Skisoafektiivne häire (0)

Tartu Tervishoiu Kõrgkool
Õe õppekava
SKISOAFEKTIIVNE HÄIRE
Veronika Litovtsenko
Õde 3, rühm 1
Tartu 2009
Skisoafektiivse häirega patsiendi haiguslugu
34- aastane naispatsient.
Haiglasse saabudes on patsient elevil ja kärsitu. Vestluse ajal tõuseb korduvalt püsti ja kõnnib ruumis ringi. Kirjeldab, et avastas nädalad tagasi endal võime diagnoosida ja ravida haigusi, mida tavameditsiin veel ei võimalda. Samas on tekkinud hirm, et tema annet võidakse kurjasti ära kasutada ning, et on inimesi, kellele tema eriline anne pinnuks silmas on päästjaks. Viimastel päevadel on püüdnud abivajavaid inimesi aidata, viibides nende leidmiseks kaubanduskeskustest, bussijaamas jt rahvarohketes paikades. Enda tervislikku seisundit peab heaks, samuti meeleolu. Haiglasse jäätmist peab oluliseks, kuna tunneb ennast siin turvaliselt ja samas mainib, et siin on tal võimalik abivajajatele lähemal olla.
Skisoafektiivne häire
Skisoafektiivne häire koosneb peamiselt raske meeleoluhäire perioodist, kus on esikohal depressioon , mania või mõlemad korraga, ning selgelt eristuvast tüüpiliste skosofreeniasümptomite (hallutsinatsioonid või luul) perioodist. Meeleoluhäirete järgi võib eraldi diagnoosida maniakaalsed, depressiivset, segatüüpi, muud täpsustatud või täpsustamata skisoafektiivset häiret. DSM-IV annab skisoafektiivsele häirele ainult kaks põhitüüpi: bipolaarne ja depressiivne tüüp. Skisoafektiivse häire kriteeriumid on klassifikatsioonides ICD-10 ja DSM-IV erinevad (vt tabel). Diagnoosi seisukohalt on oluline, et tüüpilised skosofreeniasümptomid ja raske meeleoluhäire peavad esinema üheaegselt. Aktiivseks staadiumiks on DSM-IV järgi kahenädalane psühhoosoperiood ilma selgete meeleoluhäireteta. See tunnus aitab teineteiset eristada skosoafektiivset häiret ja psühhootilist meeleoluhäiret. Diagnoosis võib tavaliselt kindel olla siis, kui häire aktiivne staadium on lõppemas. Sageli diagnoositakse häiret lõplikult alles pärast mitut häireperioodi.
Skisoafektiivset häiret esineb harvemini kui skisofreeniat. Esinemisvõimalus eluajal on tunduvalt alla 1%, vahest 0,5%, kuid kinnitatud andmeid häire levimuse kohta ei ole. Skosoafektiivne häire on enam levinud naistel kui meestel, ja häire depressiivne alatüüp on sagedasem täiskasvanutel.
Skisoafektiivse häire etioloogiat ei tunta. Pereuuringud näitavad, et bipolaarset tüüpi häirega patsientide esimese järgu sugulased ei põe skisofreeniat tavaliselt sagedamini. Seevastu depressiivse tüübiga haigete lähisugulastel paistab olevat rohkem skisofreeniat kui meeleoluhäireid. Skisoafektiivsete patsientide lähisugulastel on skisofreenia risk siiski madalam kui skisofreeniahaigete sugulastel. Vaid väikesel osal skisoafektiivsete patsientide lähisugulastest esineb skisoafektiivset häiret.
Üldistavalt võib öelda, et skisoafektiivse häire, eriti selle depressiivse vormi prognoos sarnaneb skisofreenia prognoosiga. Bipolaarse häiretüübi kulg meenutab aga pigem raskete meeleoluhäirete prognoosi.Skisoafektiivse häire prognoos on siiski märksa halvem kui bipolaarsel meeleoluhäirel, rääkimata depressioonist. Halvale prognoosile viitavad häire perekondlikkus, häirestaadiumile eelnenud halb tegevusvõime, algus varases eas, algamine järk- järgult ja vallandavate tegurite puudumine, psühhootiliste sümptomite tugevnemine ja nende meeleolu halvendav toime ning häireperioodi pikenemine . Skisoafektiivse häirega kaasneb ka kõrge enesetappude protsent.
Häire ravi on keerukas. Selles on, sõltuvalt häire tüübist, ühendatud nii meeleolihäirete kui ka skisofreenia ravi põhimõtted. Medikamentoosses ravis on üheaegselt kasutatud nii neuroleptikume kui ka meeleolu stabiliseerivaid preparaate. Neuroleptikumravi kasutatakse enamasti akuutse psühhoosi staadiumis , vajaduse korral ka kauem. Liitiumi ja meeleolu stabiliseerivate antiepileptikumide, nagu karbamasepiini ja valproaadi tarvitamine on aga pikaajalisem.
Tabel. Skisoafektiivse häire redutseeritud kriteeriumid DSM-IV
A. Katkematu haigusperiood, mille ajal esineb depressiivne, maniakaalne või segatüüpi staadium, kusjuures vahepeal kaasnevad ka tüüpilised skisofreenianähud.
B. Luulu või meelepetteid esineb ühe haigusperioodi ajal vähemalt kahe nädala jooksul ilma märgatavate meeleoluhäireteta.
C. Meeleoluhäire staadiumi kriteeriumidele vastavaid sümptomeid esineb haiguse aktiiv- ja järelnähtude kogukestusest piisavalt pika aja jooksul.
D. Häire ei ole tingitud keemilisest ainest ega kehalistest haigustest .
Diagnostilised juhised
Skisoafektiivse häire diagnoos on ainult siis kasutatav, kui nii skisofreensed kui ka emotsionaalsed sümptomid on selgelt väljendunud ja esinevad sama haigusepisoodi kestel üheaegselt või mõnepäevase vahega ning kui haigusepisoodi ei saa diagnoosida skisofreeniana, depressiivse ega maniakaalse episoodina. Seda diagnoosi ei saa kasutada patsientidel, kellel skisofreenia sümptomid ja afektiivsed sümptomid ilmnevad ainult haiguse eri episoodides. Näiteks skisofreeniahaigetele on omane depressiivsete sümptomite ilmnemine pärast psühhootilist episoodi (vt. skisofreenne järeldepressioon, F20.4). Osal patsientidest esinevad korduvad skisoafektiivsed episoodid, mis võivad olla kas maniakaalsed, depressiivsed või segatüüpi. Teistel on üks või kaks skisoafektiivset episoodi, mis paigutuvad tüüpiliste maniakaalsete või depressiivsete episoodide vahele. Esimesel juhul on skisoafektiivse seisundi diagnoos õigustatud. Teisel juhul ei muuda juhuslik skisoafektiivne episood kehtetuks bipolaarse afektiivse haiguse või rekurrentse depressiivse seisundi diagnoosi, kui kliiniline pilt on muus osas tüüpiline.
Kirjanduses toodud sümptomid
Kuigi spetsiifilisi sümptomeid ei ole, peetakse otstarbekaks jaotada ülalesitatud sümptomid rühmadesse, millel on eriline tähendus diagnoosi püstitamisel ja mis tihti esinevad koos:

• mõtete kajamine, sisendamine, äravõtmine või levimine;
  
• luulumõtted kontrollist, mõjustusest või hõivatusest, mis selgesti hõlmavad keha või jäsemete liigutusi, mõtteid, tegevusi või aistinguid; luululine tajumine ;
  
• kuulmishallutsinatsioonid, mis kommenteerivad pidevalt patsiendi käitumist või vaidlevad omavahel tema üle, või mõnest kehaosast tulevate hallutsinatoorsete häälte muud vormid;
  
• muud püsivad luulumõtted, mis on patsiendi kultuurile ebakohased ja täiesti ebareaalsed , nagu religioosse või poliitilise identiteedi või üliinimliku jõu ja võimete kohta (nt. on võime kontrollida ilmastikku või olla ühenduses teiste maailmade esindajatega);
  
• ükskõik millise modaalsusega püsivad hallutsinatsioonid, kui nendega kaasnevad kas kiiresti mööduvad või osaliselt väljakujunenud kindla afektiivse sisuta luulumõtted või püsivad ülekaalukad mõtted, või kui nad esinevad iga päev nädalate või kuude vältel;
  
• mõttekäigu tõkestused või seosetus, mis avaldub ataktilises ja seosetus kõnes või neologismides;
  
• katatoonne käitumine, nagu rahutus , tardumine mingisse asendisse või vahajas paindlikkus, negativism , mutism,,,,, stuupor ;
  
• negatiivsed sümptomid, nagu selgelt väljendunud apaatia , kõnevaegus, emotsionaalsete reaktsioonide tuimenemine või inadekvaatsus, millest sugeneb tavaliselt sotsiaalne isoleerumine ja sotsiaalse aktiivsuse alanemine. Diagnoosimisel tuleb arvestada, et need nähud võivad olla tingitud ka depressioonist või neuroleptikumide kasutamisest.
  
• käitumise mõningate aspektide kvaliteedi olulised ja püsivad muutused, mis manifesteeruvad huvide kadumise, sihituse, tegevusetuse, enesesse sulgumise ja sotsiaalse isoleerumisena.
  

Mida peaks patsiendi ja tema lähedaste käest küsima?

• Kas patsiendil on varem esinenud keskendumis-, meeldejätmis- ja tähelepanuraskusi? Kas neid esineb ka praegu?
  
• Kas teie suguvõsas on või on olnud varem skisoafektiivsed tunnuseid?
  
• Kas patsient on kuritarvitanud uimasteid või alkoholi?
  
• Kas patsiendil on raskusi inimsuhetes, perekonnaelus või tööl?
  
• Kas patsiendil on esinenud unehäireid?
  
• Mis võiks olla võimalik haiguse esile tuleku põhjus?
  
• Kas patsiendil on olnud või on depressioon või mania?
  

Õendusplaan
Probleem ja kuupäev
Eesmärk
Õendustegevus
Hinnang ja kuupäev
Patsient on elevil ja kärsitu, tingitud hallutsinatsioonidest ja luuludest.
23.10.09
Patsiendi luulud ja hallutsinatsioonid on
taandunud.
Luua patsiendi ja enese vahel usaldus suhe.
Manusta arsti ettekirjutusel antipsühhootilisi ravimeid.
Rahusta patsienti .
Räägi patsiendiga tema luuludest ja hallutsinatsioonidest.
Leevenda teraapia abil patsiendi paranoidset luulut või hallutsinatsiooni, mõjutades nendega seotud uskumusi ja treenides patsiendi reaalsustaju.
Rakendada patsiendi ravisse ka pereliikmed.
Patsiendi luulud ja hallutsionatsioonid on vähenenud kuid mitte taandud.
30.10.09
Rahutus ja ärevus, mis on tingitud võõrast keskkonnast väljendunud ebausalduses personalile.
23.10.09
Patsient on rahulik ja ärevus puudub.
Püüa luua usalduskontakti patsientiga.
Tutvusta osakonda ja töötajad.
Püüa tagada patsiendile rahulikku keskkonda.
Patsient on tuttav oma palatiga, on rahulik, ei karda .
25.10.09
Häirunud mõtlemine, mis avaldub paranoilistest luuludest.
23.10.09
Patsient on rahulik, paranoilised luulud on vähenenud või kadunud.
Ravi vastavalt arsti korraldusele.
Selgita patsiendile, et ümbritsevad teda inimesed ei soovi talle halba.
Julgusta patsienti suhelda personaliga.
Patsient on rahulik, paranoilised luulud veel leiavad aset.
28.10.09
Hirm, kuna pole teadlik haigusest, ravi põhimõtetest.
23.10.09
Pt ei karda, kuna teab ja mõistab haigust, ning ravi olemust.
Selgita skisoafektiivse häire tekkepõhjusim riskitegureid, selle mõju psüühikale
Räägi ravist, erinevatest teraapiatest, ravimitest. Haiguse ravi on pikaajaline protsess.
Anna vastavateemalisi materjale lugeda, filme vaadata.
Patsient on teadlik ravi põhimõtetest, esitab küsimusi.
26.10.09
Kasutatud kirjandus:

Riit, M. jt. (2008). Kuidas aidata psüühika probleemidega noorukit. Tallinn: AS Medicina

Wetterberg, L. (1992). Psühhiaatria taskuraamat

Dyer, J. jt. (1994). Psychiatric nursing diagnoses. A Comprehensive Manual of Mental Health Care

Townsend, M. (1993). Psychiatric Mental Health Nursing: Concepts of Care

Kasemaa , M. jt. (2000). Psühhiaatria. Tallinn: AS Medicina
8