EESTI KORVPALL JA PARIMAD KORVPALLURID LÄBI AEGADE (2)

XXX XXXGÜMNAASIUM
XXX klass
XXX XXX(Nimi)
EESTI KORVPALL JA PARIMAD KORVPALLURID LÄBI AEGADE
Uurimus
Juhendaja : XXX XXX
XXX(linn) 2009
SISSEJUHATUS. p................................................................................................. 3
1. EESTI KORVPALL …………………………………...................... 4
1.1. Eesti korvpalli sünd ……………………………………….………. 4
1.2. Kohaliku liiga teke ............................................................................ 5
1.3. Korvpalli populaarsuse kasv Eestis ............................................ 7
1.4. Rasked aja Eesti korvpallis ........................................................... 9
1.5. Tänapäevase korvpallisüsteemi teke ......................................... 11
2. PARIMAD KORVPALLURID LÄBI AEGADE ......... 13
2.1. Ilmar Kullam .................................................................................... 13
2.2. Gert Kullamäe ................................................................................. 14
2.3. Martin müürsepp.............................................................................. 16
2.4. Tiit Sokk ............................................................................................. 18
2.5. Aleksei Tammiste............................................................................. 20
KOKKUVÕTE ...................................................................................................... 22
KASUTATUD KIRJANDUS ........................................................................ 23
LISA ............................................................................................................................. 24
Populaarseim Eesti korvpallur gümnasistide seas............................................ 24
SISSEJUHATUS
Korvpall on olnud seni Eesti ajaloos kõige edukam sportmäng. See Põhja-Ameerikas 19. sajandil loodud mäng on leidnud koha eestlaste südames ja on pakkunud meile nii rõõmu, kui ka pisaraid. Oma uurimuses tahan põhjalikumalt uurida Eesti korvpalli arengut sünnist kuni tänapäevani. Kavatsen saada põhjalikuma pildi Eesti korvpalli tõusudest ja mõõnadest. Puudutamata ei jäta ka Eesti ajaloo eredaimaid korvpallureid, kellest kavatsen ülevaate anda. Peamisteks info allikateks kasutan Internetti ja korpalli teemalist kirjandust.
1. EESTI KORVPALL
1.1. Eesti korvpalli sünd
Sellest mängust, mis 1891 .aastal sündis Ameerikas Springfieldi kolledžis austusväärt James Naismithi eestvedamisel ja mis kahe kümnendi järel ka meie Maarjamaale jõudis, on tänaseks küll järele jäänud ainult mängu põhimõte – kes kahest meeskonnast mänguaja jooksul toimetab palli käsitsi, kas siis söötes või põrgatades, rohkem kordi vastase korvi. Kõik muu on kardinaalselt muutunud. Tänane korvpall on sünnijärgsest korvpallist täiesti erinev mäng. Korvpallis on Eesti ajalooline õnn see, et olime Tsaari-Venemaa rüpes ja geograafiliselt lähedal tema tollasele pealinnale Sankt-Peterburgile. Nimelt Ameerika spordiinstruktorite kaudu XX saj. algaastail St. Peterburgi jõudnud mäng otsis klubi “Majak” näol väljundit pealinnast väljapoole ja ühe lähema linnana jõudis mäng 1913.aastal esimest korda Eesti pinnale Narvas linna tuletõrjeseltsi aias, kus venelased mängu demonstreerisid. Ometi ei jõudnud mäng edasi Tallinnasse mitte Narva, vaid hoopis Tallinna koolide võimlemisõpetajate kaudu, kes uue mänguga olid tutvunud St. Peterburgis samas NMKÜ “Majakis” või ka ohvitseride vehklemiskoolis (mis oli tuntud Lesgafti nim. Kehakultuuriinstituudi eelkäija). Teada fakt on see, et 1916.a. sügisel hakkas Tallinnas Kloostri tänaval Nikolai Gümnaasiumi (praeguse GAG) uues 1911.aastal avatud võimlas koolipoistele uut mängu tutvustama võimlemisõpetaja August Soodla. Kolm aastat hiljem 1919.a, sügisel, juba Eesti omariikluse ajal, tuli järele Tallinna I Reaalkool, kus õpetust jagas sealne võimlemisõpetaja Voldemar Resev –Resel, kes mänguga oli samuti St. Peterburgis tutvunud. Sel õppeaastal 1919-20.a. levis mäng ka linna teistes koolides. Esimene sõpruskohtumine peetigi 1919.a. sügisel Poeglaste Gümnaasiumi (endine Nikolai Gümnaasium ja hilisem GAG) ja I Reaalkooli vahel. Esimene ametlik kohtumine samade koolide vahel toimus 7. juunil 1920. aastal I Eesti Ülemaalistel Koolinoorsoo Spordivõistlustel. Siit on siis ka pärit läbi kõigi pikkade aastakümnete põlvest põlve kandunud vastasseis Tallinna kahe kõige kuulsusrikkama kooli vahel tänapäevani välja.
1.2. Kohaliku liiga teke
I Eesti meistrivõistlused korvpallis meestele algasid Tallinnas Saksa Kultuurivalitsuse võimlas Kaarli pst 3, mis oli antud NMKÜ-le rendile (tänapäeva mõistes Harjuoru võimlas) teisipäeva, 27. jaanuari 1925 õhtul. Sellel õhtul peeti alguses kaks võrkpallimängu ja, nagu tollal algusaastail ikka, võeti seejärel võrk maha ning järgnes korvpallimäng. Eesti korvpalli esivõistluste kõigi aegade esimeses mängus võitis võimlemisselts Sport II meeskond T.S. Võistleja meeskonda tulemusega 29:9. See mäng peeti korvpalli 2. klassis. 1. klassis (praeguses mõistes n.ö. meistriliigas) peeti esimene mäng järgmisel võistlusõhtul 31. jaanuaril. 1. klassis oli üldse kolm meeskonda (Sport, Kalev ja NMKÜ), kes mängisid omavahel turniirisüsteemis kahe kuu jooksul, kuni 28. märtsini kahel korral läbi. Esimeseks Eesti meistermeeskonnaks korvpallis tuli Tallinna Võimlemisselts Sport I . Selle meeskonna keskmine vanus oli 19,2 aastat, mängijate pikkusi kahjuks raske leida. Treenerit tollal veel ei olnud, mängiti omapead, kapten ehk meeskonna vanem oli ühtlasi ka nagu juhendaja rollis. Ainult NMKÜ-l oli siis juba ameeriklasest juhendaja, 1924. aastal siia saabunud Arthur Kempa. 2. klassis mängis viis meeskonda ja ka siin oli Sport II meeskond parim. Ajakirjandus kirjutas, et suured rahvahulgad tulid mänge vaatama, kuid hinnanguliselt võis neid olla siiski mitte üle 300 inimese. Lihtsalt rohkem ei suutnud Harjuoru võimla mahutada. Mängiti Richard Masti poolt tõlgitud võistlusmääruste järgi, mis olid ära toodud juba 1922. aastal välja antud „Võimlemismängude 1. vihikus“. Muidugi oli see tollane korvpallimäng hoopis erinev sellest korvpallist, mida me täna tunneme . Ühendavaks sidemeks 80 aasta taguse ja praeguse mängu vahel on vaid tähtsamad põhimõtted (2 korvi, 5 mängijat, võidab, kes rohkem sisse viskab). Kõik muu on kardinaalselt muutunud, eelkõige korvpalli võistlusmäärused, mis määravad ära mängu sisu ja dünaamika. Tollal jagati 5 mängijat nii: 2 kaitsjat, 2 ääreajajat ja 1 tsenter . Rünnakul osalesid ajajad ja tsenter, kokku 3 meest, kaitses samuti 3 meest – s.o. kaitsjad ja tsenter. Seega, mõlema korvi all käis mängimas vaid üks mees, tsenter, kellel oli kõige suurem mängukoormus. Teised mehed hoidsid rangelt oma tsooni nii kaitses kui rünnakul. Vabaviske sai nii isikliku kui ka tehnilise vea eest, kusjuures viskas mitte kannatanu, vaid meeskonnas täpseima käega mees. Meeskonnas võis olla 8 meest – 5 põhimeest ja 3 reservi. Eesti meistri nimetus anti tollase määrustiku järgi ainult viimase mängu algkoosseisule. Kuna arhiivis protokolle ei ole ja ajakirjandus rohkem kui viie põhimängija nime ei avaldanud, ongi praktiliselt taastamatu, kas oli esimeses meistermeeskonnas ka reservmängijaid ja kas nad kaasa mängisid. Osavõtumaks oli igalt meeskonnalt tollal 100.- eesti marka . Mängud toimusid teisipäeviti ja laupäeviti NMKÜ võimlas (tegelikult omanik oli Saksa Kultuurvalitsus, NMKÜ oli võimla rentnik edasirentimise õigusega) küllaltki hilise algusega kas kl 7 või kl ½ 8 õhtul. Probleemiks oli vahekohtunike väike arv ja nii otsustas juhatus oma 3. veebruari 1925 koosolekul korraldada kiirkorras kohtunike hädakursused. Eesti esivõistlustest võisid määrustiku järgi osa võtta ainult Eesti Vabariigi kodanikud. 1. klassi Eesti meistrid Spordi mängijad said meistrimärgid koos diplomitega (medaleid tollal veel ei olnud), 2. ja 3. koha saanud seltsid said diplomi , mängijate diplomitele juhendis viidet ei olnud. Lõpuõhtu esivõistlustest osavõtnud mängijatele diplomite ja meistrimärkide väljajagamisega ja hilisema tantsuõhtuga peeti laupäeval 16. mail 1925 NMKÜ ruumides Kiriku tn 2. Järgmisel, 1926. aastal, Eesti meistrivõistluste pidamisele ei jõutud. Põhjused olid majanduslikku laadi . Sügisel planeeris Liidu juhatus küll kahes klassis esivõistlusi pidada, kuid kuna nii seltsid kui ka Liit olid veel majanduslikult nõrgukesed, ei olnud neil võimalik saalisid rentida. II klassi esivõistlusteks moodustati Eestis kolm ringkonda: 1. Tallinna ringkond – Tallinn ja Nõmme alev ; 2. Lääne-Eesti ringkond – Harju, Lääne, Saare, Järva, Viljandi ja Pärnu maakond; 3. Ida-Eesti ringkond – Viru, Tartu, Valga, Võru ja Petseri maakond. Selline Eesti esivõistluste pidamise juhend, kus I klassi moodustasid juhatuse poolt sinna klassifitseeritud seltsid ja I klassi esivõistlused selgitasid välja Eesti meistri ning kus II klassis (ehk ringkonnaklassis) võis osa võtta piiramatu arv seltse, jäi püsima kuni 1930-ndate aastateni, konkreetselt 1935. aastani, kui moodustati Liiduklass. Automaatselt sai järgmiseks hooajaks I klassi II klassi (ehk ringkonnaklassi) võitjaks tulnud selts. Järgmine – 1927. aasta on praeguselt kõrguselt vaadatuna taas ajalooline aasta Eesti korvpallis, peeti 1. Eesti esivõistlused naistele. Neiud olid pidanud juba üksikuid kohtumisi ka 1920-ndate aastate algul, kuid 1925. aastast alates hakkasid ka naised-neiud nõudma ametlikke võistlusi. Esimest korda sai EKL ka toetust selleks ajaks juba ellu kutsutud Eesti Kultuurkapitali Kehakultuuri Sihtkapitalilt 25000.- eesti marka (EMK). See muidugi parandas Liidu majanduslikku seisu ja esivõistlusi vähemalt I klassis sai Liit korraldada oma rahakoti peal.
1.3. Korvpalli populaarsuse kasv Eestis
Kui 1920-ndate aastate algul ja ka veel esimestel esivõistlustel seltsidel ei olnud selgelt määratletud treener -juhendajat (sisuliselt asendas teda võistkonna vanem ehk kapten, kes oli eestvedaja ), siis 1920-ndate aastate lõpust alates tekkisid tugevamatele seltsidele juba kindlad treenerid -juhendajad, seda eriti pärast hr-de Richard Masti, Herbert Niileri ja Aleksei Selenoi naasmist välismaalt õpingutelt. Nii sai Richard Mastist selgelt väljendunud Tallinna NMKÜ treener (oli üldse kogu NMKÜ kehalise kasvatuse osakonna juht). Aleksei Selenoi oli Tallinna Vitjasi ja hiljem Tallinna Russi treener, Herbert Niiler Tartu NMKÜ treener ja Tallinna Kalevis oli mängivaks treeneriks Erich Altosaar. Kui siia lisada, et 1930. aastal ilmus esimene eestikeelne õpik Herbert Niileri sulest „Korv- ja võrkpalli õpetus“ ja peeti ka korvpallikursusi, siis olidki loodud elementaarsed eeldused taseme tõusuks, seda märkis ära ka „Eesti Spordileht“, kus öeldi, et praeguses korvpallis ei tunne enam ära 3 – 4 aastat tagasi mängitud mängu. Mäng oli arenenud eeskätt kiiruslikult ja kombinatsioonide poolest. Areng oli ka geograafilises plaanis. Korvpall jõudis järjest enamatesse Eesti linnadesse. Ja nii muudetigi 1930. a alates Eesti meistrivõistluste süsteemi – senise kolme ringkonna asemel jagati maa neljaks ringkonnaks: 1. Tallinn; 2. Lõuna-Eesti (Tartu, Valga, Võru); 3. Kesk-Eesti (Pärnu, Viljandi) ja 4. Põhja-Eesti (Narva, Rakvere). Kasvas meistrivõistlustest osavõtvate võistkondade arv, nii oli 1930. a meistrivõistlustel juba kõigis ringkondades kokku 30 võistkonda. Teises lõikes säilus võistkondade jagamine A ja B klassi (varasemas tähenduses I ja II klassi) võistkondadeks. Järgmine suurem muudatus meistrivõistlustel toimus 1933/34 hooajal. Kuna tollal oli veel mängijate spetsialiseerumine korvpalluriteks ja võrkpalluriteks toimumata (põhimõtteliselt ühed ja samad mängijad mängisid mõlemat mängu), siis otsustas EKL juhatus jagada hooaja kaheks: sügis- talvisel perioodil korvpalli meistrivõistlused, kevad-talvisel perioodil võrkpalli meistrivõistlused. Varemalt olid ühel ja samal võistlusõhtul kavas olnud algul võrkpall ja hiljem, kui võrk oli maha võetud, korvpall, Nii selgusid 1934. a korvpallimeistrid juba 1933. a detsembris enne jõulusid ja esmakordselt ei võitnud Tallinna meeskond. Tartu NMKÜ Herbert Niileri käe all sai esimese meistritiitli. Juba järgmisel 1934/35. a hooajal toimus järgmine suurem muudatus Eesti meistrivõistlustel. Kõige tugevamad viis võistkonda arvati Liiduklassi, kes mängisid omavahel läbi turniirisüsteemis. Ringkondade arvu suurendati veelgi – kaheksani ja kõik ülejäänud võistkonnad mängisid ringkonnaklassis. Ringkondadest moodustati veel kaks sarja – Põhja- ja Lõunasari – mõlemasse kuulus neli ringkonda. Rindgkondade võitjad mängisid sarjavõitja nimele , kes järgmiseks hooajaks pääses Liiduklassi. Liiduklassi viimane langes ringkonnaklassi. Jõuti sellisele loogilisele meistrivõistluste ülesehitussüsteemile, mis toimis kuni suurte muutusteni 1940. aastal. Sellist meistrivõistluste korda tuleb pidada kordaläinuks. Järgmisel, olümpiaeelsel hooajal 1935/36 suurendati Liiduklassi meeskondade arvu seitsmeni, et suurendada veelgi konkurentsi Eesti meistri nimele. Ka see muudatus õigustas end, sest selleks ajaks oli juba 4 või 5 meeskonda oma tasemelt jõudnud reaalseks meistritiitli pretendendiks. Selleks ajaks oli EKL liitunud FIBA-ga (1934. aastal) ja me võtsime kohustuslikult omaks FIBA poolt kehtestatud võistlusmäärused. Varemalt olid meil käibel omad, USA-lt üle võetud võistlusmäärused. Järgmised määruste muudatused tehti FIBA kongressil 1936. a olümpiamängude ajal. Tehnilisse komisjoni, kes tegi ettepanekuid määruste muudatuste osas, valiti ka tallinlane Aleksei Selenoi. Peab märkima, et Eesti oli edumeelsete korvpalli arengule kasutoovate muudatuste pooldaja ja isegi algataja. Näiteks: 1) peale korvi saavutamist palli mängupanek sisseviskega otsajoone tagant, mitte hüppepalliga keskringist, 2) rakendada 10 sekundi määrust – see on aeg palli keskjoonest ületoomiseks, 3) juhtida mängu kahe kohtunikuga, 4) lubada mängus teha rohkem kui kaks vahetust. Kahjuks ei läinud tollal veel kõik need määruste muudatused läbi, kuid Eesti poolt toetatud ettepanekud tulid korvpallimäärustesse hiljem ikkagi sisse. Seoses naiskondade väikese arvuga Eesti meistrivõistlustel likvideeriti alates 1937. aastast Liiduklass naistele ja Eesti meister selgus Põhja- ja Lõunasarjade parima naiskonna vahelisest mängust. Neljal aastal järjest, 1937 – 1940. a, tulid finaali kokku Tallinna Kalev ja Tartu Eesti Akadeemiline Spordiklubi ja kõigil kordadel võitsid tallinlannad. Meeste meistrivõistlused peeti 1939. ja 1940. aastal juba kaheringilistena, detsembrist aprillini välja ja hooaeg muutus sellest pikemaks ning meeskonnad olid kauem ka regulaarses treeningus. Viimasel iseseisvusaastal mängis korvpalli Eesti esivõistlustel juba 52 võistkonda. 15 aastaga, mis oli möödunud esimestest meistrivõistlustest, oli areng olnud silmanähtav.
1.4. Rasked aja Eesti korvpallis
Poliitiline pööre 1940. aastal lõi segamini senini toiminud spordisüsteemi, sealhulgas ka EKL-i tegevuse ja tema poolt korraldatavad Eesti meistrivõistlused. Uue struktuurina moodustati 1941. a algul ENSV Kehakultuuri ja Spordikomitee juurde korvpallitoimkond Raimund Lassi juhtimisel. Sellest sai hilisema Korvpallisektsiooni eelkäija. 1941. aasta meistrivõistluste juhendi järgi pidid võistlused toimuma 4 linnas ja 11 maakonnas . Finaalturniiril, mis esmakordselt toimus Kadrioru Tennishallis, mängis 4 meeskonda ja 3 naiskonda. „Kalevist“ oli vahepeal kunstlikult saanud „Dünamo“. Tallinna „Dünamo“ nime all nad ka Eesti meistriteks tulid nii meestele kui ka naistele, kuigi sisuliselt oli tegu kalevlastega – mängijad ja treenerid olid kõik samad. Esmakordselt peeti ka statistikat ja suurimaks korvikütiks oli Roman Ugam (Tallinna „Dünamo“) 53 punktiga ehk 17,7 punktiga keskmiselt mängust. Samal aastal puhkenud sõda kahe suurriigi vahel käis laastavalt üle ka Eesti spordist ja sportlastest, sealhulgas ka korvpalluritest. 1941/42. aasta hooajal Eesti meistrivõistluste pidamisele ei jõutud, kuid 1942. a sügiseks oli elujõudlus taastunud ja 1942/43 hooaja sporditegevust korraldas Haridusdirektoorium ning pallimängusid selle ala inspektor Oskar Koni . 6. detsembril 1942 alustati Eesti meistrivõistlusi ringkonnaklassides (kokku 4-s ringkonnas 24 meeskonda). Naiskondi alustas kaheksa. Meeste finaalturniir peeti sõja aja kohta esinduslikult Kadrioru Tennishallis kuue meeskonna osavõtul. Meistritiitli võitis Tallinna „Kalev“, kelle mängivat treenerit Bernhard Noorit peeti 20 aasta pikkuse sporditegevuse eest meeles mälestusesemega ja selle andis üle Eesti sõjaaegne spordijuht Jüri Lossman. Järgmine sõjaaasta, 1944. a on Eesti korvpallis läinud ajalukku erandlikuna – peeti kahed meistrivõistlused. Talvised meistrivõistlused, mis algasid 29. jaanuaril 1944 juba tolleks ajaks taastatud Eesti Käsipalliliidu juhtimisel tuli koheselt ka katkestada, sest 30. jaanuaril sakslaste poolt väljakuulutatud üldmobilisatsioon haavas tõsiselt Eesti sporditegevust 1904 – 1923. a sündinud meeste kaitseteenistusse kutsumise läbi. Sellele järgnes uus vapustus – Narva ja Tallinna suurpommitamine, nii et meistrivõistlused lükkusid edasi 1944. a suvele, mis esmakordselt Eesti meistrivõistluste ajaloos peeti välisväljakul – see oli ehitatud Harjuoru võimla kõrvale. Kui 1944. a sügisel taastati Eestis Moskva võim, siis peaaegu koheselt 1944. a detsembri algul peeti veelkord selle aasta meistrivõistlused, nüüd juba nõukogudeaegsed. Võitis Tallinna „Kalevi“ meeskond nende meestega, kes olid sõja ajal olnud Venemaal. Muide need on läinud ajalukku kui meistrivõistlused, kus üks ja ainus kord on meie legendaarne Joann Lõssov olnud suurim korvikütt (77 punkti 5-st mängust ehk 15,4 punkti keskmiselt mängust). Tavaliselt ta mängujuhina resultatiivsusega silma ei paistnud. Aastast 1945. alates sai alguse uus süsteem Eesti meistrivõistluste korraldamisel, mis oli allutatud NSVL -s kehtivate võistlussüsteemide järgimisele. Kuna NSVL-i meistrivõistlusi peeti välisväljakutel, siis ka meil hakati meistrivõistlusi pidama suvel väljas. Sügis-talvisel perioodil peeti alates 1947/48. a talviti siseesivõistlusi. Taoline süsteem jäi kehtima kümneks aastaks, kuni 1956. aastast alates viidi meistrivõistlused tagasi saali. Järgneva kümne aasta jooksul oli korvpall ikka veel nii sise- kui ka välisala, kuigi Eesti meistrivõistlusi peeti ainult saalis, välisväljakutel toimusid karikavõistlused ja muud võistlused. 1967. aastast alates sai korvpallist tollases NSVL-s eranditult ainult saaliala. Muutuste ajad käisid üle noorte inimeste ja nende harrastuste. Liiduklassi ja ringkondade süsteem oli lõhutud. 1945. aasta meistrivõistlustel saadi kokku 6 meeskonda (5 Tallinnast ja 1 Tartust). 1946. aastast loodi ka Eesti meistrivõistluste II grupp 5 meeskonna osavõtul, kuid turniirile saabus kohale ainult 2 meeskonda. 1947. aastast suudeti II grupis taastada ringkondade võistlussüsteem. I grupis oli algul 5, hiljem 6 ja 1950. a alates 8 meeskonda. Neil aastatel hakati, kuid väga episoodiliselt, tegema ka mängude statistilisi kokkuvõtteid, eelkõige suuremate korviküttide selgitamist. Korvpalli mängiti 1940-ndatel ja 1950-ndatel aastatel spordiühingutes – võistkonnad olid nii Kalevil, Dünamol, Spartakil, Tööjõureservidel. Moodustati ka spordiklubid kõrgkoolide juurde. 1948. a – ÜSK-i Spordiklubi, 1951. a - TPI Spordiklubi, 1954. a EPA Spordiklubi ja koheselt lülitusid tudengid jõuliselt Eesti meistirvõistlustel kõige kõrgemate kohtade peale mängima. Eesti korvpalli edasiviivateks jõududeks neil aastatel oli ikka veel traditsiooniline Tallinn – Tartu vastasseis ühelt poolt ja teisalt juba nimetatud spordiühingute ja kõrgkoolide vaheline konkurents . Meistrivõistlusi peeti kahes grupis. I grupis palju aastaid 8 võistkonna osavõtul ja II grupis algul ringkonna ehk tsoonivõistlustega rajoonikeskustes ja hiljem finaalturniiriga mõnes suuremas keskuses. Eesti II grupp oli üsna laia geograafiaga ulatudes Sillamäelt kuni Räpinani välja. Hiljem ei ole neis kohtades enam korvpalli mängitud.
1.5. Tänapäevase korvpallisüsteemi teke
Suur põhimõtteline muutus Eesti meistrivõistluste arengus tuli sisse 1962/63 hooajast alates, kui ühekordsete turniiride asemel tulid pikemat hooaega läbivad kaheringilised turniirid , mis kestsid algul jaanuarist aprillini ja 1967/68 hooajast alates alustati meistrivõistluste mänge juba sügisel ja lõppesid kevadel. Erandlikud olid siin vahel veel aastad 1975 – 1977 ühekordse turniiriga. 1964. aastast alates viidi sisse mänguprotokolli kõrvale mängu tehniliste näitajate protokolli pidamine. 1981. aastast tuli sisse selline muutus: turniiri lõppjärgus jaotati eelringi tulemuste põhjal võistkonnad kahte finaalgruppi 1. – 4. kohani ja 5. kuni edasistele kohtadele. 1984. aastast alates viidi esikolmiku selgitamiseks sisse kohamängud, kus kohtusid finaalturniiril 1. ja 2. kohale tulnud kuldmedalimängus ja 3. ja 4. kohale tulnud pronksmedalimängus. See oli praeguse play-off süsteemi eelkäija. Praegusele play-off süsteemile mindi lõplikult üle 1991. aastast alates. Meistrivõistluste I ja II grupp (ehk ka A- ja B-grupp) muudeti ära 1966. a alates, kui mindi üle liigade süsteemile ja nimetustele – s.t esiliiga, II liiga ja III liiga. Uus põhimõtteline muutus Eesti meistrivõistluste korraldusse tuli peale omariikluse kehtestamist. Kui senini oli meistrivõistlusi korraldanud kas siis Käsipalliliit esimesel omariikluse ajal ja hiljem Vabariiklik Spordikomitee nõukogude ajal, siis nüüd 1994/1995 hooajast alates anti see korraldamine lepingu alusel Korvpalliliidust välja, nimelt iseseisvale juriidilisele isikule Eesti Meeste (ka Naiste) Korvpalliliigale. Liiga moodustasid sinna liitunud klubid. Liiga on isemajandav üksus, kelle vahendid moodustuvad osavõtumaksudest, pileti- ja reklaamituludest, televisioonilepingutest jms. Taastati mängijate litsenseerimine (varemalt 1920 – 30-ndail aastail nimetati registreerimine), mida nõukogude aastail ei peetud ja millele on kehtestatud omaette üsna keeruline reeglistik, näiteks kasvatajarahaga, üleminekurahaga, osavõtumaksuga jne. EMKL ajal on paika pandud meistrivõistluste üle kohustuslik statistiliste näitajate arvestamine ja avaldamine. Pikki aastakümneid kahjuks seda ei peetud, vaid üksikutel aastatel mõne üksiku huvilise poolt koostatud mängude statistika on avaldatud ajakirjanduses. Omariikluse ajal on ka iga hooaja eel koostatud korvpalliteatmikku, kuhu on koondatud kogu informatsioon eelseisvast hooajast, aga ka eelmise hooaja tulemused, Praeguseks on EMKL kogunud elujõudu, süsteem toimib ja, mis kõige tähtsam, on
tekkinud 4 kuni 5 meeskonna vaheline konkurents meistritiitli pärast. Mängud toovad pealtvaataja saali, meistrivõistluste prestiiz on märgatavalt tõusnud ja Eesti meistri nimel on taas väärtust. Meistrivõistlused on ka pidevalt ajakirjanduse keskmes. Ainsa miinusena see, et puudu jääb hooaja järgne analüüs ja kokkuvõte meie juhtivatelt spetsialistidelt ja treeneritelt. See eelnev kokkuvõte käib Eesti meeste meistrivõistluste kohta. Kahjuks ei saa seda öelda naiste meistrivõistluste kohta. Siin peab nentima taandarengut. Riigi naiste meistriliiga (ENKL) on ahenenud viimasel aastakümnel vaid 5 naiskonnani. Teisi liigasid naistel ka ei ole. Ometi olid Eesti korvpallis ajad, kus ka naiste korvpallis tegutses mitu liigat ja korvpalli mängiti ka väiksemates keskustes.
2. PARIMAD KORVPALLURID LÄBI AEGADE
2.1. Ilmar Kullam

• Sündinud: 15. juuni 1922
  

• Pikkus: 192
  

• Kaal: 82 kg
  

• Positsioon: 2
  

Üks Eesti edukaim ja andekaim korvpallur ajaloos on kindlasti Ilmar Kullam. Lõpetas 1959 TRÜ kehakultuuriteaduskonna. Kuulus hea taktikalise vaistuga universaalse mängijana 1947—53 NSV Liidu koondmeeskonda, võitis selles Helsingi OM-il 1952 hõbemedali, tuli 1947, 1951 ja 1953 Euroopa meistriks ning 1949 ja 1951 universiaadi võitjaks. Sai 1949 TRÜ spordiklubi meeskonnaga NSV Liidu meistriks (hõbemedal 1950, pronksmedal 1951 ning pronksmedal ka 1945 Tallinna “Kalevi” meeskonnas). Eesti meister 1948, 1956, 1957 ja 1960. Oli 1966—93 TÜ õppejõud (1973—83 ka sportmängude kateedri juh), 1960—71 ühtlasi Tartu “Kalevi” korvpallimeeskonna vanemtreener, juhendas ka Eesti koondist (NSV Liidu rahvaste spartakiaadil saavutati 1967 hõbe- ja 1971 pronksmedal). NSVL-i teeneline meistersportlane (1951), NSVL-i teeneline treener (1965).
2.2. Gert Kullamäe

• Sündinud: 3. juuni 1971
  

• Pikkus: 196 cm
  

• Kaal: 92 kg
  

• Positsioon: 2
  

Gert Kullamäed võib pidada kahtluseta Eesti läbi aegade parimaks kome punkti viskajaks. Kullame tegi oma debüüdi Eesti Meistriliigas TTÜ ridades. See juhtus 1985. aasta sügisel, kui ta oli vaid 14 aastat ja 4 kuud vana. Mõne hooaja pärast siirdus ta juba Tallinna Kalevisse, kellega ta mängis Nõukogude Liidu meistrivõistlustel. Sel perioodil võitis ta 1991. aastal Nõukogude Liidu meistritiitli ja aastatel 1992 ja 1993 krooniti ta Eesti meistriks. Pärast 1993. aastat liitus Kullamäe BC Zalgirisega, kellega ta tuli 1994, aastal Leedu meistriks. BC Zalgirise peatreener oli Jaak Salumets, kelle käeall mängis Kullamäe ka Kalevis ning Eesti koondises. Pärast edukad hooaega Leedus liitus ta taas Kaleviga ja tuli aastatel 1995 ning 1998 Eesti meistriks. Aastatel 1998, 1999 ja 2000 valiti ta Meistriliiga parimaks mängijaks. Hooajal 2000-01 liitus ta Belgia liiga klubiga Telindus Oostende. Belgias ei olnud tema karjäär kõige edukam, sest teda vaevas tõsine küünarliigese vigastus ja ta oli sunnitud naasma Eestisse. Pärast vigastusest paranemist liitus Kullamäe Saksamaa klubiga Brose Basket, kellega ta võitis kahel hooajal järjest Bundesliigas teise koha. Järgmisel hooajal liitus ta Hollandi klubiga Eiffel Towers , kellega ta tuli aastal 2006 Hollandi meistriks. Suvel 2006 naasis Kullamäe taas Eestisse, seekord Tartu Ülikool/Rocki ridadesse, kus ta on ka kapten. Aastal 2007 ja 2008 võitis ta oma 5. ja 6. Eesti meistritiitli.
Kullame on kuulnud ka 80ndate lõpus Nõukogude Liidu noorte koondisesse. Aastal 1988 võitis ta Nõukogude Liidu kuni 17. aastaste noormeeste koondisega Euroopa meistrivõistlustel pronksi.Eesti koondist on ta esindanud aastatel 1993-95, 1998-2001, 2004 ja 2007, olles alati kuulnunud liidermängijate hulka. Tema rekord arv punkte, mis ta koondise eest on kogunud on 32.
2.3. Martin müürsepp

• Sündinud: 26. september 1974
  
• Pikkus: 208 cm
  

• Kaal: 107 kg
  

• Positsioon: 4
  

Martin Müürsepp (sündis 26. septembril 1974 Tallinnas) on Eesti professionaalne korvpallur.Martin Müürsepp on praeguse ajani Eesti üks edukamaid ja tuntumaid korvpallureid, kes on mänginud mitu hooaega NBA ja Euroopa parimate klubide eest.Müürsepp sai koha 1996. aasta NBA draftis. Juba esimeses ringis valiti ta 25. ndana Utah Jazzi poolt, kust ta kohe Miami Heati edasi toimetati. Miami rivistuses alustas Müürsepp ka ühtlasi oma NBA karjääri. Müürsepast avaldati isegi NBA mängijakaart kuhu olid peale trükitud samasugused sõnad. Miami Heatis mängides olid Müürsepa keskmisteks näitajateks küll vaid 1,7 punkti ja 0,3 lauapalli. 1996-1997 NBA hooaja keskel müüdi Müürsepp Dallas Mavericksi. Selles meeskonnas sai Müürsepp palju rohkem mänguaega ja tema näitajad tõusid 4,7 punktini ja 2,2 lauapallini. Müürseppa rekordarv punkte ja lauapalle NBA-s on 24 punkti ja 14 lauapalli, mängus Los Angeles Clippersi vastu. Kokku on Müürsepp NBA-s mänginud 83 mängu Dallas Mavericksi ja Miami Heati eest, visates keskmiselt mängus 11, 5 minuti kohta 4.7 punkti ja hankides 2.2 lauapalli. Pärast 1997-1998. hooaega ei pikendanud Dallas Müürsepaga lepingut ja Müürsepp lahkus Ühendriikidest. Pikalt ei pidanud ta aga pakkumisi ootama kui Kreekast saabus korralik pakkumkine. Müürsepp siirdus Kreekasse mängima kolmeks aastaks Aris Thessaloniki ja AEK Ateena eest. Koos AEK-ga on Müürsepp võitnud võitnud Saporta karika 2000. aastal ning 2000. ja 2001. aastal Kreeka korvpalli karika. Ateena AEK eest viskas Müürsepp keskmiselt 9,2 punkti ja hankides 2,7 kaitselauapalli.2001-2002 hooajal liitus Müürsepp Venemaa korvpalli Meistriliiga klubi Kazan UNICS'iga. Kazaniga lõpetas Müürsepp hooaja hõbemedaliga jäädes alla ainult Moskva CSKA-le. Järgmisel 2003-2004 hooajal mängis ta Kazaniga 2004. aasta FIBA EuroCupi finaalides ning ta hinnati Finaalide Kõige Väärtuslikumaks Mängijaks. Müürsepp jäi Moskva CSKA juhtkonnale silma ja palgati Venemaa meistriklubisse mängima. Ta mängis Moskva CSKA-s 2004-2005 aastal ning selle klubiga tuli ta Venemaa meistriks. Järgmisel aastal siirdus Müürsepp tagasi UNICS Kazani. 2006-2007 hooajal liitus Müürsepp kodumaa Meistriliiga, Tartu Rocki kossseisu. KML finaalides alistati BC Kalev Cramo mängudega 4-2. Pärast ühe hooaja mängimist Eestis, siirdus Müürsepp edasi mängima Austraalia meistriliiga klubi Melbourne Tigersi rivistusse. Müürsepp oli sunnitud sealt lahkuma 2007. aasta detsembris vigastuse tõttu. Alates 29. veebruarist 2008. mängib Müürsepp BC Kalev Cramos. Martin Müürsepp mängib ka Eesti korvpallikoondises.
2.4. Tiit Sokk

• Sündinud: 15. november 1964
  
• Pikkus: 191 cm
  

• Positsioon: 1
  

• Kaal: 90 kg
  

Korvpallur Tiit Sokk võitis NSV
Liidu koondise juhtmängijana olümpiakulla 1988. aasta Souli mängudel. Isa August Soku juhendamisel sporditeele sattunud Tiit Sokk jõudis 1981. aastal Liidu juunioride ja viis aastat hiljem Liidu täiskasvanute koondisse.Esimene suurem edu oli koondislasena 1986. aastal võidetud MM-i hõbe. kaks aastat hiljem kuulus Sokk sellesse Liidu meeskonda, kes suutis olümpiaturniiril alistada suurfavoriidi USA ja võita kuldmedali. Tee olümpiaeduni ei olnud kerge. Turniiri alustati alagrupis kaotusega Jugoslaaviale. Seejärel võideti Austraalia ja siis Puerto Rico alles lisaajal. Lõpuks saadi alagrupis teine koht, aga mängupilt oli halb. Alles medalimängudes sai meeskond mootori käima. Veerandfinaalis saadi Brasiiliast pärast kaotatut poolaega jagu 110:105. Kõik oli kaalukeelel poolfinaalis, kus alistati USA 82:76. Esmakordselt suutis Nõukogude Liit teha seda olümpiaturniiride ajaloos määrustepäraselt, sest 1972. aasta võitu jäid saatma protestinoodid. Ning finaalis vanade tuttavate jugoslaavlaste vastu tuli kullavõit juba näiliselt kergelt – 76:63. Peatreener Aleksandr Gomelski kiitis kommentaarides Tiit Sokku: “Peale selle, et Tiit oskab rünnata, võitles ta hästi oma konkreetse vastasega, võttis vastu julgeid ja originaalseid taktikalahendusi.” 1988. aastal valiti Sokk Eesti parimaks meessportlaseks. 1990. aastal võitis Sokk teistkordselt MM-võistlustelt hõbemedali. Sellega lõppes ka tema karjäär Liidu koondises. 1991. aastal kuulus Liidu meistriks tulnud Tallinna Kalevi meeskonda. Sportlasekarjääri lõpetas profimängijana Kreekas: 1992 – 1996 Ateena Panathinaikoses ja 1996 – 1997 Saloniki Arises. Hiljem asutas Tiit Sokk Tallinnas omanimelise korvpallikooli, on edukalt tegutsenud klubikorvpalli treenerina ja alates 2004. aastast on Eesti koondise peatreener.
2.5. Aleksei Tammiste

• Sündinud: 29. juuli 1946
  

• Pikkus: 193 cm
  

• Positsioon: 4
  

• Kaal: 86 kg
  

Tänaseks on Aleksei Tammiste meie korvpallimaailma legend. Kitsalt korvpallisaavutustelt jääb ta ju paljudele , näiteks olümpiavõitjast Tiit Sokule, aga laiemas mõttes, isiksusena, paistis ta korvpalliplatsist lihtsalt nii palju palju kaugemale, et teda ei saanud mitte märgata. Teravus läbilõigetes ja võimatutes söötudes. Teravus sõnades kaasmängijate, vastaste ja kohtunike pihta. See teravus sõnades kindlasti lõikas – kellel hinge, kellel mõistust –, kuid millegipärast arvan, et ka suurimad solvujad mingil hetkel andestasid ja tänaseks on kõik andestatud. Eelkõige seepärast, et selles teravuses oli nii palju vahetut siirust ja tunnistagem, alati ka vähemasti tilgake tõde. Kohati enamgi kui tilgake ja kes sellest aru sai, oskas tema tehtud märkusest õppidagi. Selline teravus meeldis pealtvaatajaile palliplatsi ääres ja kõrvaltvaatajaile elus. Oli neidki , kes püüdsid järele teha, ent enamasti jäi Tamma püüdmatuks. Mis toimus Tamma sees, ei paistnud välja ja me ei saanudki teada, mismoodi ta ebaõnnestumist üle elas. Tagantjärele tundub, et see suurendas kummalisel moel ta veendumust, et tegelikult oleks lihtsalt sisse pidanud minema. Ja järgmine kord läkski. Sisse sai ta mitte ainult korvpalliväljakul. Ka elus. Sinna, kuhu tahtmist oli, sest see õigus kuulus talle justkui loomuomaselt. Selline enesekindlus pani ka kahtlejad kohmetuma ja arvama , et ju nii peabki. Paljud ju püüdsid harjutada ja Tammat jäljendada, ent seda sujuvust, vaistlikku platsitaju ja eriti oskust riski piiril balansseerida ei ole ilmsesti võimalik harjutada. Võib pingutada ja teha üha paremini, ent siiski mitte kunagi päris nii, nagu tema seda suutis. See ei tähenda, et ta poleks olnud töömees. Pigem vastupidi – tema nõudlikkus enda vastu oli andekusele vaatamata sama kompromissitu nagu teistegi suhtes. Olgugi, et kohati ei tajunud ta ilmsesti seda, et kõigile pole sama palju antud. Tamma ehedat ja terviklikku isiksust, kes kehtestas end just niisugusena nagu ta oli – heas ja halvas, parematel ja halvematel päevadel –, armastati ja imetleti, kadestati ja mõnikord ehk põlatigi, ometi ei jäänud keegi ükskõikseks. Niisuguseid isiksusi on hädasti vaja nii korvpalliplatsile kui väljaspoole – nad loovad maailma värve ja sündmusi, osundavad meie nõrkustele ja piiratusele. Teevad elu rikkamaks .
KOKKUVÕTE
Korvpall on ja jääb üheks populaarsemaks pallimänguks maailmas. Laialdaselt on ta ka levinud Eestis. Korvpallil on meie riigis pikk ja kirev ajalugu. Sinna kuuluvad ka meie korvpalli suurnimed, eesotsas Martin Müürsepaga, kes on mänginud kõikide korvpallurite unistuste liigas NBA-s. Esmapilgul võib tunduda, et meie korvpalli parimad päevad on tänaseks seljataga, kuid siiski tuleb uskuda positiivsesse tulevikku ning loota , et Eesti korvpall taastab oma parimate päevade taseme.
KASUTATUD KIRJANDUS
Ibus, M. ja Lään, V. 2006. Eesti korvpall. Tallinn: Kirjastus Eesti Korvpalliliit
Lään, V. 2008. Pikk blond mees palliga. Tallinn: Kirjastus Elmatar
Lään, V. 2002. Korvpall. Tallinn: Kirjastus Elmatar
Soidra, M. 2007. Tammiste kirg . Tallinn: Kirjastus Mardikas
http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_Korvpalliliit 20.02.2009
LISA
Populaarseim Eesti korvpallur gümnasistide seas
%
Küsitluses osales viiskümmend gümnaasiumi õpilast. Selle tulemusena selgus, et konkurentsitult on kõike populaarsem korvpallur Martin Müürsepp(59%). Talle järgneb olümpiavõitja Tiit Sokk kahekümne protsendiga. Talle omakorda järgneb kolmepunktivisete kuningas Gert Kullamäe. Tammiste ja Kullam, kelle karjäär oli juba enne küsitlenute sündi lõppenud, ei osutunud eriti populaarseteks. Kogudes vastavalt 8 ja 2 protsenti häältest.
24