millised asjad ise oma loomuselt on. · Erinevad elusolendid tajuvad maailma erinevalt; mis ühele meeldib, võib teistele ebameeldiv olla; sead eelistavad näiteks pori puhtale veele (järelikult ei ole pori oma loomuselt jälk, sest sigadele ta ju meeldib), mõni loom sööb värsket toorest liha, teine roiskunud liha jne. 5. Iseloomusta stoikude eetikat? Ta on saatusele allumise ja kohuse eetika. Selle alus on usk maailma mõistuspärasusse. Stoik on alati mõõdukalt rõõmsatujuline ning seisab kõrgemal igapäevaelust.
Verres oli Rooma asehaldur. Propreetorina Sitsiilias rõhus ta elanikke ja omandas nendele kuuluvaid kunstiväärtusi. Cicero kaebas Gaius Verrese kohtusse ja kirjutas seitse süüdistuskõnet, millistest ühe kandis ise kohtus ette. Verres mõistis, et tal ei ole lootust süüdimõistmisest pääseda, ning tasus 40 miljonit sestertsi kahjutasu ja läks pagendusse. Cicero kirjutas ka mitmeid teoseid filosoofiast. Cicero filosoofilistes vaadetes ühilduvad epikuurlaste ideoloogia, stoik, platonliku akadeemia mõjutused, millest täielikult ei pooldanud ta ühtegi. Tema filosoofilised tööd on üles ehitatud Aristotelese dialoogide näidetele toetuvalt. Selline lai käsitlus näitab Cicero ekletismi. Suur on mõju Kreeka filosoofidelt, keda Cicero palju on tõlkinud ja kelle kadunud originaalteoste üksikasjalikud ümberjutustused annavad tänapäevalgi teavet hellenistlikest suundumustest.
hulgaliselt kirju. Cicero kui kõnemehe tegevus põhines printsiipidel, mida ta käsitleb oma traktaadis "De oratore" (Kõnemehest). Teosed "Brutus" ja "Oratore" (Kõnemees) käsitlevad kõnekunsti ajalugu, kõnemeisterlikkust ja stiili. Filosoofilistes teostes "De natura deorum" (jumalate olemusest), "De finibus boborum et malorum" (Hüvede ja pahede piiridest) jt on Cicero elektik. Tema filosoofilistes vaadetes ühilduvad epikuurlaste ideoloogia, stoik, platonliku akadeemia mõjutused, millest täielikult ei pooldanud ta aga ühtegi. Peale eri stiilide rakendas Cicero oma kõnedes toonimuutusi, kasutas vaheldumisi paatost ja nalja, kirglikku ja eraooletut väljendusviisi. Võib öelda, et Cicero on saanud kõnekunsti sümbloiks. Kuldse ajajärg lüürika Kuldsel ajajärgul lõi Roomas õitsele omapärane armastusluule liik - eleegia ehk nutulaul, ka ülekantud tähenduses - kurb lugu, jutt. Just armastuses näeb eleegia elu peamist sisu
või tunnetuse uurimine. Esiplaanile olid tõusnud hoopis eetika probleemid, inimliku õnne küsimused ning kõik muu oli allutatud nende probleemide lahendamisele. Kui Epikurose eetika oli vabaduse eetika, siis stoitsismi eetika on saatusele allumise ja kohuse eetika. Inimene on osakene maailmast ning peab elama maailmaga kooskõlas, s.t peab elama mõistlikult. Elada mõistlikult aga tähendab: elada kiretult. Stoik on alati mõõdukalt rõõmsatujuline ning seisab kõrgemal igapäevasest elust. Sellises tees nägid stoikud teed õnnele. Just stoitsismi filosoofiast on saanud algusemõte, et vabadus on tunnetatud paratamatus või teisisõnu vabaduseni viib paratamatuse tunnetamine. Noorstoikluse 1. periood Lucius Annaeus Seneca Lucius Annaeus Seneca Cordobast (4 eKr - 65 pKr) on selle perioodi esimesi loovalt kujundavaid mõtlejaid. Maailm allub Seneca õpetuse järgi mõistuslikkuse printsiibile,
olid lisaks otsesele kasutamisele kohtupraktikas ja poliitikas mõeldud avaldamiseks kirjandusteosena, siis töötas ta need enne avaldamist ümber. Cicero retoorikaalastest teostest on kuulsaimad kolm: "De oratore", milles autor lõi haritud kõnemehe ideaalkuju, "Brutus", mis käsitleb kõnekunsti ajalugu ja "Orator", milles Cicero arutles parima kõnestiili üle. Ta kirjutas ka mitmeid teoseid filosoofiast. Cicero filosoofilistes vaadetes ühilduvad epikuurlaste ideoloogia, stoik, platonliku akadeemia mõjutused, millest täielikult ei pooldanud ta ühtegi. Tema filosoofilised tööd on üles ehitatud Aristotelese dialoogide näidetele toetuvalt. Selline lai käsitlus näitab Cicero ekletismi. Suur on mõju Kreeka filosoofidelt, keda Cicero palju on tõlkinud ja kelle kadunud originaalteoste üksikasjalikud ümberjutustused annavad teavet hellenistlikest suundumustest tänapäeval. Cicero tänini säilinud filosoofilistest töödest nõuavad enimmainimist "Cato Vanem
2) küsimus A: Tuleme mullast. K: Jumal lõi. A: Uute ainete ringlusesse. K: Taevasse või põrgusesse, puhastustulle. 7. Objektiivne idealist leiab, et maailm on enamvähem selline nagu me teda tajume. Subjektiivne idealist leiab, et maailm on meie tahte ja kujutluse tulemus. 8. Loogika on õige mõtteline. Loogiline tähendab mõttekohaselt õiget. 9. Skeptik on mõttetark, kes vaatleb ja uurib aga ei otsusta. Skeptitsist on kahtlusemeetodi kasutaja. 10. Tänapäeva stoik on inimene, kes ei lase tunnetel enda üle võimust võtta. Epikuurlane on tänapäeva tähenduses elupõletaja. 11. Sokraatiline meetod on suunata inimesi nii, et nad tuleksid vastates ise tõeni. Efekt on, et inimene areneb. 12. Platon soovitas: sunniviisiliselt omandamisel ei jää teadmine meelde. Tuleb rajada huvile ning lisada mängulisi elemente. On asjalik. 13. Mateeria on kõik meeleliselt tajutav ja mehaaniliste aparaatidega kindlaks tehtav. 14
Cicero kui kõnemehe tegevus põhines printsiipidel, mida ta käsitleb oma traktaadis "De oratore" (Kõnemehest). Teosed "Brutus" ja "Oratore" (Kõnemees) käsitlevad kõnekunsti ajalugu, kõnemeisterlikkust ja stiili. Filosoofilistes teostes "De natura deorum" (jumalate olemusest), "De finibus boborum et malorum" (Hüvede ja pahede piiridest) jt on Cicero elektik. Tema filosoofilistes vaadetes ühilduvad epikuurlaste ideoloogia, stoik, platonliku akadeemia mõjutused, millest täielikult ei pooldanud ta aga ühtegi. Peale eri stiilide rakendas Cicero oma kõnedes toonimuutusi, kasutas vaheldumisi paatost ja nalja, kirglikku ja eraooletut väljendusviisi. Võib öelda, et Cicero on saanud kõnekunsti sümbloiks. Kuldse ajajärgu lüürika Kuldsel ajajärgul lõi Roomas õitsele omapärane armastusluule liik - eleegia ehk nutulaul, ka ülekantud tähenduses - kurb lugu, jutt
Kõik mis jääb vooruse ja pahe vahele – nö kolmas asjade grupp – kandis stoikutel aga nimetust adiaphora – ükskõiksed asjad. See tähendab seda, et antud valdkonna moodustavad nähtused, mille oleks õige suhtuda ükskõikselts. Õpetus adiaphora`st on stoa õpetuse eripäraks. Hüve, st tarkus, ja pahe, st rumalus, asuvad inimeses endas. Vahepealne on aga kõik väline – rikkus, ilu, kuulsus, võim jms. Järelikult ei tule oma õnnelikkust siduda nimetatud asjadega. Niisiis suhtub stoik ükskõikselt just sellesse, mida inimesed tavaliselt hüvedeks peavad. Tarkus kui voorus seisneb ratsionaalse kaalutlemise võimes, võimes mitteafekteeruvalt oma võimalusi kaalutleda ja langetada õige valik. Tark on elada nii, et inimene seda võimet ei kaotaks. See on stoikute hinnangul inimese võimuses. Tungidel ei ole loomulikku kalduvust kasvada üle afektiks. Afekteeritus pärineb eranditult mõistuse väärtarvitusest, tunnetuslikust eksimusest, ebaõigest “nõustumisest”. Selle
Atomos- jagamatu Maailm koosneb jagamatutest osakestest. Atomismi rajaja Leokippos. Tema õpilane oli Demokritos. Demokritos leiab, et igal asjal on põhjus. Iga asi on põhjustatud e determineeritud. Oma vaadetelt oli demokraat. Leiab, et parem on olla kasvõi vaene demokraat ühiskonnas, kui olla rikas ebademokraatlikus. ,,See kes tahab valitseda teisi, peab oskama valitseda ka ennast". M.T.Cicero- filosoof. Tunetus õpetuses oli skeptik. Oli kahtleja ja stoik. Tuntud teos ,,De Oratore". See oli kõnemehest. Neoplatonism-esindaja Plotinos. Rääkis, et on 2 maailma: ideede maailm ja meeleline maailm. KESKAEG Platonism- hinge surematus Nietsze- saksa 11. sajandi lõpu mõtleja. ,,Kristlus- see on pööbli platonism". Pööbel- alamrahvas Stoitsism-surmaks valmis olemine Keskaja filosoofia seotus religiooniga: 1) teotsentrism- jumala kesksus 2 )kreatsionism-jumal on kõige looja, lõi ei millestki ja loomingu tipuks on inimene.
lodi järele valvav riigiorgan *Leto (210) - anakreeka *Senat (222) - mütoloogias titaanide Koiose ja Phoibe tüt ülemkoda USAs, Kanadas, Itaalias ar ning jumalate Apolloni ja Artemise ema. jm; AJ: riiginõukogu Vana-Roomas; kohtu Ta sündis Kosi saarel. järelevalveorgan Venemaal *Apostel (220) - RELIG (Kristuse) jünger; ÜLEK mingi idee, õpetuse vms kuulutaja Ptk IV-VI *Stoik (225) - stoitsismi pooldaja; stoiline isik *Kupeldaja (228) - paari sobitama, armusuhteid vahendama *Tsensor (229) - tsenseeriv ametnik; AJ Vana-Rooma kõrgem riigiametnik *Kasarm (231) - ehitis, mis on mõeldud sõjaväestatud formeeringute (allüksused võiüksused) alaliseks majutamiseks *Garnison (236) - ühes asulas v kindluses paiknevad sõjaväeosad *Nuut (236) - lühikese varrega piits; TEHN soon, õnar *Tsentuurio (210) -tsentuuria ülem Rooma sõjaväes
vastupidine. Vanema skepsise kui koolkonna edasise kujunemise kohta andmed puuduvad. Oletada võib, et see tollal suurt populaarsust ei omanud, sattudes peagi teiste koolkondade terava kriitika alla. Kuid skeptikute filosoofiline algatus siiski ei kadunud. 3.2 Akadeemiline skepsis Akadeemilise skepsise esimeseks harrastajaks ning viljelejaks oli Aiooliast pärit Arkesilaos (u 315-241 eKr). Tema skeptilised vaatekohad näisid kujunevat peamiselt poleemikas stoik Zenoniga, kelle tunnetusõpetuslikke vaateid arvustades jõudis ta arvamusele, et nii meeltetaju kui ka mõistusliku tunnetamise täpsuses tuleb üldse kahelda ning väitis koos skeptikutega, et õigem on üldse loobuda otsustamisest asjade üle. Teatakse koguni, et ta kahtles isegi kahtlemise õigsuses. Akadeemilise skepsise silmapaistvamaks esindajaks kujunes Küreenest pärit Karneades (u 214-129 eKr). Tema vaateid leiame peamiselt tema õpilaste teostest,
Zeno Citiumist (ca 333-262 e. Kr.) Ta uskus, et maailm on korraldatud vastavalt jumalikule plaanile ning et kõik, mis looduses leidub, kaasaarvatud inimesed, on olemas kindla põhjusega. Stoikud uskusid, et ülim voorus on elada loodusega kooskõlas. Olulisim järeldus selles teoorias oli usk, et kõigel, mis maailmas toimub, on oma põhjus, et ei ole olemas juhuseid, juhuslikkust; ning et kõike, mida elu toob, tuleb lihtsalt aktsepteerida kui osa plaanist. Stoik on inimene, kes võib olla haige, valudes või hädaohus, suremas või eksiilis või põlu all, kuid kes on siiski õnnelik KESKAEG – eetika allutatakse teoloogiale Patristika - kirikuisade õpetus Loomuõiguse põhiprintsiibid väljenduvad jumalikus loomiskorras Jumala loodud inimloomus oli õige kuni pattulangemiseni, edasi oli vaja 10 käsu ja Kristuse maale saatmisega õiget inimesele „meelde tuletada“
Roomlased armastasid teha portreesid kaasaegsest tuntud inimesest. Imago kipsist või vahast surimask Väga realistlikud portreed!! Idealiseerimine tekkis kuningriigi ajal nt Lucuis Brutus. Julius Caesar üks kuulsamaid väejuhte, vallutas Gallia Tiberius sai võimule 55-aastasena Caracalla lasi end kujutada vihase näoga ja sai võimule ebaseaduslikult, kuid ta tegelikult ei olnud nii kuri. Ta andis igale Rooma elanikule kodakondsuse (meestele!!). Filosoof stoik kohusetäitmine Naunik, riigiametites töötamine segab elu nautimist Stoiline rahu!! Ratsakuju hävitati usulistel põhjustel (milline??). Nero kannatas suurushullustuse all. Kolossid on hävinenud. Nero koloss oli 40 m kõrge. Roomlased ei kandnud üldjuhul habet. Varakristlik kunst 1-5 saj (476 pKr). Kristlasi kiusati kaua taga. Kolmainsus. Kristlastel oli vaid üks jumal. Neile ei tehtud Roomas mingeid järelandmisi. Niisiis muutus kristlus salausundiks. Kirikuid juhtisid piiskopid
Vooruslik elu tagab siiski mõned gloria elemendid, nagu armastuse, imetluse, usalduse. 1. Cicero isiklikust ja poliitilisest sõprusest Cicero: "ei ole midagi armastusväärsemat kui voorus", seetõttu sõber armastab oma sõbras isamaad. Parim sõber on parim kodanik. Tõeline sõber ei saa minna vastuollu riigiga. Sõpruse 1. seadus: "me nõuame sõpradelt ainult seda, mis on õige ja teeme sõprade jaoks ainult seda, mis on õige" (Laelius, sõprusest) Stoik Cicero (1. saj. eKr): "riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks" Humanistide eeskujuks oli Cicero ,,Kohustustest". Sealt on pärit voorusliku inimese ideaal, mille järgi eristuvad inimesel põhi-ehk kardinaalvoorused: 1. tarkus (prudentia) 2. kindlameelsus (fortitudo) 3. mõõdukus (temperantia) 4. õiglus (iustitia) 1. Cicero valitseja kohustustest Cicero arvates tuleb järgida Platoni juhiseid:
administreerivad/valitsevad inimesed; valitsejad muutuvad, riik jääb 2. Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) · Aristoteles (4. saj eKr): polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm · Skolastiline aristoteliaan Aquino Thomas (13. saj): poliitilise elu põhivormiks on "perfektne kogukond", mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid; need kogukonnad peaksid elama harmoonias · Stoik Cicero (1. saj eKr): riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks · Niccolo Machiavelli (1469-1527): maailma poliitiline korraldus põhineb iseseisvatel kogukondadel, mis tagavad ühise hüve; need on loomupärases konfliktis; nii valitsejate (kuningriigis) kui kodanike (vabariigis) ülim eesmärk on riigi säilitamine; selleks on enamasti ainuvõimalik vahend
aktsepteerimist hoolimata sellest, et see võis sisaldada kannatusi. Kõige imetlusväärsemaks omaduseks peetigi julgust kannatuste või ohuga silmitsi seista. Inimene peab küll surema, kuid ei pea seda tegema oiates ja halisedes; teda võidakse vangi panna, kuid ta ei tohi selle üle vinguda; ta võib sattuda eksiili, kuid peab kannatama oma maapagu naeratades, julgelt ning rahulikult. Inimese keha saab küll aheldada, ent mitte tema tahet. Lühidalt, stoik on inimene, kes võib olla haige, valudes või hädaohus, suremas või eksiilis või põlu all, kuid kes on siiski õnnelik. Veel leidsid stoikud, et kõik inimesed on näitlejad näitemängus, milles jumal on osad jaganud ning et olevat meie kohus oma etteaste väärikalt sooritada, milline see siis ka ei oleks. Stoikud ei väärtustanud materiaalset omandust, kuna see võib hävida või see võidakse ära võtta. Vooruslikkus oli ainus tõeline väärtus
Teinekord tuleb valida kannatus, kuid tead et sellele järgneb nauding. Maailmas toimuvat tuleb hinnata naudingute seisukohast. See, mis soodustab naudinguid, on hea ja mis soodustab kannatuste tekkimist, on halb. Hingekannatused on halvemad, kui kehalised, sest keha kannatab ainult olevikus, hing aga kannatab mineviku, oleviku kui ka tuleviku eest. Stoikud (stoiline rahu) Nende eetika on saatusele allumise ja kohuse eetika. Stoik arvab, et maailma pole võimalik muuta, muuta saab oma suhtumist maailma. Maailmas valitseb saatus ja õnnelik saab olla vaid see inimene, kes allub saatusele. See mis inimese tahtest ei sõltu, ei ole hüve ega kurjus ning sellesse tuleb suhtuda ükskõikselt stoilise rahuga. Sellised neutraalsed nähtused on elu, surm, tervis, haigus, ilu ja inetus, rikkus, vaesus. Tõelised hüved on tarkus, õiglus, mehisus ja arukus. Elama peab mõistlikult, kiretult ja mõõdukalt rõõmsameelselt
*Meelekindlus: kohusetunne, tõearmastus … *Keel: teadmine tehislikest märkidest – aju eesmise sagara all tagaosas! Kui ajus on suuremad ja väiksemad piirkonnad, siis see peegeldub ka koljus ja näos. Näiteks Spurzheimi kirjeldus imperaator Caracallast: frenoloogilisest seisukohast on see kõige vääritum võimalik pea, pea on madal ja väike, madalamate omaduste organid domineerivad moraalsete ja religioossete tunnete üle. Ja selle kõrval stoik Zeno, kellel on kõik suurepärane, heasüdamlikkuse, lahkuse, kindluse, meelekindluse, ettevaatlikkuse ja reflektiivsete omaduste organid on kõik suured, kusjuures animaalsete tunnete omad neile allutatud, pea on külgedelt lamenenud, eriti salalikkuse ja ahnuse piirkondades. Uuriv empiiriline teadus. Ignoreeriti asju, mida ei teatud/tuntud. See, mis ei sobi, visatakse välja. Empiirika on vajalik, aga mitte piisav.
Tema traktaadid olid kõik stoitismist. Stoitismi põhieesmärk on saavutada seesmine rahu et miski ei põhjusta hirmu jne. Seneca kirjutas oma tragöödiad hullusest inimese hullusest ja meeltesegadusest. Euripidese süzeed ei olnud mitte juhuslikud tema eeskujuna. Seneca võttis Euripidese kired ja tegi need kangemaks ja saigi hullumeelsuse. Tema kangelaste seas on näiteks Herakles, kes tapab oma naise, Medea, kes tapab oma lapsed. Ükski stoik selliseid asju aga kunagi ei teeks. Igal kangelasel on alati olemas murdepunkt risttee: kas minna ideaali suunas või valida hullumeelsus. Stoikud suhtusid enesetappu kui väga normaalsesse toimingusse. Oma traktaatides annab soitsismile positiivse omaduse, tragöödiates negatiivse omaduse. Õpetus sellest, milline ei tohi olla tõeline stoik. Stoikud pidid õpetama nii kõne kui ka tegudega. Seneca teod läksid tugevasti lahku tema tegudest. Niisiis pole
vahetus ning hääbusid universaalsete autoriteetide kandjad . Partikularistliku mõtlemise kujunemine: Antiigiideed: Aristoteles: polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm. Seda vormi jätkas keskajal Aquino Thomas: poliitilise elu põhivormiks on "perfektne kogukond" (communitas perfecta), mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid. Kogukonnad peaksid elama harmoonias Rooma mõtlejate retseptsioon 15.-16. saj. humanistide poolt: Stoik Cicero (1. saj. eKr): "riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks" Humanistid: Riigi säilimine on hädavajalik, sest garanteerib inimese säilimise. Indiviid peab end riigi nimel ohverdama! Machiavelli ideed: o Ühendas need alged (aristotelism, stoitsism): maailma poliitiline korraldus põhineb iseseisvatel kogukondadel, mis tagavad ühise hüve. Erinevalt Aquino
latiini hõimud võitlesid selle vastu. Teada aga sellest kõigest on vaid legendaarsete allikate kaudu. Legend räägib et kangelane nimega Mucius Scaevola olevat tunginud Porsenna välilaagrisse ja tahtis kuningat tappa, aga ta langes vangi, temalt hakati välja pinnima ____, tema aga pani käe tulekohale ja lasi sel söestuda, Porsenna seda imetles ja lasi ta vabaks. Selles legendis Mucius on Rooma kõigi vooruste ideaal ja kehastus, ideaalne stoik. Paralleelselt etruskitega oli Roomal kokkupõrkeid ka teiste latiini linnadega, kes aga samuti võitlesid etruskitega. Et seda sõda võita sõlmisid 8 latiini linna liidu, juhtiv linn oli Tuscunum. Aastal 496eKr toimus oluline lahing Roomlaste ja latiini linnade vahel. See lahing pärimuse järgi toimus Regilluse järve ääres, latiinid said selles lahingus lüüa. Roomlased aga jätkuvalt vajasid tuge etruskite vastu ja tegid ettepaneku sõlmida liit etruskide vastu
· Kuna kõiki olendeid hingestab seesama reaalsus, võiks BOETHIUS 480 - 525 inimkonda võrrelda koorijuhi ümber seisva kooriga. Kui · Boethius oli väliselt kristlane, kuid sisemiselt uusplatonist ühte lauljatest segada, on tulemuseks ebakõla ja ja stoik. harmoonia puudumine, aga kui kõik pöörduvad koorijuhi poole ja keskenduvad temale, siis on sellest kasu kogu · Gootide kuninga Theodorichi poolt vangistatuna kirjutas kogukonnale, sest nad "laulavad nii, nagu peab, ja on ta: "Filosoofia trööstist". S.o. tõeliselt tema juures." · Dialoog arst filosoofiaga.
Vooruse mõõtja - Kiretu meelerahuga suhtuda kõigesse. Tuleb võtta stoilise rahuga kõike. Liidriks Xenon Kitionist (küproselt pärit). Stoitsism on ekleptiline õpetus ta ei ühe stiiliga, mitu stiili. Algeks pidasid tuld. Ekleptiline õpetus. Inimene on siis vaba, kui ta on hüljanud kõik kired, ta on apaatne ja kõike juhib saatus. kõik mis juhtub, juhtub nugunii. Muutus Roomas väga polulaarseks M. Aurelius oli vljapaistev stoik. Vana-Testament 39 raamatut: Kirjutati mitme sajandi joooksul. Täpsem ajas ja ruumis, kui Uus-Testament (rohkem konkreetseid sündmusi seoses juudi rahvaga). Ilmus heebrea keelsena. Imede ja fantastiliste sündmuste olemas olu. Põhistruktuur on sarnane Uuele-Testamendile Kolmik jaotus Vana-Testamendi struktuur: 1. Ajaloo raamatud - Moosese 5 raamatut. 2. Õpetus raamatud kuningas Salomoni õpetussõnad 3. Prohveti raamatud 3 suurt prohvetit Prohvetil on side jumalaga
Paavsti võim oli reaalsem. Interdikti ehk kirikuvande võimalus. Paradigmavahetus varauusajal Reformatsioon 1517. Paavsti kuulutamine antikristuseks protestantide poolt. Sõjad Saksamaal keisri kui katoliikluse esindaja vastu. Universaalsete autoriteetide lõpp. Suveräänne riik. Inimese keha kui Jumala täiuslikku saavutust. Paralleel : RIIK=INDIVIID. Riik kui ,,poliitiline keha". Partikularistliku mõtlemise kujunemine : antiigiideede retseptsioon Rooma ideederetseptsioon. Stoik Cicero : riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks" Macchiavelli Firenze diplomaat ja humanistlik mõtleja. 1513 ,,Il principe" (Valitseja) 1531- ,,Discorsi e. Arutlused Titus Liviuse Roma ajaloost" Ta tagandati võimult seoses Medicide võimu taastamisega Firenzes. Machiavelli ideed Väitis, et maailma poliitiline korraldus põhineb iseseisvatel kogukondadel aga erinevad A
S. Peirce, W. James, C .Lewis jt) · Koherentsusteooria (R. Carnap) · Semantiline ehk tähendusteooria (A.Tarsky) · Traditsiooni (kokkuleppe) teooria (B. Barnes, P. Feuerabend) C. Wilson (Oxfordis 1899-1915). Soovitas alati vahet teha: · milliseid mõttevorme väide väljendab loogika; · väite verbaalsed struktuurid grammatika; · mida väide maailma kohta ütleb metafüüsika Loogika mõiste autoriks peetakse kas Demokritost või Zenonit Kitionist (stoik). Aristoteles õpetas, et loogika objektiks pole mitte mõtlemine üldse, vaid mõtlemise vormid. Põhilised mõtlemisvormid on mõiste (sõna), otsustuse e lause (väide) ning otsustustest koosnev arutlus. I. Kant nimetas selle formaalseks loogikaks. PÕHILISED LOOGIKASEADUSED (aksioomid) IDENTSUSE SEADUS (Printsiip pärinevat Aristoteleselt, reegli sõnastas G. W. Leibniz) (ld principum(lex) identitatis; ik principle (law) of identity):
Mida saab kasutada hea või kurja eesmärgi nimel, pole hüve. Rikkus ja tervis pole hüved, sest õnnelik saab olla ka nendeta. Tõelised hüved on voorused: tarkus, õiglus, mehisus, arukus. Kurjus on pahedes: rumalus, ebaõiglus, argus, arutus. Neutraalsete hüvede hulgas eristatakse eelistatavaid (tervis, jõukus), ebasoovitavaid (vaesus, autus, surm) ja täiesti ükskõikseid. Inime on maailma osa ja peab olema tervikuga kooskõla, s.t. elama kiretult ja mõistlikult. Stoik on mõõdukalt rõõmus ja kõrgemal argielust. Inimene on loom ja sellest tuleb lähtuda elulaadi üle otsustamisel. Naudingud on ebaloomulikud. Mõistusega loom on vaba kirgedest ja kollektiivne loom järgib norme. Vabadus on tunnetatud paratamatus. Tõeliselt vaba on tark, sest talle on omased mõistlikud (saatusega kooskõlas olevad) tahtmised. Kooskõla inimese tahtmise ja saatuse vahel teebki õnnelikuks ja annab hingerahu. Paratamatu tuleb endale meeldivaks teha.
(5) Tullius Marcellinus, keda sa ülihästi tundsid, kes nooruses oli vaikne ja kes kiiresti raugastus, hakkas mõtlema surmast, kui ta oli haigestunud mitte küll parandamatusse, kuid kestvasse ja raskesse haigusse, mis nõudis ülihoolsat ravi. Ta kutsus enda juurde paljud oma sõbrad. Arad soovitasid talle, mida nad endalegi oleksid soovitanud, meelitajad ja pugejad jagasid nõuandeid, mis nende meelest pidid kaalutlejale meeldima. (6) Kõige paremini veenis teda mu meelest meie sõber stoik, väljapaistev ning -- et teda vääriliste sõnadega kiita -- tugev ja julge mees. Nõnda ta algas: "Ära vaeva ennast, Marcellinus, justkui kaalutleksid suurt asja. Elamine suurt asja ei tähenda: kõik sinu orjad elavad, kõik loomad. Suur asi on surra auliselt, mõistlikult, mehiselt. Mõtle, kui kaua sa juba teed üht ja sama: toit, uni, iharus; nende kaudu joostakse ringiratast. Surra tahta võib mitte ainult mõistlik, tugev või õnnetu, vaid ka küllastunu." (7)
· poliitilise elu põhivorm: communitas perfecta eneseküllane poliitiline kogukond, mis on võimeline oma elu korraldama · mõistab kohut ja karistab kurjategijaid · kogukonnad peaksid elama harmoonias. Üleüldine harmoonia on saavutatav. Rooma ideede retseptsioon · Rooma mõtlejate retseptsioon 15.-16. saj. humanistide poolt . riigid ei ole omavahel hierarhias, vaid riik peab seisma ise oma huvide eest. · Stoik Cicero (1. saj. eKr): "riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud [liitunud] õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks" · Humanistid: Riigi säilimine on hädavajalik, sest garanteerib inimese säilimise. Indiviid peab end riigi nimel ohverdama! Riik peab olema inimese moraalse tegevuse keskpunktiks. Inimese surm pole midagi, riigi surm tähendab aga kõigi hävingut
õnnelik saab olla ka ilma rikkuse, kuulsuse, tervise, jõu ja muu selliseta. Need nähtused on stoikute arvates tõesti neutraalsed. Tõelisteks hüvedeks on voorused: tarkus, õiglus, mehisus ja arukus. Kurjus seisneb pahedes: rumaluses, ebaõigluses, arguses ja arutuses. Stoitsismi eetika on kohusele allumise eetika. Inimene on osakene maailmast ning peab elama maailmaga kooskõlas, s.t peab elama mõistlikult. Elada mõistlikult aga tähendab: elada kiretult. Stoik on alati mõõdukalt rõõmsatujuline ning seisab kõrgemal igapäevasest elust. See ongi stoiline apaatia, saatusele allumine. Sellises ellusuhtumises nägid stoikud teed õnnele. Just stoitsismi filosoofiast on alguse saanud mõte, et vabadus on tunnetatud paratamatus või 15 teisisõnu: vabaduseni viib paratamatuse tunnetamine. Tõeliselt vaba saab olla ainult tark, sest
riigis parimad, kuigi ka rahvas osales otsuste tegemisel. Selline valitsussüsteem (vabariik) aitas välja tulla paratamatust lõpmatust valitsemiskordade vaheldumise tsüklist (nagu kreeklased seda uskusid ka Platon ja Aristoteles), kus iga valitsusvorm areneb oma pahede tõttu üle järgmiseks. Keiser Nero ajal (54-68) valitses Roomas korruptsioon, despotism ja rahvas moraalselt langenud. Stoikud pettusid inimestes ning arenes välja religioosne stoitsism. Religioosne stoik Seneca (4 eKr 65 pKr) räägib seetõttu kuldsest rahuajast, milles looduslik inimene elas, oli süütu ja õnnelik. Hilisem tsivilisatsioon rikkus aga kõik ning nüüd on inimeste moraalse languse pärast (inimesed muutusid ahneks) vaja ka valitsust ja seadust. Valitsus tuleneb puhtalt inimeste kurjusest, on Jumala poolt langenud inimkonnale määratud. Hilisema kristluse kombel räägib Seneca sellest, et
loomulikku eluviisi ning eitas igasuguseid seltskondlikke tavasid. Püha Genesius -- rooma miim (näitleja), kes suri 300. aasta ümber märtrina ja tunnistati hiljem katoliku kiriku poolt pühakuks; näitlejate patroon. Admetos -- legendaarne Traakia kuningas (kreeka müt.). Lk. 245 «... paarkümmend Heraklese tükki...» -- Viide kreeka mütoloogilise kangelase kaheteistkümnele vägiteole. Lk. 252 Seneca (4. e. m. a. [?j -- 65) -- rooma filosoof-stoik ning draamakirjanik, imperaator Nero kasvataja. Temalt on säilinud mõned tragöödiad, nagu «Medea», «Phaedra» jt. Lk. 253 Perrinet Le Clerc -- reetur, kes kättemaksuks kannatatud ülekohtu eest 1418. aastal avas burgundlastele ühe Pariisi värava, lastes nii vaenlased linna. Paar päeva hiljem leiti ta tapetuna. Lk. 254 Doktor Faust (ka Faustus) (1480 [?]--1540 [?]) -- saksa humanist, astroloog ning alkeemik. Paljude kirjandusteoste kangelane (Goethe, Lessing, Marlowe, Th. Mann). 509
annaabi.ee 
