Ettekanne teemal 'Toakärbes' (0)

Toakärbes
Merilyn Mõttus
Looma koht süstemaatikas
Hõimkond: lülijalgsed
Klass: putukad (Insecta)
Alamklass: välislõugsed (Ectognatha)
Selts: kahetiivalised (Diptera)
Sugukond: päriskärblased (Muscidae)
Toakärbes (Musca domestica) kuulub päriskärblaste sugukonda.
Päriskärblaste sugukonnas on veel umbes 3 000 liiki kärbseid.
Päriskärblaste sugukond on eluviisidelt nii valmikute kui vastsete
osas väga mitmekesine. Toakärbes on ilmselt üks kõige laiema
levikuga putukas kogu maailmas.
sugulased
Päriskärblaste sugukond on liigirikas ning siia kuulub üsna erineva
välimusega kahetiivalisi. Järgnevalt toon mõned näited.
Päriskärbse üheks sugulaseks on nt harilik pistekärbes (Stomoxys
calcitrans). Väliselt on ta toakärbsega väga sarnane, kuid liigub erinevalt
toakärbsest vaid ühel kindlal ajal aastast - suve lõpu poole. Kärbes imeb
verd ning võib edasi kanda haigusi.
Päriskärblaste hulka kuulub ka tsetsekärbes, kes on tuntud koduloomadele
haiguste levitajana. Tsetsekärbse vastne areneb kaua aega emase
tagakehas ja nukkub otsekohe pärast sünnitamist.
Stomoxys calcitrans
Keha põhiosad ja iseärasused
Kärbse hallikaspruun keha koosneb
kolmest osast: peast, rindmikust ja
tagakehast.
Pea on liikuv. Peas on lühikesed
tundlad ja suured liitsilmad.
Suu asemel on kärbsel imilont.
Sellepärast saab kärbes toituda ainult
vedelast toidust. Tahkele toidule
eritab ta soolestikust londi kaudu
lahustuvaid seedemahlu ja imeb siis
seedemahlade toimel lahustunud
toitu.
KEHA PÕHIOSAD JA ISEÄRASUSED
Rindmikule on kinnitatud üks paar õhukesi värvituid tiibu.
Lennates kärbes piriseb, pirinatekitajaks on õige väikesed
tagatiivad ­ sumistid. Sumistid on ka tasakaaluelundiks.
Jalad on peenikesed ja küllaltki pikad, neid on kokku kuus.
Küüniste ja kleepuvate padjakestega varustatud käpakeste
abil saab kärbes ronida laes ja klaaspinnal, ilma et ta
libiseks või maha kukuks. Käppadel asuvad ka
maitsmiselundid.
Toakärbese keha: pea, rindmik,
tagakeha
Sigimine, paljunemine ja arenemine
Toakärbes areneb täismoondega. Areng saab alguse viljastunud
munarakust. Suve jooksul muneb emakärbes 4-5 korda, iga
korraga umbes 100-150 muna. Munade areng vältab vahel vaid 8
tundi, harva 3 päeva või kauem. Enamasti muneb kärbes oma
munad sõnnikuhunnikusse, solgiauku, käimlasse või roiskuvale
toidule.
Munast areneb välja kärbse vastne nn vagel. Vaglad on
valged, usja kujuga, aheneva eesosa ja tömbi tagaosaga,
ilma pea ja jalgadeta. Vaklade keha teravatipulises esiotsas
paikneb suuava. Vagla ainsaks tegevuseks on söömine.
Mõne päeva möödudes on vaglad valmis nukkumiseks ja
otsivad selleks kuiva koha. Selleks hetkeks on nad 8-12 mm
pikad. Vagel kasvab kiiresti ning moodustab paksude
seintega tünnikujulise kookoni, kus toimub edasine areng.
Toakärbse vagel
Järgnevalt muutub kookon tünnikujuliseks punakaspruuniks
nukuks. Nuku sees toimuvad suured muutused: vastseelundid
lagunevad ning tekivad valmiku koed ja elundid.
Kui nukk on täielikult välja arenenud, puhub küps valmik kookoni
esiotsas oleva raku katki, mille tulemusel avaneb selle ees asuv
kaaneke.
Soojades tingimustes koorub valmik kolme päeva jooksul.
Koorumise hetkel on hariliku toakärbse tiivad väikesed ja
kokkulapitud. Seni, kuni valmiku keha kuivab ja tiivad tugevnevad,
valmik lennata ei saa. Normaalsetes tingimustes võib protsess
kesta kuni tund, kohe pärast seda toimub paaritumine.
toitumine
Lindlate ja lautade ümbruses
elavad kärbsed saavad toituda
lindude ja loomade
väljaheidetest. Kodude
ümbruses kasutavad kärbsed
toiduallikatena prügi - ja
kõdunevaid muruhunnikuid,
taimeosasid ning samuti
väljaheiteid.
Toakärbse toitumises on hädavajalik
vesi, selleta suudaks kärbes elada
vaid kuni 48 tundi. Kuna toakärbesel
on suiste asemel imikärss pole ta
võimeline toitu närima. Seetõttu
sööb ta vaid vedelat toitu. Tahkele
toiduobjektile pritsivad kärbsed sülge
ning tänu sellele muutub toit
ensüümide toimel vedelaks.
hingamine
Putukate hingamiselundkonna moodustab kogu keha läbiv
trahheede võrgustik.
Trahheed on elastsete seintega torukesed, mille ülipeened harud
tungivad kõigisse kudedesse.
Välisõhuga on trahheed ühenduses hingeavade kaudu, mis
paiknevad rindmiku ja tagakeha külgedel.
Hingeavad on enamasti klappidega varustatud, seetõttu on putukal
võimalik neid sulgeda.
Hingeavadest algavaid jämedaid trahheetüvesid kaudu pumbatakse
õhk keha mööda laiali kuni peenemate juussoonteni - kapillaarideni,
kust õhuhapnik läheb difusiooni teel keharakkudesse ja verre.
Hingamisliigutusi teostavad erilised lihased trahheesid rütmiliselt
kokku surudes ja lõdvendades.
Kärbes ökosüsteemis
Kärbes on suure viljakusega putukas, kui ühtki looma ei hukkuks, ületaks
üheainsa emase järeltulijate arv suvega 5 triljoni piiri.
Toakärbsed võivad siirutada ka mitmesuguseid haiguseid. Ühe kärbse keha
pinnal ja soolestikus võib leiduda kümneid miljoneid mikrorganisme,
sealhulgas ka tõvestavaid. Imilont, jalad ja keha katvad karvakesed on
heaks asupaigakas mitmesugustele bakteritele. Nii levitab kärbes
nakkushaigusi, eriti sooltenakkust (düsvaenteeria, tüüfus, koolera jt), ka
paelusside mune ja silmahaiguste tekitajaid.
Kärbestest toituvad konnad, linnud, sisalikud, ämblikud jt. Ka sügisesed
külmad hävitavad neid. Sellele vaatamata on kärbseid ikkagi palju.
Kasutatud allikad
Kahetiivalised. (s.a.). Külastatud 12.03.2012, aadressil http://www.zbi.ee/satikad/putukad/karbes/dipter20.htm
Housefly, Musca domestics. (s.a.). Külastatud 12.03.2012, aadressil
http://www.hortnet.co.nz/publications/hortfacts/hf401042.htm
Houseflies. (s.a). Külastatud 12.03.2012, aadressil
http://www.who.int/water_sanitation_health/resources/vector302to323.pdf
Metsamajandusele kasulikud ja kahjulikud loomad. (s.a.). Külastatud 12.03.2012, aadressil
http://scuderia.planet.ee/mets09/upload/13-59%20332-345%20410-453.pdf
Bõhhovski, B., Kozlova, J., Montsadski, A. (1977). Zooloogia 7. Kl. Tallinn
Haavik, Õ. (2006). Linnud ja putukad. Tallinn: Argo.
McGavin, G.C. (s.a.). Putukad ja ämblikud. Tallinn: Varrak.
Chinery, M. (2005). Euroopa putukad. Tallinn: Eesti Entsüklopeejastdiakirjastus.
Remm, H. (1984). Loomade elu Selgrootud III. Tallinn: Valgus.