Eesti jalgpalli, korvpalli ja jalgpalli ajalugu (0)

Jalgpalli ajalugu
Inglased olid esimesed mehed, kes 1906. ja 1907. aastal Tallinnas esmakordselt jalgpalli hakkasid mängima. Viibides siin laevadega, valiti mängukohaks sadama- sild ja hakati jalaga taguma hoope õhku. Paremaks meheks oli see, kes jõudis lüüa palli kõrgemale õhku. Inglased olid hästi varustatud, igal laeval oli mitu jalgpalli, peaaegu igal mehel olid jalgpallisaapad jne. Tol ajal toodi laevadega Tall . sadama väga palju kookuspähkli koori, mis siit raudteed kaudu saadeti edasi Vene linnadesse. Tallinna noorsoole oli see aeg kuldne aeg. Käidi sadamas „kokossi" jahil, sest kookuspähkle koor omas kaunikese hea maitse. Koolist vabanedes liikusid õpilased parvedena sadama poole ja seal nad nägid ka esmakordselt, kuidas meremehed tagusid palli taeva poole. Poisid vahtisid esmalt avasuil inglaste uut sporti ja hakkasid siis lööma kaasa. Esiteks käisid palli järel, kui see veeres kaugele, pärast võtsid inglased mõne kangema löögimehe „kampa", ja nii said poisid inglastega headeks sõpradeks. Ei möödunud ka palju aega kui paar jalgpalli tollivalvurite nägemata mõne koolipoisi põues toodi linna. Kadus senine lemmikmäng — laptuu — ning selle asemele asus nahkkuul. Täpselt ei mäleta praegu keegi, mil ajal see sündis, kuid on põhjuseid arvata, et Tall. koolipoisid omapead hakkasid mängima palli 1908. a. kevadel. .« Inglased ei annud palle jumalamuidu, neile tuli pallide eest maksta. Poisid olid sunnitud raha kokku panema ja nii tekkisid esimesed juhuslikud organisatsioonid — „ kambad ", mille iga liige oli asja aineliselt toetanud, omad kopikad pannud mängu. Palle said mängida ainult need, kes palli ostmiseks olid annud raha. Peagi jõuti veendumisele, et lihtsast pallitagumisest ei ole suurt tulu ja hakati jalgpalli, kui mängu harrastama ja sellele panema suuremat rõhku. Jõutakse meeskondadeni. 24. mail 1909. a. (vana kalendri järele) koondusid poisid esmakordselt kokkuräägitud kava järele „ Russalka " ausamba juure, kust siis mindi kambas Lasnamäe laskeplatsile, et seal harutada poliitilist olukorda. Harutati, harutati, kuid nahkkuul osutus poliitikast tugevamaks, ning see, mille pärast õieti oldi tuldud kokku, jäi tahaplaanile. Juba siis oli olemas poistel kindel organisatsioon, kuigi ebalegaalne, makseti liikmemaksu jne. nagu seltsis kunagi. Moodustati isegi meeskond , mille vanemaks valiti praegune „ Esto " spordiäri juhataja B. A b r a ms. Kord pärast mängu lõppu astusid kokku kolm meest — meesk. vanem A b r a m s , praegune raudteevalitsuse ametnik R e i n a n s ja keegi I s a k (praegu Moskvas töörahva ülikooli rektor). Need kolm hakkasid harutama, mis seltsile panna nimeks ja milline valida meeskonnale võistlusdress. Reinansi ettepanekul otsustati võtta seltsi nimeks „ Meteor ". Dressiks otsustati võtta sinised särgid, viienurgelise valge tähega rinnal, ja valged püksid. Räägitud, tehtud. Meeskonna treeneriks oli Tall. elutsev inglane Urchardt, kes ise palli suure vaimustusega lõi kaasa, ja tema juhatusel telliti „Verikäpa" laevameeste kaudu Inglismaalt komplekt jalgpallisärke, mis tol ajal maksid 30 kop. tükk. Mängijate üliküllus. Nii sündis „Meteor". Ta koosseisu kuulusid peale eeltähendatute veel praegune Pikalaenu panga sekretär Fiskar, omaaegne jalgpallimees Luik, end. „Spordi" seltsi esimees Kiisel, mereväe leitn. Lagus , ärimees Märge vitsch ja palju teisi. Kui selts mõne aasta oli saanud tegutseda, tuli mängijaid kohutavalt juure. Moodustati kolm meeskonda. Pallide vähesuse tõttu pidi kolmas meeskond minema aetama, kuni kaks esimest mängisid. Hiljem juuretulnutest oleks märkida Tõnsoni, O. Silberit, Raupi, Õuna, Ellipit, Sälge, Raba j . t., kellest mitmestki hiljem said populaarsed pallimehed. Seltsi esimeseks väravavahiks oli praegune vann. adv. Kuuskmann, kes ka esimesena tuli mõttele, lageda taeva all jalgpalli taha peita poliitilist otstarvet. tulid maailmast koju ka endised Spordi mängijad, mõlemad Silberid, Jõepere, Ellip j . t. Olukord muutus enam kui kitsaks , sest kõik tahtsid mängida Spordi esimeses meeskonnas ja üle üheteistkümne neid sinna ei mahtunud. Tulid ilmsiks lahkhelidki ja algasid hõõrumised. Viimaks läks asi nii kaugele, et osa mängijaid, suurem osa neid, kes 1914. a. Kalevist Sporti olid üle läinud, Spordist lahkusid ja iseseisva organisatsiooni asutasid. Selle nimeks sai Tal - linnajalgpalliklubi. Klubi põhikiri registreeriti 21. aprillil 1921. aastal. Meeskonnas hakkasid mängima üle poolte neist meestest, kes jalgpalli algaastatel olid esinenud „Meteoris", ja ühtlasi võttis TJK omaks need põhimõtted, mis olid üles seatud „Meteori" asutamisel, s. o., harrastada peamiselt ainult jalgpallisporti.
Korvpalli ajalugu
Narva linna külla Sankt -Peterburi klubi Majak noormehed ja demonstreerisid seal omavahelises mängus korvpallilaadset mängu. Ameerika spordiinstruktorite kaudu oli XX sajandi algaastail tsaaririigi pealinna jõudnud uudne spordimäng – tollase nimega basket -ball. Mäng võttis vedu klubis Majak. Vene noormehed hakkasid mängu demonstreerimas käima ka pealinnale lähimates linnades, sealhulgas Narvas. Tallinnasse jõudis mäng hoopis Tallinna koolide võimlemisõpetajate kaudu, kes uue mänguga olid tutvunud Sankt-Peterburis õppides. Järgmine teadaolev fakt on see, et 1916 .a. sügisel hakkas Tallinnas Suur-Kloostri tänaval Nikolai Gümnaasiumi (tänane GAG) uues 1911. aastal avatud võimlas koolipoistele uut mängu tutvustama võimlemisõpetaja August Soodla. Lühikest aega nõukogude perioodil peeti 1916. aastat ka Eesti korvpalli sünniaastaks, kuid hilisemas ajaloo käsitluses on sellest loobutud ja sünniaastaks loeme ikkagi 1920. aastat. Seda põhjusel, et 1919/1920. hooajal alustati vähemalt kahes Tallinna koolis regulaarsete treeningtundide läbiviimist uudsete ameerika mängude basket-ball ja voley-ball juurutamiseks. Lisaks August Soodlale Poeglaste(endises Nikolai ) Gümnaasiumis, hakkas Tallinna Reaalkoolis poistele mängu õpetama nende võimlemisõpetaja Voldemar Resev-Resel, kes oli mänguga tutvunud samuti Sankt Peterburis õppides. Selle hooaja lõpetuseks peeti 6. ja 7. juunil 1920.a. Tallinnas ESS Kalev spordiväljakul esimesed ülemaalised õppiva noorsoo spordivõistlused , mille kavas ka uudne mäng basket-ball. On põhjust siinkohal nimetada korvpallimängu pioneere Eestis nimeliselt: Tallinna Poeglaste Gümnaasiumis Feliks Kull, Leo Ostrat, Helmuth Rooman, Albert Pessa, Ralf Kalla, Valter Ever, Ernst Joll, Voldemar Rõks, August Lass, Arnold Pihlak – paljud neist hilisemad tuntud spordimehed ja Tallinna Poeglaste Reaalgümnaasiumis: Herbert Niiler, Herbert Unter , Martin Saar, Arnold Matiisen, Artur Pihlak, Erich Triegel, Karl Ree, neist kahtlemata hiljem tuntuimaks saanud Herbert Niiler, Tartu Ülikooli õppejõud ja rahvuskoondise treener. Uus pallimäng leidis hea kasvupinnase eriti koolinoorsoo hulgas, algul Tallinnas, hiljem mujal Eestis. Algaastail oligi korvpall eelkõige koolinoorte mäng. Et paljast trennist jõuda võistlusteni, vajas korvpall organisatsioonilist vormi ja niimoodi asutatigi esmalt 1. aprillil 1922.a. Tallinna Keskkoolide Spordiringide Ühing (TKSÜ) ja juba 1921/22.a. hooajast alustati keskkoolide basket (aga ka volley) balli esivõistlusi A ja B klassis ning esimene teadaolev mängutulemus on 17:6, kus poeglaste A klassi finaalis 1. Reaalkool võitis Saksa Reaalkooli . Koolinoorte arvele jääb ka esimene teadaolev rahvusvaheline kontakt korvpallis, kui 10. aprillil 1923.a. Tallinna NMKÜ meeskond mängis Riia seltsikaaslastega ja kaotas 18:19. Mäng peeti Harjuorus Saksa Kultuurivalitsuse võimlas, mida pikaajaliselt üüris NMKÜ ja sellest ka külgejäänud nimi – NMKÜ võimla. Igal juhul Eesti korvpalli sünnikoduks võib seda saali Toompea nõlval pidada küll, sest kõik Eesti korvpalli esivõistlused ja maavõistlused algaastail on peetud selles võimlas. "Kalevi" esimene kuldaeg ehk Joann Lõssovi hinnangul nn briljantaeg, 1940-ndate aastate lõpus ja 1950-ndate aastate alguses (Tartu ÜSK ja Edgar Naaritsa aeg) täpsemalt 1949-1952.
Tulemused1949 -NL meister
1950 -NL 8 linna turniiri võitja ( Tartu)
1950 -NL mv. II koht
1951 -NL mv. III koht
1952 -NL mv.
Võrkpalli ajalugu
Algus: 1919. aasta sügisel korraldati Tallinnas esimene ametlik turniir , mille võitis üks korraldajaist - Noorte Meeste Kristliku Ühingu Tallinna osakond. 1923. aastal jõuti juba esimeste rahvusvaheliste kohtumisteni. Tartus ja Tallinnas oldi vastamisi kahel korral lätlastega ja võideti mõlemad kohtumised 2:0, kusjuures lõunanaabritele kingiti kahe mängu peale kokku vaid viis punkti. 1925. aasta jaanuaris algasid esimesed Eesti meistrivõistlused, millest võttis osa 21 meeskonda ja 3 naiskonda. Meeste konkurentsis võidutses Tallinna Sport , naistest Tallinna Flora. 1932. aastal võeti ette Euroopa turnee . Teiste seas alistati kaks korda 2:0 ka Tšehhoslovakkia meeskond, keda loeti tollal üheks maailma tugevamaks. Euroopale tutvustati nn. Eesti pallingut - bumerangservi. Esimesena sai 1969. a. kodustel Euroopa juunioride meistrivõistlustel (peeti Tallinnas) kuldmedali kaela Uno Tiit. Seda saavutust kordasid kaks aastat hiljem (1971) Barcelonas Viljar Loor ja Avo Tasane . Viljar Loor duubeldas oma kulla veel 1973. a. Voorburgis. Kaks aastat hiljem kuulus võidukasse N. Liidu juunioride EM-koondisesse Andres Karu (1975 München). Esimese õrnema poole esindajana jõudis tiitlivõiduni Marika Kasch, kes kuulus NSV Liidu võidukasse juunioride naiskonda 1979. aasta Madriidi EM-il. Hiljem on Euroopa juunioride meistriks kroonitud veel Jaanus Lillepuu (1982 Münchenis). Kraadi võrra kangemad medalid on aga ette näidata juunioride MM-il võidukasse NSV Liidu esindusse kuulunud Aare Salumaal (Colorado Springs 1981) ja Jüri Rohilaidil (Rio de Janeiro 1977). Eesti läbi aegade tituleerituim võrkpallur on Viljar Loor, kes kuulus N. Liidu koondisesse 1975 - 1984, sellest enamuse aega põhirivistuses. Meie olümpiavõitja tuli juba 1975. a. Euroopa meistriks, kuid jäi seejärel ebaõiglaselt välja 1976. a. olümpiaesindusest (Montrealis oli NSV Liit meeste võrkpallis mäletatavasti hõbedal). Järgnevad aastad tasusid selle pettumuse aga kuhjaga OM-i kuld Moskvas 1980, MM-i kullad 1978 Roomast ja 1982 Buenos Airesest, lisaks veel kaks MK võitu (1977 ja 1981) ning kokku viis EM-i tiitlit (lisaks 1975 veel 1977, 1979, 1981, 1983). Alles Loori taandumisel selgus paljudele , kuivõrd fantastiliselt hea mängijaga oli tegemist ja et sellise tasemega esimese tempo ründaja asendamine käib enamusele üle jõu. Viljar Loori kannul jõudis N. Liidu koondisesse ka Jaanus Lillepuu, kes püsis seal pikki aastaid. Tiitlivõistlustele pääses ta paraku vaid korra, tulles 1987 Gentis Euroopa meistriks. Tituleerituim Eesti naisvõrkpallur on Anu Karavajeva. Õpinguaastail Leningradi "Spartaki" koosseisus mängides saavutas ta 1982. aastal koos naiskonnakaaslastega Euroopa Karikavõistluste II koha. Aasta varem võeti hõbe N. Liidu meistrivõistlustelt. Aastatel 1978-1979 võitsid Neevalinna näitsikud Anu kaasabil Punaimpeeriumi võrkpallikarika. Uue iseseisvusaja alguse olulisemaks saavutuseks tuleks pidada Eesti meeskonna kolmandat kohta tugevakoosseisulisel Spring Cupi turniiril 1993 Türgis, kus alistati teiste hulgas neli Euroopa esikümne meeskonda. Aasta varem oli Eesti vastu võetud Rahvusvahelise Võrkpalliföderatsiooni (FIVB) ja Euroopa Võrkpalliföderatsiooni (CEV) liikmeks. 1999.a. – võrkpalli 80. juubeliaasta meeldivaim üllatus oli aga meie juunioride koondise pääs Tais toimunud MM-finaalturniirile. Alagrupis suudeti pingsas võitluses edestada Soomet, Tšehhit ja Saksamaad. Finaalturniiril võideti avamängus väljakuperemehi (3:1), kuid kaotati Aasia meistrile Iraanile 0:3 ja edasipääsu otsustanud kohtumises eduseisust tugevale Poola meeskonnale 1:3.