SOOTEADUS 1)SOO JA TURBA MÕISTE, SOODE TEKET MÕJUTAVAD TEGURID soo on selline osa maastikust,kus alalise veerohkuse ja hapnikuvaeguse tõttu mullas jääb osa orgaanilist ainet lagunemata ning ladestub turbana. Vastavat arengusuunda maastikus nim soostumiseks, vastavat mullatekkesuunda turvastumiseks. Soostumine võib olla edasiarenev e progresseeruv, taandarenev e regresseeruv või uuesti areenema hakkav. Soostunud maa ja soo tinglikuks piiriks võetakse 30-cm turbakiht(kuivendamata olekus), selle piiri ületamisel
Vastused: Sooteaduste alused 1. Soo ja turba mõiste Soo - maastiku osa, kus alalise veerohkuse ja hapnikuvaeguse tõttu jääb mullas osa org. ainet lagunemata ning ladestub turbana. Turvas - mittetäielikult lagunenud taimejäänustest koosnev sete. Inimese jaoks on turvas oluline maavara. Turvas moodustub peamiselt turbasamblast, aga samuti kõigi teiste rabataimede jäänustest. 2. Soode kasutamise võimalused turba varumine metsa kasvatamine põllumjanduslik kasutamine marjakasvatus jahindus ja korilus puhkus ja turism teaduslik uurimistöö 3. Madal- ja siirdesoode kasvukohatüübid; nende lühiiseloomustus Madalsoo - kasvukohatüüp paikneb nõgudes, jõelammidel ja tasastel madalatel maadel. Taimestik toitub põhjaveest. Turbalasundi paksus on 1-2 m, vahel ka rohkem. Muld on keskmise viljakusega
Sooteadus MI. 0920 3,0 EAP 1. Sood ja sooteadus 2. Soode mõiste ja levik 2.1. Soo ja turba mõiste 2.2. Soostumist ja soode teket mõjutavad tegurid 2.3. Soode levik maailmas 2.4. Sood maastiku osana ja ökosüsteemina 3. Eesti soode ökoloogiline iseloomustus 3.1. Soostumist põhjustavad tegurid 3.2. Soode arenemiskäik 3.3. Veereziim soodes 3.4. Turvas, turbaliigid ja -lasundid 3.5. Soode levik Eestis 4. Eesti soode üldine liigitus ja iseloomustus 4.1. Madalood 4.2. Siirdesood 4.3. Rabad 5. Aineringe sookooslustes 6. Soode kasutamine 6.1. Kasutamise võimalused 6.2. Soode kasutamine metsakasvatuses 6.2.1. Liigniiskuse tunnused, pahed ja põhjused 6.2.2. Melioratsiooni mõiste ja liigid; metsaparanduse objektid 6.2.3. Kuivendusviisid, nende valik 6.2.4
9.2 Nõmmemetsad Asuvad toitainetevaestel liivmuldadel. Enamus puistutest on männikud, sest teised puuliigid ei suuda sellistes tingimustes kasvada. Tootlikkus madal - IV-V bon. Esineb enamasti leedemuld. Siia kuuluvad: sambliku ja kanarbiku kasvukohatüüp. Nõmmemetsad moodustava kõigist Eesti metsadest 3%. Sambliku kasvukohatüüp (sm) - on nõmmemetsadele kõige iseloomulikum. Asuvad nad mitmesuguse päritoluga liivadel, kus põhjavesi on sügaval ja muld kuiv. Valitsevad keskmiselt kuni nõrgalt leetunud leedemullad, muld on happeline. Puistutest on valitsevad puhtmännikud, harva esineb üksikuid kaski ja kiduraid kuuski. Bon. IV-Va. Alusmets tavaliselt puudub või esineb üksikuid kadakaid. Alustaimestik liigivaene, domineerivad samblikud (peamiselt põdrasamblikud, islandi samblik). Puhmasrindes kanarbikku. Kuivad ja tuleohtlikud metsad. Raiestid uuenevad väga raskesti. Levinud Põhja- ja Loode-Eestis.
tõstmiseks. See määrang ei ole päris täpne, sest viljelusväärtust saab tõsta ka agrotehniliste abinõudega (maa harimine ja väetamine). Maaparandust nimetatakse ka melioratsiooniks. Viimasel ajal kasutatakse maaparanduse asemel mõistet integreeritud maa ja vee kasutamine/korraldamine. Vastavalt tehtavate tööde iseloomule ja eesmärgile võib maaparanduslikud abinõud grupeerida järgmiselt: * Hüdrotehniline melioratsioon: kuivendus, niisutus * Kultuurtehniline melioratsioon * Agromelioratsioon * lisandainetega melioratsioon * keemiline melioratsioon. 2. Miks Eestis on vaja kuivendada ja niisutada? Kuivendus ja niisutustööde vajadus Eestis on seletatav sademete aastasisese ebaühtlase jaotusega. Mullas peab olema piisavalt õhku. Märjas mullas on juurte kasv viletsam ning mulla kandevõime nõrgem. Ta on külmem ja soojeneb aeglasemalt. Märg muld tiheneb rohkem. 3. Lühiülevaade maaparanduse ajaloost Eestis
I Teema Pinnased ja muld 1)Pinnase jaotuse alused, pinnase liigitus sõelanalüüsi andmete järgi. Pinnaste liigitus *Kaljupinnas (lubjakivi, dolomiit, mergel), poolkaljupinnas (liivakivi) *Jämepurdpinnas (kruus, killustik) *Peenpurdpinnas (Liivpinnas) *Savipinnas *Eripinnas (muda, turvas, järvelubi jne) *Tehispinnas (täide, prügi) Jämepurdpinnased on nõrkade osakeste vaheliste seostega ja sisaldavad üle 50% jämepurdu (kive) Liivpinnas on osakeste vaheliste sidemeteta, jämepurru sisaldus alla 50%, plastsuseta pude pinnas. Liigitatakse peenosise <0,06 mm järgi kruus, liiv, möll. Savipinnas - pinnasele on iseloomulik osakeste vaheliste sidemete olemasolu, jämepurru sisaldus alla 50%, plastsete omadustega
Nende tähtsus, eraldamise alused, rühmitamine. Kasvukohatingimused mõjutavad suurel määral metsa koosseisu, puude juurdekasvu, alustaimestiku ja alusmetsa iseloomu ja saadava puidu kvaliteedi. Metsade majandamiseks on vaja neid klassifitseerida, selleks jagatakse metsad kasvukohatüüpideks. Metsa kasvukohatüüpi defineeritakse kui ühesuguse metsakasvatusliku efektiga metsamaade kogumit. Peamised tunnused millest juhindutakse on muld, veereziim, alustaimestik ja reljeef. Arvestades ainult ühte olulist metsa mõjutavat faktorit - veereziimi ja sellega seotud soostumisprotsessi, jagatakse metsad 2 klassi: 1) arumetsad: mineraalmuldadega metsad, kus turbahorisont puudub või esineb looduslikus seisundis kuni 30 cm tüsedusena. 2) soometsad: metsad, kus turba tüsedus kuivendamata aladel on üle 30 cm, kuivendatud aladel üle 25 cm. Klassid omakorda jagunevad tüübirühmadeks. Arumetsade jaotamisel on aluseks mulla
Eesti metsanduses (nii praktikas, kui ka metsateaduses kasutatakse E. Lõhmuse poolt 1984.a. avaldatud kasvukohatüüpide klassifikatsiooni (nn. Lõhmuse klassifikatsioon). Metsa kasvukohatüüpi defineeritakse kui ühesuguse metsakasvatusliku efektiga (s.o. ühesuguste looduslike, taimestikku mõjutavate tegurite kompleksiga) metsamaade kogumit. Seega määratakse kasvukohatüüp tunnuste kompleksi alusel. Peamised tunnused millest juhindutakse on muld, veereziim, alustaimestik ja reljeef. Arumetsa kasvukohatüüpe tähistatakse mõne iseloomuliku alustaimestiku liigi nimetusega (näiteks mustika kasvukohatüüp), soometsa kasvukohatüüpide juures kasutatakse üldtuntud sootüüpide nimetusi (näiteks raba kasvukohatüüp). Enamuspuuliigi järgi eristatakse iga kasvukohatüübi piires ühte või mitut metsatüüpi. Viimaseid võib omakorda jaotada antud tingimustes püsivaiks põlis- ehk kliimakstüüpideks ja ajutisteks ehk tekistüüpideks
Hoogustus ka seakasvatus. Seoses loomakasvatuse laienemisega Eesti mõisates hakati XIX sajandil suuremat tähelepanu pöörama kohapeal kasvatatavatele söödakultuuridele. Veisekasvatus nõudis ka vastavat söödabaasi. Põldheinakasvatuse laiendamise kõrval hakati senisest ulatuslikumalt parandama 1860-ndatel aastatel Saksamaa eeskujul madalsooniite. Tootmise laiendamiseks püüti söödakultuuride kasvatamiseks kasutusele võtta seni kasutamata madalsoid. Hakkas arenema soode kuivendamine nende viljelusse võtmise eesmärgil ehk nn. sookultuur, mis sai alguse siinsetes mõisates alates XIX sajandist (peamiselt 1830-ndatest aastatest) ning selle juhtijaks ja õhutajaks kujunes Liivmaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet. 3. Eestis põllu ja metsamaal kasutatavad kuivendusviisid on: 1. kraavkuivendus 2. Drenaažkuivendus 3. Polderkuivendus. 4. üleujutuste reguleerimine Ehituste juures kasutatakse ka vertikaalkuivendust ja maapinna tõstmist. 2.3.2
juurdekasv, puidu kvaliteet jne). Mõjutavad oluliselt ka metsade majandamist. Metsad jagatakse kasvukohatüüpideks. Metsanduses kasutatakse E. Lõhmuse poolt 1984. a. avaldatud kasvukohatüüpide klassifikatsiooni. Metsa kasvukohatüüpi defineeritakse kui ühesuguse metsakasvatusliku efektiga (s.o. ühesuguste looduslike, taimestikku mõjutavate tegurite kompleksiga) metsamaade kogumit. Kasvukohatüüp määratakse tunnuste kompleksi alusel! Peamised tunnused, millest juhindutakse on: - muld - veerežiim - alustaimestik - reljeef Enamuspuuliigi järgi eristatakse iga kasvukohatüübi piires ühte või mitut metsatüüpi. Metsa kasvukohatüüp = muld + veerežiim + alustaimestik + reljeef Metsatüüp = muld + veerežiim + alustaimestik + reljeef + puistu. (Metsatüübi nimetus koosneb kasvukohatüübi ja enamuspuuliigi nimetusest nt mustikakuusik, rabamännik). Arumetsa kasvukohatüüpe tähistatakse mõne iseloomuliku alustaimestiku liigi nimetusega (nt mustika kasvukohatüüp)
Metsakasvukoha tüüp = muld+ veereziim + alustaimestik + reljeef Metsatüübid: kliimakstüübid ja tekistüübid = muld + veereziim + alustaimestik + reljeef +puistu Metsatüüpide rühmitamine - 2 klassi: 1) arumetsad (turbahorisont puudub) 2) soometsad (turbahorisont üle 30cm kuivendamata aladel). Klassid jagatakse tüübirühmadeks. ARUMETSAD : 1.1 Loometsad (maapinna lähedased, madala tootlikkusega, männid, harvem kuused, kaasikud. Puistud on madalakasvulised, hõredad.) Leesikaloo loometsade kõige kehvemate tingimustega kasvukohatüüp, männikud,
võrastikku. Võtavad osa võrastiku kujune ümber reljeef: külm õhk on tihedam ja raskem ning moodustamisest. Moodustavad tavaliselt kuni 20% valgusokasteks. Valgustingimusi saab metsas koguneb reljeefi madalamatele osadele. puistu tagavarast. reguleerida hooldusraietega. Oluline on ka mulla niiskus: kui muld on väga IV klass - allajäänud puud, kitsaste ja hõredate 5.2 Mets ja temperatuur niiske, kulub suur osa päikeseenergiast vee võradega puud. Jaotatakse kahte alamklassi: IV A Soojuse tähtsus aurumisele, temperatuur jääb madalaks ning enam-vähem ühtlaselt paiknevate okstega IV B - Metsapuud saavad kasvada üksnes teatud külmaoht suureneb. Öökülmade oht on eriti suur
· Inimtegevuse mõjul on palju erinevaid poollooduslikke koosluseid (puisniidud, loopealsed, rannaniidud) · Taimkate on vaid üks osa ökosüsteemist; kopratammid (lammi- ja lodumetsad), meresaared lindude pesitsusalana. Taimekooslused jagatakse kahte suurde taimkonda: maismaa- ja veetaimkond. Maismaataimkonda kuuluvad: metsa rohumaade raba kaljude paljandite Veetaimkonda kuuluvad: meretaimkond mageveetaimkond Metsatüpoloogia areng Eestis: Eesti kliima- ja mullatingimustes on kliimakskoosluseks (see, milleks peaks arenema, kui keegi vahele ei segaks) boreo-nemoraalsed okasmetsad, milles domineerib harilik kuusk koos arukase, hariliku haava ja hariliku männiga
Tundmaõppimist võimaldavad tunnused: 1. Mulla geneetilised tunnused - mulla enese areng. 2. Ökoloogilised tunnused - seotus ümbritsevaga. 3. Tootmislikud tunnused - muld tootmisvahendina. Tunnused pika aja jooksul välja kujunenud, osa kiiresti, mulla mälu. Kaasaegsed muutused raskemini jälgitavad, vajalikud dünaamilised vaatlused - seire. Geneetilised horisondid ja nende morfoloogilised tunnused kogu maailmas sarnased - ülioluline teada. Ühtne ülemaailmne mullahorisontide tähistus. Erinev piirkonniti org. ja min. ainete vahelised reaktsioonid. Ökoloogilised tunnused - kliima, lähtekivim, asend reljeefil, konkreetne taimkate
Puu- ja põõsarinne: männid, üksikud arukased. Elustiku eripärad, näiteid liikidest: kanarbik, põdrasamblik, kõrrelised, nõmm-liivatee, porosamblik, palju seeni. Palumets- peamiselt Kagu- ja Lõuna-Eestis. Üldised tingimused: tekivad pärast metsapõlengut, lubjavaesed. Puu- ja põõsarinne: männid, kuused, arukask, põõsarinne hõre. Elustiku eripärad, näiteid liikidest: pohl, mustikas, öövilge ja kanrbik, kilpsõnajalad, samblad. Põhjavesi sügaval, kõdukiht enamasti õhuke, muld happeline – pohla. Ja mustika kkt- Laanemets- Kagu-Eestis, hajutatult. Üldised tingimused: kõrge kasvulised puud, tihedad metsad, hämarad, liivsavi-moreen, parasniiske. Puu- ja põõsarinne: domineerivad kuusk, haavad, kuuse-männi segametsad. Elustiku eripärad, näiteid liikidest: jänesekapsas, leseleht, sõnajalad, laanelill, palju metsa samblaid. Sinilill ja jänesekapsa kkyt - Esineb ka männikuid, mis on kõrge boniteediga, väga tootlikud.
toomingas väga liigirikkad – ca 600 liiki soontaimi 56 kaitsealust soontaimeliiki 76 liiki 1m² - suur väikeseskaaline liigirikkus 12 taimekooslust mikromaastike vaheldumine näide looduse säästlikust kasutamisest vajavad niitmist ja karjatamist Liigirikkus põhjused: niitmine – konkurentsi ühtlustamine, horisontaalne mosaiiksus karbonaatne muld keskmine mullaviljakus suur liigifond Natura 2000 süsteemis 6210 – kuivad niidud lubjarikkal mullal 6530 – Fennoskandia puisniidud Muu elustik •samblafloora pole eriti rikkalik, ca 100 liiki •seenestik rikkalik, ka haruldaste liikide poolest •samblikud (peamiselt epifüütsed) – ca 180 liiki •putukad – palju liike, arvukalt haruldasi •linnustik rikkalik, peam. värvulised
küljelt); 3) läbitunginud valgus: tungib läbi võrade; 4) alumine valgus: peegeldub vee- või maapinnalt; Aluspinnale või esemele jõudnud valgusest osa neeldub, osa peegeldub tagasi. Arvu, mis näitab, kui suure osa moodustab tagasipeegeldunud valgusvoog pinnale langenud summaarsest valgusest, nimetatakse a l b e e d o ks. Albeedo sõltub pinna iseloomust, päikese kõrgusest jt. teguritest. Näiteks kuiv muld peegeldab tagasi 18...24 %, märg muld 11...16 %, liiv 18...40 %, lumi 30...95 % temale langevast valgusest. Taimkatte albeedo oleneb liigilisest koosseisust, tihedusest ja arengufaasist. Näiteks liitunud kaasik peegeldab tagasi umbes 30 %, kuusik 18 %, põllukultuurid 10...35 %. Metsas neeldunud valgus jaguneb omakorda kaheks osaks: ¤ neeldub võrades ¤ tungib võradest läbi. Valgusnõudlikud - e. valguslembesed puud (lehis, kask, mänd, haab). Varjutaluvad - e. varjusallivad puud (kuusk, nulg, jugapuu, pärn, pöök).
· allogeense suktsessiooni põhjustavad välistegurid: looduslikud ja inimtekkelised. looduslik kooslus - märkimisväärse inimtegevuseta püsiv kooslus, nt. põlismetsad, sood · Looduslikud kooslused on näiteks primaarsed niidud (meil väike osa rannaniite ja ilmselt ka lamminiite), mis on kujunenud ja püsivad inimese vahelesegamiseta. Puittaimede kasvu takistavad neil looduslikud tegurid, näiteks kaua kestev kevadine üleujutus või sooldunud muld, mis osutub suuremale osale puittaimedest sobimatuks. Primaarsed rannaniidud säilivad kitsa ribana roostiku (või metsa) ja mere vahel, suuremas osas muutuvad need roostikuks või kõrkjastikuks. pool-looduslik kooslus (pärandkooslus) püsib ühesuguse kestva inimmõju tingimustes, kusjuures inimmõju piirdub peamiselt saagi koristamisega (niitmine, 2 karjatamine jms.)
..-4,5º C, haavavõrseid -4...-5º C. Varakülmad e. sügiskülmad on ohtlikud augusti lõpus ja septembris lõunapoolt, eriti Kaug-Idast pärinevatele liikidele, sest pika vegetatsiooniperioodiga liikidel ei jõua võrsed õigeks ajaks puituda, seda soodustab pikk ja soe sügis. Kahjustused on suuremad kui külmad saabuvad järsku. Külmakahjustuste hulka kuulub ka külmakergitus ehk külmakohrutus. Mullavesi paisub jäätudes ja jää kergitab koos mullaga üles ka taimed. Sulades langeb muld tagasi, taimed jäävad aga kõrgemale. Kui see kordub, võivad taimed kerkida mullapinnale ja juured võivad katkeda. Külmakohrutust esineb rasketel liigniisketel muldadel. Külmakohrutus kahjustab tõusmeid ning 1-2 aasta vanuseid seemikuid. Nõrga juurestiku ja raske lõimisega kasvukohtade tõttu kannatab külmakohrutuse all enam kuusk. Õhukestel muldadel esineb külmakohrutust peaaegu kõikidel puuliikidel.
). D) Lääne- ja Põhja-Eestis jäid suured alad peale liustikujää sulamist algul jääjärvede, siis mere alla. Maakerke tulemusel ja mere taganemisel on alad olnud mere rannavööndiks, kus on toimunud rannavallide ja terrasside teke. Täna võime näha Läänemere erinevate staadiumite luiteid ja rannavalle kaugel sisemaal. Merelahed muutusid algul laguunideks, siis järvedeks ja hiljem soodeks (Lavassaare, Tolkuse, Võlla raba jmt). E) Kõrgustikualadel (Haanja, Otepää, Karula) on pinnakate tekkinud suures osas irdjääväljades. Irdjääväli on taanduvast aktiivsest liustikust maha jäänud sulamata mõnesaja meetri paksustest jääpankadest koosnev nn surnud jääväli. Tõenäoliselt oli selliste irdjääväljade tekke põhjuseks maapinna kõrgendikud (pealiskorra kõrgendik või/ja eelmistest jääaegadest tekkinud kõrgendik). Jääpankade vahel, peal ja sees olevates
EESTI METSAD Metsade majandamiseks on vaja neid klassifitseerida (jagada sarnaste kasvukohatingimuste järgi). Metsad jagatakse kasvukohatüüpideks. Metsa kasvukohatüüp – ühesuguse metsakasvandusliku efektiga (s.o ühesuguste looduslike, taimestikku mõjuvate tegurite kompleksiga) metsamaade kogum. Kasvukohatüübid määratakse tunnuste kompleksi alusel: muld, veerežiim ja alustaimestik. Enamuspuuliigi järgi eristatakse iga kasvukohatüübi piires ühte või mitut metsatüüpi. Metsa kasvukohatüüp = muld + veerežiim + alustaimestik Metsatüüp = muld+ veerežiim + alustaimestik + puistu. Arumetsa kasvukohatüüpe tähistatakse mõne iseloomuliku alustaimestiku liigi nimetusega (Nt mustika kasvukohatüüp) Soometsa kasvukohatüüpide juures kasutatakse üldtuntud sootüüpide nimetusi (NT raba kasvukohatüüp).
Mullaks nimetatakse maakoore pealmist/pindmist kobedat kihti, mida aktiivselt kasutavad kõrgemad taimed ja mikroorganismid ning mida muudetakse organismide ja nende jäänuste laguproduktide poolt. Muld on tekkinud eluta ja elusa looduse pikaajalisel vastastikusel toimel. Muld on taimse protsessi produktsiooni saadus sest kivimist mullateke saab alguse taime orgaanilisest ainest. Muld on sageli mõjustatud inimese tegevusest. Mullale on iseloomulikud: · kindla seaduspärasusega mullaprofiil · pindalaline levik · mullatekke tingimustele vastav mulla koostis ja omadused Mulla tähtsaim omadus on viljakus. Muld on metsa- ja põllumehele tootmisvahendiks. Mulla õige kasutuse juures ta viljakus tõuseb vastupidiselt enamikele asjadele. Muld on kõikjal, kus on taimed. Mullateadus on loodusteaduse haru, mis uurib muldkatte ja
Looduslikult kasvavad siin peamiselt männikud. Loometsades eristatakse kolm kasvukohatüüpi. 1.1. LEESIKALOO KASVUKOHATÜÜP (Ll) Reljeef: veidi lainjad paetasandikud Muld: väga õhukesed paepealsed mullad (paas tuleb kõrgemale kui 10 cm), tähis Kh´; väga õhuke rähkmuld K´ või klibumuld Kk. Kõduhorisont kas puudub või on kuni 3 cm, järgnev huumushorisont väga õhuke (alla 10 cm) struktuurne, allosas sageli rähkne. Aluskivimiks on paas. Muld on aluselise reaktsiooniga, lubjarikas pHKCl 6,5-7,5. Veereziim: õhuke mullakiht kergesti läbikuivav, põhjavesi on sügaval ning pole taimedele kättesaadav. Puurinne: ülekaalus on hõredalt kasvavad männid, vähem esineb kuuski ja arukaskesid. Puud on suure koondega, halvasti laasunud, sageli kõveratüvelised ja paksukorba-lised. Esmastes kooslustes võib puurinne puududa. Boniteet V Va. Põõsarinne: on hõre kuni keskmiselt tihe
Mullale on iseloomulikud: · kindla seaduspärasusega mullaprofiil · pindalaline levik · mullatekke tingimustele vastav mulla koostis ja omadused Mulla tähtsaim omadus on viljakus. Muld on metsa- ja põllumehele tootmisvahendiks. Mulla õige kasutuse juures ta viljakus tõuseb vastupidiselt enamikele asjadele. Muld on kõikjal, kus on taimed. Rakenduslik mullateadus jaguneb: 1. agronoomiline (kuidas kasutada) 2. metsa 3. maaparanduslik 4. mullakaitse Mulla osad: 1. tahkeosa 50% (mineraalid 45%, orgaaniline aine 5%) 2. õhk 25% 3. vesi 25% 2 viimast võvad olla väga varieeruvad erinevatel tüüpidel. Mulla mehhaaniliste elementide klassifikatsioon Muld koosneb mitmesuguse suurusega osakestest ja neid kõiki kokku nimetatakse mulla mehhaanilisteks elementideks
harilik mänd ning sookask) mesofüüdid -kasvavad parasniisketel kasvukohtadel. Reeglina nad ei talu liigniiskust ega kestvat põuda (nt haab, hall lepp, tamm) kserofüüdid - on kohastunud kasvamiseks kuivadel, põuastel kasvukohtadel (nt.harilik mänd harik kadakas) Sademete negatiivne mõju metsale: Lumemurd lume raskuse alla puu murdub. Lume vaalimine lumi painutab puu maha. 8. Mets ja atmosfäär. 9. Mets ja muld. Mullast oleneb eelkõige puistute liigiline koosseis, nende tootlikkus, tagavara ja kasvukiirus, vastupidavus tuulele, seen- ja putukkahjurite esinemine ning metsast saadava okaspuupuidu tehnilised omadused. Mullast olenevad ka metsade majandamise võtted ja rakendatavad abinõud. 10. Mets ja alustaimestik. 11. Harilik mänd kasvab 40-50 m kõrguseks, läbimõõt 1-1,5 m. Männi võra on koonusjas, vanemas eas muutub vihavarjutaoliseks, tüvi on silinderjas. Oksad on korrapärastes
laiem või kitsam üleminekuala ehk siirdeala (ökoton); Taksonoomiline kontiinum - kõiki taimekooslusi ei saa klassifitseerida kindlaisse tüüpidesse (klassidesse, kasvukohatüüpidesse), osadel kooslustel on mitme tüübi (vahepealsed) tunnused; Ajaline kontiinum topograafiline ja taksonoomiline kontiinum muutuvad ajas ja võivad moodustada ajalise kontiinumi. Looduslik kooslus - märkimisväärse inimtegevuseta püsiv kooslus, nt. põlismetsad, sood. Looduslikud kooslused on näiteks primaarsed niidud (meil väike osa rannaniite ja ilmselt ka lamminiite), mis on kujunenud ja püsivad inimese vahelesegamiseta. Puittaimede kasvu takistavad neil looduslikud tegurid, näiteks kaua kestev kevadine üleujutus või sooldunud muld, mis osutub suuremale osale puittaimedest sobimatuks. Primaarsed rannaniidud säilivad kitsa ribana roostiku (või metsa) ja mere vahel, suuremas osas muutuvad need roostikuks või kõrkjastikuks.
Eesti kliima kujundajad 1,4x, pealttuule nõlvadel kuni 1,21,3x ja mõnikord ka tuulega paralleelsetel nõlvadel kuni Eesti kliima on üleminekuline mereliselt mandrilisele. Teda mõjutavad Atlandi ookean ja 0,70,8x ja suletud nõgudes isegi enam kui 0,6x (kui tuul tasasel alal 35 m/s). Euraasia manner. Eesti kliima juhtivaks kujundajaks on Atlandi ookeani põhjaosa Golfi Muld hoovuse ning Islandi miinimumiga. Ligi pooled päevad aastas on mõjutatud Islandi lähistel Päikesekiirguse ebaühtlane jaotumine, meteoroloogilise reziimi iseärasused maalähedases kujunenud tsüklonitest: valitseb pilves või sajune ning tuuline ilm. Kokku on keskmiselt õhukihis, reljeefi tingimused põhjustavad mullastiku omaduste varieerumist. Külmade ja aastas Eestis 132 tsükloni või nende lohu ja 65 antitsükloni või nende harja mõju all
*Soode pinnavormid on laukad, älved, rohu-ja samblamättad. *Loomade tekitatud pinnavormid: sipelgapesad, loomarajad. *Inimeste tekitatud pinnavormid: põlevkivikarjäärid, tuhaplatood, aherainemäed ehk terrikoonid. MAAVARAD, NENDE TEKE JA KASUTAMINE Mida nimetatakse maavaradeks? *Maapõuerikkused, mida on otstarbekas kaevandada ja kasutada. *Maagaas, allikalubi jms ei kuulu selle alla ! *Eesti olulisimad maavarad on: põlevkivi, fosforiit, paekivi, turvas, mineraalvesi jne. Mis ajast pärinevad Eesti peamised maavarad? Sinisavi: kambriumi ajast, kasutatakse tsemendi- ja keraamikatehases. *Suur osa Põhja- ja Kesk-Eestist saab oma puhta põhjavee kambriumi kivimikihtidest. Samadest kihtidest võetakse sügavamalt mineraalvett. *Ordoviitsiumi ajastu vanimais kivimeis, liivakivides, peituvad meie peamised fosforiidivarud. *Fosforiiti ei kaevata sügavalt (100m) allmaakaevandustest, sest võib süttida fosforiidi kihtide
Mullateaduse õppeaine kordamisküsimused: 1. Mulla mõiste ja mulla komponendid. Mullaks nimetatakse maakoore pindmist kobedat kihti, mida kasutavad ja muudavad aktiivselt taimed ja muud elusorganismid ning nende laguproduktid kogu ülejäänud keskkonna osalusel ja mõjutusel. Muld on eluta(kivimid) ja elusa looduse vahelüli ning nende pikaajalise vastastiktoime tulemus, mis on vajalik elu eksisteerimiseks maismaal. Muld on taastumatu loodusvara. Mulla komponendid: Õhk(20-30%) ebastabiilne Vesi(20-30%) ebastabiilne Mineraalosa(45%) stabiilne Orgaaniline osa(5%) NB! Olenevalt mullast võib komponentide vahekord eelpool olevast suurel määral erineda! 2. Muldi kujundavad faktorid. Mulla teket ja erengut ehk mulla geneesi mõjutavad paljud tegurid, millest tähtsaimad on järgmised: 1)Lähtekivim
*Soode pinnavormid on laukad, älved, rohu-ja samblamättad. *Loomade tekitatud pinnavormid: sipelgapesad, loomarajad. *Inimeste tekitatud pinnavormid: põlevkivikarjäärid, tuhaplatood, aherainemäed ehk terrikoonid. MAAVARAD, NENDE TEKE JA KASUTAMINE Mida nimetatakse maavaradeks? *Maapõuerikkused, mida on otstarbekas kaevandada ja kasutada. *Maagaas, allikalubi jms ei kuulu selle alla ! *Eesti olulisimad maavarad on: põlevkivi, fosforiit, paekivi, turvas, mineraalvesi jne. Mis ajast pärinevad Eesti peamised maavarad? Sinisavi: kambriumi ajast, kasutatakse tsemendi- ja keraamikatehases. *Suur osa Põhja- ja Kesk-Eestist saab oma puhta põhjavee kambriumi kivimikihtidest. Samadest kihtidest võetakse sügavamalt mineraalvett. *Ordoviitsiumi ajastu vanimais kivimeis, liivakivides, peituvad meie peamised fosforiidivarud. *Fosforiiti ei kaevata sügavalt (100m) allmaakaevandustest, sest võib süttida fosforiidi kihtide
Mullateaduse ja maakasutuse ökonoomika õppeaine eksamiküsimused: 1. Mulla mõiste ja mulla komponendid-Mullaks nimetatakse maakoore pindmist kobedat kihti, mida aktiivselt kasutavad kõrgemad taimed ja mikroorganismid ning mida muudetakse organismide ja nende laguproduktide poolt. Muld on tekkinud elusa ja eluta looduse (kivimite) pikaajalisel vastastikusel toimel. Muld on eluta ja elusa looduse vahelüli ning hädavajalik elu eksisteerimiseks maismaal. Muld hõlmab maakoore pindmist osa sügavuseni, kuhu ulatub elutegevus. Mulla komponendid on mineraalaine,45% orgaaniline aine, 5% õhk, 25% vesi. 25% 2. Muldi kujundavad faktorid-
vastavad kihid ei ole kurdunud ega läbitud tardkivimite intrusiive. Küll võib leida settelünki ja nendega seotud põiksusi. Vanaaegkonnast kvaternaarini on väga ulatuslik settelünk, mistõttu kvaternaari setted on ehituselt vanematest setenditest väga erinevad. Neid iseloomustab koostismaterjali pudedus, kihtide piiratud levik ja suur horisontaal-ja vertikaalsuunaline muutlikkus PEAB TEADMA: Esinemisala kivimi esinemisala Avamusala peal ei ole teisi settekivimeid (ainult muld peal) Paljandusala kivimid paljanduvad (ka vertikaal paljandid), nt merepõhi Vaata järgi geoloogiline ajaskaala! Noorem kui Devon Eestis ei esine. Ürgmandrite ehk kraatonite asetus Kambriumis Salumäed ehk korallrihvid Aluspõhja settekivimid on tekkinud 360-570 milj. aastat tagasi Settelise pealiskorra kihid on väga väikese 6-13-minutilise nurga all lõuna poole kaldu (2-4 m langust 1 km kohta)
tööstuspiirkondades selgelt ilmnema juba 19. sajandil. Tänapäeval on tööstuspiirkondadest naaberaladele üle riigipiiride leviv atmosfäärisaaste kujunenud tõsiseks rahvusvaheliseks probleemiks, mis muudab ka antud teema aktuaalseks. Õhusaaste talumine ning selle puhverdamise võime on erinevates ökosüsteemides üsnagi erinev. Selle suhtes tundlike ökosüsteemide hulka kuuluvad ka Eestile iseloomulikud rabad, mis saavad toitaineid vaid atmosfäärist sadenemise teel. Raba on unikaalne vähemuutuv ökosüsteem, kus valitsevad sellised keskkonnaolud, mida suudavad taluda püsiva elupaigana vaid vähesed taimed ja loomad. Toitainete vaese mulla tõttu on raba liigivaene keskkond, kus levinuimaks puuliigiks on harilik mänd, mille radiaalset juurdekasvu uuritakse ka antud töös. Puude loodusliku uuenduse arvukus, kasv ja selle liigiline koosseis sõltub soodes mullaviljakusest. Arvestades rabas olevat toitainete vaesust ja sademevee toitelisust, siis