Lühireferaat: Suitsupääsuke (0)

Suitsupääsuke
Liiginimi eesti keeles: Suitsupääsuke
Liiginimi ladina keeles: Hirundo rustica
Rahvapäraseid nimesid : Harkhänd, harkpääsuke, harkpäästlane, majasõber, õnnelind, Jeesuse lind, jumala kanake, kodu-, küla-, hoone-, laka-, pööningu-, katuse-, lauda-, hobu-, suigu-, vilu-, külma-, soojapääsuke, siidikeralooja.
Suitsupääsuke kaalub umbes 20 grammi ja ta kehapikkus on 17,5 – 23 cm. Ta elab Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Aasias (v.a. Kaug-Põhi ja Araabia ), Põhja- ja Loode-Aafrikas. Suitsupääsuke on Eestis tavaline inimkaasleja . Neid elab 100-200 tuhat paari, kahjuks on nende arvukus viimaste aastakümnetaga vähenenud.
Elupaik ja Eluviis
Looduslikes tingimustes elab ta kohtades, mis on seotud koobastega: mäestikujõgede orgude kaljukaldail. Viimasel ajal on suitsupääsuke levinud asulates, elades peamiselt hoonetes. Linnadesse nad enamasti ei tule. Nad ründavad vaenlasi ähvardavate sööstudega ja hirmutavad rapsides. Madalal temperatuuril jäävad tardumusunne ebasoodsate toidutingimuste üleelamiseks. On elupaigatruu, see tähendab, et ta pesitseb aastaid samas kohas.
Ränne
Ta on rändlind, kes talvitab Lõuna-Ameerikas, Kesk- ja Lõuna-Aafrikas, Lõuna-Aasias, sõltuvalt pesitsusalast. Ta saabub pesitsuspaigale, kui on küllalt soe ja piisavalt palju putukaid õhus, Eestisse aprilli lõpul või mai alguses. Ta lahkub septembri teisel poolel või oktoobri alguses ja ta rändab suure parvena. Parved kogunevad ööbima roostikesse ning sageli võib neid näha ka telefonitraadil istumas.
Toitumine
Nad söövad hästilendavaid putukaid: kärbsed, sääsed, mardikad , liblikad, kiilid . Harva napsavad saagi ka rohult või majaseinalt (ämblikud, liblikaröövikud), aga peamiselt ikka õhust. Sageli saadab inimest ja teisi soojaverelisi loomi, kelle ümber tiirleb alati palju putukaid. Ta sööb väga suures hulgas kahjureid .
Pesitsemine
Looduses rajab pesa koopavõlvi külge, tehismaastikul hoonete pööningutele või räästa alla. Igal aastal ehitab ta uue pesa, ehkki vana võib veel kõlvata. Nad valmistavad oma pesad märjast mudast, niisutavad süljega, panevad vahele rohukõrsi ja karvu ning saavad tugeva kausikese. Seest vooderdatakse pehmete rohukõrtega, sulgedega ja karvadega, mida püütakse sageli õhust. Esimeses kurnas on neil 4-6 muna, teises 3-5.Emaslind haub 14- 15 päeva, jaheda ilma korral võib see aeg pikeneda, sest toiduotsinguiks kulub enam aega. Vahel tuleb neil ka kolmas pesakond .
Areng
Koorunud poegi toidetakse vahetpidamatult kogu valge aja jooksul: 600 korda päevas, see teeb 25 korda tunnis. Pesast lahkuvad pojad 3-nädalaselt. Seejärel toidetakse veel mõni päev, aga siis koonduvad noored suurtesse parvedesse ja lendavad ise toitu otsima . Pojad lennuvõimestuvad juuli esimesel poolel.
Kokkuvõte
Suitsupääsuke on Eesti rahvuslind , kes on üks sagedamini taluõuedes kohatav lind. Oma reipa midli-madli kädistava lauluga on ta inimese suureks sõbraks saanud. Ta on ka suvise päevasooja saadik, usaldatav ilmaprohvet ja talupere õnnelind. Kes julgevat suitsupääsukese maha lüüa, see pidavat pimedaks jääma.
Vanarahvas ütleb, et kui suitsupääsuke maadligi lendab, on vihma oodata. See on igati loogiline, sest kui õhuniiskus suureneb, siis lähevad putukate tiivad niiskemaks ja nad ei saa kõrgel lennata. Pääsukegi peab niimoodi toitu püüdma päris madalal maaligidal. Poegadele toiduviimist ei või aga mingil juhul katkestada, sest ema-isa peavad seda päeva jooksul kokku 600 korda jõudma teha. Kui aga nälg ja külm liiga suureks lähevad, siis on neil olemas ka hädaabinõu: jäävad tardumusunne, kus nende kehatemperatuur langeb kuni kümme kraadi ja ka ainevahetuse aeglustub.
Suitsupääsuke on väike lind pikenenud kerega, pika kaheharulise sabaga ning pikkade teravate tiibadega. Jalad on tal nõrgad. Kui inimasulaid oli alles vähe, siis elas suitsupääsuke koopavõlvide all, nüüd aga kõikjal maahoonete vahetus läheduses. Oma pesa ehitavad nad meelsasti pööningule. Nimi tuleb sellest, et ta tihti ka suitsusesse tuppa pesitsema kippus. Kõikjal oldi temasse sõbralikult meelestatud ja nii harjus ta inimeste juures elama. See andis talle samuti kaitse röövloomade ja -lindude eest. Sageli võime suitsupääsukest näha istumas telefonitraatidel, katuseharjal või raagus puuokstel, aga ööbib ta tihtipeale veekogude ääres roostikus. Toiduks tarvitab ta väga osava ja kiire lendajana hästi lendavaid putukaid, tuues nii kasu ka kahjurite hävitajana.
Pesa ehitavad suitsupääsukesed mudast, mille seovad rohukõrte ja karvadega, niisutavad süljega. Valminud kausja ehitise vooderdavad nad seest pehmete rohuliblede ja sulgedega. Aasta jooksul võib pääsukesel olla kuni kolm pesakonda . Haudumine võtab 14...15 päeva, aga halva ilma korral kauemgi. Koorunud pojad on väga näljased. Peale kolmenädalast toitmist lendavad nad pesast välja ja peagi lõpetavad vanemad nende toitmise.
Varsti kogunevad noored suurtesse parvedesse ja otsivad toitu. Lõunasse talvitama lendavad suitsupääsukesed septembri teisel poolel või oktoobri algul, kevadel saabuvad oma tuttavale pesapaigale tagasi aga aprilli lõpul või mai alguses. Suitsupääsuke kuulub looduskaitse alla.
Kasutatud kirjandus
http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/HIRRUS2.ht m
http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/HIRRUS.ht m
 
Sisukord
1.Elupaik ja eluviis
2.Ränne
3.Toitumine
4.Pesitsemine
5.Areng
6.Kokkuvõte
Tallinna Mustamäe Gümnaasium
Suitsupääsuke
Martin Ikla 7.B
Tallinn 2011