Sääsed (0)

Sissejuhatus
Paljude meelset on suvega kaasnev tüütus number üks sääsed. Seda nii Eesti, Soomes, Ameerikas kui ka Aafrikas. Neid on igal pool ja palju. Enamik inimesi märkab neis vaid kiuslikke verd imevaid tegelasi ja seetõttu tundub uudisena teadmine, et ka sääskede hulgas leidub rahumeelseid, koguni taimetoidulisi putukaid. Ainsad kohad maakeral, kus me neid ei leia, on kõrbed sest ilma veeta sääsed ei mune, pealegi ei kannata nad kuumust. Eestis aga ei saa neist kuskil rahu. Sestap tasub nende väikeste tüütute olendite elukombeid pisut lähemalt tundma õppida.
Eesti looduses on kokku loetud 30 liiki pistesääski. Paljud pistesääsed toituvad taimemahlast, enamus aga imevad selgroogsete loomade – lindude ja imetajate verd. Oma liigilise vähesuse teevad nad kuhjaga tagasi arvukuse ja pealetükkivusega. Teemegi nendega nüüd lähemat tutvust.
Tutvustus
Loodus on sääskede teele seadnud palju takistusi. Kõigepealt vajavad sääsed mõõdukalt sooja ilma. Ning ka siis lendavad sääsed vaid niiske ja tuulevaikse ilmaga. Kuiva päikesepaiste kätte sääsed ei tiku kunagi. Tuuline ilm on neile kui kehvadele lendajatele täiesti talumatu . Isegi mõõduka kiirusega jalutavale inimesele ei suuda nad järele lennata, sest nende lennukiirus on vaid 1,5-2,5 km/h. Sääsed on nii väikesed et ka nõrgema löögiga võib vaesekese täiesti lamedaks litsuda. Inimeste poolelt on see aga hea, et neist nõnda kergesti lahti saab. Nende kehas pole mürke, mis teeksid nende ärasöömise või puudutamise vaenlastele vastikuks. Pistesääski kogu maailmas on kokku umbes 2000 liiki. Kuid Eestis inimese naha sisse iminokka võivad tulla puurima hallasääsed, linnusääsed, soomussääsed, metsasääsed ja laulusääsed. Nende elus on neli järku: muna, vastne, nukk ja valmik. Enamuse oma elust veedavad nad varjulistes põõsastikes, tihedas rohus ja metsaservades.
Hallasääsed
Hallasääsed on meil ühed arvukamad sääsed metsasääskede kõrval, neid on neli liiki. Hallasääsked tulevad verd imema õhtu- ja öötundidel juunis ja augusti lõpus. Sügisel, jahedamate ilmadega, imevad nad verd ka päeval.
Harilik hallasääsk on kõige kuulsam sääseliik mitte ainult tänu vere imemisele, vaid ta on ka üks suuremaid malaaria edasikandjaid kogu põhjapoolkeral. Eestis pole suvi piisavalt soe ja pikk malaariatekitajate arenguks ning meil selle haigusega probleeme pole. Hallasääsed tunnevad ennast hästi inimese läheduses, mistõttu on nad asulates ja majade läheduses tavalised . Talvituvad emased hallasääsed on esimesed kes kevadel oma verist õhtusööki nõudma tulevad. Hallasääske on võimalik ära tunda tema iseloomuliku, tagakeha püsti hoidva istumisasendi järgi.
Linnusääsed
Linnusääsed on kõige suuremad sääsed. Neid elab Eestis viis liiki. Nagu nime järgi saab järeldada, imevad linnusääsed eelkõige verd lindudelt, kuid ei ütle ära ka inimese verest. Nende vastsed elavad kõikvõimalikes veekogudes. Inimeselt verd imevate linnusääskede valmikud talvituvad niisketes keldrites, lautades, koobastes ja urgudes, kust nad on kevadel ühed esimesed väljalendajad.
Soomussääsed
Soomussääski on Eestis vaid üks liik. Soomussääskede vastsed elavad suuremates taimedest rikaste veekogude põhjamudas. Igal pool Eestis ei pruugi neid kohata. Soomussääskede vastsed veepinnale ei tule, vaid puurivad oma hingamistorud taimevartes leiduvatesse õhusoontesse. Vastsed talvituvad ka vee all. Nad ründavad kõige rohkem järvede ääres, kus kasvab palju taimi.
Metsasääsed
Metsasääski on meil kõige rohkem. Liike on 16. Metsasääsed on ainsad sääsed, kes munevad oma munad sügisel niiskele pinnasele või rohule, kus need talvituvad. Kõik ülejäänud sääsed munevad otse vette või ka veepinnale. Metsasääsed ei mune munasid lihtsalt suvalisse paika, vaid madalamatesse kohtadesse, mis kevadise lumesulamisveega või ka vihmadega üle ujutatakse ning kuhu tekivad väiksed ajutised veekogud. Mõned liigid suudavad areneda ka soolases vees mererannal leiduvates loikudes ja happelistes rabajärvedes.
Metsasääskede vereimemine toimub õhtutundidel ja varastel hommikutundidel. Öösel on liiga külm, päeval jälle liiga kuiv ja tuuline. Niiskemas metsavilus aga tüütavad nad terve päeva.
Laulusääsed
Laulusääski elab Eestis kolm liiki. Laulusääsed armastavad sooja, seega elavad nad ka inimeste lähedal, kus leidub päikese käes soojenevaid vihmaveetünne, tiike ja muid ( tehis )veekogusid. Õnneks on laulusääskede kallaletungid inimestele haruldased, sest nemad armastavad eelkõige kodulinnde imeda.
Laulusääskede emasloomad talvituvad keldrites ja koobastes. Möödunud sajandi 80. aastatel hakkas levima laulusääse üks alamliik – majasääsk. Välimuselt ei erine majasääsk laulusääsest mitte millegagi. Küll aga on majasääsk väga agressiivne vereimeja , kelle jaoks inimene on põhiline saakloom. Ta eelistab inimest rünnata õhtu- ja ka ööpimeduses. Majasääsk elab inimeste poolt ehitatud ehitistes . Ta muneb otsese päikese eest varjatud veeloikudesse mis tahes kohas majas . Keldris lekkivast vee- või kanalisatsioonitorust tilkunud loik on majasääske jaoks ideaalne munemiskoht. Ta suudavab areneda isegi veidi saastunud vees, näiteks saunade heitvees. Ka nädalaks lillevaasi ununenud veest võib leida juba majasääse vastseid. Kui kuuks ajaks kodust ära minna, siis võivad majasääsed täis arengu läbi teha kraanikausi vesilukus või tualeti loputuskasti vees, toitudes seal arenevatest mikroorganismidest. Eriti aktiivsed on majasääse valmikud sügiseti ja ka talvel.
Majasääsk on levinud täielikult tänu inimtegevusele. Arvatakse, et ta tekkis Vahemeremaades, kust hakkas edasi levima üle kogu maakera, kasutades ära majades aastaringi hoitavat sooja mikrokliimat, veetorude nõrgemaid kohti ja inimeste lohakust. Peterburis oli ta näiteks olemas juba möödunud sajandi alguses. Pariisi torustikud või niisked metrootunnelid on majasääse jaoks olnud ideaalsed sigimiskohad.
Sääskede paljunemine
Üks emane sääsk muneb tavaliselt 200–300 muna, millest mõne päeva möödudes kooruvad vastsed. Kõikide liigid munevad seisvasse või aeglaselt voolavasse vette. Vastsed ujuvad vongeldes ringi või ripuvad vee pindkile küljes. Nad hingavad hapnikku tagakeha tipus paiknevate torukeste kaudu. Sääsevastsed söövad pisiorganisme. Kui vastsest saab juba nukk siis võivad nad häda korral sukelduda mõneks ajaks põhja peitu . Koorunud sääsk sirutab nukukestal ujudes kiiresti tiivad ja lendab minema.
Kõikide liikide valmikud on tillukesed, vähem kui 1 cm pikad, kehvalt lendavad haprad putukakesed. Arengul jääb sääskedel lendamiseks alles jäänud ainult esimene tiivapaar. Tagatiivad muutuvad tasakaalu hoidmisel talitlevateks sumistiteks. Seetõttu saadab sääskede lendu iseloomulik umbes 600 Hz sagedusega tiivapirin. Nad lendavad vaid niiske ja tuulevaikse ilmaga.
Millal ja miks sääsed inimesi ründavad
Verd imema tulevad ainult emased sääsed. Nad peavad saama korraliku verekõhutäie selleks, et verest saadud valke kasutada munade arenguks. Loomade veri ongi sääskede jaoks kui energiajook pikamaasportlasele. Sääsk saab kogu vajaliku portsu kätte umbes 10 minutit kestva imemispingutusega.
Iminokas asuvate hambuliste suistega puurib sääsk läbi naha esimese sobiliku kapillaarini, kust imetakse oma kehakaaluga võrreldes kahe- kuni kolmekordne kogus verd. Selleks et vältida imetava vere hüübimist, ”süstib” sääsk ohvrisse oma süljenäärmete eritist. Pärast vereimemist lendab emane sääsk vaevaliselt , raske kõhutäie käes ägades, mõnda varjulisse paika seda seedima. Umbes nädala möödudes hakkab ta munema . Pärast munemist võib emane sääsk aga taas tulla verd imema. Sellist vereimemist-munemist võib toimuda suve jooksul mitu korda – kui just sääsk enne ei hukku.
Isased sääsed kasutavad oma iminokka üksnes taimedelt mahla imemiseks. Nemad ei tule kunagi loomadelt verd imema. Üsna ruttu, pärast paaritumist isased sääsed hoopis surevad. Nende seemnerakud hoitakse alles emaslooma suguteedes, kust neid siis jaokaupa munade viljastamiseks kasutatakse. Vaid majasääsk suudab ilma verise kõhutäieta muneda. Enamikul sääseliikidel ei hakka sugurakud ilma veresöömata üldse arenema.
Mille järgi sääsed oma ohvri leiavad?
Vere imemiseks sobiva looma leidmine pole lihtne. Sääskede nägemine on kehv. Nad suudavad vaevu mõnekümne meetri pealt taustast eristada iikuvaid suuri objekte. Seetõttu saavad sääsed oma saagi leidmiseks kasutada keemilisi signaale. Suurte loomade poolt välja hingatav süsihappegaas ongi sääskedele esimeseks signaaliks lähenevast vereimemisvõimalusest. Süsihappegaasi jäljed ei levi aga kilomeetrite kaugusele, vaid kõigest mõnekümne meetri kaugusele. Aga pole hullu , sest ega sääsed kaugemale lennata suudakski. Alles mõne meetri kauguselt suudab sääsk objekti juurde minna, kasutades abina looma soojuskiirgust. Samuti aitavad sääsele teed juhatada ka mõned teised loomade poolt eritatavad keemilised ained, näiteks piimhape. Saaklooma leidmine on lihtsam osa sääseema ohtlikust ülesandest. Juba umbes 600 hertsise sagedusega tiivapirin reedab kohemaid ära tema lähenemise. Just selles sagedusvahemikus on loomade kõrvad hästi tundlikud. Nahale maandudes tuleb leida sobiv koht, kust ta jaksab oma iminoka mõnda nahaalusesse verekapillaari pista. Kuigi suuri küüniseid ta jalgadel pole, kõdistab ta imemiskohta otsides paratamatult looma nahka ja reedab oma asukoha. Peenikese iminoka nahast läbi pistmist ei märka keegi, kuid imemiskohta eritatav vere hüübimist vältiv sülg tekitab kerge, kiiresti mööduva kiheluse. Alles nüüd saab sääsk vaikselt ja tähelepandamatult veeta järgmised minutid verd imedes . Õnneks on suuri soojaverelisi loomi, kelle vähe kaitstud nahalt on hea verd imeda, looduses üha rohkem.
Kasutatud kirjandus:
http://www.loodusajakiri.ee/loodus/artikkel210_39.html
http://www.loodus.ee/el/vanaweb/0008/saask.html
http://www.ilm.ee/~uploader/loodus/?leht=art0606saaseemaohtlikelu