Eestlased punaarmees (0)

Eestlased punaarmees
Referaat
2015
Sisukord

Sissejuhatus 3
Nõukogude armee saabumine Eesti territooriumile 4
Eestlaste valikud teises maailmasõjas 5
Eesti laskurkorpused 6
22. Eesti Territoriaalne Laskurkorpus 6
8. Eesti Laskurkorpus 8
Punaarmee taas Eesti piiril 9
Kokkuvõte 10
Lisad 11
Kasutatud kirjandus 12

Sissejuhatus

Eesti ei osalenud Teises maailmasõjas riigina, kuid kaks Eestit okupeerinud suurriiki, nii kommunistlik Nõukogude Liit kui ka Natsi-Saksamaa sundisid meid sõdima mõlema vaenupoole vägedes. 
Sõja eel oli Eesti Vabariik sõlminud mõlema suurriigiga rahu kindlustavad lepingud . Eesti ja N. Liit sõlmisid esimese mittekallaletungilepingu juba 1932. a. Lepingus fikseeriti kohustus hoiduda igasugustest vägivallategudest, mis olid sihitud teise lepinguosalise poliitilise iseseisvuse vastu. Eesti-Saksa mittekallaletungileping ratifitseeriti paar kuud enne suure sõja algust 22. juunil 1939. Kuid mõlemad suurriigid taganesid Eesti ees võetud kohustustest ja sõlmisid 23. augustil 1939  omavahelise salakokkuleppe, päästsid üheskoos valla maailmasõja Euroopas. 
Pärast 1. septembril 1939 puhkenud maailmasõda kuulutas Eesti end neutraalseks riigiks. Lisaks sellele nõustus Eesti Moskva tugeval survel ja rahu säilitamise nimel sõlmima N. Liiduga 28. septembril 1939 veel ühe mittekallaletungilepingu. Selle lepinguga lubati Eesti territooriumile Punaarmee sõjaväebaasid . Eestile kaelamääritud Moskva leping kandis pidulikku nimetust vastastikuse abistamise pakt ja deklareeris meie riigi sõltumatuse tunnustamist, kuid sisuliselt tähendas see pärast Poola jagamist meievastase agressiooni algust. See leping vormistati Moskva diktaadiga, jõuga ähvardades ja sõjalisi provokatsioone sooritades. Oma kaubalaeva Metallist provokatiivne uputamine Soome lahes ning Poola allveelaeva  Orzeli  põgenemine Tallinnast olid argumendid, millega survestati Eesti Vabariigi juhtkonda, et realiseerida agressiivseid plaane. Baasidesse toodud Punaarmee üksused ületasid arvuliselt Eesti Kaitseväe suuruse  kahekordselt  ja nagu näitasid paari kuu pärast alanud N. Liidu ja Soome Talvesõja sündmused, olime juba kaotanud iseseisvuse ning tõmmatud kolmandate riikide sõjalisse konflikti (Elu ja kultuur).

Nõukogude armee saabumine Eesti territooriumile

 24. septembril 1939 esitas Nõukogude Liit Eestile ultimatiivsel kujul nõudmise sõlmida leping, mille kohaselt saaks Nõukogude Liit paigutada Eesti territooriumile oma sõjaväebaasid. Keeldumise puhul ähvardas Nõukogude Liit Eestit sõjalise rünnakuga. Nõukogude väejuhatus oli Eesti piiridele paisanud ülekaalukad jõud. Käskkiri nr. 043/OP kohustas Leningradi sõjaväeringkonda lõpetama vägede koondamise 29. septembriks 1939. Lepingust keeldumise korral oli Punaarmeele antud korraldus alustada sissetungi Eestisse. Oktoobri alguseks oli Eesti ja Läti vastu koondatud 437 235 meest, 2635 suurtükki ja 3052 tanki . Lasti käiku jõudemonstratsioonid: Punalaevastik blokeeris Eesti merelt , nõukogude lennukid tungisid Eesti õhuruumi. Eesti ei vastanud provokatsioonidele ja üritas vastasseisu rahumeelselt lahendada. Uskudes Nõukogude Liidu lubadusi, et sõlmitavad lepingud ei piira mingil kombel Eesti Vabariigi iseseisvust, otsustas Eesti valitsus järele anda ning sõlmis 28. Septembril 1939. aasta oktoobris lepingu, mille kohaselt toodi Eestisse Punaarmee üksused. Pärast Nõukogude armee saabumist baasidesse ja sõjalaevastiku saabumist Paldiski ja Tallinna sadamatesse ei olnud Eesti enam sõltumatu riik. Analoogilised lepingud surus Nõukogude Liit peale ka Lätile ja Leedule. Vastastikuse abistamise pakti üritati sõlmida ka Soomega , kuid kuna Soome juhid ei uskunud, et Nõukogude Liit kõiki varaseimaid lepinguid rikkudes Soomet tõepoolest ründab, lükkas Soome need nõudmised tagasi. Järgnes Nõukogude Liidu rünnak ning Talvesõda, kus Soomel raskete kaotuste hinnaga õnnestus oma iseseisvust kaitsta. (M.Laar 2015).

Eestlaste valikud teises maailmasõjas

1941. aasta suvel tungis Natsi-Saksamaa NSVL -ile kallale ja okupeeris muude territooriumide hulgas ka Eesti. Saksa okupatsioon Eestis lõppes 1944. aasta sügisel ja Eesti sattus jälle NSVL -i okupatsiooni alla.
Teine maailmasõda sundis eestlasi tegema valikuid . Riigina pidi Eesti valima , kas nõustuda NSVL-i baaside lepinguga, astuda vastu Punaarmee okupatsioonile ja riigikorra muutmisele või mitte. Alates 1940. aasta suvest polnud enam vaba riiki ja nüüd tegid valikuid vaid eestlased ise. Olulisemad valikuvõimalused olid:  metsavendlus, sõdimine Punaarmees, Saksa ja Soome armeedes ning põgenemine Nõukogude okupatsiooni eest Läände.
Nõukogude okupatsiooni alguses läksid väga paljud eestlased metsa. Nad varjasid ennast kuni Natsi-Saksamaa ja NSVL-i vahelise sõja puhkemiseni. Pärast sõda varjusid paljud eestlased uuesti metsadesse. Metsavendlus oli spontaanne rahvaliikumine, millel ei olnud keskset juhtimist ega organisatsiooni. Kõik, kes ei olnud nõus tunnistama Nõukogude võimu või kartsid kommunistlikke repressioone, läksid metsa varjule.
Punaarmeesse sattusid eestlased väga erinevatel põhjustel. Pärast sakslaste sissetungi hakkasid kommunistid Eestis looma nn  hävituspataljone, kes pidid hävitama kõik väärtusliku. Hävituspataljonidesse kuulus arvatavasti 3000–5000 Eesti meest, kellest osa olid ideelised kommunistid. Sakslaste vastu lahingusse saadeti endisest Eesti Vabariigi sõjaväest loodud Punaarmee XXII territoriaalne  laskurkorpus, kuhu kuulus umbes 7000 eestlast. 1941. a lõpus hakati Punaarmees moodustama Eesti  rahvusväeosi, kuhu koondati 27 000 meest. VIII Eesti laskurkorpus osales lahingutes 1942/43. aasta vahetusel ja kaotas ligi poole oma koosseisust. Kogu korpus toodi rindele tagasi alles 1944. aasta septembris. Hävituspataljonide tegevus oli Eesti riigi ja rahva vastane. Eestlased ise, kes võitlesid Punaarmees, nii ei arvanud. Nemad pidasid kodumaaks Eestit ja see oli NSVL-i poolt okupeeritud. ( http://www.efant.ee/std/test.asp?id=276695 )

Eesti laskurkorpused

Kes on korpusepoisid? Need olid eesti sõjamehed, eelkõige Eesti Vabariigi kodanikud, kes olid sunnitud teenima Punaarmees – aastatel 1940-1941 22. eesti territoriaallaskurkorpuses ja 1942-1945 8. Eesti laskurkorpuses.

22. Eesti Territoriaalne Laskurkorpus

17. augustil andis Nõukogude Liidu kaitse rahvakomissar direktiivi nr 0/2/105022, mille kohaselt tuli Eesti, Läti ja Leedu sõjavägi reorganiseerida septembri keskpaigaks Punaarmee koosseisus olevateks territoriaal-laskuskorpusteks. Seda tehti samaaegselt ja ühetaoliselt kõigis kolmes riigis. 22. Eesti Territoriaalne Laskurkorpus moodustati Eesti rahvaväest, see oli omakorda moodustatud Eesti sõjaväest. Direktiivi kohaselt pidi territoriaalkorpus koosnema korpuse juhatusest, kahest laskurdiviisist ja korpuse eriüksustest - kokku rahuaegse isikkooseisuga 15 142 inimest. Samuti oli ametlikult sätestatud nende korpuste ajutine üheaastane staatus. Sel perioodil tuli nad puhastada "mitteusaldusväärsest elemendist", isikkooseisule selgeks õpetada vene keel ja läbida ümberõpe vastavalt Punaarmee programmidele ja määrustikele. Eesti territoriaalkorpuse komandöri kohusetäitjaks määrati esialgu kindralmajor Gustav Jonson, kes oli enne seda olnud Johannes Varese valitsuse sõjavägede juhataja, staabiülemaks kolonel Mart Tuisk. 3. juunil 1940 määrati korpuse ülemaks NSV Liidust pärit kindralmajor Aleksander Ksenofontov, ülema asetäitjaks poliitalal brigaadikomissar A. Bagnjuk, staabiülemaks polkovnik N. Lednev.
29. august 1940: korpuse loomine, mis moodustati Eesti sõjaväest. Kahest diviisist koosneva 22. Eesti Territoriaal-Laskurkorpuse formeerimine lõpetati peamiselt juba 1940. aasta septembri keskpaigaks. Laskurpolgud moodustati jalaväerügementide ja üksikute jalaväepataljonide ühendamise teel, senisest side- ja pioneeripataljonist ning õhu- ja tankitõrjedivisjonist said korpuse ning diviiside eriüksused. Korpuse lennueskadrilli kaader ja tehnika võeti Eesti lennuväelt. Suur osa pärast 17. juunit oma kasarmutest väljaaetud väeosadest oli vahepeal asunud ajutistes majutuskohtadest (koolimajades, ladudes ja mujal), nüüd järgnes uus kolimine . Korpuse ja 180. Eesti Laskurdiviisi staap ning korpuseväeosad jäid Tallinna. 180. diviisi laskurpolgud paigutati laiali Põhja-Eestisse (Tallinna, Türile, Tapale ja mujale) ning 182. Eesti Laskurdiviisi osad Lõuna-Eestisse (Tartusse, Elvasse, Võrru, Petserisse).
23. veebruaril 1941 Punaarmee 23. aastapäeval andsid Eesti Korpuse sõjaväelased uue vande Nõukogude Liidule.
Juunis 1941 saadeti korpus Värska õppelaagrisse, kus 13.–14. juunil vangistati umbes 300 eesti vanemohvitseri, kes saadeti enamasti Norilski vangilaagrisse. Korpuse juhtkonna liikmed olid juba varem täienduskursuste sildi all Venemaale viidud, kus neist enamik samuti vangistati. Uueks ülemaks määrati kindralmajor Aleksandr Ksenofontov, diviisiülemateks polkovnikud I. Missan ja J. Kurõshev.
See sõdis 4. juulist 22. augustini Looderinde 11. armee alluvuses Pihkva ja Staraja Russa piirkonnas. Eestlasi oli sel ajal korpuses umbes 5500. Augustilahingutes kandis korpus suuri kaotusi, osa eestlasi hukkus, langes vangi või läks Saksa poole üle, sealhulgas ka Paul Maitla ja Harald Riipalu. 1941. a lõpus saadeti nad ja ka teised eestlased sõjavangilaagritest Eestisse tagasi (Maitla oli vangilaagris 16. juulist - 7. novembrini, Riipalu oli vangis 1941. aasta lõpust ning vabanes 1942. aasta alguses). Paljud mehed (k.a. Riipalu ja Maitla) astusid Saksa sõjaväe kaitsepataljonidesse.
Punaarmeesse alles jäänud eestlased toodi septembris 1941 Looderindelt ära kui mitteusaldusväärsed ja saadeti Punaarmee Poliitilise Peavalitsuse ülema 1. järgu armeekomissar Lev Mehlise 28. septembri 1941 direktiivi alusel GULAGi tööpataljonidesse. Tööpataljonid, kuhu eestlased saadeti, olid tegelikult surmapataljonid. Metsa- ja muudele rasketele töödele saadetud meestel polnud külmade saabudes sooje riideid , neid toideti nagu vange, arstiabi peaaegu puudus. Algas massiline suremine nälga ja nakkushaigustesse.
1. oktoobril 1941 lõpetati ametlikult korpuse tegevus. Ellujäänud korpuse koosseisu sõjategevus jätkus 8. Eesti Korpuses.
22. juunil 1941 kuulus 22. Eesti Territoriaal Laskurkorpusse umbes 29 000 meest. Sellest päevast juhtis korpust kindralmajor Mihhail Duhhanov.
Sõja alguses suurendati korpus Nõukogude Liidust toodud mobiliseeritutega täiskoosseisuliseks (29 000 meest).
Väekoondis osales Nõukogude Liidu poolel lahingutes Hilovo, Porhovi, Dno, Soltsõ ja Staraja Russa lähedal. Korpuse esimene rindepäev oli 6. juulil, mil suurem osa üksustest juba Porhovi ees lahinguks valmistus ning esimest korda Saksa luureüksustega kokku satuti. Korpuse Eesti sõjaväelased osalesid järgnenud 87 rindepäeva jooksul (kuni 1. oktoobrini 1941) kõigis tähtsamates võitlustes (Porhovi lahingus, Soltsõ pealetungidel, Staraja Russa kaitsmisel ja pealetungil ning septembrilahingutes. Esimese lahingukäsu sai territoriaalkorpus 23. juunil ning pidi asuma Põhja-Eesti ranniku kaitsele.
22. korpuse komandöre vahetati sõja eel-alul mitu korda. "Kursustele" saadetud kindralleitnant Gustav Jonsoni ajutiseks kohusetäitjaks määrati esialgu kindralmajor Aleksandr Ksenofontov, kuid teda pidi varsti asendama kogenud kindralmajor K. Pjadõshev. Too ei asunud siiski selle kohale, küll aga jäädvustas end hiljem Luuga kaitseliin rajamisel Leningradi kaitseks.Tegelikult sai järgmiseks korpuse komandöriks Mihhail Duhhanov, kes oli Talvesõjas juhatanud kurva kuulsusega 9. Nõukogude armeed . Temalt sai korpus 23. juunil ka esimese lahingukäsu. Mõnedel nõukogude aja andmetel kaotas Mihhal Duhhanov 1. juulil mõistuse. Antud tervisehäda või intsident ei saanud olla fataalne, sest hiljem juhatas Duhhanov (1943. aastast kindralleitnant) 67. armeed jm. Ning mis tähelepanuväärne, ta teenis sõjas välja Suvorovi , Kutuzovi ja Bogdan Hmelnitski ordenite esimesed, väejuhijärgud!
Juba 25. - 26. juulil tühistati korpuse diviiside 1. lahingukäsk. 182. Eesti Laskurdiviis sai uue korralduse paikneda ümber Venemaale Pihkva taha õppelaagrisse ja 180. Eesti Laskurdiviis eraldi 100 km ida poole Staraja Russa lähistele. Viimased korpuse osad lahkusid Eestist 1. - 2. juulil. Vähem kui nädalaga liikusid Eesti välja kümned tuhanded mehed, tuhandeid tonne laskemoona, relvi jm varustust, üle 5 tuhande hobuse ja nende vankrid ning sööt , sajad autod, Vene ohvitseride naised-lapsed jne. 182. diviisiga sõitis sõtta ka gaasikaitse- varustus ja paar Tartu linnaliiniautobussi, mis olid täidetud konservidega.

8. Eesti Laskurkorpus

8. Eesti Laskurkorpus ehk 8. Eesti Tallinna laskurkorpus oli Punaarmee rahvuslik väekoondis, mis asutati 25. augustil 1942. Korpus koosnes 7. Eesti Laskurdiviisist, 249. Eesti Laskurdiviisist ja 1. Üksikust Eesti Tagavara -Laskurpolgust.
8. Eesti Laskurkorpus koosnes 1941. aastal Eestis sunniviisiliselt mobiliseeritud ja Venemaale viidud eestlastest ja Eestis formeeritud hävituspataljonide liikmeist. Korpuseülemaks määrati Põhja-Kaukaasias sündinud kindralleitnant Lembit Pärn. Staabiülem kindralmajor Jaan Lukas , poliitosakonnaülem Hendrik Allik, hiljem polkovnik August Pusta (ja Arnold Green).
Peale NSV Liidust mobiliseeritud ka 5000 venemaa-eestlase ja 30 000 Eesti kodanikust mehe seas kuulus sellesse ka 900 endist Eesti kaitseväelast territoriaalkorpuse ridadest (500 rindelt kõrvaldatut pluss tervenenud haavatud, kuid järgnevate lahingute seas hakati korpusesse järjest rohkem üle viima venelasi, ära hoidmaks rahvusliku vaimuga väeosa tekkimist ja seoses eestlaste nappusega. Septembris 1944 kuulus ~40 % korpuse koosseisust Kommunistlikku Parteisse.
Õppused algasid veebruari keskel ja juba kuu aja pärast 14. märts 1942 andsid 7. Eesti Laskurdiviisi võitlejad piduliku vande teenida truult Suurt Isamaad ja Seltsimees Stalinit kogu oma mõistuse ja jõuga ning vajadusel olema valmis andma oma elu nende eest. 9. oktoobril 1942 sai diviis lahingulipu.
10. veebruar 1942 anti luba ka teise diviisi formeerimiseks , mis sai nimeks 249. Eesti Laskurdiviis ning samal kuul ka anti käsk kolmanda diviisi asutamiseks, selleks sai 1. Üksik Eesti Tagavara Laskurpolk.
Mais külastas Diviisi Riikliku Kaitsekomitee komisjon, mis hindas väljaõpet ja poliitilist meelsust, üksus sai hindeks mitterahuldav, eelkõike olid vajaka jäämised poliitilises väljaõppes, kuigi sõjalise poole pealt oli kõik parimas korras.
Need kolm väeosa olidki eelduseks Punaarmee Eesti rahvuskorpuse asutamiseks. 1942 aasta septembri lõpus loodigi 8. Eesti Laskurkorpus.
1942.aasta lõpus oli 7. eesti laskurdiviisis 10.052 sõdurit ja ohvitseri. ( http://korpus.rindele
ht.ee/2/0/0.html)
 
 

Punaarmee taas Eesti piiril

Kui 14. jaanuaril 1944. a. Leningradi alt läbimurdnud Punaarmee jõudis uuesti Eesti piirideni, siis sai selgeks, et tuleb koondada kõik jõud vaenlase tõrjumiseks. Hoolimata sellest, et Saksa okupatsioonivõimudele alluva Eesti Omavalitsuse väljakuulutatud üldmobilisatsioon ei olnud kooskõlas rahvusvahelise õigusega ning rahvuslikud jõud olid seni vastu seisnud igasugusele koostööle okupantidega, läks rahvas nüüd mobilisatsiooniga kaasa. Otsustavaks sai presidendi ülesandeis viimase seadusliku valitsuse peaministri Jüri Uluotsa väga selge sõnum raadiousutluses 7. veebruaril 1944. Tema üleskutse haarata relvad Idast tuleva surmavaenlase vastu leidis laialdast toetust. Mobilisatsiooniga tuli sõtta u 38 000 (43 000) meest. Juba esimesed kontaktid Eesti pinnale tunginud punaarmeelastega kinnitasid, kui põhjendatud olid J. Uluotsa väited surmaohust eesti rahvale. Meriküla dessantväelased tapsid jõhkralt esimesed nende teele jäänud tsiviilisikud ja nendele oligi antud käsk kohelda kõiki eestlasi vaenlasena.
Algasid meeleheitlikud vastupanu- ja tõrjelahingud Eesti piiril ülekaaluka vastasega. Major Alfons Rebase 658. Idapataljoni ja major Georg Soodeni 659. Idapataljoni Surkovo ning Vaskovo lahingud hävitasid ülekaalus olnud vastase diviisi elavjõu. Need lahingud tõid major Alfons Rebasele esimese eestlasena autasuna Raudristi Rüütliristi. Veebruaris kodumaale saabunud 45. rügemendi major Harald Riipalu pataljoni võitlejad läksid Tartust kohe lahingusse ning kiire ja otsustava tegevuse tulemusena hävitasid 14. ja 15. veebruari võitlustes üle Peipsi järve tulnud vaenlase Meerapalu-Jõepera dessandid. Vaenlasele ei antud aega kanna kinnitamiseks Eesti pinnal. Samal ajal tegi vastane merelt dessandi Meriküla piirkonda eesmärgiga ühineda Auvere ründekiiluga ja sisse piirata Saksa vägede Narva grupeering. 14. veebruaril 1944 peetud lahingus hävitati Meriküla dessandiüksused peaaegu täielikult. Üle Narva jõe tunginud vaenlase tugipunktide likvideerimist alustasid rindele saabunud 20. Eesti Diviisi üksused Vabariigi aasta­päeval 24. veebruaril 1944. Üksteise järel hävitati Riigikülas, Vepskülas, Vaasal ja Siivertsis loodud sillapead ja 6. märtsiks 1944 oli Narva jõe läänekallas vaenlasest puhas. Neid lahinguid löödi 45. ja 46. rügemendi eesti sõjameeste koostöös Nordlandi diviisi vabatahtlikega. 
Rinne Narva jõe joonel ja Auvere platsdarmil jäi püsima mitmeks kuuks ning Punaarmee kavatsus täielikult vallutada Eesti juba veebruaris 1944 nurjati täielikult. 1. märtsil Vaasa ja Vepsküla sillapeade likvideerimisel ilmutatud isikliku vapruse eest vääris Raudristi Rüütliristi autasu allohvitser Harald Nugiseks 46. rügemendist. Kättemaksuks kaotuste eest lahingutes tegi punalennuvägi massilise pommitamisega 6. märtsil 1944 maatasa kauni Narva linna ning paar päeva hiljem, 9.–10. märtsi ööl hävitati pommitamisega pealinnas Tallinnas u kolmandik elamutest , s.t üle 5000 hoone. Peavarjuta jäi u 20 000 elanikku(12). Mõlemal korral oli tegemist terrorirünnakuga kaitsetute tsiviilelanike hävitamiseks. Kui Tallinnas hukkus seejuures enam kui 750 tsiviilisikut, siis Narva rindelinnana oli inimestest tühjendatud juba alates 25. jaanuarist ning barbaarne linna hävitamine oli tavamõistusele arusaamatu. Eesti rahva vastupanu kasvas veelgi. „Varemetest tõuseb kättemaks!” sai hüüdlausena vastupanu sümboliks ja see oli ka Eesti sõjameeste rindelehe pealkirjaks.
Meeleheitlikku vastupanu osutasid sissetungijatele eestlaste kõrval võidelnud teiste Euroopa rahvaste väeosad ja pärast Narva loovutamist vaenlasele 26. juulil 1944 said võitluste kulminatsiooniks lahingud Sinimägedes. Seal Tannenbergi liinil peatati vastane Eesti pinnal peetud kõige verisemates ja ohvriterohkemas võitluses. Septembrikuu lõpuni, kuni Saksa armee väljatõmbamiseni Eestist püsis rinne Sinimägedes. Samal ajal, oli Punaarmee oli tunginud kaugele Euroopasse ning Karjala kannasel oli Soome armee kaitseliin juunis läbi murtud. Sinimägedes aga ei suutnud Soome rindelt Eestisse paisatud löögiarmee edu saavutada. Lõppkokkuvõttes tähendas tugev vastupanu Soomes ja Eestis seda, et meie hõimurahvas sai septembrikuus võimaluse väljuda sõjast ning säilitada kas või raskete rahutingimuste hinnaga riiklik iseseisvus.

Kokkuvõte

Eesti jaoks oli Teine maailmasõda raskemate kaotuste perioodiks . Riik sattus selle jooksul kord natsliku, kord kommunistliku okupatsiooni alla. Rahvastiku kaotused olid neid sedavõrd suured, et eestlaste arv Eestis pole tänaseni tõusnud sõjaeelsele tasemele. Kui üks agressor – Saksamaa – on oma tegude eest avalikult vabandust palunud , siis teine – Venemaa – keeldub jätkuvalt ajaloolisi fakte tunnustamast, rääkimata tehtud ülekohtu eest vabandamisest. See muudab antud keeruka ajalooperioodi uurimise jätkuvalt aktuaalseks. (M. Laar 2005)

Lisad

(8. Eesti laskurkorpus)
( 22. Laskurkorpus)

Kasutatud kirjandus

http://www.efant.ee/std/test.asp?id=276695
http://korpus.rindeleht.ee/2/0/0.html
http://kultuur.elu.ee/
Laar, Mart 2005. Eesti Teises maailmasõjas. Tallinn: Grenader
Tiit Noormets, Teo Nõmm , Hanno Ojalo, Olev Raidla, Reigo Rosenthal , Tõnis Taavet ja Mati Õun 2007. Korpuseoisid. Tallinn: Sentifel.
1