SÕJANDUSLOGISTIKA JA LOGISTIKA AJALUGU (0)

lääne-viru rakenduskõrgkool
Ettevõtluse ja majandusarvestuse õppetool
Ärikorralduse õppekava
Helen Sildnik
SÕJANDUSLOGISTIKA JA LOGISTIKA AJALUGU
Referaat
Juhendaja : Pertti Pärna
Mõdriku
2015

sisukord

lääne-viru rakenduskõrgkool 1
SISSEJUHATUS 3
1 SÕJANDUSLOGISTIKA 4
2 LOGISTIKA AJALOOST 6
2.1 Logistika areng 6
2.2 Logistika evolutsioon 8
2.3 Kaasaegse ärilogistika ajalugu 8
KOKKUVÕTE 11
KASUTATUD KIRJANDUS 12

SISSEJUHATUS

Logistika kui teadusharu hõlmab mitmeid tegevusvaldkondi, näiteks laotegevus ja –varud, veondus, info (tellimisprotsess, administreerimine ), pakkimine ja korje .
Logistika mõistele on palju nii lihtsamaid kui keerulisi definitsioone. Termini logistika pikk ajalugu on põhjustanud vaidlusi sõna päritolu üle. Näiteks vanad kreeklased mõistsid kreekakeelse sõna logisticos all mõtlemist, arvutamist ja otstarbekust, kuid samas Rooma riigist tähendas logistika hoopis toodete jaotust. Terminit logistika kohtab hiljem ka sõjanduses. 9. ja 10. saj ürikutes tähendas termin logistika tagalat, vägede varustamist, mis tulenes arvatavasti prantsuskeelsest sõnast loger, mis tähendas laagrisse jäämist, paigutamist, majutamist.
Tänapäevase logistika alguseks loetakse 1950ndaid, mil sõjateaduses ja –tööstuses alustati protsesside juhtimist logistika abil. Tsiviilelu valdkonnas võeti logistika kasutusele peale Teist maailmasõda esialgu Ameerikas ja Jaapanis , kust edaspidi see levis Skandinaavia maadesse ja teistesse Euroopa riikidesse.

1 SÕJANDUSLOGISTIKA

Tänapäevase ärilogistika juured algavad sõjanduslogistikas. Esimest korda on sõna logistika kui sõjateaduse mõistet kirjalikest tekstidest leitud 1138. aastal. Prantsuse armee ürikutes, mis pärinevad Napoleoni sõdade ajast, kasutati terminit logistika, kui kõneldi sõja strateegiast. Läbi ajaloo on olnud väejuhid probleemide ees, kui on tekkinud vajadus liikuda mitmekümnest või mitmesajatuhandelisest sõdurist koosneva sõjaväega sadu ja tuhandeid kilomeetreid, et liikuda lähtekohast sihtkohta . Sõjaväe liikumise ja toitlustamise tagamiseks tuli väejuhtidel teha tõsiseid pingutusi sõdurite varustamiseks vajaliku toidumoonaga ja selle moona kaasavedamiseks. Väejuhtide peamine ülesanne polnud mitte niivõrd sõjaplaanide koostamine ja vaenlasega võitlemine, kuivõrd sõjaväe hoidmine võitlusvõimelisena. Sõjaväe liikumise ja toitlustamise tagamiseks tehti Aleksander Suure aegadest peale tohutuid pingutusi. 19. sajandi lõpul, mil sõjaväe varustamiseks ja väeosade edasiliikumise hõlbustamiseks võeti kasutusele raudtee, läks asi kergemaks. Peamiseks probleemiks on olnud ikka kümnetest tuhandetest sõduritest ja tuhandetest hobustest koosneva armee varustamine toidu- ja hobumoonaga. Rännakutel tuli läbida tuhandeid kilomeetreid, vedades piiratud kandejõuga hobuvankritel kaasa sadu tonne toidumoona. Viieteistkümne mehe kohta oli üks hobuvanker, mida vedas kaks kuni neli hobust. Nii liikus 17. sajandil 120 000 mehest koosneva armeega rännakutel kaasa kuni 8 000 – 10 000 hobuvankrit, mida vedasid 20 000 – 30 000 hobust. Kuna pikka aega kestva rännaku tarvis ei jõutud nagunii kogu toidumoona kaasa vedada, toitus sõjavägi lisaks ka peatuspunktides hangitud toiduainetest. Suur osa toidust hangiti kohapeal kas siis sellepärast, et pikaajaline toidu ladustamine ja säilitamine polnud võimalik või siis oli vajaliku moona kogus liiga suur. Pikemaaegsemal laagrissejäämisel ähvardas sõjaväge nälg. Ellujäämiseks pidi olema pidevas liikumises. Alles raudtee kasuuselevõtuga sõjaväe varustamiseks vabaneti niisugusest logistikasõltuvusest ja oli võimalik keskenduda strateegilistele eesmärkidele. Tänu tõsistele väljakutsetele, mis olid seotud kümnete tuhandete sõdalaste ellujäämisega, arenes pikkamööda väejuhtide logistiline mõtlemine.
Kui esimesel aastatuhandel seoti mõistet „logistika“ väekoondiste toidu- ja hobumoonaga varustamisega ja nende varude koosseisuga tegeleva valdkonnaga, siis varajasel keskajal määratleti logistikat kui sõjaväe varustamise ja vägede ümberpaigutamise juhtimise kunsti. 19. sajandil määratlesid väejuhid logistikat kui vägede juhtimist. See hõlmas ka muid küsimusi – planeerimine , juhtimine, varustamine, vägede dislokatsioon, väeosade teenindamine transpordiga ja sildade ning teede ehitamine. Esimesed teaduslikud tööd militaarlogistikas on pärit ühelt prantsuse 19. saj sõjandusspetsialistilt, kes määratles logistikat kui “vägede manöövrite praktilist kunsti”. Kuni 18. sajandi lõpuni moodustasid relvad ja laskemoon suhteliselt tühise osa kogu varustusest, mida oli vaja sõjaväel liikudes kaasa vedada. Põhiline osa kogu sõjaväe varustusest oli seotud toitlustamise ja majutamisega. 20. sajandi algul liikus tähelepanu armeede varustamisel toidumoonalt relvastusele, laskemoonale ja mootorikütusele, kuna kasutusele võeti raske soomustehnika ja suurtükid. Teine maailmasõda esitas oma mastaapsusega äärmuslikke logistilisi väljakutseid nii Saksamaa kui ka liitlasriikide armeedele. Mandrite vahel ja sisemaal oli vaja toimetada miljonite sõdurite varustamiseks tohutuid koguseid toidu- ja laskemoona ning relvastust.
Tänu erakordsetele pingutustele arenes logistika militaarvaldkonnas Teise maailmasõja ajal kiirelt. Militaarlogistika põhitõdesid kasutati strateegiliste ülesannete lahendamisel ja kaitsetööstuse, tagala, varustusbaaside ja transpordi kooskõlastatud tegutsemise kavandamisel. Logistika printsiipe arendati Euroopas dislotseerunud USA armee materiaal -tehnilise varustamise ülesannete lahendamisel. Põhieesmärgiks oli tagada sujuv koostöö allüksuste vahel, kes kindlustasid võitlevaid üksusi relvastuse, toiduainete ja transpordiga. Kui lääneliitlased avasid teise rinde, kasutati juba edukalt vägede ühtsel juhtimisel, varustamisel, ladustamisel ja transpordis ning nende logistikatoimingute koordineerimisel logistika põhitõdesid. Sõjaajaloolased on seisukohal, et läänerindel saavutati kiirel edasitungimisel edu peamiselt tänu hästikorraldatud logistikale – tohutute relvastuse, laskemoona ja isikuvarustuse reservide loomisele ning võitlevate väeosade operatiivsele varustamisele kõige vajalikuga. Militaarlogistika kujunes enam-vähem tänapäevasel kujul välja Teise maailmasõja käigus, mil logistika valdkonnas tuli teha pingutusi. Teist maailmasõda on peetud seetõttu ka üheks logistika arengu mootoriks. 1950. aastate alguseks oli militaarlogistika teooria USA-s üldjoontes välja kujunenud.
Tänapäeval määratletakse militaarlogistikat kui teadust planeerimisest, vägede ümberpaiknemise juhtimisest ja väeosade materiaal-tehnilisest varustamisest. Pärast Teist maailmasõda rakendati militaarlogistika põhitõdesid tootmises ja kaubanduses. Lõplikult vabanesid armeed logistikasõltuvusest alles 20. sajandi keskel seoses veoautode ja haagiste arvu ja kandejõu suurenemise ning transpordilennukite ja -laevade kasutuselevõtuga. Sõjategevuse kavandamisel ei sõltuta enam logistika võimalustest, vajalikud ressursid on paljudel armeedel olemas. Tänu militaarlogistika tehnoloogiate ja transpordi arengule on logistikud suutelised tulema toime suurte võitlevate üksuste varustamisega kõige vajalikuga tuhandete kilomeetrite kaugusel riigi varustusbaasidest.

2 LOGISTIKA AJALOOST

Logistika kui käsitööndust ja kauplemist teenindav valdkond on eksisteerinud juba mitmeid aastatuhandeid. Kaupu on transporditud juba kaugest minevikust saati laevade ja veoloomadega, esialgu härgade ja kaamelite, hiljem hobustega .
Viljatagavara ja muude säilivate toiduainete pikaajaliseks hoidmiseks järgmise saagini kasutati algelisi ladusid, mis olid kasuks ka mitme aasta jooksul näljahädade ärahoidmiseks. Peeti arvestust kaubatagavarade üle ja otsustati, millal on õige midagi ja millise hinnaga osta, et seda õigel ajal maha müüa, et kasu teenida. Õigete otsuste ja tegevuste abil püüti teenida kaubandustehingutelt võimalikult suurt tulu. Need otsused ja tegevused olid seotud eelkõige vedude kiiruse ja maksumusega, tagavarade hoidmise turvamise ning tehtud kulutustega enne müüki. Müügieelseks kaubavarude kaitsmiseks paigutasid kaupmehed tihti kaubad oma maja katusekorrusele.
Enne ratta leiutamist veeti kaupu kandeloomadega. Vankrite kasutuselevõtuga sai võimalikuks suurendada veetavaid kaubakoguseid ühe veolooma kohta mitu korda. Jõeteed said suurte kaubakoguste edastoimetamisevõimaluseks pikal veoteekonnal. Seda võimalust kasutasid ka väejuhid, kavandades vägede liikumist jõgede lähedusse.
Keskajal alustatud pikad meresõitud pidasid võimalikuks mandritevahelise mitmesajatonniste kaubapartiide transportimise purjelaevadega. Murrangulised muudatused transpordi arengus ja rahvusvahelise kaubavahetuse arenemises tekkisid alles üle-eelmisel sajandil aurulaevade kasutuselevõtmisega ja kaubavedude alustamisega raudteel 19. sajandi teisel poolel. Kiire ja paindlik kaubavedu uksest ukseni sai võimalikuks alles pärast veoautode massilise tootmise alustamist 1930. aastatel. Suurte kaubakoguste transportimist õhus hakati praktiseerima alles eelmise sajandi keskpaigast seoses reisilennukite kasutusele võtmisega kaubaveol ja reisijaveo ressursi ammendanud reisilennukite ümberehitamisega kaubalennukiteks.

2.1 Logistika areng

Logistika arengu võib jaotada 4 staadiumisse:
1. 1950.-60. aastatel keskenduti enamjaolt tootmisele ja põhitähelepanu pöörati transpordile ning laomajandusele.
2. 1970. aastatel keskenduti jaotusele. Samas Euroopas peeti logistika sisuks rohkem veondust ja laondust ning nende kulusid . Firma majandamises peeti aina tähtsamaks kulude juhtimist, asetades rõhku materiaal-tehnilisele varustusele.
3. Alles 1980. aastatel keskenduti firma majandustegevusele kui tervikule ning haarati kogu protsessi kompleksselt. Tarbijale veel oluliselt ei keskendutud.
4. 1990-ndaid loetakse tarne- ehk väärtusketi algusaastateks.
Tänapäeva arenenud riikide logistika arengutasele on iseloomulikud kaks viimast kirjeldatud arengustaadiumi. Neis on näha, kui tihedalt on omavahel seotud logistika areng ühes info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate arenguga.
Mainitud arengustaadiumid kirjeldavad logistika arengut Lääneriikides, eelkõige USA-s. Samas saab väita, et logistika, eelkõige hankelogistika põhimõtete kasutamine nii ettevõtte juhtimispraktikas kui riiklikul tasandil sai alguse II maailmasõja järgses Jaapanis. Jaapani tööstuse areng võimaldas 1960. aastatest saadik eksportida Lääneriikide turgudele tarbe- ja tööstuskaupu, mis odavamad ja kvaliteetsemad kui kohapeal toodetud analoogid. Sellise logistika põhimõtete rakendamine oli Jaapanis seetõttu, et riigil on vähe maavarasid ning see on geograafiliselt eraldatud tähtsamatest tooraine - ja tarbijaturgudest. Kogu tootmises kasutatav tooraine tuleb importida ja toimetada valmistoodang seejärel kaugelasuvatele sihtturgudele. Hoolimata nendest väga negatiivsetest mõjuritest muutus Jaapan 25 aasta jooksul totaalselt purustatud majandusega maast maailma domineerivaks tootmismaaks. Sellise edu üheks peapõhjuseks peetakse logistikat.
Eestis võib pidada logistika ulatuslikuma arengu alguseks 1999. aastat, viimast majandusliku stagnatsiooni perioodi. 17.08.1998 teatas Venemaa, et ei suuda oma võlakohustusi välispankade ees täita ja sellele järgnes rubla järsk devalveerimine (rubla väärtus langes 4 korda). See põhjustas paljudele Eesti ettevõtetele maksevõime languse, kuna Venemaa-äritegevusest loodetud tulud kaotati. Tagajärjeks oli nõudluse vähenemine enamikus Eesti majandusharudes. Sellest tulenev kasvutempo pidurdumine, tulude vähenemine ja konkurentsi tervenemine sundis ettevõtteid kasutama kõiki võimalusi tõhusamaks tegutsemiseks ja tegevuskulude vähendamiseks. Üheks võimaluseks on logistika põhimõtete rakendamine ettevõtte juhtimises.

2.2 Logistika evolutsioon

Kuni 20. sajandini saab rääkida logistikast kui ühest militaarvaldkonna osast. Logistika peamiseks eesmärgiks oli vägede varustamine eluks, liikumiseks ja sõjategevuseks vajalikuga. 20. sajandi teisest poolest alates oimusid muudatused ning siis saab rääkida juba ärilogistikast, mis tekkis militaarlogistika põhimõtete kasutuselevõtmisest praktilises äritegevuses. Sellest ajast peale on logistika olemus, tegevusvaldkonnad ja teooriad muutunud.
21. sajandiks on ettevõtetel vaja pidevalt parandada oma  turupositsiooni konkurentsi tõttu, toota uusi tooteid ning leida uusi viise oma tegevuse kasumlikkuse suurendamiseks . See on viinud uute juhtimispõhimõtete väljatöötamisele. Rõhutatakse ettevõtte suutlikusele olla paindlik muutuvas majanduskeskkonnas , äriliste eesmärkide ümberseadmise ja tervete  süsteemide ümberkorraldamise abil. Peamiseks selliseks abivahendiks ongi logistika, mida nähakse äritegevuse arengu peamiseks võimaldajaks.

2.3 Kaasaegse ärilogistika ajalugu

Kaasaegse ärilogistika ajalugu jaguneb kuueks staadiumiks:
1. Ärilogistika kontseptsiooni teadvustamine . Kaasaegse ärilogistika arengu alguseks võib pidada 1901. aastat, mil ameeriklane John Cromwell avaldas teadustöö, kus analüüsis farmitoodangu distributsiooni mõjutavaid kulusid ja faktoreid. 1927 defineerisid ameeriklased esimest korda sõna logistika tema praeguses tähenduses.
2. Põhirõhk kulude vähendamisele logistilises süsteemis. Praktikas tuli logistika kasutusele peale II maailmasõda seoses õhutranspordi arenguga. Seoses õhutranspordiga tuli kasutusele kogukulude kontseptsioon ( Total cost concept) ja kulude kompromissi kontseptsioon (Concept of the cost Trade Off).
3. Klienditeeninduse tähtsuse teadvustamine. Seoses marketingi arenguga asendas klienditeeninduse tase (customer service ) kuuekümnendate keskel kulude vähendamisega seotud kaalutlused. Kauba kiire ja usaldusväärne kohaletoimetamine kliendile suurendas logistilisi kulusid (suuremad kulud transpordile, laovarudesse, rohkem turgude lähedusse paigutatud jaotuskeskusi), kuid suurenenud klientide rahulolu tõttu suurenenud läbimüügist tekkinud kasumi kasv kompenseeris need suurenenud kulud.
4. Arvutisüsteemide juurutamine logistilisse juhtimisse. (Algas kuuekümnendate lõpul/seitsmekümnendate algul). Kuna logistika nõuab tohutute andmehulkade töötlemist, võimaldas kompuutrite kasutuselevõtt tõsta oluliselt logistiliste teenuste kvaliteeti. Esimesed logistikasse puutuvad arvutiprogrammid (näiteks IBM-i IMPACT) võimaldasid juhtkondadel suurendada kontrolli üksikute logistiliste funktsioonide üle (näit. laovarude kontroll, transpordivahendite marsruutide planeerimine, tellimuste töötlemine), kuid veel ei suudetud luua kõiki logistika valdkondi haaravaid infosüsteeme.
5. Logistika integreerumine organisatsioonilistesse struktuuridesse. Järgmine samm on kõiki firma tegevuse valdkondi, s.h. logistikat hõlmavate infosüsteemide juurutamine. Eelkõige tugineb see personaalarvutite laialdasele kasutuselevõtule. Arvutivõrgud võimaldavad koordineerida kõiki ettevõtte tegevusega seotud funktsioone. Firmade juhtkonnad saavad kasutada otsuste vastuvõtmisel ulatuslikku infot. Arvutivõrkude olemasolu integreerib logistika tihedalt muude firma funktsioonidega (marketing, tootmine, finantsmajandus jne.).
6. Strateegilised partnerlussuhted ettevõtteväliste organisatsioonidega. Kaasajal suureneb integratsioon ettevõtteväliste organisatsioonidega, nende kaasamine materjalide/toodete liikumise süsteemi ning samuti otsuste vastuvõtmise protsessi. Suureneb koostöö klientide, vedajate ja tarnijatega, kasvab tegevuste omavaheline koordineeritus.
Kaasaja arenenud riikide logistika arengutaset iseloomustavad kaks viimast ülaltoodud logistika arenguetappidest.
Mainitud arenguetapid kirjeldavad logistika arengut Lääneriikides, eriti USA-s, eeldades, et ärilogistika areng algas just sellest riigist. Samas võib väita, et logistikat selle praktilises tähenduses hakati tähtsustama Jaapanis sõjajärgsetel aastatel ning pealesõjajärgne Jaapani majanduslik õitseng on paljuski tänu võlgu logistiliste põhimõtete laialdasele kasutusele nii ettevõtete kui riiklikul tasandil. Osaliselt on logistika areng Lääneriikides tingitud Jaapani majanduslikust ekspansioonist kohalikele turgudele alates 1960-ndatest. 1970-80-ndatel muutusid jaapanlaste konkurentsieelised USA turul niivõrd märkimisväärseteks, et ameeriklased olid sunnitud hoolikalt analüüsima jaapanlaste tootmismeetodeid ja kasutama neid ka oma tootmise ajakohastamisel.
Logistika varase ja laialdase rakendamise põhjus Jaapanis on lihtne: Riigil puuduvad materiaalsed ressursid ning ta on tähtsamatest tooraine ja tarbijaturgudest geograafiliselt eraldatud. Praktiliselt kogu tootmises kasutatav tooraine tuleb sisse vedada ja pärast valmistoodang kaugetele sihtturgudele toimetada. Hoolimata nendest väga negatiivsetest mõjuritest muutus Jaapan 25 aasta jooksul totaalselt purustatud majandusega maast maailma domineerivaks tootmismaaks. Sellise edu üheks võtmeteguriks loetakse hankeid ja logistikat. Jaapanlased suutsid kasutada kõige odavamaid tarneallikaid, luua kõrgekvaliteedilisi ning unikaalseid tooteid suurima tootmise efektiivsusega maailmas ning kasutada järsult areneva transporditehnoloogia eeliseid .
USA-s tuli logistika laiemasse kasutusse 1970-ndatel järgmistel põhjustel:
1. Transpordikulude kasv. Traditsioonilised jaotusmeetodid muutusid kulukamaks, tekkis vajadus ümber korraldada hinnakujundust ning tõusid kütusehinnad. Tingituna uutest veomeetoditest (konteinerveod, intermodaalsed veod, deregulatsioon) lakkas transport olemast stabiilne tegur majandustegevuse planeerimise protsessis. Tekkis vajadus uute juhtimis- ja tegutsemismudelite järele.
2. Olemasolevates tingimustes oli tööviljakuse suurendamine tootmises peaaegu võimatu. Teisalt olid tootlikkuse suurendamise võimalused jaotussfääris peaaegu kasutamata.
3. Fundamentaalne muutus laovarudesse suhtumises. 1950-ndateni jagunesid jae- ja hulgimüüjate käsutuses olevad kaubavarud suhtes 50:50. Seoses uute paindlikumate laoarvestuse ja -kontrolli tehnoloogiate kasutuselevõtuga (eriti toidukaubanduses) vähenesid laovarud absoluutmahus ning suhe muutus 10:90 jaemüüjate laovarude osatähtsuse vähenemise suunas. Väike laovaru eeldab paindlikku ja tihedat kaubavarude täiendamist.
4. Marketingi areng. Suurenesid tarbijate valikuvõimalused, mistõttu kasvas uute toodete osatähtsus ning vähenes tootmistsükli kestus. Siit vajadus toimetada toode nii kiiresti tarbijani kui võimalik, enne selle moraalset vananemist .
5. Infotehnoloogia areng. Logistika on väga andmemahukas. Kogu sellise andmehulga käsitsi töötlemine on võimatu ning arvutisüsteemideta oleks logistika jäänud vaid huvitavaks teooriaks väheste reaalse kasutamise võimalustega.
Lääne-Euroopas saab logistika võidukäigust rääkida alates 1992. aastast kui ühtse Euroopa majandusruumi loomisest, mil Euroopa Liidu (ja EFTA ) liikmesriikide piiride avanemine, rahvuslike majanduste deregulatsioon ja ühtsete EL standardite kehtestamine tõi endaga kaasa konkurentsi kasvu seni suhteliselt kaitstud rahvuslike ettevõtete vahel. Viimane sundis muuhulgas ettevõtteid ka oma tootmis- ja jaotussüsteeme ratsionaliseerima, kaasa arvatud strateegiline koostöö konkurentidega tootmise ja distributsiooni alal ( ladude arvu vähendamine, kolmanda poole logistika). Tähtsat osa mängis selles tollipiiride kadumine, mis suurendas märkimisväärselt logistilisest lähenemisest tulenevat majanduslikku efekti.

KOKKUVÕTE

Logistika ei ole konkreetne toiming, vaid see on mõttelaad, kompetentsus ja tegutsemisviis konkurentsivõime tõstmiseks, strateegia parema koha saavutamiseks turul ning eelmainitud tegevusvaldkondade ühteliitmine. Kõik see on kujunenud välja aastasadade vältel ning see on olnud määrav kogu maailma väljakujunemises. Paljude teadlaste väitel on logistika kujunenud teaduseks just tänu sõjandusele, mille kujunemisel on olnud suur roll kogu maailma evolutsioonil. Kogu tänapäeva maailm toimib ja elab tänu tolleaegsele sõjanduslogistika ning logistika arengule.

KASUTATUD KIRJANDUS

Metsmaa , A. (2008). Õpiobjekt logistika laomajanduses. Kasutamise kuupäev: 03.04.2015. a; allikas Pärnu Kutsehariduskeskus: http://www.hariduskeskus.ee/opiobjektid/laomajandus/index.html
Tulvi, A. (2013). Logistika õpik kutsekoolidele. Kasutamise kuupäev: 03.04.2015. a; allikas Innove : http://www.innove.ee/et/kutseharidus/kutsehariduse-rok/logistika-opik-kutsekoolidele
3