Skrisofreenia (0)

SKISOFREENIA
Skisofreenia tekkepõhjused ja ennetamine
Skisofreenia on psüühiline haigus, mille kindlaid tekkepõhjuseid ei teata. Kuigi seda haigust pole palju uuritud, on olemas kindlad tõendid, et tegu on ajukahjustusega. Aju hallaine maht muutub väiksemaks ning sünapsite (ajurakkude keha ja ajurakkude omavaheliste ühenduste) arv kahaneb. Samas on skisofreeniaga seoses leitud teisigi väikeseid muutusi teatud ajupiirkondades, kuid selliseid anatoomilisi muutusi on leitud ka meeleoluhäirete korral, tervetel inimestel ja normaalse vananemise korral, seega peetakse neid muutusi mittespetsiifilisteks ehk paljudele haigustele iseloomulikeks . Lisaks toodab aju haigel ülemäära palju dopamiini - keemiline ühend, mis vastutab närviülekannete eest ajus.
Skisofreenia võib olla ka pärilik haigus, sest umbes 10 % haiguse all kannatajatel on vähemalt üks vanem skisofreenik . Kui keskmine risk skisofreeniasse haigestuda on ligikaudu üks protsent, siis skisofreeniahaigete lähisugulastel on haigestumisrisk tunduvalt suurem (viis kuni kümme protsenti) ja neil, kelle lähisugulastel haigust ei esine, kindlalt väiksem kui üks protsent. Päriliku skisofreenia uurimine on äga keeruline ja aeganõudev, sest haigusega kaasnev muutus ei avaldu ainult ühes geenis. Haiguse avaldumine eeldab muutusi paljudes geenides.
Lisaks pärilikele faktoritele on tõendeid, et skisofreenia tekkepõhjuseks on ka stress . Üldiselt kaasub see äkilistele sündmustele, nagu õnnetused, ootamatu lähedase surm või elukoha vahetus. Pikaajaline stress, nagu pinged peres, koolis, tööl võivad samuti haiguse esile kutsuda. Samuti teeb seda psühhotrauma, väärkohtlemine, mida kogetakse varajases lapsepõlves või looteeas. Loomulikult on need samad põhjused ka eelduseks teistele psüühilistele haigustele.
Skisofreenia esinemise põhjuseks arvatakse noortel inimestel meelemürkide (nt kanepi ja alkoholi) sagedamat tarvitamist. Alkohol ja uimastid võivad kaasa aidata psühhooside tekkele - seega nende vältimine vähendab skisofreeniariski. Kanepi tarvitamisega võib suureneda psühhoosi esinemise risk, mis omakorda suurendab skisofreenia esinemise võimalust.
Ennetamine on selle haiguse puhul keeruline, kuna skisofreenia on siiani veel vähe uuritud. Skisofreenia pole alati välditav. Arvatavast vähendab haigestumise riski peavigastuste ning mõnuainete vältimine.
Haiguse olemus, sümptomid ja ohumärgid
Skisofreenia on psühhootiline häire. Selle tekkepõhjused ja mehhanism pole täpselt teada. Seda haigust iseloomustab eelkõige see, et inimese reaalsustaju psühhoosiseisundis on mingil moel häiritud. Tal võivad olla peas mõtted, millel täielikku pole reaalset alust, tema reaalsustaju on häiritud, ta näeb, kuuleb , ja tunneb midagi, mida tegelikult pole olemas ja see võib teised inimesed segadusse ning ärevusse ajada.
Sümtomid jaotatakse tavaliselt kaheks põhisuunaks: positviiseteks ja negatiivseteks sümptomiteks. Positiivseteks sümptomiteks loetakse „psühhootilisteks” sümptomiteks . Haigel esineb mõtlemise vormiline häire, mis avaldub teemalt teemale hüppamisega. Ta mõtleb seosetult ja räägib täielikult teemaväliselt. Esinevad luulumõtted- inimene usub näiteks, et teda jälgitakse, jälitatakse või tema vastu sepitsetakse vandenõusid. Sageli on need väga veidrad mõtted, näiteks mooted eelseisvatest katastroofidest vms. Tihti esinevad suurusluulud - "Ma olen Jumala käsilane maa peal!" või "Ma olen maailma rikkaim inimene!"
Veel kogeb skisofreenik hallutsinatsioone, mis on sageli häälte või mõtete kuulmine . Harvemini esineb olematute asjade nägemist. Hääli kuuldakse ka teiste psüühikahäirete korral, kuid skisofreenia korral räägitakse inimese kohta või inimesele.
Negatiivsed sümptomid on sotsiaalne võõrandumine ja emotsionaalsed muutused. Nende sümptomitega tekivad probleemid sotsiaalsete suhetega ja igapäevatoimetustega. Haigelt tekib siis tundeelu loidus ja tahtejõu vähenemine. Skisofreenik ei oska enam rõõmu tunda asjadest, mis teda varem rõõmustasid, erutasid. Tema eesmärgid ja toimingud jäävad lõpetamata, sest väheneb planeerimisvõime ja võime algatada ning jätkata oma tegevusi.
Skisofreenikul võib avalduda aloogia ehk kõnehäire- kõne on vaesunud ning pole voolav. Ta eemaldub inimestest ning ei oska rõõmu tunda ning eemaldub kõigist regulaarsetest meeldivatest tegevustest – anhedoonia.
Negatiivsete sümptomite tulemusel isik ei näe enam vaeva, et välja minna, loobub pesemisest või enda korrastamisest, ei ärritu ega näita üles entusiasmi millegi vastu. Inimene hakkab vältima teiste inimestega kokkusaamisi, räägib vähe või üldse mitte. Üldiselt mõjutavad/mõjuvad negatiivsed sümptomid skisofreenia lähedasi, sest nende jaoks võib tunduda, et ammune tuttav on asendunud hoopis kellegi teisega .
Üldiselt avalduvad positiivsed sümptomid tugevamalt kui negatiivsed. Lisaks neile esineb ka kognitiivseid sümptomeid ehk tähelepanuhäireid, mäluprobleeme, keskendumisraskuseid.
Skisofreenia saab alguse üldiselt noores eas. Tavaliselt juhtub see vanuses 20-30 eluaastat (tugevalt avalduda võib aga igas vanuses), meestel üldujuhul varem, kui naistel ning naisterahvastel esineb harvemini haiguse raskemaid vorme. Sellegi põhjus on täpsustamata. Eeldusekss arvatakse naissuguhormooni kaitsvat toimet ja meeste halvemat stressitaluvust.
Skisofreeniakahltuse korral tuleks jälgida ja toetada inimest igal võimalikul viisil. Karta tuleks järske meeleolumuutusi (tujukus, depressioon, võimetus nutta, liigne nutmine, põhjuseta naermapuhkemine või võimetus naerda); Aktiivsushäireid, näiteks üliaktiivsus või passiivsus, unetus või liigunisus ; käitumise muutuseid (kummaline kehahoid , jõllitamine, äärmuslik religioossus, narkootikumide kasutamine); Suuri muutuseid koolis, tööl, peresuhetes; võimekuse allakäiku; sotsiaalkäitumishäireid (sotsiaalsete olukordade vältimine, tavapärastest tegevustest loobumine, kartus välja minna, suhete jahenemine, ebaloogiliste või ebasobivate asjade väljaütlemine, kummaliste sõnade kasutamine või mõttetute avalduste tegemine) ning aktiivsushäireid, nagu liigne aktiivsus või vastupidi, passiivsus. Loomulikult peaksid lähedased ise rahulikuks jääma, sest loetletud ohumärgid võivad esineda ka lihtsalt puberteediealisel noorel, kui inimestel esinebki tihedamini psüühilisi võnkeid, aga valmis peab olema ka tõsisemateks juhusteks.
Ravivõimalused
On palju vaieldud, mismoodi varases järgus psühhoosi kahtluse tekkimisel sekkuda ja arvatakse, et kõigepealt peaks noorukiga tegelema ikkagi psühholoog. Varane pöördumine psühhiaatri või psühholoogi poole ja psühholoogilised testid on need, mis haigust kindlaks teha aitavad. Arstide vaatevälja satuvad inimesed psühhoosi kahtlusega põhiliselt lähedaste initsiatiivil, sest iseendale haigust üldjuhul ei tunnistata.
Kui inimene haigestub esmakordselt, siis üldjuhul ravitakse teda haiglas . Seal täpsustatakse ja hinnatakse seisundit ja pannakse kindel diagnoos .
Kahjuks skisofreenia all kannatajad alati ei tunnista endale, et nad on haiged ja keelduvad vajalikust ravist. Eestis on seks puhuks vastu võetud psühhiaatriaseadus, et kui inimene oma häire tõttu on muutunud ohtlikuks endale või teistele, siis rakendatakse tema puhul tahtest olenematut haiglaravi , kuigi üldjuhul pole skisofreenik ohtlik ega vägivaldne.
Põhiliseks raviks on nii ravimid kui ka psühhoteraapia. Oluline on ravijate, arstide, psühholoogide koostöö haigestunu ja tema perekonnaga. Kasutatakse ravimeid, mida nimetatakse antipsühootikumideks(nt haloperidool). Tüüpilised antipsühhootikumid toimivad eelkõige positiivsetele sümptomitele. kahjuks on neil palju kõrvalmõjusid: lihaste kramplik kokkutõmme, tahtmatud liigutused või hoopis tardumus, tuleb ette ka suukuivust ja tugevat unisust. Atüüpilised antipsühhootikumid on teine grupp ravimeid, mis aitavad leevendada mõtlemis- ning tajumis-häireid (positiivsed sümptomid), aga parandavad ka meeleolu ja tõstavad haige aktiivsust ehk leevendavad ka negatiivseid sümptomeid. Kõrvaltoimed on ka atüüpilistel ravimitel, põhiliselt söögiisu ning kehakaalu tõus. Kõik need ravimid on väga kallid, aga Eestis on psühhoosi- või skisofreeniadiagnoosi puhul on need haigekassa 100%-soodusnimekirjas. Kuigi antipsühhootikumide kasutamine võib mõjuda tervisele ka halvasti, on nendest ravimitest tulenev kasu vaieldamatu .
Psühholoogilist abi pakuvad psühhoteraapia rühmad. Ära ei tohiks unustada ka nn peresekkumine, mille eesmärk on muuta pere miljööd soodsamaks, jagada teadmisi haiguse kohta ja tõhustada pere oskusi stressiga toimetulekul.
Skisofreenia kulg ja prognoos ei ole üheselt määratletavad ja kõikidel haigetel ühesugune. Raviga saab kergendada haiguse kulgu ja parandada oluliselt prognoosi, kuid ravi on pikaajaline ja ei kõrvalda haiguse tekkepõhjust. On kujunenud tavaarusaamaks, et üks kolmandik skisofreeniahaigeist paraneb hästi, teisel kolmandikul esineb püsivaid sümptomeid ja viimasel kolmandikul muutub haigus krooniliseks.