Spordiintervjuu (0)

Ragnar Rebane
SPORDIINTERVJUU
Intervjuu
Looduse- ja terviseteaduste instituut
Tallinn 2015

SISUKORD

SISUKORD 2
SISSEJUHATUS 3
1.Võrkpalliala teke maailmas 4
2.Võrkpalliala tekkimine ja areng Eestis 7
3.Olümpiavõrkpallist räägitakse juba 1920-ndatel 8
Kokkuvõte 13
Kasutatud kirjandus 14

SISSEJUHATUS

Käesolevas töös on juttu Eesti Võrkpalli teenekast treenerist Raivo Jeenasest, tema elust ja hobidest. Samuti hobi tekkeloost maailmas ja selle tekke- ning arenguloost Eestis. Töös on kajastatud ka võrkpalliala toonast olukorda ühiskonnas.
Teema valikul sai otsustavaks suur austus võrkpalli ja treeneritöö vastu. Töö otsustasin teha ka isiklikust huvist, et teada saada, kuidas tema oma karjääri alustas ja milliseid raskusi ette tuli.
Töös on uurimisel kasutatud nii internetimaterjali kui ka väljavõtteid kirjandusest.
Töö valmimiseks pidin käima Võrumaal, et kohtuda intervjueeritavaga ning küsida küsimusi.
Käesolev töö on jagatud peatükkideks olulisema info põhjal, mida pean tähtsaks oma töös kajastada. Valisin töö jaoks välja olulisema info, mis tundus põnev ja arendav selle spordiala kohta ning võiks teistele lugejatele huvi pakkuda.

Võrkpalliala teke maailmas

Võrkpall on üks populaarsemaid pallimänge jalgpalli ning korvpalli kõrval. Sellel spordialal on olemas mängureeglid , mis on muutnud seda spordiala populaarsemaks ka kõrgtasemel.
Võrkpallimängu sünnimaaks on Ameerika Ühendriigid . Mängu mõtles välja Holyoke`i kolledži kehalise kasvatuse õppejõud William G. Morgan 1895. aastal.1
Võrkpall on varasemalt olnud siiski üks kergemaid pallimänge korvpalli ja tennise kõrval. See on olnud kättesaadavam ja sobib igas vanuses inimesele. Ei puudu isegi mängu lõbu, kui puudub tehnika ja on paaritu arv inimesi, seda mängu võib mängida sünnipäevadel, pidudel või lihtsalt rannas olles. Siiski on harrastajate jaoks võrkpall rohkem meelelahutusmänguks ning üheks aktiivseks puhkuse veetmise viisiks.
Morgan tõstis tennisevõrgu kõrgemale ja jagas õpilased kahte gruppi ning paigutas nad kahele poole võrku. Mäng hakkas paljudele meeldima ja algselt nimetati seda pallimängu mintonette`ks. 2
Mäng seisnes korvpalli löömises üle võrgu. Tegelikult on korvpall võrkpalli mängimiseks liiga raske ja see asendati spetsiaalse võrkpalliga. Kusjuures kui see spordiala muutus populaarsemaks tuli kehtestada ka reeglid.
Esimesed mängureeglid kehtestati 1897. aastal, kaks aastat hiljem kui see mäng välja mõeldi. Ühendriikidest levis mäng edasi Kanadasse (1900), Kuubasse (1906), Puertoriikosse (1909), Peruusse ( 1910 ), Urugaisse (1912), Brasiiliasse ja Mehhikosse (1917). Kusjuures Urugais loodi 1916.a maailma esimene rahvuslik võrkpalliföderatsioon. USA-s aga korraldati esimesed ametlikud võistlused alles 1922.a. Noorte Meeste Kristliku Ühingu kaudu levis võrkpall ka Aasias, esialgu küll Indias (1900), siis Hiinas ja Jaapanis . Euroopasse jõudis võrkpall tänu ameerika sõjaväelastele (1914). Eriti hoogsalt levis võrkpall (1917) aastal.3
Samal aastal jõudis ka võrkpallimäng Eesti spordimaastikule. Hakkasid tekkima ka esimesed võrkpalli määrused.
Tingituna määrustest muutusid ka mängu tehnika ja taktika. Ilmnes tõsiasi, et alati polnudki arukas just palli kohe üle võrgu sööta, vaid seda mängu sooviti muuta veidikene raskemaks. Hakati kasutama mitut puudet ühel pool võrku, mis muutis mängu kollektiivsemaks. Samuti lisati juurde hüppe tehnikad ja servimise ning vastuvõtu tehnikad.
Juba 1934 a. tehti esimene katse, õigemini ettepanek luua rahvusvaheline organisatsioon võrkpallis . See ettepanek võeti vastu XI olümpiamängude päevil Berliinis. 1936. aastal loodi võrkpallialane tehniline komisjon , mille esimeheks valiti Poola föderatsiooni esimees Ravitš-Maslovski. Komisjoni kuulus 13 maad Euroopast, 5 maad Ameerikast ja 4 Aasiast. Alustati läbirääkimisi võrkpalli lülitamiseks järgmiste olümpiamängude kavva , mis pidi toimuma 1940.a Jaapanis. Pärast II maailmasõda organiseeriti Prantsusmaa, Tšehhoslovakkia ja Poola initsiatiivil esimese komisjoni asemele uus, kelle eestvedamisel korraldati 1947. a Pariisis I võrkpallialane kongress . Sellest võtsid osa 14 riigi esindajad. Kongressil asustati Rahvusvaheline Võrkpalliföderatsoon (FIVB). Rahvusvahelise föderatsiooni loomine kindlustas võrkpallimängu stabiliseerumise, tõstis tema rahvusvahelist autoriteeti ja lõi organisatsioonilised alused mängu edasiseks arenguks. Aastaid 1948-1970 võib lugeda võrkpalli tormilise arengu aastaiks kogu maailmas. FIVB juhtimisel viiakse läbi ka praeguseid EM- ja MM- võistlusi ning Euroopa ja maailmakarika võistlusi.4
Tegelikult oli võrkpall 1970. aastal üks nooremaid spordialasid, peetakse kogu nõukogude võrkpallikooli täie õigusega maailma parimaks. Alates 1927. aastast hakati regulaarset läbi viima Moskva esivõistlusi. Sellel oli suur tähtsus lülitada võrkpallvõistlusi üleliidulise spartakiaadi kavva 1928. aastal. 1933. aastal Dnepropetrovskis peetud I üleliiduline võrkpallipidustusega võib lugeda NSV Liidu meistrivõistluste algust. II NSV Liidu meistrivõistlused viidi läbi 1934. a Moskvas. III NSV Liidu meistrivõistlused 1935. Bakuus ja IV NSV Liidu meistrivõistlused Rostovi Doni ööres 1936.
1938. oli NSV Liidu meistrivõistlustel uued suunad: mängud toimusid välisväljakutel spordiühingute võistkondade vahel. Rahvusvahelisele areenile astus nõukogude võrkpall ulatuslikumalt pärast Suurt Isamaasõda . NSV Liidu juuniorid on kahekordsed Euroopa meistrid.5

Võrkpalliala tekkimine ja areng Eestis

Eesti võrkpalli minevik on värvirikkam kui NSV Liidu võrkpalli lugu. Võrkpall tekkis Eestis vaikselt , kuid praeguseni on see areng olnud väga kiire ja edukas.
1919. aastal kogus sportimine Eestis aegamisi tuult , elavnesid ka teised spordialad peale võrkpalli. Noori hakkas üha enam köitma viis aastat enne sajandivahetust Ameerikast alguse saanud võistkondlik pallimäng , mis toimus üle võrgu. Eesti omastas võrkpalli ala kohe, kuid pole olemas siiski kõige täpsemaid allikaid, kuidas ja miks ning millal see kõik algas. 6
Töö autorina arvan, et seda palli võidi mängida ka varem, kuid ilma igasuguste reegliteta ja piiranguteta. Eesti rahvas on alati olnud spordimeelne rahvas. Kindlasti oli ka teiste pallimängude mängijaid. Eestis on siiski olnud pallimängudest lemmikutemaks jalg-, võrk- ja korvpall.
Eestis tegid võrkpalli otsa lahti Peterburis kehakultuurihariduse omandanud kooliõpetajad, üks aktiivsemaid oli tollal Eestis Tallinna Poeglaste gümnaasiumi õpetaja Voldemar Resev-Resel. 1922. aastaks on dateeritud fakt, et lisandusid ka võistkonnad üle Eesti. Tollal hakati ka võrkpalli harrastama Võrus, Rakveres , Petseris ja Narvas, samuti ka Pärnus . Tollased tuntumad tegelased võrkpallimaastikul olid: Võrus (Jaan Gutmann), Valgamaal (Gustav Loor ).7
14.detsembril 1923 toimus tähtis sündmus Eesti pallimängude jaoks. Tallinnas NMKÜ hoones Toompeal (Kiriku 2) asustati Eesti Käsipalli Liit, mis koondas ühe mütsi alla nii korv - kui võrkpallurid .8
Peale Teist maailmasõda toimus tegevus Eesti NSV Võrkpalliföderatsioonina. Eesti Võrkpalliföderatsiooni tegevus taastati Eesti Käsipalli Liidu õigusjärglasena 01.06.1990. EVF on Rahvusvahelise Võrkpalliföderatsiooni (FIVB) liige alates 22.07.1992. EVF on Euroopa Võrkpalli Konföderatsiooni (CEV) liige alates 22.07.1992. EVF liikmelisus Eesti Spordi Keskliidus taastati 17.05.1990. Alates 1. jaanuarist 2002. aastast kannab EVF nime Eesti Võrkpalli Liit (lühinimena säilib nimi EVF, mis on lühend inglisekeelsest nimest Estonian Volleyball Federation).9

Olümpiavõrkpallist räägitakse juba 1920-ndatel

Valmistuti Antverpeni olümpiamängudeks 1920. Võrkpallist olümpiaalana tehti juttu 1922. aastal USA esindajate poolt, kuid potensiaalsete osavõtjate vähesuse tõttu ettepanekutest kaugemale ei jõutud.10
Tollal oli kindlasti huvi võrkpalli vastu tohutult suur, oli juba esimesi märke tippmängijatest ja veel rohkem harrastajatest. Pealtvaatajate hulk kasvas.
Olümpiakavva lülitati võrkpall esmakordselt 1964. aastal Tokios, kuigi Olümpialaks tunnistati võrkpall juba hulgaliselt varem 1957. aastal.
Olümpiaturniiril üleskerkinud uuendusmõtted realiseeriti 1965. a muudatustega.11

Intervjuu
4.1. Rekvisiidid

• Küsitletava perekonna-ja eesnimi : Raivo Jeenas
  
• Aeg ja koht: 09.11.2015 Võrus
  
• Intervjueerija: Ragnar Rebane
  
• Intervjueerimise vorm: Vestlus
  

4.2.Intervjuu küsimused
Millal ja kus Te sündisite?
29.10.1952 Valga Maakond, Sangaste
Kus Te üles kasvasite?
Võrumaal. Olen elanud Restus, Mõnistes, Pahuveres ja Suure-Jaanis(mõl.Viljandimaa), Osulas, Rõuges, Võrus, Tartus ja uuesti Võrus.
Milline oli Teie pereliikmete ja lähituttavate suhe spordiga?
Vanemate ja venna sport kehakultuurlaste tasemel. Abikaasa Reet tegeles kergejõustikuga ja on Eesti noortemeister. Lapsed Kristi, Kati ja Priit tegelesid võrkpalliga ja on samuti Eesti noortemeistrid. Vennapoeg Marek mängib jalgpalli.
Millega Te lapsepõlves tegelesite?
Maal kasvanuna, suvel mängisime jalgpalli, võrkpalli, maahokit, ujusime, sõitsime palju jalgratastega, tegme koduseid aiatöid. Talvel suusatasime, mängisime hokit, Rõuges tegime hüppemäe ja hüppasime suuskadega.
Kus koolis Te õppisite?
Erinevates elukohtades ka erinevad koolid. Olulisematena: 1967 lõpetasin Rõuge Põhikooli, 1970 Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumi ja 1974 Tartu Ülikooli Kehakultuuriteaduskonna.
Kui hästi Teil koolis õppetöös läks?
Õppetöös läks niimoodi , et kõik asjad said tehtud ja koolid lõpetatud.
Kes oli Teie kehalise kasvatuse õpetaja/õpetajad?
Vello Elerand, Karin Laine ja Tiit Aru. Eesti spordis tuntud inimesed
Kui tihti toimusid kehalise kasvatuse tunnid ja kui populaarne see õpilaste seas oli?
Mõned korrad nädalas, täpselt ei mäleta. Kehalise kasvatuse tund oli sama oluline nagu teised tunniplaanis.
Mille ja kelle innustusel Te hakkasite tegelema spordiga?
Asjaolude kokkusaamisi oli mitmeid. Näiteks, isa tegi mulle Osulas ja ka Rõuges võrkpalli-
väljaku, kehalise kavatuse õpetajad olid aktiivsed ja veenvad.
Millisesse spordiseltsi/rühma Te kuulusite?
Koolipoisina „Noorus“ ja „Jõud“, hiljem „Kalev“.
Kes oli(d) Teie treener (id)?
Heino Soome, Taivo Rohtmaa, Jaan Gutmann ja Ivan Dratsov. Päris palju.
Kes olid Teie trennikaaslased?
Eest nr.1 numismaatik Ivar Leimus, Tõnu Kõrda, Einar Lees, Vjatseslav Atskasov, Jüri
Post, Peeter Pebekov Talme, Väino Ploom jne.
Millised olid toonased treeningtingimused?
Võrus oli selle aja kohta ainuke normaalne võimla praeguse Kesklinna Gümnaasiumi oma.
Ära pidi mahtuma kergejõustik, korv- ja võrkpall. Meeles on õhtul kell 10.00 algavad trennid.
Meil, kui alaealistel, oli kirjalik õhtul liikumise luba. Soojal ajal harjutasime pargi mängude
Väljakul ja käisime Tamulas pesemas.
Kui tihti toimusid trennid?
Ma arvan, et vähemalt neli korda nädalas, suvel rohkem.
Millised on Teie tähtsamad võistlused ja eredamad võidud?
Mängijana Eesti ja spordühingute meistrivõistlused. Treenerina Euroopa meistrivõistlused
täiskasvanutele ja noortele.
Millised on Teie võidetud tiitlid ja muud saavutused?
1969. koolipoisina Võru meeskonnas spordiühing „Jõud“ meister, ülikooliga „Kalevi“ meistrivõistlustel kolmikus. Eesti võrkpallimeeskonna liige 1971 -1973.
Milline on hetkel Teie kutsetöö spordis ?
Olen Võru Spordikooli Võrkpalliosakonna tütarlaste treener, Võru VK/SK võrkpallinaiskonna
peatreener, Eesti Võrkpalli Liidu Treenerite Kogu juhatuse esimees, V astme võrkpalli-
treener.
Suuremad saavutused kutsetöös?
Minu õpilased on kümme ja enam korda tulnud Eesti noortemeistriteks, olen olnud Eesti
koondiste treener. Paljud õpilased riigi koondistes, kaks Euroopa juunioride meistrit. Muu eelmises punktis.
Mis on meelde jäänud sportimise ajast, treeningu- ja võistluskaaslastest ja huvitavamatest spordiüritustest?
Noore inimese idealism , toredad treeningukaaslased, rasked treeningud .
Mida positiivset ja negatiivset sport Teile andnud on?
Positiivne on lugematud spordi- ja muidututtavad, väga erinevad õpilased, nendega
koostöö.
Negatiivset peaaegu polegi, võibolla, et saavutussport ja treeneriametit pidav inimene kulub
kiiremini.
Millised on Teie soovitused noortele sportlastele?
Olge optimistlikud, rõõmsameelsed, püstitage ülesanded, eesmärgid ja üritage neid täita.

Kokkuvõte

Käesolev uurimistöö oli koostatud eesmärgiga uurida Raivo Jeenase ajalugu ja tegutsemist . Töö tulemusena võin öelda, et eesmärk on saavutatud. Töö sisaldab ülevaadet võrkpalli ala tekkimisest maailmas ja Eestis, samuti kajastab võrkpalli ala võtmist Olümpiamängude kavasse. Töös on toodud ka intervjuu Raivo Jeenasega, et saada ülevaade sellest, miks ja kuidas tema spordiga alustas.
Raivo Jeenas on isik, kes alustas oma tegevust spordiga varases nooruses. Praeguseks on ta jõudnud Eesti treenerite maastikul üheks parimaks noorte neidude ja naiste treeneriks. Ta on esindanud Eesti koondmeeskonda aastal 1971-1973.
Ta on andnud palju juurde noorte võrkpalli arenemisele Eestis, olles ise Eesti Võrkpalli Liidu treenerite juhatuse esimees. Oma aja, mis ta võrkpalliga tegelenud on, ta olnud edukas ise mängijana ja ka treenerina.
Selle töö kirjutamine andis mulle juurde teadmisi ja oskusi, mida on vaja edaspidises arengus kehakultuurlasena.

Kasutatud kirjandus

Raamat: Valeri Maksimov, Võrkpalli lugemik Eesti võrkpall 1919-2008, Tln, Trükikoda Prinston, 2009, lk 405
Raamat: A. Huimerind, Võrkpall, Tln, 1970, Trükikoda Kommun `st, 1971, lk 189
Suulised allikad:

• Raivo Jeenas (s. 1952, elukoht Võru) mälestused
  

Interneti allikad:

• http://www.spordiinfo.ee/esbl/tulemused/sportlased/30461/raivo_jeenas
  
• http://www.volley.ee/vorkpalli-ajaloost?l=est
  
• http://vana.volley.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=5738:kuesimustele-vastab-raivo-jeenas&catid=1:latest-news&Itemid=116
  

1 A. Huimerind (1970) „Võrkpall“, Tallinn, Kommun`st lk 5
2 A. Huimerind (1970) „Võrkpall“, Tallinn, Kommun`st lk 5
3 A. Huimerind (1970) „Võrkpall“ , Tallinna, Kommun`st lk 5
4 A.Huimerind (1970) „Võrkpall“, Tallinn, Kommun`st Lk. 5-7
5 A.Huimerind (1970) „Võrkpall“, Tallinn, Kommun`st Lk.8-13
6 Valeri Maksimov (2009) „Võrkpalli lugemik Eesti võrkpall 1919-2008“, Tallinn, Printon (lk 5)
7 Valeri Maksimov (2009) „Võrkpalli lugemik Eesti võrkpall 1919-2008“, Tallinn, Printon (lk16)
8 Valeri Maksimov (2009) „Võrkpalli lugemik Eesti võrkpall 1919-2008“, Tallinn, Printon (lk17)
9 http://www.evf.ee/?id=77 (16.10.2010)
10 Valeri Maksimov (2009) „Võrkpalli lugemik Võrkpall Eestis 1919-2008), Tallinn, Printon (lk. 16)
11 A. Huimerind (1970) „Võrkpall“, Tallinn, Kommun`st (lk.12-14)
6