Millal ja miks sääsed inimesi ründavad. Verd imema tulevad üksnes emased sääsed. Kõik verd imevate sääskede emasloomad peavad saama korraliku verekõhutäie selleks, et verest saadud valke kasutada munade arenguks. Munade küpsemine nõuab palju toitaineid ja ka energiat. Loomade veri ongi sääskede jaoks kui energiajook pikamaasportlasele. Teist nii kontsentreeritud valgu- ja energiaallikat looduses lihtsalt pole. Teiste mitte verd imevate putukate emasloomad peavad mitmeid päevi näiteks nektarit või taimelehti sööma, et munade
Sääsk Selts: kahetiivalised Diptera Alamselts: sääselised Nematocera Sääselisi on Eestis teada umbes 800 liiki. Verd imevad sääselised kuuluvad sugukondadesse pistesääsklased, kihulased, habesääsklased; troopikas ka moskiitolased. Kahetiivaliste seltsist maiustavad verega veel parmud. Habesääsklased on 3-4 mm pikkused putukad, keda praeguseks on teada umbes 3500 liiki. Nende vastsed arenevad vaid väga niisketes paikades. Suur osa liikidest toitub nektarist, verd imevate liikide süljel on ärritav toime. Millal ja miks sääsed inimesi ründavad. Verd imema tulevad üksnes emased sääsed. Kõik verd
kahetiivuliste hulgas. Peamine põhjus sellele on, et sääsklased on üüratult tülikad ja kurnavad nii inimesi kui ka loomi. Sääsklased võivad teha võimatuks välised tööd, mis suvel aset võivad leida. Samuti võivad sääsklased oma pistetega edasi anda erinevaid pisikuid ja parasiite. Pistesääsklaste sugukond on suhteliselt suur, maailmas võib leida üle 3500 liigi. Neid esineb pea-aegu kõigis kliimavöötmetes, puuduvad vaid kõrbetest, sest vastsed elavad vees, samuti vajavad valmikut suurt õhuniiskust. Eestis on teada neli liiki pistesääsklasi: · Hallsääsk (Anopheles maculipennis) · Laulusääsk (Culex pipiens pipiens) · Linnasääsk (Culex pipiens molestus) · Metsasääsk perekonnast (Aëdes) Verd imevad ainult emased sääsed. Emase sääse kehas valmib umbes 300 muna, mis munetakse seisvasse vette. Referaadi ,,Pistesääsed" eesmärk on anda konkreetne ja põgus ülevaade pistesääsklastest
o Segab suus süljega ja neelab pugusse o Toit läbib ma ja soole, kus see seeditakse o Tahked seedimisjäägid väljutatakse pärakust · Tagasooles imendub suurem osa veest tagasi, putukas peab läbi ajama ainult selle veega, mis sisaldub toidus. · Lahksugulised · Emase tagakeha lõppeb mõõgakujulise munetiga. · Areneb vaegmoondega, moone, mis jaguneb 3 etappi muna, vastne ja täiskasvanud : o Munad munetakse mulda, kus nad talvituvad o Kevadel kooruvad vastsed, kes sarnanevad täiskasvanuga, kuid on väiksemad ja puuduvad tiivad; ronivad maapinnale ja alustavad söömist ( taimi) o Vastne toitub ja kasvab ning ta kest jääb väikseks, kestub ( 5 korda), saab tiivad ja pikenevad tundlad. o Viimasel kestumisel väljub täiskasvanud rohutirts. · Elavad vaid ühe suve, talvituvad ainult nende munad. · Sugulased heinaritsikas:
1 paar liitsilmi. Paljudel putukatel on tundlad. Putukad on ainsad lendavad selgrootud. Nad näevad UV ja see on oluline nektari leidmisel. Putukate süda on mitmekambriline. Neil on 1 veresoon mis lähebsüdamest pähe. Nad kasutavad hingamiseks trahheed, mis avanevad kehakülgedel. Toitumine Putukad võivad olla taimetoidulised, segatoidulised ja on ka putukaid, kes toituvad väljaheidetest ja surnud organismide jäänustest. Taimetoidulised putukad on näiteks paljude putukate vastsed. Segatoidulised on näiteks prussakad. Putukad kasutavad toitumiseks suuava ümber asuvaid suiseid. Suiseid on 4 erinevat liiki- haukamissuised, libamissuised, pistmissuised, imemissuised. Putukate jagunemine (peamised) Kahetiivalised- (nt kärbsed, sääsed, parmud) Neil on üks paar tiibu, tagatiivad on taandarenenud sumistiteks. Sumistid vibreerivad koos lennutiibadega ja aitavad tasakaalu hoida. Oskavad lennata ka tagurpidi, külgsuunas või isegi selili
Kaks erinevat epiteelikihti. Aga on eristunud isend, kes aktiivselt liigub. Võibolla sekundaarselt lihtsustunud? 15. Kahekülgsed (Bilateria) on bilateraalsümmeetrilised loomad. Erinevalt kiirelistest (radiaalsümmeetriaga loomad) on neil nii ees- kui tagaots ning parem ja vasak külg. Kahekülgsete hulka kuuluvad enamik loomade hõimkondi, tähtsamad, kes välja jäävad on käsnad ja ainuõõssed. Tavaliselt loetakse kahekülgsete alla ka okasnahksed, kelle vastsed on bilateraalsümmeetrilised, suguküpsed isendid aga radiaalsümmeetrilised. Peaaegu kõikide kahekülgsete keha on arenenud kolmest lootelehest: endo-, meso- ja ektodermist. Kiirelised ehk kahekihilised (Radiata; kasutatud ka nimetust Radialia; eesti keeles on kasutatud ka nimetusi kiirloomad ja radiaalsümmeetrilised loomad) on radiaalsümmeetrilised loomad päriskhulkraksete alamriigist. Üldjuhul loetakse siia kaks hõimkonda: ainuõõssed ja kammloomad. 16
Karp liigub 20-30 cm tunnis. Karbi seedeelundkond algab suuavaga, kuhu lõpused suunavad läbi sissevooluava tulnud organismid ning orgaanilise aine osakesed. Karpide tähtsamad meeled on kompimis- ja maitsmismeel. Karpidel pole silmi. Järvekarbid on lahksugulised ning hakkavad sigima sügisel. Emaskarp muneb mantliõõnde kuni 200 000 muna ja isaskarp eritab seemnerakud mantliõõne, kust need veevooluga emaskarbi juurde liiguvad ning munad viljastavad. Munadest koorunud vastsed kinnituvad karbi võrkjate lõpuste külge ning jäävad sinna kevadet ootama. Kevadel paiskab karp tillukesed vastsed välja. Need peavad kinnitume kalade lõpustele ja seal paar kuud parasiitidena edasi arenema. Seejärel laskuvad nad veekogu põhja ja muutuvad väikseteks karpideks. Eesti vooluvetes elavad veel jõekarp ja ebapärlikarp. Läänemeres on kõige tavalisemad söödav rannakarp, südakarp, balti-lamekarp ja liiva- uurikkarp
Teine tiivapaar on säilinud kahe lühikese jätke ehk sumistina. Näited: Sääsed sale keha, pikad jalad, harjasjad tundlad. Toituvad nektarist, mõnede liikide emased ka verest. Need on pistesääsed (Eestis umbes 30 liiki). Majasääsk elab majades. Eestis veel hallasääsk (soojades maades levitab see malaariat), metsasääsk, linnusääsk. Need on kõik pistesääsed. Surusääsed verd ei ime. Tuntud on nende parvlendlemine, mida rahvakeeles nim. surumiseks. Sääsed tegutsevad varjus või õhtuhämaruses ja öösel. Kihulased. Nende sülg on mürgine. Kärbsed jässakas keha , lühikesed tundlad. Tegutsevad ainult päeval. Kõige tuntum liik toakärbes. Elab ainult inimasulates. Porilased e. Lihakärblased. Vaglad (vastsed) on peata kuid lõugadega. Parmud. Verdimevad. Põdrakärbsed metsades imevad verd suurimetajatelt. 42. Rohutirtsu meeleelundid. Nägemine on halb. Kahe suure liitsilmaga näeb küll kuju, kuid need annavad
Teine tiivapaar on säilinud kahe lühikese jätke ehk sumistina. Näited: Sääsed sale keha, pikad jalad, harjasjad tundlad. Toituvad nektarist, mõnede liikide emased ka verest. Need on pistesääsed (Eestis umbes 30 liiki). Majasääsk elab majades. Eestis veel hallasääsk (soojades maades levitab see malaariat), metsasääsk, linnusääsk. Need on kõik pistesääsed. Surusääsed verd ei ime. Tuntud on nende parvlendlemine, mida rahvakeeles nim. surumiseks. Sääsed tegutsevad varjus või õhtuhämaruses ja öösel. Kihulased. Nende sülg on mürgine. Kärbsed jässakas keha , lühikesed tundlad. Tegutsevad ainult päeval. Kõige tuntum liik toakärbes. Elab ainult inimasulates. Porilased e. Lihakärblased. Vaglad (vastsed) on peata kuid lõugadega. Parmud. Verdimevad. Põdrakärbsed metsades imevad verd suurimetajatelt. 42. Rohutirtsu meeleelundid. Nägemine on halb. Kahe suure liitsilmaga näeb küll kuju, kuid need annavad
rünnata soojadel öödel terve öö läbi. Lisaks on veel harva nähtav ning mesilast meenutav liik Heptatoma pellucens, kes on Eestis väga harva inimese läheduses. (Luig 2006) (Vikipeedia 2013) Eluviis Parmud tegutsevad vaid päeval, öösel poevad nad peitu ning nad on aktiivsed maikuu lõpust kuni septembri keskpaigani. Eriti palju on neid juuni teisel poolel ning juuli esimesel poolel. Parmude vastsed meenutavad sigareid ning nad elavad vees, enamasti kaevunult põhjamutta. Osade liikide vastsed võivad ujuda ka veepinnal. Väiksematest organismidest toituvad suurema osa liikide vastseid, taimtoidulised on ainult kibunate vastsed. Täiskasvanud vastsed ronivad nukkumiseks kuivaline, vahel lähevad nad veekogust päris kaugele. Elutsükli pikkuseks on neil 1 kuni 3 aastat. (Vikipeedia 2015) Parmudel on hea lennuvõime putukatena ning nad võivad lennata toiduotsingutel kilomeetreid.
Putukate veri ei transpordi hapnikku. Hingamiselunditeks on liblikatel trahheed. Trahheede ühed otsad avanevad liblika keha külgedel, teised harunevad liblika sisemuses veel peenemateks torukesteks. Liblikad – nagu ka kõik teised putukad – on lahksugulised. Liblikate arengtäismoondega – Liblikas areneb nende areng on neljajärguline: muna, vastne(röövik), nukk ja valmik. Liblikate valmikud leiavad endale paarilise spetsiaalsete lõhnaainete – feromoonide – abiga. Pärast paaritumist hakkab emane loom varsti munema. Liblikad munevad oma munad sellistele taimedele, millest toituvad nende röövikud. Munade areng võtab aega kuni paar nädalat, vaid munastaadiumis talvituvatel
jalgadepaar – hüppejalad; isastel 2 urujätket, emastel mõõgakujuline muneti. ELUVIIS/KOHT Enamasti taimtoidulised; tekitavad heli 9. O. Dermaptera – nahktiivalised Eestis 2 liiki MORFOLOOGIA 3 – 85 mm Tundlad niitjad; urujätked saagi haaramiseks ja enesekaitseks; II ja III tagakeha segmendil mürginäärmad ELUVIIS/KOHT öise eluviisiga soojalembesed ja valguskartlikud; peamiselt maapinnal; emane muneb ühe kogumi mune ja valvab neid, vastsed jäävad emase hoole alla = lõimetishoole. 10. O. Blattodea – prussakalised Eestis 5 liiki MORFOLOOGIA 2,5 – 100 mm lame, ovaalne keha, pea varjatud kilbitaolise eesseljaga, kõik jooksujalad; lõhnanäärmed, mis eritavad suguferomoone; suguline dimorfism (isastel tiivad pikemad) ELUVIIS/KOHT Öise eluviisiga, toituvad peam. taimejäänustest; munad ooteegis. 11. O. Psocoptera – kõdutäilised Eestis 36 liiki MORFOLOOGIA 0.5 – 10 mm
Emassuguava paikneb ussi kõhtmisel küljel. Sugutamisel juhib isasloom oma spiikula emaslooma suguavasse. Spermatosoidid liiguvad amööbisarnaselt. Emaslooma suguteedes moodustuvad munad, mille viljastumine toimub 6 seemnehoidlates. Munad kas väljutatakse emassuguava kaudu või jätkub nende areng emaslooma kehas. Kui need kehas arenevad, väljuvad emase kehast vastsed. Munad on kaetud tiheda kestaga. Vastsetel on mitu arengujärku, mille jooksul nad ei pruugi täiskasvanud loomadega sarnaneda. (http://uus.miksike.ee/docs/elehed/8klass/elundkonnad/9-9-10-1.htm) Ingerjad Ingerjad on Eestis laialt levinud paljudel taimedel, kuid uuemad andmed teraviljade kahjustamisest meil puuduvad. Veelgi olulisem kahjustaja, nisuingerjas (Anguina tritici), oli 1930. aastatel levinud Leedus ja sel ajal ka Eestisse korduvalt sisse toodud. Nisuterade asemel
juura: hiidroomajate kõrgaeg, ilmuvad linnud, merikrokodillid ja kilpkonnad; kriit: surid välja suured roomajad ja ammoniidid; uusaegkond e kainosoikum:paleogeen: ilmusid kiskjad, algelised kabjalised, vaalad, hülged ja esimesed londilised; neogeen: ilmuvad karud, koerad, sead ja inimese eellased; kvaternaar: ilmub inimene. 8. Loomade moone (metamorfoos): milleks ja kuidas? Vastsete näiteid. Täis- ja vaegmoone Moone on vajalik, kuna vastne ja valmik tarbivad üldjuhul erinevat toitu (või ei tarbi valmik üldse), elavad erinevates elupaikades ning neil on erinev funktsioon (valmikul paaritumine, vastsel varuainete kogumine). Moone võib toimuda kahel viisil: vaegmoone- nukustaadium puudub, munast koorub vastne, kes kasvades moondub täiskasvanuks; täismoone- esineb nii vastse kui ka nukustaadium, st. vastne moondub täiskasvanuks nukustaadiumis, moodustades enda
kaitse alla võetud. Eestis on aga liik oma areaali laiendamas. Mustlaik-apollol on kindlad nõudmised elupaigale. Tema röövik on monofaag, toitudes ainult lõokannuse perekonda kuuluvatel liikidel. 2003. aastal Eostes tehtud vaatlusel selgus, et lõokannused kasvasid 5 peamiselt jõge ääristavate puuriba ja metsa all ning harvemini niidul ja liigniisketes tingimustes. Valmik vajab eluks aga avatud, kuid samas ka tuulevaikseid poollooduslikke rohumaid, kus kasvavad toidutaimed ning toimub paaritumine. Sellisteks elupaikadeks on Eestis jõgesid ääristavad puuribadega niidud, mis pakuvad tuulevarju, kus leidub röövikute ja valmikute toidutaimi. Mustalik-apollode kaitsmisel tuleks arvestada eelkõige tema elupaiganõudlustega. Tuleks säilitada veekogude äärsed puuribaga poollooduslikud rohumaad. (Tartu Ülikool Loodus-ja tehnoloogiaosakond, 2008 )
Kuressaare Ametikool SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND Referaat, Giidiõppe eriala Autor: Maris Valgma, Juhendaja: Reena Smidt Kuressaare 2018 1 Sisukord Sissejuhatus 1. Taimeriik lk 4 2. Loomariik lk 37 3. Kokkuvõte lk 68 Kasutatud allikad lk 68 2 Sissejuhatus Käesoleva referaadi eesmärk on tutvustada looduskeskkonda Saare golfiväljakute piirkonnas, et õppida tundma põhjalikumalt erinevaid liike ja nende iseärasusi. 1. Taimeriik lk 3 Tutvustan seal kasvavaid: - puu- ja põõsaliike (10 liiki); - rohttaimi (10 liiki); - samblaid (3 liiki); - samblikke (3 liiki) -
Enamikku algloomi ümbritseb väga õhuke pellikul (tihenenud tsütoplasma väliskiht), mille kaudu toimub ainevahetus ümbritseva keskkonnaga. Algloomad nagu teisedki organismid osalevad looduse aineringes. Nad osalevad surnud organismide lagundamisel aineteks, mida taimed saavad kasutada. Samuti on nad lüliks paljudes toiduahelates. Enamik vabalt elavatest algloomadest toitub bakteritest ja teistest mikroorganismidest. Samal ajal on nad toiduks suurematele loomadele. Näiteks paljude kalade vastsed söövad algloomi. Osa algloomi toitub ka vees lahustunud orgaanilisest ainest. Seetõttu kasutatakse neid heitvee puhastamiseks biopuhastites. Nad lagundavad orgaanilise aine lihtsamateks ja kahjutuuteks ühenditeks. Algloomad on olulised maakera geoloogilise mineviku uurimisel. Ürgsed algloomad elasid maakeral ennem hulkrakseid organisme. Algloomade toestest on ajajooksul moodustunud settekivimeid, nt lubjakivi- ja kriidilademed. 9. Vetikate tähtsus looduses ja inimese elus
Kinnitumiseks iminapad, mis paiknevad reeglina keha eesosas. Kuni 7,5 cm pikkused. Tuntuim esindaja on maksakakssuulane ehk "maksakaan" Fasciola hepatica (pikkus 2- 3 cm), kes elab imetajate, eriti mäletsejaliste maksas. Sellel, pajulehte meenutaval ussil on sapijuhades kinnitumiseks keha eesosas kaks iminappa, eesmise põhjas asub suuava. Hermafrodiidid, kelle areng on väga keeruline ning kulgeb peremehe vahetusega. Maksakaani vaheperemeheks on väikesed mageveeteod. Arengu lõpetanud vastsed väljuvad teo kehast ja kinnituvad rohukõrte külge ning kapselduvad. Nakatumine toimub kapseldunud vastsete neelamisel. Peale kirjeldatud liigi on Eestis veel väike maksakaan ehk süstik-kaksuulane ehk ebamaksakaan Dicrocoelium lanceatum. (pikkus 1 cm, peamiselt lammastel) ja kassikakssuulane Opistorchis felineus (5-8 mm, kassidel). Liikide arv: 110 (130) Kirjandus: Järvis, T., 2011. Veterinaarparasitoloogia 4. Tartru Klass: Paelussid Cestoda
kellel esitiibade tipus on hall laik. Sinepiliblikate tiibade kesksulud on lühemad ning seetõttu nende tiivad on õrnemad kui kapsaliblikatel. Isastel on laigud tiibadel tumedamad. Tiibade alakülg on hallikasvalge. Sinepiliblikas lendab meil mai keskpaigast juuli alguseni ja soodsatel aastatel teise põlvkonnana augustis. Neid võib kohata okas- ja segametsades, sihtidel ja metsateede servadel. Täiskasvanud liblikad peatuvad õitsvatel taimedel ja imevad nektarit. Maikuus meeldivad neile kannikeste õied, augustis härjasilmad ja kesalilled. Röövikud toituvad seahernestel (aas-seahernes, kevadine seahernes, mägi- seahernes) ja harilikul nõiahambal, nukkuvad rohukulus (köidisnukk) ja nukud talvituvad. Ei esine eriti sageli. (Viidalepp, Remm 1996: 205) Möödunud suvel võis minu koduümbruses kohata nii kevad- kui suvist sinepiliblikate põlvkonda. 4
(kuni 30 cm). Rindmik väga iseloomuliku ehitusega; eesrindmik suur ja liikuv; eesselja külgosad ripuvad alla varjates rindmikku. Jalad hästi arenenud; hüppejalgadeks muutunud tugevad tagajalad. Kaks paari hästi arenenud tiibu; esitiivad tagumistest tugevamad; tagatiivad laiad. Tiivad sageli pikad, ulatuvad üle tagakeha tipu. Tagakeha piklik, koosneb 10 lülist, lõppeb urujätkega. Emastel esineb muneti. Tagakeha tipul lühikesed urujätked. Kuuluvad vaegmoondega putukate hulka; vastsed valmikutega sarnased, erinevused tiibade ehituses. Iseloomulik autonoomia putukas rebib end vaenlase lõugade vahelt ära, kaotades mõne kehaosa. Kõige rohkem sihktiivalisi elab troopilistes ja subtroopilistes maades, kuid ka Eestis (39 liiki). Selts: Nahktiivalised (Dermaptera) Suurus varieerub 5-50 mm. Pikk, sihvakas keha; lamenenud. Kehakate kitiniseerunud, sile, ühevärviline
--- 44 Peatükk: 27. Kuidas selgrootud toituvad? Peatükist saad teada * Mida selgrootud söövad? * Millised on selgrootute toitumisviisid? * Mil viisil selgrootud toitu seedivad? Olulised mõisted * rakusisene seedimine Mida selgrootud söövad? Loomad vajavad kasvamiseks ja elus püsimiseks toitu, millest loom saab energiat ja lähteaineid, et sünteesida organismile vajalikke aineid. Osa selgrootuid on taimtoidulised. Paljud putukad ja nende vastsed söövad mitmesuguseid taimeosi, ka teod ja meripurad toituvad peamiselt taimedest. Osa selgrootuid on aga loomtoidulised, näiteks ainuõõssed, ämblikud, vähid, mitmesugused putukad ja nende vastsed. Paljud ämblikud püüavad võrguga saaki ja surmavad selle mürgiga. Ainuõõssetel on saagi püüdmiseks mürki sisaldavate kõrverakkudega kombitsad, vähkidel aga ohvri haaramiseks ja kinnihoidmiseks sõrad. Mõnede selgrootute toiduks sobivad aga nii taimed kui ka loomad, segatoidulised
EESTI ELUPAIGAD, KASVUKOHAD, TAIMEKOOSLUSED KASVUKOHT ehk ÖKOTOOP on abiootiliste tegurite kompleks koosluses: muld, veereziim, mikro- ja mesokliima KOOSLUS ehk BIOTSÖNOOS on ökotoobi elustik, see tähendab enam-vähem ühesuguste keskkonnatingimustega alal elavate organismide kogumit. ELUPAIK ehk HABITAAT on sarnaste keskkonnatingimustega ala, mida asustab stabiilne kooslus (biotsönoos) ÖKOSÜSTEEM kooslus ja abiootiliste tegurite kompleks moodustavad tervikliku isereguleeruva ja areneva terviku KASVUKOHATÜÜP erinevates paikades korduvad sarnased keskkonnategurite kompleksid. ELUPAIGATÜÜP ka kooslus on sarnane. Tüüp on klassifitseerimise, tüpologiseerimise alus. Pinnakate ehk kvaternaarisetted lasuvad aluspõhjal. Eesti pinnakate on kujunenud mandrijäätumise ja liustike tegevuse tulemusel. Ta koosneb põhilisest moreenist, lisaks liiv, savi, turvas, graniitsed rahnud. Moreen on materjal, mis on liustiku liikudes kaasa haaratud ja sulades maha jäetud. Pinnaka
Nad on veekogujad, toodavad atmosfääri hapniku, kõige lihtsamad maismaataimed, toiduks metsloomadele. Nad paljunevad ja levivad eostega. Samblad kasvavad metsas, niidul, soos ning paljud liigid on ka puutüvede, majakatuste, kivide ja müüride asukad. SÕNAJALGTAIMED On olemas kõik õistaimedele omased organid (v.a. õis/vili). Paljunevad ja levivad eostega. Sõnajalgtaimede hulka kuuluvad: 1.Sõnajalad (7 liiki) – puudub maapealne vars, talvituvad risoomina mullas (mitme aastased, igal aastal uued lehed), eosed valmivad lehe alaküljel (eostes). N: Laanesõnajalg, kilpjalg, maarjasõnajalg. 2.Osjad-lüliline vars, eosed valmivad eospeades, lehed on taandarenenud, varred püstised, talvituvad risoomina mullas. N:aasosi, põldosi, metsosi, raudosi, liivosi, soo-osi. 3.Kollad- igihaljad, roomavate vartega, püstiste külgharude tippudesse tulevad eospead. Kasvavad väga aeglaselt, korjata ei tohi. N:karukold, kattekold, ugrukold, vareskold
Meretigude ja karpide kodadest suveniirid, ehted. Ka kreemides, maskides (teolima) Looduses on limustel tähtis koht toiduahelates. Teod ise söövad mitmeid taimi, vetikaid, seeni ja samblikke ja ka röövtoidulisi liike, samuti söövad teod teisi tigusid. Samas on tigu ise toiduks paljudele mardikatele, kaladele, kahepaiksetele, roomajatele, lindudele ja imetajatele (siil, rebased, metssead). Mõne teo sees arenevad ka parasiitusside vastsed, kes ohustavad ka inimesi. Karbid filtreerivad veest toiduks pisivetikaid ja -loomakesi ning koos nendega eraldavad veest ka surnud organismide osakesi. Karbid kuuluvad kalade, lindude, imetajate, krabide ja meritähtede menüüsse. 7. Hk lülijalgsed: iseloomulikud tunnused ja esindajad (võrrelda omavahel: alamhõimkond vähid, kl ämblikulaadsed ja kl putukad). Välimuselt küll väga erinevad, kuid ka ühiseid jooni: • lüliline keha;
Kalad Angerjas Angerjat tunneb arvatavasti küll igaüks. Kes ei ole seda libedat, madujat kala juhtunud käes hoidma, on tõenäoliselt vähemalt tema hõrku liha delikatessina proovinud. Emased kalad kasvavad meil kuni 1 m pikkuseks ja paarikiloseks, isased jäävad aga pea poole väiksemaks. Angerja puhul on eriti omapäraseks tema elukäik. Nimelt hakkavad kõigi Euroopas elavate angerjate maimud arenema ühes kohas Sargasso meres. Seal tõusevad vähem kui ühe sentimeetri pikkused vastsed sügavamatest veekihtidest pinnale ja kanduvad Golfi hoovusega ida suunas. See mitme tuhande kilomeetri pikkune teekond võtab aega 2,5...3 aastat. Euroopa läänerannikule jõudnud läbipaistvad 75 millimeetrised vastsed katkestavad toitumise ja moonduvad nn klaasangerjaiks. Järgnevalt hakkavad nad tungima jõgedesse ja jõgede kaudu järvedesse, Eestis peamiselt Pärnu jõgikonda (Peipsis ja Võrtsjärves kasvatatakse sissetoodud angerjaid). Suguküpseiks saavad isased 5...7, emased 7..
Iga emane toob ilmale ühe (harva kaks) poega, kes esimestel nädalatel ema külge klammerdub ja toiduretkedele kaasa tassitakse, hiljem aga ööseks varjepaika jäetakse. Poeg saavutab lennuvõime ja täiskasvanule omase kehasuuruse 1 kuu vanuselt. Isasloomad elavad sel ajal eraldi ja neid on raske leida. Juuli lõpuks või augusti alguseks poegimiskolooniad lagunevad. Talve veedavad suurkõrvad tihti talude juurde kuuluvates kartulikeldrites ning ka koobastes, kus nad talvituvad üksikult või väikeste gruppidena laes või seintel rippudes. Talvitumiseks sobivaim temperatuur on -2,5...+9,5 ° C, harilikult 0...+6 ° C. Suurkõrv on Eestis looduskaitse all alates aastast 1958 . Suurkõrv kuulub liigikaitse kategooriasse nr II . 14. Põhja-nahkhiir Põhja-nahkhiir on keskmise suurusega nahkhiir, kelle tiivad on suhteliselt kitsad. Värvuselt on põhja-nahkhiiri mitmesuguseid - on nii tumepruune kui musti isendeid, kelle
· ,,korduvkasutusega pilet" migreerutakse edasi-tagasi korduvalt. Omane sellistele liikidele, kes vahetavad perioodiliselt kohti. Kindlad tsüklid kas ööpäevane (diurnaalne) või aastane (sesoone). Ööpäevane ööbimis-, toitumispaik on eraldi (nahkhiired). Aastane (linnud, vaalad, põhjapõdrad) paljunemis-, toitumiskohad on eri kohtades paremad. · ,,edasi-tagasi pilet" levinud putukamaailmas, vastsed ja valmikud söövad täiesti erinevat toitu. Elu jooksul migreeruvad toitumiskohta ja elu lõpul tagasi paljunemiskohta (sääsed, angerjas). Omane semelpaarsetele organismidele (paljunevad ainult üks kord). · ,,ühe otsa pilet" esineb eranditult liblikatel (admiral UK's, kes pendeldab generatsioonide kaupa Hispaania ja UK vahel, USAs monarhliblikas, kes pendeldab Kanada ja Mehhiko vahel).
Peajalgsed Limused ehk molluskid on väga rikas selgrootute loomade hõimkond; umbes 120 000 liiki. Peamised limuseklassid on teod, karbid ja peajalgsed. Peajalgsed (Cephalopoda) kuuluvad merelimuste klassi. Nüüdisajal on peajalgseid peaaegu 800 liiki. Peajalgsete hulka kuuluvad kalmaarid, seepiad ja kaheksajalad elavad soolastes meredes. Neid elutseb kõigis merekihtides, ka süvameres. Väljasurnud liike on üle 11 000. Enamik peajalgseid on kojata, koda on ainult laevukestel ehk nautilustel. Peajalgsed on kotikujulise kehaga ning neil puudub jalg. Nende keha on jaotunud pea ja kereosaks. Osal neist (nt. kalmaaridel ja seepiatel) on seljaosas naha all õhuke plaatjas sisemise toes. Jalg on muundunud suu ümber paiknevateks pikkadeks, iminappadega varustatud kombitsateks ehk haarmeteks. Nendega nad püüavad saaki. Kombitsatel paiknevate meelerakkude abil tunnevad peajalgsed väga hästi lõhna ja maitset. Nad leiavad saagi üles ka ilma seda nägemata. Saagi kinnipüüdmiseks kasu
idandeid. Seemneid laiali tassides aitavad nad kaasa taimede levikule. Soolavähikesed Soolavähikesed elavad soolajärvedes, merelahtedes ja soolase veega lompides kõikjal maailmas. Nad peavad vastu ka mereveest viis korda soolasemas vees. Kuivaperioodil vesi aurustub ning vähikesed hukkuvad, kuid nendest jäävad alles munad. Osa munadest on põuakindlad ning peavad kuumale vastu. Nad säilitavad elujõu kümneteks aastateks. 48 tunni jooksul põrast vihma kooruvad soolavähikeste munadest vastsed. Nad toituvad vees leiduvast orgaanilisest ainest ning vahetavad kasvades kesta nagu kõik vähilised. Arenevad vähikesed kestuvad ning neile kasvab juurde uusi jalapaare. Elutsükli pikkus oleneb vee temperatuurist ning toidu hulgast. Suguküpseks saab soolavähike kolm nädalat pärast munast koorumist. Täiskasvanud vähikesed paarituvad kiiresti, et jõuaks muneda enne, kui lomp ära kuivab. Emased võivad elada kuni neli kuud ning muneda iga nelja päeva tagant kuni 140 muna.
A V E N Õ M M E · K A D R I J O O S T NEID LINDE ME TUNNEME Õ P P E M A T E R J A L L I N D U D E S T L E E V I K E R A S V A T I H A N E S I N I T I H A N E K Ü N N I V A R E S H A L L V A R E S H A R A K A S L I N A V Ä S T R I K S U U R - K I R J U R Ä H N P Õ L D L Õ O K E K O D U V A R B L A N E P Õ L D V A R B L A N E S U I T S U P Ä Ä S U K E K U L D N O K K K Ä G U VALGE-TOONEKURG A V E N Õ M M E · K A D R I J O O S T NEID LINDE ME TUNNEME Õ P P E M A T E R J A L L I N D U D E S T E E S T I M A A LO O D U S E FOND TARTU 2006 Õppe
krooksumist, mis meenutab kana loksumist või vee mulksumist. Emasloom koeb kokku 1000...2500 muna, mille läbimõõt on 1,5...2 mm. Koetud kudu on jäme vorstitaoline nöör, mis mässitakse ümber veetaimede ja oksakeste. Munadest koorunud kullesed elavad esialgu põhjamudas, hiljem vees. Kulleste areng on pikk, vees veedavad nad 3...4 kuud. Augustikuuks saavutavad kullesed hiiglaslikud mõõtmed - kuni 17 cm - seega ületavad vastsed pikkuselt oma vanemaid üle kahe korra. Mida kõrgem on veetemperatuur, seda kiiremini kullesed arenevad ning seetõttu on eelistatud arengukeskkonnaks madalad, kiiremini soojenevad veekogud. Moonde läbinud kullesed - noored mudakonnad - kaevuvad pinnasesse otse veekogu kaldal ning jäävad sinna järgmise kevadeni, alles siis algab nende laialirändamine. Eestis on mudakonn haruldane ning teda võib leida vaid Kagu- ja Lõuna-Eestist.
o Emase huvi: paaruda vaid parimate isastega (munaraku tootmine kallis) Emased on defitsiidis, isased on omavahel konkurendid Isaste võitlusvõtted · Macho-isased suured, tugevad ja võitlevad omavahel (põdrad) · ,,Taluperemehed" territoriaalsed isendid (lõvid) · ,,Rahamehed" nt linnud, kes annetavad kala pulmakingiks · Ilueedid nt paabulinnud · Petised nt sääsed, kes kingivad ainult tühja kingikarbi · ,,Tõelised" parasiidid nt sarvkala, kelle isased imevad end emaste kõhu külge, toituvad emase organismist, kaotavad kõik organid peale seemnesarjade, emane eritab oma organismi hormooni, mis vallandab isaste permid. Nt 2 ussid, kes ronivad emaste kõhuõõnde, võtavad koha sisse emaste munasarja juures ja elavad seal. · ,,Pereisad" võtavad oma õlule järglaste kasvatamise
Ta koeb liivasel, kruusasel või kivisel hõreda taimestikuga kaetud põhjal. Massiline kudemine toimub temperatuuril 8 16 kraadi. Vastavalt ülemiste veekihtide soojenemisele koeb räim mais ja juuni alguses 4 6 m sügavuses, hiljem aga 8 10 m sügavuses. Koetud mari kleepub taimedele, peamiselt mitmesugustele punavetikatele, harvemini adrudele ja meriheinale. Marja arenemine kestab optimaalselt temperatuuridel 5 8 ööpäeva. Koorunud vastsed on 5- 6 mm pikkused. Umbes 21 31 mm pikkustena moonduvad nad maimudeks, kes hoiduvad põhjalähedastesse kihtidesse, hiljem järk-järgult sügavamale. Vastsed ja maimud toituvad pisimatest hõljuritest. Kõik räimed on suvel enamasti planktonirikastes veekihtides ja toituvad intensiivselt. Peamisteks toiduobjektideks on plankterid(esmajoones aerjalalised ja vesikirbulised), vähemal määral ka põhjalähedastes veekihtides elavad koorikloomad, eriti
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
