Restaureerimine - Maakri tn 28A (0)

TALLINNA TEHNIKAKÕRGKOOL

TALLINN COLLEGE OF ENGINEERING

ELAMU AADRESSIL MAAKRI 28A
(kursusetöö)
Õppeaine: RESTAUREERIMISE ALUSED
Teaduskond: Arhitektuur
Õpperühm: EA-51
Üliõpilane: Loreida Hein ( ekstern )
Juhendaja : M. Keskküla
Tallinn, 2004
Elamu Maakri tn 28A
SISUKORD
MAAKRI 28A ELUMAJA TEHNILISED NÄITAJAD lk 3
KINNISTU AJALOOST lk 3
OBJEKTI ISELOOMUSTUS lk 5
OBJEKTI TEHNILINE SEISUND lk 5
KAHJUSTUSED JA NENDE PÕHJUSTAJAD lk 6
ETTEPANEKUD KAHJUSTUSTE LIKVIDEERIMISEKS lk 7
EHITUSLIKUD JA FUNKTSIONAALSED MUUDATUSED ALGSE ARHITEKTUURSE LAHENDUSE JUURES lk 8
KOKKUVÕTE lk 9
ALLIKAD lk 10
LISAD
ASENDISKEEM
PLAANID-LÕIKED
ALGPROJEKT
MUUD ASUTAMISDOKUMENDID
MAAKRI 28A ELUMAJA TEHNILISED NÄITAJAD
Hoonealune pind 233m²
Hoone maht 2032m³
Kasulik pind (eluruumide pind) 375,5m²
(hiljem suletud netopind parandatud 442,2m²)
Elamispind 243,5m²
Abiruumide pind 132m²
Üldkasutatav pind 66,7m²
Eluruumide arv 6
Tubade arv 13
KINNISTU AJALOOST
Maakri tn 28 asuval kinnistul asub mitu eri ajajärgul ehitatud hoonet. Esimene märge kinnistuga tehtud toimingutest on säästva arengu ja planeerimise ameti ( SAPA ) arhiivis aastast 1897 Alexander Nikolajewitschi nimel. Järgneb hulk avaldusi erinevate ehituslubade ning ümberehituste kohta, mille hulgas esimest korda näeb tulevase majaomaniku initsiaale 1906. aastal (G. Grünwaldt).
Analüüsitava elumaja asutamisdokumendiks võib pidada 1914. aasta 14. septembril allkirjastatud pabereid, kust leiame asendiplaani ja eskiisprojekti ning majaehitajale kehtestatud tingimused: ehitada oma kuludega välja kanalisatsioon , muuta sadeveekaevude asukohad ning hankida servituudi jaoks naabrite nõusolekud.
Eskiisprojekt on väga pealiskaudne, tõenäoliselt on arhitektuursed probleemid lõplikult lahendatud alles ehitusplatsil. Märkustena on mainitud , et tegemist on savikivikatuse (tänaseks juba eterniidiga asendunud) ja puudekeldriga puitelumajaga.
Hoone arhitekti on raske määrata- järelvalvet on teostanud D. Jakobi - tõenäoliselt tsaariaegne linnainsener. Hiljem, Eesti ajal, tegutses ka arhitekt Jakobi (sel juhul oleks õige kirjapilt Jakoby), kes 14-ndal aastal veel ehitisi ei projekteerinud.
Ent sellega andmed hoone rajamise kohta piirduvad. Küllaldaselt võib aga leida samal kinnistul asuvate kõrvalhoonete kohta käivaid dokumente: Theodor Grünwald on aastal 1922 esitanud avalduse pesukuuri ümberehitamiseks autokuuriks; 1923 on avaldatud soovi kõrvalhoone kasutuselevõtuks kaupluseruumidena; kodanik Loorberg on 1935 rajanud samas kudumistööstuse; samal aastal on kinnistul sooja koha leidnud ka kompweki- ja šokolaaditööstus, järgmisel aga pesu- ja trikootööstus; 40-ndal aastal „Edu“ trükikoda, 1952 Mererajooni tööstuskombinaadi puidutööstuse laohoone ja lisaks ka keskkütte- katlamaja , sadulsepa töökoda ning tsehhi kontor; 1982 rajati katlamaja gaasivarustus. Tööstusfunktsioonidena on seal esindatud olnud lisaks veel nahavabrik ning jalatsitööstus (Kommunaar)
Eluhoone käekäigu kohta võis mõningast infot leida SAPA registriosakonnast, kus oli tallel inventariseerimisaruandeid ja omandivahetusdokumente eri aegadest .
23. novembril 1940 natsionaliseeriti Selma -Josephine Grünwaldti valduses olnud kahekorruseline pööninguga elumaja ENSV Rahvakomissaride Nõukogu poolt. Taasiseseisvunud Eestis on esimeseks omanikuks märgitud Tallinna Kesklinna Valitsus, väärtuse ning krundi kohta andmed puuduvad. Järgneb korterite erastamine . Alates aastast 1999 on hoonel kolm omanikku : Tallinna linn, juriidiline isik OÜ Mark Invest ja füüsiline isik Karen Ter-Ovanesjan.
Aastal 2000 anti kinnistu hoonetele seoses maa erastamisega uued numbrid . Sellest ajast omab kõnealune objekt aadressi Maakri 28A.
OBJEKTI ISELOOMUSTUS
Hoone kohta sai hinnangut kujundada vaid välise vaatluste põhjal- kuna viimane on täielikult hüljatud, on uste ees kindlad tabad.
Maja plaanidelt võib näha, et esialgne lahendus erineb märgatavalt hiljem ülesmõõdistatust.
Tõenäoliselt pole hoone täpselt selline, nagu projektil kujutatud, kunagi välja näinud. Seda võib oletada näiteks keerdtrepi asemel oleva 2-marsilise trepi , aga ka erineva arvu verandasissepääsude, san.sõlmede ja küttekollete kohati erineva paigutuse järgi. (Tol ajal ei toimunud ehitamine sageli jooniste järgi, vaid arhitekt pani asju jooksvalt ise objektil viibides paika. Kohandumisest kujuneva olukorraga annab tunnistust ka maja rombikujuline põhiplaan, mis algselt pidi pigem täisnurkset trapetsit meenutama. Projektis oli ette nähtud vaid üks vildaksein- tulemüür)
Samuti on täielikult teisiti lahendatud ruumide jaotamine vaheseintega- kas see on kohe nõnda kujunenud, või hiljem ümber ehitatud, on raske öelda. Veranda teise sissepääsu on tinginud tõenäoliselt just nimelt seinaga kaheks jagatud veranda plaan. Pean tõenäoliseks, et siiski on jaotus koos trepiga hiljem, nõukogude ajal, ehitatud.
Loomulikult ei pruugi ka tänane sisearhitektuur olla vastavuses 76-nda aasta joonistega. Seetõttu tasuks hoone võimalikul rekonstrueerimisel kindlasti kaaluda vaheseinte lammutamist ja otstarbekamalt paigutamist.
Võib oletada, et algselt polnud arhitekt arvestanud ka katusealuse kasutuselevõttu eluruumina, kuna selle kohta ei leidu joonist ja lõikel pole näidatud sinna viivat treppi. (Isegi antud vundamendiplaan ei vasta tegelikkusele, fassaadijoonised puuduvad üldse. Arvatavasti on hoone efektne ehisvöö ja – karniis siiski juba selle rajamise ajal lisatud.)
Algsetel joonistel võib märgata ka vanni tähistavat tingmärki, aga tegelikkuses pole sinna pesemisvõimalust tänaseni rajatud. Samas on elamus mingil ajahetkel 11 leibkonda elanud (1976. a. inventariseerimisaruande alusel)!
OBJEKTI TEHNILINE SEISUND
Maja on aga mahajäetud tondilossina kokkukukkumise äärel.
Pole teada, millal viimased elanikud majast välja on kolinud, kuid oma eluaseme eest pole nad kunagi eriti hoolt kandnud-- hoone halba seisukorda kirjeldavad juba eestiaegsed inventariseerimisaruanded (1937.a.)
46-ndal aastal väljastatud kirjutiselt võib lugeda, et kahekorruselise katusetoa ning klaasitud verandadega puitelamu alus ( madalvundament - paas), välis- ja kap.seinad ning seinte väliskate ( krohv ) on veel heas seisukorras, kuid muud osad: plekkkatus, laed koos konstruktsiooniga (põlev, krohv), laudpõrandad, puitvaheseinad, puittrepid , aknad-uksed (okaspuit+ õlivärv), korstnad , kütteseade (50%klaaspalt, 50% lihtpalt) ning pliidid (lihtpalt) ei saa enam paremat hinnangut kui „rahuldav“. Samasse kategooriasse langeb ka katusetuba oma saepuruseinte ning laudpõrandate ja –lagedega. Märgitakse ka, et majas on sees elekter ( 220V ), veevärk, kanalisatsioon ja 2 puiduküttega ahju. Keskküte puudub.
Sel ajal on ehitise omanikuks Elamute Valitsus.
Inventariseerimisaruandest hoone konstruktsioonide kohta väga konkreetseid andmeid ei saa. 1957. aastal on kirjeldused täpsemad:
välis- ja kap.seina konstruktsioon pole mitte palk, nagu varem oli üles tähendatud, vaid sõrestik, 2x laud, poorse täidisega.
Seinte väliskate: laud+ krohv+ lubivärv.
Seinte siseviimistlus : 70% papp+ tapeet , 30% krohv+ tapeet
Laed: konstruktsioon- puit+ krohv+ liimvärv
Küte: 50% plekkkestas, 50% klaasitud pott
1971 . aastal on maja vundamendi, põrandate, akende ja uste ning ahjukütte seisukord juba mitterahuldav; sõrestikseinad, katus ja laed on kõdunenud.
KAHJUSTUSED JA NENDE PÕHJUSTAJAD
Põhilised tegurid, mis on hoonele hävitavalt mõjunud, on katkised veerennid ja vihmaveetorud, mistõttu vesi on rikkunud fassaadi. Tõenäoliselt laseb ka katus ning korstnaühendus läbi. Hooletu suhtumine väljendub ka maja vundamendi äärde kasvama jäetud puudes—nood on konstruktsioonile väga halvasti mõjunud, niisutades seda ja pekstes okstega krohvi lahti. Nüüdseks on lisandunud lokkav orgaanika ka katusel.
ETTEPANEKUD KAHJUSTUSTE LIKVIDEERIMISEKS
Kuna kahjustnud krohvi on tõenäoliselt alla kolmandiku (selle väljaselgitamiseks tuleks ka näiliselt korras tsoonid „läbi koputada“), võib seda parandada lihtsalt paikamisega. Tuleks proovida samasuguse reljeefse luuakrohv-pinna saavutamist. Lisaks tuleb avada kõik kahjukolded ning teatud ulatuses asendada krohvi all mädanenud välislaudis. Seinatäidise puistematerjal tasuks asendada tselluvillaga. Otstarbekas oleks välisseina konstruktsiooni avamine seestpoolt. Kasuks tuleks ka graafiliste uuringute tegemine soojaseisukorra väljaselgitamiseks (soovitused säästva renoveerimise infokeskuselt SRIK).
Siseruumides tuleks üle kotrollida kandetalade seisukord, neid vajadusel proteesides.
Katuse eterniit tuleks asendada valtsplekiga või lausa arhitektuurses projektis märgitud savikiviga, mis oleks kindlasti väärikam ja soliidsem lahendus. Ka kõrvalhoonetel on kasutatud katusekivi. Tuleb rajada uus sadevee äravoolu süsteem. Kaaluda võiks ka katuseräästa laiendamist- kuigi see pikendaks fassaadi eluiga, ei pruugi see sobida hoone arhitektuuriga, moonutades liigselt algset siluetti.
Aknad on tõenäoliselt säilinud ehitusaastast. Kuigi mõned liistud on ajaga arvatavasti hävinenud, tasuks aknad kindlasti taastada, mitte uutega asendada. Sama kehtib uste puhul.
Ukse kohal olevast plekist varikatusest on õnneks säilinud üks detail, millel on samasugune meandrimuster nagu hoone krohv-ehisvööl. Selle alusel saab valmistada varikatuse puuduvad osad. Säilinud tükki peaks olema võimalik restaureerida. Plekk on piisavalt paks, nii et rooste pole tast võitu saanud. Mõne värvikübeme järgi saab ehk ka õige tooni välja selgitada.
EHITUSLIKUD JA FUNKTSIONAALSED MUUDATUSED ALGSE ARHITEKTUURSE LAHENDUSE JUURES
Hoone välisilmesse peaks maja korrastades suhtuma kindlasti restaureerimispõhimõtete kohaselt, kuna viimase omapärane kujundus kannab kindlat ajastu märki. Selle hävimisel kaob ka hoone ajalooline väärtus.
Julgemat lähenemist võib lubada paljastunud tulemüüri puhul. Esmalt tuleks uurida, mis plaanid on kõrvalkrundi omanikul—kas sinna on hoone kerkimas või jääb ala tühjaks. Viimasel juhul on kivisein hoone sisekliima seisukohalt kindlasti nõrk koht. Otstarbekas oleks sein väljastpoolt soojustada, kuigi väärikam lahendus oleks paemüür hoopis paljaks puhastada .
Kuna elamu kõrvale pole tõenäoliselt algusest peale teist maja rajama asutud, on millalgi sinna raiutud paar lisaakent. Neid võiks sinna juurdegi teha. Samuti tasuks siis selles küljes juba ka katuseräästa pikendada.
Kiviseina viimistlus peaks olema harmoonias restaureeritud puitseintega, kuid võib-olla ei peaks sinna kopeerima ajaloolisi kivist dekoorribasid, vaid jätma inimestele võimaluse eristada uut vanast, taastatust.
Siseseinad vaadata kriitilise pilguga üle eelkõige funktsionaalsuse seisukohast , andes neile väärika hoone tänapäevaseid norme rahuldava paigutuse, mille määravad ära juba tulevased elanikud.
KOKKUVÕTE
Reaalset olukorda hinnates tundub, et kõnealuse hoone restaureerimine kujuneks väga kalliks ning omanikud eelistaksid lihtsamat teed- lammutada maja maha tegemaks ruumi uusehitisele- maa on selles piirkonnas väga hinnaline ja kõrvalkrunt tühi. Tõenäoliselt on selle ala kohta detailplaneeringud ja ehitusloataotlused juba sisse antud.
Maja taastamist saaks loota vaid tingimusel, et hoone oleks muinsuskaitse all või vähemalt miljööväärtuslikus piirkonnas. Seda ta paraku pole- ümbruskond on ette nähtud just Tallinna city kõrghoonetele. Ka ei ole kardetavasti Maakri 28A kellelegi emotsionaalselt väärtuslik, sest omanike-elanike ring on aegade jooksul korduvalt vahetunud.
Maja mittesäilimisest oleks äärmiselt kahju, sest kuigi hoone ei asu vahetult tänavafrondis, vaid veidi vähem esinduslikumas kohas mõnikümmend meetrit taga pool tööstushoonete ja suurte puude vahel, on tegu siiski uhke juugendarhitektuuriga, mis on haruldane ka selle poolest, et on üks esimesi Tallinna eeslinnade puitmaju, kus on kohe nähtud ette välisseinte katmist krohviga. Lammutamise puhul tuleks hoone kindlasti paberkadjale jäädvustada, et ainulaadne ehitis oleks meie arhitektuuriajaloos fikseeritud (statement ajaloolane Robert Nermanilt). Elamu juurde on ka kuulunud ilusad sepisaiad, mis tänaseks on sündmuspaigalt lahkunud.
ALLIKAD
Säästva Arengu ja Planeerimise Amet (SAPA)- arhiivimaterjalid
Säästva Renoveerimise Infokeskus (SRIK)- restaureerimine ja renoveerimine
NERMAN, Robert- ajaloolane (hoone arhitektuurne väärtus)
10