisel. Samas need õpetajad olid ka justkui sõbrad, ajasid niisama juttu ja suhtlesid ka muudel teemadel kui tema aine.
Metoodika on iga õpetaja enda valik. Valikuid on selles vallas palju, nt loeng, probleemõpe, avastusõpe, kogemusõpe, rollimäng, grupitööd, diskussioon, praktika ...(1) Igale klassile sobivad erinevad õppemeetodid. Õpetaja peab õppetööle lähenema mitmekülgselt, et lastes huvi hoida, kuid samas ei tohi ka mingi kindla metoodikaga üle pingutada, kuna see võib tekitada vastupidise reaktsiooni õpilastes (huvi kadumine, tüdimus). Konkreetne näide on tuua oma kooliajast. Keemia õpetaja andis meile igasuguseid erinevaid aineid omavahel segada ning vajalikud vahendid mille abil katseid koostada ning me pidime ise koos klassikaaslastega arutades ja katsetades määrama erinevad alused. Tegelikult oli väga huvitav ja palju paremini õpetav lisaks kuivale jutule ka katseid praktikas proovida. Minu klass oli selline tegutsejahingega ja igasugused praktilised väljakutsed olid meile meeltmööda.
Palun analüüsige koolikorralduslikust aspektist lähtudes vähemalt kuut olulist muutust Eesti koolisüsteemis 1990-ndatel aastatel.
Kõige olulisem muutus seoses Eesti iseseisvumisega oli poliitilise ja ideoloogilise kasvatuse keelustamine koolis. Enam ei tohtinud kaasa elada ei parteidele ega usuorganisatsioonidele. Seevastu tänapäeval mingil määral ideoloogiline kasvatus usuõpetuse näol on jõudnud juba paljudesse koolidesse, kas siis kohustusliku või valikainena. Mina leian, et vähesel määral usulist kasvatust on aksepteeritav, sest see on tegelikult mitte niivõrd Eestis, kuid maailmas niivõrd oluline igapäevaelus. Pooldan ka seda, et kui usuõpetust läbi viia, siis mitte keskenduda mõne kindla usundi õpetamisele, vaid tuleks ülevaatlikult tutvustada paljusid ülemaailma tuntud usundeid. Samas ma arvan, et usuõpetus ei tohiks olla kohustuslik ja seda ei tohiks kellelegi vägisi peale sundida . Koolis, kus mina käisin oli usundiõpetus gümnaasiumis valikaine, kuid minu koolis see erilist populaarsust ei omanud .
Teine oluline muutus oli õpilaste õiguste tekkimine. Pahameelt on see tekitanud just vanema generatsiooni seas. Nende meelest tänapäeva õpilased ei austa neid ja ei pea neist lugu, vanasti võis õpilast tutistada ja nurka panna ja asi korras, aga tänapäeval selline käitumine ei ole lubaud. Nooremad pedagoogid on ise üles kasvanud ajal, mis õpilastel juba õigused olid tekkinud ja nemad mõistavad seda olukorda paremini. Mina olen üles kasvanud sel ajal, kui õigused olid juba tekkinud ning pooldan seda, et õpilasi austatakse, kuid samas arvan, et õpetajate õigused on siin kohal jäetud tagaplaanile. See omakorda ainult süvendab õpetajate madalat enesehinnangut. Nõustun Kristi Leppiku poolt Postimehes kirjutatud artikliga, kus õpetajad nõuavad oma õiguste kirjapanemist seadusesse. (3)
Koolivormide ja õpilaste välimust puudutavate reeglite kadumine. Mõningates koolides on siiski koolivormid uuesti kasutusele võetud, kuid neil juhtudel on riietusel kindlasti mitmeid erinevaid variatsioone. Samas on koolivorm oluline seisuslikust aspektist. Parema majandusliku olukorraga perest lapsed võivad olla tihtipeale julmad ja neid lapsi, kellel pole nii uhkeid ja vägevaid firmariideid kiputakse sageli kiusama ja narrima . Seda probleemi aitaks ära hoida koolivormi kehtestamine. Mina koolivormi omava kooliga kokku puutunud ei ole, minu varasemas koolis oli ainuke nõue seoses riietusega, et olemas peavad olema vahetusjalanõud.
Suur muutus 90-ndatel oli Eesti oma õppekava tekkimine. Nõukogude liidu ajal oli kasutusel Saksast pärit Lehrplan, kus oli kõik viimse detailini kirja pandud. Iseseisvumisega tehti Eestis aga kannapööre ja võeti kasutusele curriculum-tüüpi õppekava, kus ei panda kirja kindlaid detaile, vaid antakse kätte õpiväljundid, suunad ja õppeainete maht maht. Selline kava annab õpetajale rohkem õigusi ja vabadusi, kuid samas langeb õpetajale ka suurem vastutus selle ellu viimisel . See vabadus ei pruugi ka olla alati kõige parem, kuna pedagoog , kes oma ainet ei tunne, ei oska ka selle sisu valida, materjali järjestada ja metoodiliselt esitada ega soovitud tulemuseni jõuda. Kuid nagu näha siis sellist tüüpi õppekava on juba aastaid vastu pidanud ning toimib Eestis küllalti hästi.
Koolide õppekavades toimus veel muutusi, seda siis reaalainete vähendamise ja sotsiaalteaduste propageerimise suunas, veel hakati tähelepanu pöörama ka aktiivsetele õppemeetoditele.
Aktiivsete õppemeetodite eesmärk oli õpetada õpilased ise mõtlema, analüüsima, lahendusi ja seoseid leidma, kuna varasem õppekava ei soosinud õpilase mõtlemise arendamist . Õppemeetodeid peaks samas kasutama mitmekülgselt ja kindlat meetodit ei tohiks peale suruma ja nö leierdama hakata.
Nõukogude Liidu ajal oli kõigil koolides samasugused õpikud, kuid iseseisvumisega hakkasid Eestis tekkima konkureerivad õppematerjalid ja õpikud. Tekkisid erinevad firmad (Koolibri ja Avita ) , kes hakkasid koostama õpikuid, mis pidid vastama riiklikule õppekavale. Erinevate õpikutele teke andis koolidele valikuvõimaluse ja vabaduse valida oma koolile sobiv variant. Õpetajad saavad lähtuda oma vaatenurgast ja valida selle õpiku, mis haakub tema nägemise ja õpetamisplaanidega. Praegu on valikud niivõrd suured, et õpetajal on valida 3-4 õpiku vahel ühe klassi jaoks.
Palun analüüsige e-kooli kasutuselevõtuga kaasnevaid võite ja kaotusi Eesti koolisüsteemis.
Kuna kogu ühiskond internetiseerub on see ka hariduses möödapääsmatu.
Oluline võit e-kooli kasutuselevõtuga on kindlasti efektiivsemaks muutunud kooli ja kodu vaheline koostöö. Lapse hinded, kodused tööd, märkused ja puudumised on lapsevanemale nähtavad igal ajal igas kohas. Sellega on lapsevanemal tänu e-koolile palju parem ülevaade lapse koolielust, kui paberpäeviku puhul.
Klassijuhataja seisukohalt plussid kindlasti see, et iga õpilase kohta saab väga täpset infot, nii puudumiste, hinnete, märkuste kohta. Lihtne infoedastamine lapsevanematega on kindlasti aega kokkuhoidvam, kui korraldada pidevalt näost-näkku kokkusaamisi. Ma arvan, et e-koolile kulub vähem aega, kui sama infot sisaldava pabermajanduse täitmisega.
Koolijuhtidel on kindlasti tänu e-koolile parem ülevaade kogu koolielust. Koolijuhid saavad ülevate puudumistest ja õppimise tulemuslikkusest, aineõpetajate ja klassijuhatajate tegevusest, ennetada võimalikke probleeme mõne õpilasega ja koostada kohalikele omavalitsustele ning riigile vajalikku aruandlust. Kasutades e- kooli saab koolijuht tegelikele andmetele vastava aruandluse mitte ainult õpilaste õppeedukuse vaid ka õpetajate töökoormuse ja korralikkuse kohta. E-kool aitab koolijuhil langetada ajakohasele infole põhinevaid otsuseid, mis aitavad õpilastel saavutada paremaid õpitulemusi.
Väga suur puudus on e-kooli puhul interneti propageerimine. Tänapäeva õpilased veedavad niigi palju aega internetis ja e-kool süvendab arvutist sõltuvust veelgi.
Väga negatiivne on ka see, et e-koolis läbiviidavad muudatused muudavad selle rakenduse aina sotsiaalvõrgustike sarnaseks. Sarnasused Facebooki'i ja Orkutiga on järgmised: saab kasutada foorumeid ja blogisid, lisada sõpru , laadida üles pilte. Minu meelest on eelpool mainitud tegurid ainult segavad faktorid e-kooli kui õppeinfokeskkonna näol. E-kool peaks siiski keskenduma kooliga seonduvale mitte muutuma õpilaste jaoks mõneks suhtlusportaaliks.
Kasutatud kirjandus
1. Õppemeetodid http://cmsimple.e-ope.ee/turism/?4._Efektiivne_%F5ppimine:%D5ppemeetodid 21.12.2011
2. Tallinn hakkab lastele kooli määrama http://www.reporter.ee/2011/12/19/tallinn-hakkab-lastele-kooli-maarama/ 21.12.2011
3. Õpetajad tahavad oma õiguste kirjapanemist seadustesse http://www.postimees.ee/46001/opetajad-tahavad-oma-oiguste-kirjapanemist-seadusesse/ 22.12.2011
4. PRÕK https://www.riigiteataja.ee/akt/114012011001?leiaKehtiv 22.12.2011
5. GRÕK https://www.riigiteataja.ee/akt/120092011002 22.12.2011