Selgroogsed ja selgrootud (0)

Nissi Põhikool
Loodusõpetus
3. klass
Sarah Liis Seppel
Selgroogsed ja selgrootud loomad
Referaat
Juhendaja :õp. Helis Lall
2008, Nissi
Sisukord:
Sisukord..................................................................2
Sissejuhatus.............................................................3
Siil - Selgroogne loom.............................................4
Vähk- Selgrootu loom............................................5
Kasutatud kirjandus................................................5
Sissejuhatus
Selgroogsed ehk vertebraadid (Vertebrata) on keelikloomad hõimkonna suurim alamhõimkond. Nagu nimetuski viitab, on kõigil selgroogsetel selgroog , mis on ühenduses koljuga. Selgroo ülesanne on kaitsta seljaaju. Selgroogseid on kirjeldatud üle 57 700 liigi. Eestis on umbes 500 liiki selgroogseid.
Laiemas tähenduses on selgroogsed kõik keelikloomad.
Tinglikult jaotatakse selgroogsed viide rühma: kalad , kahepaiksed , roomajad , linnud ja imetajad . Neist viimased neli moodustavad klassi, kalad on aga parafüleetiline rühm, moodustades klaadi kuhu kuuluvad ka tetrapoodid. Varasemates klassifikatsioonides oli kasutusel ka kalade klass, kuid tänapäeval seda ei tunnustata.
Kõikidele selgroogsetele on omane kõrgem närvisüsteem ja suletud vereringe . Selgroogsete keha jaotub selgmiseks ja kõhtmiseks pooleks, kus esimeses asub alati peaaju ja teises pooles süda.
Kalad on selgroogsed loomad.
Selgrootud ehk evertebraadid ehk invertebraadid (Invertebrata) on kõik selgroogsete alamhõimkond mittekuuluvad loomad.
Termin ei oma praegu enam süstemaatilist tähendust, vaid on kasutusel pigem mugavuse mõttes, kokkuvõtliku mõistena. Samuti kasutatakse vastavate zooloogia harude kokkuvõtlikku nimetust "selgrootute zooloogia", näiteks kursuse nimetusena ülikoolides.
Mõiste 'selgrootud' võttis aastal 1801 esimest korda kasutusele Jean Bapdiste de Lamarck .
Meririst on selgrootu loom.
Siil– Selgroogne loom
Siil on meie omapäraseima välimusega imetaja , kelle keha katab okkaline nahk (okkaid ~16 000), pea on pika koonuga, väikeste silmade ja kõrvade ning lühikese kaelaga.
Selle inimsõbraliku loomaga on kindlasti igaüks kohtunud. Siil armastab vaheldusrikkaid elupaiku - metsaservi, leht- ja segametsi, puisniite, parke, aedu, kalmistuid ning talle meeldib tegutseda peamiselt videvikus ja öösiti. Paksu okasmetsa ta aga väldib.
Siil on ablas loom, kes sööb palju ja nii veedabki ta oma aega põhiliselt lehtedes tuhnides ja toitu otsides. Ta on segatoiduline, kelle eriliseks lemmikuks on putukad ja nende vastsed , aga ka vihmaussid , konnad, hiired, linnumunad ja -pojad, maod, limused ning ära ei öelda ka raipest. Siil on küll erakordselt vastupidav rästikumürgile, kuid neid ta sihilikult ei püüa, nagu sageli ekslikult arvatakse. Suvel pole siil seotud kindla elupaigaga, ta magab kerratõmbununa otse maapinnal (kerratõmbumist võimaldab hästiarenenud nahaalune lihastik ), talveune veedab aga sambla , lehtede ja rohukõrtega vooderdatud pesas. Talvevarusid ta ei soeta, küll aga paksu nahaaluse rasvakihi.
Siil toob suve jooksul ilmale kuni kaks pesakonda poegi. Maikuus sündivad siilipojad on paljad ja pimedad ; tõsi küll, pehmed okkad kasvavad juba mõne päevaga ja silmad avanevad kahenädalaselt. Emapiimaga toitmine kestab ~40 päeva ja kahe kuu vanused siilid on juba valmis iseseisvat elu alustama. Teise pesakonna pojad, kes sünnivad suve lõpus, veedavad talve koos emaga. Poegade eest hoolitseb ema üksinda. Suvel sündinud pojad toovad aga oma järglased ilmale juba järgmisel kevadel.
Siil toob palju kasu nii metsas kahjurputukate kui ka koduaias tigude hävitajana. Sellepärast väärib ta igati kaitset ja tähelepanu, eriti maanteedel, kus ta kipub jääma märkamatuks.
Vähk – Selgrootu loom
Vähid on sellised hulkjalgsed, kes on kohastunud elama vees. Vähkide keha on jaotunud pearindmikuks ja tagakehaks. Vähkide pearindmik on selja poolt hästi kaitstud tugeva seljakilbiga, mis kaitseb ka külgedel asuvaid lõpuseid. Lõpused on vähkidel hingamiselunditeks.
Igale kehalülile kinnitub vähkidel üks paar lülilisi jätkeid. Peaosale kinnitub kaks paari tundlaid. Esimene tundlapaar on lühike, kuid teine tundlapaar küllaltki pikk. Suu ümber paikneb kolm paari jätkeid, mis moodustavad suised . Suised on abiks toidu peenestamisel. Rindmiku eesosale kinnitub kolm paari lõugjalgu, mis aitavad toitu suhu suunata. Rindmikule kinnitub ka üks paar sõrgu, mis on tunduvalt suuremad kui teised jäsemed ning millel on oluline roll toidu haaramisel.
Peale sõrgade ja lõugjalgade kinnitub rindmikupiirkonnale veel neli paari käimajalgu, mille abil vähid liiguvad. Kuna vähid on siiski enamjaolt veeloomad , on neil ujumiseks vajalikud ujujalad, mis kinnituvad tagakehale. Ujujalgu on vähkidel viis paari.
Vähkidel kinnitub igale kehalülile paar jäsemeid
Tagakeha viimane jalapaar on koos tipmise lüliga moodustanud uime , mis on samuti abiks ujumisel . 
Vähkide klassi kuulub umbes 40 000 liiki. Nende suurus on väga erinev. Väiksemate vähkide kehapikkus on alla ühe millimeetri ning suurimad vähid võivad olla kuni 80 sentimeetrit pikad. Peale selle, et vähid erinevad keha pikkuselt , erinevad nad ka keha kujult.
Kasutatud kirjandus:

http://et.wikipedia.org/wiki/Selgroogsed

http://et.wikipedia.org/wiki/Selgrootud

http://www.miksike.ee/docs/elehed/9kll9tssisu.ht m

http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/imindex.ht m

http://www.miksike.ee/documents/main/elehed/8klass/loomad/kristelilehed/8-6-19-1(1) .html