Kool 1970 –1980-ndatel aastatel (0)

Kool 1970 –1980-ndatel aastatel
Uurimustöö
 
 
Koostasin oma uurimustöö ajast, mil mu ema koolis käis. See polnud küll väga ammu, kuid paarkümmend aastat on sellest möödas ikkagi. Selle ajaga on koolielu veidi teistsuguseks muutunud.
Ema läks kooli 7-aastaselt 1975. aastal ja lõpetas keskkooli 1986.aastal. Esimeseks kooliks oli Väike-Maarja Keskkool, 1980.aastal jätkas õppimist Kadrina Keskkoolis . Sel ajal käidi koolis ka laupäeviti (vähemalt 70-ndatel).
Koolikorraldus oli tänapäevasega väga sarnane, aga üht – teist oli ka erinev. Üks erinevus oli see, et põhikool kestis kaheksa aastat praeguse üheksa asemel ja keskkool lõpetati seega ka kaheteistkümne aasta asemel üheteistkümnega. Üks õppeaasta lisandus kuskil 80-ndate aastate keskel, siis läksid lapsed vahepeal kooli juba 6-aastaselt.
Koolis pidi käima koolivormiga: esimeseks koolivormiks algklassides oli tumesinise pihikseelik ja helesinine pluus, hiljem oli punase – musta ruuduline seelik. Tavalisi riideid ei tohtinud koolis kanda. Mõnes mõttes oli koolivorm hea. Seetõttu polnud sellist asja, et lapsed norisid teisi nende riietuse ja rahakoti suuruse pärast.
Klassid olid siis suured, umbes 30 õpilast klassis, vahel rohkemgi. Lapsi oli üldse rohkem. Eks õpilasi oli ka siis igasuguseid, aga koolivägivald ei olnud sel ajal eriline probleem. Kiusamist ja norimist oli vähem kui tänapäeval.
Tänapäeval tegutsevad igasugused lasteorganisatsioonid ja – klubid, meil siin näiteks 4H. Vanasti oli lasteliikumine teistsugune, kõik oli seotud Kommunistliku Parteiga. Ema oli oktoobrilaps , hiljem pioneer . Oktoobrilastel olid Lenini näopildiga märgid rinnas. Pioneerid kandsid punaseid kaelarätte. Keskkoolis saadi kommunistlikuks nooreks, selleks pidi käima maakonnakeskuses nn. eksamil. Kui keegi ei tahtnud pioneeriks või kommunistlikuks nooreks hakata, siis käidi tal järel ja püüti umber veenda, meelitati ja hirmutati.
Tunniplaan oli tänapäevaga üpris sarnane. Suurimaks erinevuseks oli see, et vene keelt hakati õppima juba II klassis, see oli esimeseks võõrkeeleks. Vene keelt oli siis palju rohkem vaja, sest Eestimaal ei saanud mitte kõikides kohtades eesti keeles suhelda. Näiteks Tapa linnas oli vene keelega lihtsam hakkama saada. Inglise keele õppimist alustati kuuendast klassist . Vanasti oskasid lapsed paremini vene keelt, tänapäeva lapsed oskavad aga kindlasti inglise keelt palju paremini. Tänapäeval on inglise keelt ka palju rohkem vaja, vanasti ei olnud eriti võimalik reisida välismaale ja internetti siis ka polnud. Ainukeseks välismaaks oli koolilastele Nõukogude Liit, paljud klassiekskursioonidki korraldati Venemaale, peamiselt Peterburgi (sel ajal veel Leningrad ) ja Moskvasse.
Tänapäeva lastel on kooliprogramm tunduvalt raskem kui 20 – 30 aastat tagasi. Näiteks mõningad asjad, mida ema õppis matemaatikas alles keskkoolis, õpitakse nüüd juba VI – VII klassis.
Üks eriline aine oli VIII klassis “Nõukogude riigi õigused ja alused”. Tänapäeval pole sellist riiki enam olemaski, aga kunagi kuulus ju Eesti Nõukogude Liidu koosseisu. Ema sõnul oli see õppeaine üks mõttetu punase jutu keerutamine. Keskkoolis õpetati sõjalist algõpetust, selles tunnis käis õppetöö vaid vene keeles. Päris huvitav aine oli, õpetati püssi kokku – lahti võtma, tulistama, tundma nõukogude sõjaväe auastmeid jm. Keskkooli ajal sai õppida ka erinevaid lisaerialasid, Kadrina Keskkoolis olid selleks näiteks masinakiri ja autoõpetus.
Alates kuuendast klassist toimusid õppeaasta lõpul eksamid – VI – s üks, VII – s kaks, VIII – s neli, IX – s 2, X – s 2 ja XI – s klassis 6 eksamit . Näiteks emal olid VIII klassi lõpueksamiteks: emakeele kirjand , matemaatika suuline eksam (teooria), nõukogude riigi õigused ja alused, anatoomia. VIII ja XI klassi eksameid pidid kõik tegema, teistes klassides aga said need õpilased, kes hästi õppisid eksamitest vabaks.
Huvialaringid olid ka veidi teistsugused . Eks spordiringid töötasid ka siis, tähtsaimad olid kergejõustik ja suusatamine . Näiteks sellist ala nagu judo veel paarkümmend aastat tagasi ei tuntudki. Poisid käisid palju ka vabamaadluse trennis. Ema on ühes klassis õppinud mitme Eesti noortemeistriga. Palju klassivälist tegevust oli seotud pioneerinduse ja komsomoliga. Suviti töötasid pioneerilaagrid, ihaldatuim laager oli Musta mere ääres asuv Artek, sinna said vaid kõige tublimad.
Olulisemad ringid olid ikkagi ainealased ringid, näiteks minu ema käis mitu aastat matemaatika ringis . Kusjuures vahepeal toimus see ring kell 7 hommikul , enne tundide algust. Töötasid veel inglise, saksa ja hispaania keele ringid jne.
Kui ema koolis käis, olid õpetajad rangemad kui tänapäeval. Aga üldiselt oli väga erinevaid õpetajaid. Õpetajasse suhtumine oli teistsugune, neid austati ja veidi ka kardeti. Tänapäeva koolile on see täiesti vastupidine . Ka siis oli õpetajaid, kes meeldisid õpilastele ja neid, kes ei meeldinud. Emale meeldisid eriti matemaatika ja vene keele õpetaja, kooli kõige rangemad õpetajad. Aga näiteks ajalugu õpetas neile kooli direktor, kelle tunnis võis lausa magama jääda.
Kokkuvõtteks võib öelda, et õppima pidi nii nõukogude ajal kui peab praegugi. Aastatega toimuvad igal alal muutused, nii ka koolielus . Õpilased on muutunud julgemaks ja iseseisvamaks, neil on suuremad õigused kui paarkümmend aastat tagasi. Õpetajad on oma tööd teinud ja vaeva näinud igal ajal. Ning kool pole ainult õppetöö jaoks, vaid ka huvialaringid on olulised, sest need aitavad sisustada õpilaste vaba aega.
 
 *Uurimustöö aluseks on vestlused emaga.