algul koondati 23 eestlast Soome kaugluuresse. Mehi õpetati välja pikkadeks luurekäikudeks sügavale vaenlase tagalasse. Ainult eestlastest koosnev 13-meheline luuresalk 4 hukkus ülesannet täites 1942. a. septembris-oktoobris Arhangelsk-Vologda raudtee piirkonnas. 1943.a. kevadel ja varem Soomes olnud mehed koondati Karjala maakitsusel võitlevasse 47. jalaväerügemendi ( JR 47 ) III ( Vallila ) pataljoni, mille ülemaks oli Soome marssali Mannerheimi õepoeg major Claes Gripenberg. Pataljon oli vaheldumisi väljaõppel rindetaguses Jalkala laagris ning rindeteenistuses Rajajoel raudtee lõigul. Nemad panid aluse soomepoiste ideoloogiale, võtsid kasutusele moto: "SOOME VABADUSE JA EESTI AU EEST". 1943. a. sügisel Soome põgenenutest astus u. 400 meest Soome Merejõudude teenistusse, kus said väljaõpet ja teenisid mitmetel sõjalaevadel, moodustades 10 % Soome laevastiku isikkoosseisust.
Augusti lõpuks vallutas armeedegrupp Süd kogu Dnepri jõe parempoolse kalda Kiievist Musta mereni. Kuna ei Nõukogude Liit ega ka Saksamaa ei olnud kumbki valmistunud kaitseks, vaid ainult ründeks, sai tohutu eelise 1941. aasta suvel see, kes ründas esimesena. Seepärast hõivas Saksamaa suure osa NSV Liidu Euroopa osast, sealhulgas ka Baltimaad. Plaan vallutada Leningrad ja purustada Baltikumis paiknevad Punaarmee üksused. Väegrupis Nord oli Ida- Preisimaal 16. ja 18. armee ja 4. tankigrupp ja 1. õhulaevastik, merelet toetas Läänemere eskaader. Peaülesanne oli Leningrad, seetõttu koondati väed Pihkva suunas Kaunas, Daugavpils ja Pihkva. Eesti jäi pealöögi teelt kõrvale ja pakkus sakslastele esialgu vähe huvi. Punaarmee tõmbas kohe peale sõja puhkemist oma väed Ida-Preisimaalt Eestisse, kandes suuri kaotusi. 8 diviisist jäi alles vaid 3. Eestis paiknevad Punaarmee üksused allusid Balti erisõjaväeringkonnale, mille baasil
Eestlased punaarmees Referaat 2015 1 Sisukord Sissejuhatus............................................................................................................. 3 Nõukogude armee saabumine Eesti territooriumile..................................................4 Eestlaste valikud teises maailmasõjas......................................................................5 Eesti laskurkorpused................................................................................................. 6 22. Eesti Territoriaalne Laskurkorpus.....................................................................6 8. Eesti Laskurkorpus....................................................
Kohalik Saksa või lõi Omakaitse, millega liitus kiirelt palju vabatahtlike (meeste arv kuni 40 000). Laialisaadetud metsavendade üksuste asemel hakati formeerima vabatahtlikest ida- ja politseipataljone, mis leidsid rakendust Venemaa territooriumil rindevõitluses, partisaniliikumise mahasurumises ja valveteenistuses (mehi kokku 10 000-12 000). Loodi ka Eesti Leegion, kuigi raskustega oli ebapopulaarne, vaevaga saadi kokku esimene allüksus pataljon Narva, mis läks ka kohe rindele. Hiljem moodustati Eesti Leegionist 20. Eesti SS deviis. Need noormehed, kes tahtsid Punaarmee vastu võidelda, kuid kes ei tahtnud selga tõmmata saksa mundrit, suundusid Soome, kus neist moodustati Jalaväerügement 200 (JR 200; umbes 2000 meest nn soomepoisid). Punaarmee koosseisu kuulus Eesti sõjaväest moodustatud 22. territoriaalne laskurkorpus, mis aga oma esimeses lahingus sakslaste vastu lagunes 7000 eestlasest 4500 andis end sakslastele vangi,
-1940. aastate vahel asjad taas käärima ja juba peagi oli kuulda sõjamadinat nii Euroopas kui ka Aafrikas. Vaatamata sellele, et Euroopas ja Aafrikas käis pidev sõda, tundus see meie rahvale kauge ja võõras. Keegi ei usukunud, et see lõpuks ka siia jõuab. Kui sõda ükskord päral oli, tuli Eesti meestel teha väga olulisi valikuid – kelle poolel sõdida, kas Nõukogude Venemaa või Saksamaa. See referaat räägib neist Eesti meestest, kes valisid enda jaoks Saksa armee. Kes nad sellised olid, kuidas nad selle tee valisid ja mis olid nende ülesanded – sellest saab teada järgmiseid lehekülgi lugedes. Meeldivat lugemist! 3 Eellugu ja Eesti Leegioni moodustamine Esimese maailmasõja lõppedes oli Euroopa laastatud. Sõja kaotanud Saksamaale olid määratud meeletut reparatsioonid, et Prantsusmaa ja teised tugevalt kannatanud riigid saaksid ennast taas üles ehitada
Referaat Eesti mehed II maailmasõjas Vaiko Vaher Lähte Ühisgümnaasium 11H Sisukord LK 1 Metsavendlus LK 2 Saksa sõjavägi LK 3 Punarmee LK 4 Soome armee LK 5 Kokkuvõte LK 6 Kasutatud kirjandus Metsavendlus Termin ,,metsavennad" tuli Balti regioonis esmalt kasutusele 19. sajandil, mil selle all mõeldi Vene sõjaväest kõrvale hoidjaid, kes ennast metsas varjasid. 1905. aasta revolutsioonis viitavad erinevad allikad metsavendadele kui ,,mässavatele talupoegadele" või kui ,,metsast varju otsivatele kooliõpetajatele
Narva lahingud 1944. aasta kevadtalvel. 1944.a. 14. jaanuari hommikul algas Oranienbaumi platsdarmilt Leningradi rinde 2. löögiarmee pealetung Ropa suunas. Järgmisel päeval alustas Pulkovo kõrgustikult Krasnoje Selo suunas pealetungi 42. armee. Volhovi rindel asusid pealetungile kolm nõukogude armeed. Suurrünnaku eemärgiks oli Leningradi vabastamine blokaadist ja saksa väegrupi ,,Nord" ümberpiiramine ning hävitamine kogu Leningradi-Volhovi rindel. Esmalt aga taheti vallutad Narva ja Pihkva, et sealt edasi liikuda Tallinna ja Pärnu suunal. 20. jaanuariks 1944, kuue päevaga, purustati Saksa väegrupi tiibadel asunud üksused. Oli loodud hea eeldus
rindetagalat ja viiksid läbi valveteenistust. Koos tagavarapataljoniga moodustati kokku kuus julgestuspataljoni, mis rahva hulgas olid tuntud Idapataljonide nimetuse all. Julgestusüksustesse astunud vabatahtlikega sõlmiti teenistuslepingud üheks aastaks, kuna selle ajaga lootsid sakslased sõja edukalt lõpule viia. Hiljem need pikendati kuni sõja lõpuni, ilma eestlaste nõusolekuta. Julgestusüksused ei tohtinud olla suuremad kui pataljon ja olid allutatud tagalaülemale. Kindralooberst Küchleri seisukoht oli, et eestlasi ei tule rakendada suuremates üksustes kui pataljon, üldreeglina aga kompanii suuruses formeeringus. Kui eestlastel võimaldada võitlusest osa võtta täie panusega, tunneksid nad end õigustatud olevat nõuda sõja lõppedes Saksa valitsuselt Eesti iseseisvuse 8 taastamist. Julgestusüksuste formeerimine oli pandud kohalike komandantide peale
· 3. juulil 1941 kuulutas Jossif Stalin raadiokõnes välja põletatud maa taktika, mille kohaselt tuli vaenlasele jäetaval alal hävitada kõik ressursid. Eestis jäi see ülesanne hävituspataljonidele. · 11. juulil 1941 moodustati Tallinnas Eesti NSV vabariiklik kaitsekomitee, kuhu kuulusid Vladimir Botskarjov, Nikolai Karotamm, Karl Säre, Boris Kumm ja Johannes Lauristin. · Pärast Riia vabastamist 1. juulil liikus Saksa 18. armee kiiresti edasi ja ületas 7. juulil laia rindena Eesti lõunapiiri. · Lätis asunud Nõukogude 8. armee (kindralmajor Ljubovtsevi juhtimisel) riismed taandusid kahe Saksa armeekorpuse ees ja jäid peatuma Pärnu-Emajõe joonel. · 3. juulil Pärnumaal võtsid küüditamise ja mobilisatsioonide eest metsa pagenud meestegrupid nõukogudelt võimu üle Tali, Saarde, Tihemetsa ja Laiksaare vallas ning Kilingi-Nõmme linnas; · 4
10. juuni 1940 12. juuni 1940 Itaalia kuulutas sõja Prantsusmaale. Prantsuse rinne varises kokku. Vastupanu osutasid veel Prantsuse valitsus pages Pariisist ainult hajutatud ja keskse juhtimiseta väeosad. 14. juuni 1940 15. juuni 1940 Saksa armee sisenes Pariisi. Punaarmee okupeeris Leedu Vabariigi NSV Liit esitas ultimaatumi Leedule, nõudes valitsuse vahetamist ning Punaarmee täiendavate väeosade lubamist 16. juuni 1940 Leedu Vabariigi territooriumile. NSV Liit esitas ultimaatumi Eestile ja Lätile, nõudes NSV Liidu õhujõud tulistasid alla Soome lennukompanii valitsuse vahetamist ning Punaarmee täiendavate väeosade
Järgmistel päevadel ehitasid sapöörid varavalges hilisõhtuni kaugusmõõtjatorni rannapatarei jaoks, inseneriväerühm aga suurtükialuseid. Kui kõik oli juba peaaegu valmis, tuli ootamatu sõnum: Saksa lennukid olid puksiiri koos suurtükkidega merel põhja lasknud. ,,Tuleb välja, et kogu meie töö lendas korstnasse!'' ütles seersant Hodak julgust kaotades. ,,Aga võib-olla saadetakse uued suurtükkid?'' küsis ta lootusega Jegorõtševilt. ,,Ei saadeta. Suurtükke rohkem ei ole. Muhu saart tuleb kindlustada. Virtsus on sakslased.'' ,,Mis me siin siis tegema hakkame?'' ,,Ainult mitte käed rüpes istuma. Hakkame oma kaitselõiku tugevdama.'' Jegorõtšev käskis sapööridel kaevikud sügavamaks teha ja palkidega toestada ning hakata ühenduskraame ja muldonne ehitama. Võib-olla tuleb neil veel kaua Ruhnut kaitsta, siis aga läheb seda kõike vaja! Ootamatult lähenesid nende kaitselõiku kolm Saksa torpeedokaatrit.
Suusõnaliselt lubati, et NSVL ei sekku Eesti siseasjadesse. 5. oktoobril baaside leping Lätis, 10. oktoobril Leedus, Soomes aga vastuseis. 30. novembril 1939 puhkes Talvesõda, kui Venemaa alustas sissetnugi Soome. NSVL visati Rahavasteliidust välja, kuid Soomet ei abistatud. Siiski suutis Soome tekitada NSVL-le suuri kaotusi ja sundis Kremlit tagasi tõmbuma. 13. märtsil 1940 sõlmiti rahuleping. Soome pidi loovutama 1/10 territooriumist, kuid jäi iseseisvaks. Baaside aeg 1939. aasta oktoobri algul toimusid Tallinnas Eesti ja NSVL sõjaväelaste läbirääkimised. 12. oktoobril saabusid Tallinna sadamasse 3 Vene miinilaeva. Peagi järgnesid balti sõjalaevastiku põhijõud. Maavägede sissemarss algas 18. oktoobril. Punaväelased elasid kinnistel territooriumitel, suhtlemine eestlastega oli peaaegu olematu. Moskva keelas kohtumised eestlaste ja Punaarmee ning NSVL saatkonnaga. Pärast baaside lepingu allakirjutamist jäi Eesti NSVL protektoraatoriks.
suurt kahju: Hävitasid voore ja autokolonne Purustasid sildu ja teid Tapsid punaste kaasajooksikuid Peeti maha ka tõelisi lahinguid. Vangidelt ja langenud venelastelt saadud varustuse abil täiendati oma relvastust laskemoonavaru. Hinnanguliselt oli juulis 1941 partisanidena Eesti metsades tegutsemas vähemalt 12 000 meest. Mitmel pool tekkisid võitlussalgad, mid meenutasid regulaarväe üksusi. Näidised: · Kapten Karl Talpaku pataljon, Otepää · Major Hans Hirvelaane 300-meheline pataljon, Rapla · Kolonel Henn-Ants Kure juhitud ERNA rühm, Põhja-Eesti. Kõik need võitlussalgad, mida üldjuhul juhtisid endised Eesti sõjaväelased ja Kaitseliidu liikmed, andsid Saksa sõjaväele tähelepanuväärset abi ning toetust bolsevike väljaajamisel Eestist. Eesti metsavendlust 1941. aastal ja ka hiljem tuleb käsitleda kui spontaanset rahvaliikumist, millel ei olnud keskset juhtimist ega ka mitte oma organisatsiooni
juuni) 1908 Valga 8. märts 1976 Augsburg, Saksamaa) oli Eesti ohvitser. Teise maailmasõja ajal oli ta mitmete Saksa juhatusele alluvate eesti väeosade ülem. Rebane osales oma väeosadega enamikes otsustavates Eesti kaitselahingutes Narva lahingust Eesti mahajätmiseni. Rebane alustas oma sõjaväelist teenistuskäiku 1920ndatel ja sai ohvitseriks aastal 1929. Pärast Nõukogude okupatsiooni ja Suvesõja algust astus ta Saksa sõjaväkke. Rebane sai tuntuks Idarindel Eesti Pataljon 658 ülemana. Sõjamehetee käigus õnnestus Rebasel välja murda 13 piiramisrõngast. Eesti kaitselahingute algusest jaanuaris 1944 pidas Rebane lahinguid Krivasoos, Narva jõel, Mummassaares, Emajõel, Paide ümbruses ning hiljem Oppelni piirkonnas, kus viis Eesti Diviisi piiramisrõngast välja. Ta oli koos Léon Degrelle'iga üks kahest välismaalasest, kes Relva-SS-i koosseisus teenisid välja Raudristi Rüütliristi tammelehtedega. Seda peetakse üheks kõrgemaks
Majandus töötas Saksamaa huvides, kuid tervikuna siiski arenes. Eestlased Nõukogude Liidu ja Saksamaa relvajõududes: NSVL Saksamaa Põhja-Eestis jõuti läbi viia sundmobilisatsioon, Põhiüksus Eesti Leegion (olid vabatahtlikud). Punaarmeesse võeti 33 000 meest (neist 1944 see reorganiseeriti 20. Eesti SS-diviisiks. tööpataljonides suri u. 1/3) Selle allüksus oli kuulus Narva pataljon (ees Algul kuulusid eestlased 22. Territoriaalsesse Alfons Rebane, võitles Ukrainas). Laskurkorpusesse. 1941. aasta lõpul formeeriti Osa eestlasi olid nn. soomepoisid (JR 200), 8. Eesti Laskurkorpus (komandör võitlesid Soome armee koosseisus NSV Liidu kindralleitnant Lembit Pärn). vastu. Põhisündmused eestlased osalesid 1942/43. Vabatahtlikest moodustati ka ida- ja aasta vahetusel lahingutes Velikije Luki all. politseipataljonid.
ära anda). Majandus töötas Saksamaa huvides, kuid tervikuna siiski arenes. Eestlased Nõukogude Liidu ja Saksamaa relvajõududes: NSVL Saksamaa Põhja-Eestis jõuti läbi viia sundmobilisatsioon, Põhiüksus Eesti Leegion (olid vabatahtlikud). Punaarmeesse võeti 33 000 meest (neist 1944 see reorganiseeriti 20. Eesti SS-diviisiks. tööpataljonides suri u. 1/3) Selle allüksus oli kuulus Narva pataljon (ees Algul kuulusid eestlased 22. Territoriaalsesse Alfons Rebane, võitles Ukrainas). Laskurkorpusesse. 1941. aasta lõpul formeeriti Osa eestlasi olid nn. soomepoisid (JR 200), 8. Eesti Laskurkorpus (komandör võitlesid Soome armee koosseisus NSV Liidu kindralleitnant Lembit Pärn). vastu. Põhisündmused eestlased osalesid 1942/43. Vabatahtlikest moodustati ka ida- ja aasta vahetusel lahingutes Velikije Luki all. politseipataljonid.
1935.a viidi ltn Rebane üle Kaitseliidu Sakala Malevasse instruktoriks. Tema elukohaks sai Antsla. Siin oli tema peamisi ülesandeid laskealase tegevuse ja võistluste korraldamine. Ka ta ise oli eeskujulik laskur. 1937.a avati ltn Rebase eestvedamisel Viljandis lasketiir. Kaitseliidus teenis Rebane välja ka oma esimesed aumärgid. 1939.a sügisel viidi ta üle KL Lääne Malevasse Lihula komandandiks,
Eesti, Läti ja Bessaraabia ning Saksamaale ülejäänud Poola ja Leedu. 28.sept. sõlmisid Saksamaa ja NSVL sõpruse- ja piirilepingu ja Leedu läks NSVL-le. Baaside leping- 28.sept. 1939 Eestit süüdistati neutraliteedi rikkumises. Eestil puuduvad sõjapidamiseks materiaalsed ressursid ja välistoetus. Ähvardused piirilt. Süüdistati laeva Metallisti põhjalaskmises. Samuti olid sõjaväe baasid Eestis: Hiiumaa, Saaremaa, Muhu, Paldiski, Haapsalu, Aegna. Baaside aeg okt 1939- 17 juuni 1940. 17.06 oli Eesti täielikult NSVL. Eesti välispoliitika oli sõltuvuses Idanaabrist. Vähenes suhtlus lääneriikidega. Aktiviseerus koostöö Läti ja Leeduga. Olulised tihenes Nõukogude Liiduga. Olulisemaks sündmuseks kujunes baltisakslaste lahkumine. Peaministriks sai Jüri Uluots. I Nõukogude aasta - 14- 15 juuli 1940 oli Riigivolikogu valimised. 21. juuli- Eesti NSV väljakuulutamine. Tuli kokku valitud riigi volikogu
Auvere lahing ja Narva vallutamine Auvere lahing ehk lahing Auvere sillapeal oli Narva lahingute üks episoode, mis algas Nõukogude 8. armee pealetungiga 24. juulil 1944 ja kestis järgneva päevani. Põhiosalised olid Punaarmee ja Sakslased, kuid sõjas võitlseid ka Eesti üksused. Kõik Narva piirkonnas paiknenud üksused olid omamoodi avatud kotis, mille suu laiuseks vahemaa mereni Auvere juures. Selles nägi Punaarmee kavalat plaani otsustades nad nö ‘’kotisuust’’ sisse piirata, hävitada üksused ja vallutada Narva. Sakslaste ja Punaarmee eelolukord 1944
Laidoneri tegevus. Enne Laidoneri saabumist valitses sõjaväe juhtimisel peataolek. Laidoneri juhtimisel loodi otstarbekas sõjaväe juhtimise struktuur. Laidoner ei hoolinud ohvitseride tsaariaegsest auastmest. Tihti määras ta kõrgetele kohtadele noori ja andekaid, kuid madala auastmega mehi. Tekkis väike kuid löögijõuline kaitsevägi, vabatahtlikud aga koondas Laidoner eriväeosadesse. Nii sündisid kuulsad löögiüksused nagu Kuperjanovi partisanide pataljon, Sakala partisanide pataljon, Kalevlaste Malev ja Skautpataljon. Erilise tähtsuse omandasid raudteed: kelle käes olid raudteeliinid, see valitses kogu olukorda. Seda taibates asus Eesti väejuhatus Tallinnas soomusronge ehitama. Soomusrongid andsid Eesti vägedele üleoleku raudteedel ja kuna venelased ei suutnud remontida Narva silda, mille nad olid taganedes 28. novembril õhku lasknud, ei pääsenud arvukad soomusrongid Eestisse. Kibeda organiseerimistöö tulemusel küündis Eesti sõjavägi 1919
advokaat Hugo Kuusner luges Endla teatri rõdult rahvale ette "Eesti iseseisvuse manifesti".Veel enne manifesti ettelugemist otsustasid selle korraldanud Pärnu Postimehe toimetaja Jaan Järve koos üliõpilase,hilisema kauaaegse Pärnu linnapea Oskar Kase jt kaasvõitlejatega korraldada iseseisvuse proklameerimise auks sõjaväe-paraad, et iseseisvuse väljakuulutamist veelgi rohkem esile tõsta ja tugevamalt rõhutada. 22. veebruaril teatas Pärnus paiknenud Eesti pataljoni ülem Tannenbaum oma päeva-käsus, et pataljon võtab koos omakaitse üksustega võimu Pärnu linnas ja maakonnas üle. 23. veebruaril andis pataljoni ülem välja uue päevakäsu.Teade toimuvast paraadist levisid kiiresti kogu linnas. Järgmisel keskpäeval tuli Endla ette suur rahvahulk, kus pataljoni üksuste kõrval seisid kohalikud organisatsioonid, koolide esindused ja hulgaliselt uudishimulikke linnakodanikke. Kogu linn oli lipuehtes
sõjaplaani NSVL vastu, mille nimeks sai Barbarossa. Plaan: Sks väed piiravad sõja algul Punaarmee, purustavad selle, laskmata neil taanduda Venemaa sügavustesse. Sõjaks Sksga valmistus ka NSVL. Sõjaplaan oli justkui Barbarossa peegelpilt. Stalin alahindas Hitlerit, ei kuulanud hoiatusi eelseisvast rünnakust ega andnud käsku selle tõrjumiseks. Sp tabas Punaarmeed Sks vägi ootamatult. Sõjategevuse algus Sks ja NSVL vahel 22. juunil 1941 ületasid Sks väed NSVL piiri. Saksa armee jagunes kolmeks: 1) Nord üle Baltikumi Leningradi peale; 2) Mitte Valgevene kuni Moskva; 3) Süd Ukraina. Koos Saksamaaga alustasid NSVl vastu sõda ka Rumeenia. Mõni päev hiljem ka Itaalia, Soome, Slovakkia, Ungari. Soomlaste jaoks oli see Jätkusõda. Punaarmeel oli 178 diviisi, Saksa vägedel oli 153 diviisi + 29 liitlaste diviisi. Algus läks plaanipäraselt Nõukogude lennuvägi pommitati puruks juba sõja esimestel tundidel
streik Narva Kreenholmi tehastes (1870). Venekeelseks muudetud Tartu ülikooli kogu keisririigist õppima saabunud poliitiliselt radikaalsete tudengite eestvõttel tekkisid 1880. aastail esimesed marksistlikud organisatsioonid. 19. sajandi teisel poolel hoogustunud industrialiseerimise käigus rajati Eestis suuri tekstiili-, metalli- ja masinatööstuse, puidu-, paberi-, tselluloosi- ja toiduainetööstuse ettevõtteid. Ehitati välja raudteevõrk (Tallinn–Peterburi liin valmis 1870. aastal), mis sidus Eesti Vene impeeriumi siseturuga (Eestis asusid Venemaa pealinnale lähimad jäävabad sadamad) ja lõi head eeldused tööstuse ja kaubanduse arengule. Eesti tööstusse investeerisid Vene, Saksa, Prantsuse, Belgia, Šveitsi ja baltisaksa ärimehed, eesti rahvusliku kapitali osa oli tagasihoidlik. 1897. aastal elas Eestis 958 000 inimest, neist eestlasi pisut üle 90%, venelasi 4% ja sakslasi 3,5%
meeleavaldus. nõudmised. 12. jaanuaril Tallinna tööliste üldstreik, kus esitati peamiselt majanduslikke nõudmisi – 8- tunnist tööpäeva, miinimumpalga kehtestamist, trahvide kaotamist ja sotsiaalkindlustuse parandamist. Streik levis kiiresti teistesse linnadesse, jaanuaris streikis kokku 15 000 tööstustöölist, kuid nende nõudmised jäid rahuldamata. Veebruaris puhkes uus laine, Tallinnas ja Tartus tehti töölistele osalisi järeleandmisi. Oktoobri üldstreik ja 16. oktoobri veretöö. 16. oktoobril 1905 toimus demonstratsioon Tallinnas, mis algas Kalamajas Soo tänaval asunud Lausmanni tehase juures ning liikus hiljem kesklinna Linnavolikogu juurde Uuel turul, kus osales 8000–10 000 osavõtjat. Miitingu lõpus piirasid turu lähedal asuva Ringkonnakohtu valvel olnud sõjaväeüksus(ca 100–120 sõdurit) ning avas 30 sammu pealt (kapten Nikolai Mironovi käsul) kogunenute kohta tule, tehes 5 kogupauku – tapeti 94 ja haavata sai üle 100 inimese
Hitler, kes ise oli austerlane, propageeris Suur-Saksamaa loomise ideed ning kõigi sakslaste koondamist ühte riiki. Hitleri plaane toetas ka tugev Austria natsipartei. Üritades saavutada rahva toetust Austria iseseisvuse säilitamiseks proovis sealne autoritaarselt valitsev kantsler läbi viia referendumit iseseisvuse küsimuses. Ootamata ära referendumi tulemust, teostasid Austria natsid riigipöörde ja kutsusid appi Saksa armee (11.märts 1938). Seejärel teostatud uuel rahvahääletusel toetas rahva enamus ühinemist Saksamaaga. Lääneriigid (Inglismaa ja Prantsusmaa) kriisi ei sekkunud. Saksamaa ja Itaalia lähenemine 1930.aastate teisel poolel aitas omakorda kaasa ka sellele, et Itaalia oli loobunud oma senisest poliitikast Austria iseseisvuse toetamisel. Austria inimressurss ja majandus võimaldas Saksamaal efektiivsemalt valmistuda Teiseks maailmasõjaks.
NÕUKOGUDE OKUPATSIOON Aega, mil maailma tähelepanu koondus Lääne-Euroopale, kasutas Moskva selleks, et okupeerida Eesti, Läti ja Leedu. Alustati suhete teravdamisest: Balti riike süüdistati baaside lepingu rikkumises, nõuti baaside maa-alade laiendamist ning suurendati baasivägede arvukust. Paralleelselt tehti ka sõjalisi ettevalmistusi. 14. juunil esitas Nõukogude Liit Leedule ultimaatumi, nõudes Punaarmee väekoondiste paigutamist tähtsamatesse keskustesse ning Moskvale meelepärase valitsuse moodustamist. Eestile ja Lätile anti samalaadsed ultimaatumid üle 16.juunil. 17.juunil tuli üle Eesti piiri 90 000 okupatsiooniarmee sõdurit. Kindral Laidoner sunniti alla kirjutama Narva diktaadile. Sellega anti kontroll kõigi ühendusteede ja sidekanalite üle Punaarmee kätte, keelustati meeleavaldused ja rahvakogunemised ning eraisikutel kästi loovutada relvad. 21.juuni juunipöördega nõuti Uluotsa valitsuse asendamist Nõukogude-sõbraliku kabinetiga. Demonstrantidel �
EESTI AJALOO ALGUS 10500 eKr- Jääaja algus 9000 eKr –vanim asulakoht 1208-1227 –vabadusvõitlus Põhjused: vene trantsiit –Daugava jõe kaudu kaubavedu 1227-..... eesti keskaeg (mujal maailmas oli see keskaeg juba ammu) 1558-1629 suurte sõdade ajajärk- põlisrahvad kehvas ajajärgus-vajadused sakstel suuremad, mida talupoeg ei jõua enam maksta Liivimaa ise jõukas, armee vilets konfliktid liivimaa ja venemaa vahel. Sõdu oli palju kõik naabrid oli jaol: vene, poola, rootsi, taani. 1558-1583-liivi sõda osalised venemaa võitis, -kohe sekkusid poola, rootsi, taani, sest transiidist olid kõik huvitatud. 1563-1570 põhjamaade seitsmeaastane sõda 17 sajand (alates1629) - Rootsi aeg 1660-rootsi kõige tugevam. Rootsi käes soome lahe rannik (soome, ingveri jane.)
Oktoobris 1939 kutsus Hitler kõiki MRP-ga Stalinile lubatud Ida-Euroopas elavaid sakslasi – ka baltisakslasi – ümber asuma Saksamaale. Sakslaste ümberasumise käigus lahkus Eestist aastail 1939-1941 kokku 21500 inimest. Baltisakslaste hulgas oli palju majanduslikult jõukamat ja haritumat rahvast, nende lahkumine oli riigile löögiks. Balti riigid pidid nüüd katsuma Moskvaga hästi läbi saada. OKUPATSIOON JA „JUUNIPÖÖRE“ 1940. aasta kevadel saavutas Saksa armee ootamatult suurt edu. Aprillis hõivati neutraalne Taani ja tungiti Norrasse, mais algas otsustav pealtung Läänerindel, mais algas otsustav pealetung Läänerindel. Vallutati neutraalsed Holland, Belgia ja Luksemburg, suruti vastu merd ja purustati Prantsuse-Inglise vägede tuumik. Juuni keskel langes Pariis ja peagi Prantsusmaa kapituleerus. Suurriikidest jätkas võitlust ainult Suurbritannia. Tekkinud situatsioonis pidas Nõukogude Liit sobivaks Eesti, Läti, Leedu iseseisvuse vaikse
algul sisse piirama ja purustama, laskmata neil Venemaa sügavustesse taanduda. Sõjaks Saksamaaga valmistus ka NSV Liit. NSV Liidu sõjaplaan oli justkui Barbarossa peegelpilt: tugevate õhurünnakute saatl tuli Saksa väed kohe algul sisse piirata ning hävitada. Stalin alahindas Hitlerit, ta ei kuulanud hoiatusi Saksamaa eelseisvast rünnakust ega andnud käsku selle tõrjumiseks. Sakslaste hoop tabas Punaarmeed ootamatult. 22. juunil 1941 ületasid Saksa väed NSV Liidu piiri. Saksa armee oli jagatud kolmeks väegrupiks. Väegrupp Nord pidi liikuma üle Baltikumi Leningradi, väegrupp Mitte piirama sisse ning purustama Valgevenes asuvad Punaarmee üksused ning liikuma edasi Moskva peale, väegrupp Süd pidi vallutama Ukraina. Koos Saksamaaga alustas sõda NSV Liidu vastu ka Rumeenia, Itaalia, Soome, Slovakkia ja Ungari liitusid mõni päev hiljem. Esialgu läks Hitleril kõik plaanipäraselt. Piirilähedastele lennuväljadele paigutatud
d)Eesti majandus allutati okupantide huvidele e)Rahva elatustase langes f)Eestlasi mobiliseeriti okupantide armeesse. g)Toimusid repressioonid h)Suruti peale oma ideoloogiat i)Toodi sisse võõrväed j)Kehtestati oma raha. 13. Katse taastada Eesti iseseisvust, miks see ebaõnnestus, kas üritamisel oli üldse mõtet? 1944. aastal, mil Venemaa alustas suurt üldpealetungi kogu rindel (Sakslaste väegrupp Nord oli sunnitud taganema Eestisse. Sinimäed.Tannenbergi liin.Marienburgi kaitseliin. Sakslased taandusid Hitleri käsul) oli Eestis kujunenud üle-eestiline opositsioonikeskus Eesti Vabariigi Rahvakommitee, mille esimeheks sai peagi Otto Tief.Kui Uluots sai teada sakslastele antud taandumiskäsust määras ta 18. septembril EV valitsuse etteotsa Tief'i. Loodet, et kordub 1918. aasta iseseisvumise variant. Kui aga juhtub, et Eesti ikkagi langeb venelaste võimu alla, pidid valitsusliikmed emigreeruma ning
,,Millised oli eestlaste valikud II Maailmasõjas?" II Maailmasõda toimus aastatel 1939 1945. See oli eelmise sajandi ohvriterikkam sõda ning milles meie, eestlased, kaotasime oma iseseisvuse. Eestlaste soov kaitsta oma riiki oli tugev. Parim valik selleks oli eestlaste oma armee. Eesti armeed oli aga võimatu luua, sest sõjaväejuhtkonna liikmed olid hukatud, vangistatud või saadetud sunnitööle. Sõjatehnika ja varustus aga ülevõetud punaarmee poolt. Sõja- aastad olid laastavad Eesti meestele, kuna tuli teenida erinevates armeedes. Tihti ei jäetud valikud ning tuli astuda vaenlase leeri sundmobilisatsiooni tagajärjel. Punaarmeesse läks väga vähe vabatahtlikke, seetõttu saadeti sundkorras Venemaale
Eesti 1941-1944 22.juuni 1941 tungis Saksamaa kallale Nõukogude Liidule. (välksõjaplaan "Barbarossa"). Armeegrupi "Nord" põhijõud liikusid ida poolt Peipsi järve Leningradi peale. Peasuunalt kõrvalejääva Eesti vallutamine jäi Saksa 18. armee ülesandeks. 8. juulil langesid Valga, Võru ja Pärnu. 17. augustil langes Narva. Septembri alguseks oli kogu mandri-Eesti sakslaste käes. Taganemisel Tallinnast kandis Balti laevastik raskeid kaotusi. Merel hukkus J.Lauristin. Nõukogude võimud lõid hävituspataljone "põletatud maa taktika" elluviimiseks (taganedes purustati tööstushooneid, raudteid, talusid. (hukkus üle 2000 tsiviilin.). Peale hävituspataljonide osales 1941.a. Eesti üksustest lahingutes 22.
kommunistide kaastöölisteks. Nõnda kaotasid oma elu ka mitmed intelligendid. 24. veebruaril 1943. aastal otsustasid sakslased "tähistada" aga Eesti Vabariigi 25. sünnipäeva sellega, et 1919-1924 sündinud Eesti noormehi hakati sundvärbama tööteenistusse, Saksa armeeabiteenistusse ja Eesti leegionisse. Enamik värvatuist, 5000 meest, saadeti "vabatahtlikena" leegioni koosseisu. 1944.a. 1944. aasta algusel läks Punaarmee kogu Idarindel Saksamaa vastu pealetungile. Seetõttu pidi Saksa armee peagi taanduma Eesti piirideni. Veebruaris püüdis Punaarmee tungida üle Narva jõe ja hõivata kiiresti kogu Põhja-Eesti, mis oleks ilmselt kaasa toonud Soome loobumise Nõukogude-vastasest sõjast. Sakslased püüdsid seda iga hinna eest välistada ja seetõttu otsustati Eestit tõsiselt kaitsta. 30. jaanuaril kuulutati Eestis välja üldmobilisatsioon, millega tuli Saksa armeesse üle 32 000 eestlase. Eesti rahvuslased otsustasid vastupanu Punaarmeele toetada ennekõike seetõttu, et
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
