Kool ja kasvatus Vana-Liivimaal (1)

Kool ja kasvatus Vanal-Liivimaal

Rahvaõpetuse ümberkorraldamise katsed

Protestantismi kindlustumisega eestis jõudsid siia ka Lutheri ideed rahvaharidusest. Lutheri arvates pidi iga inimene oskama lugeda vaimulikke raamatuid, esmajoones piiblit . Iga koguduse liige pidi tundma uuendatud kiriku tähtsamaid õpetusi. Emakeeles pidi peast teadma 10 käsku, usutunnistust, meieisapalvet- oluline oli ka arusaamine. Kooli uut sisu nähti usuõpetuse omandamises. Laste teadmiste eest vastutasid vanemad. Usuõpetuse öaused tuli omandada kooli või koduõpetuse kaudu.
Köstri ülesandeks oli laulu juhtimise kõrval ka laste õpetamine pastori juhiste järgi. Kogudusekoolide põhisisuks katekismus ka kirikulaul. Andekamad omandasid ka kirjutamis - ja arvutamisoskuse. Õppima pidid ka tüdrukud. Katkekismus kujunes loodavate koolide esimeseks lugemisraamatuks. Koolid asutati kirikute juurde. Õppetegevust soodustas uue eestikeelse katekismuse väljaandmine ja aabitsa trükkimine. Köstri võimekusest ja teadmistest olenes koguduse liikmete lugemisoskus. Köstriks võeti inimesed, kes olid piisavalt haritud, et olla laste õpetajaks.
Emakeelsete kirikukoolide vamaine andis eestlastele võimaluse pääseda kirjasõna juurde. Siit sai aluse raamatu – ja hariduskultuur , mis võis teostuda alles mitu inimpõlve hiljem. (Maarahvas veel selleks ajaks koolihariduseni ei jõudnud).

Kooliõpetus pärast Liivisõda

Reformatsiooniideed hakkasid maakihelkondades levima alles pärast liivisõja lõppu. Eestimaal kehtestati uus kirikukord- kirikuõpetajatelt hakati nõudma rahvakeele tundmist, haridust tõendavat paberit, korralikke elukombeid. Koguduse liikmed pidid oma laste koolitamise eest ise hoolitsema- targemad soovitati saata suurematesse linnakoolidesse, et need hiljem maale oma tarkust jagama tuleksid. Räägiti kooliõpetuse laiendamisest, koolimajade korrastamisest, õpetajate eest hoolitsemisest.
Talurahva hariduslik olukord oli nõrk. Õpetus oli suuline ja raamatulugemiseni jõudsid talupojad harva. Alushariduse andmiseni jõuti vaid linnades ja alevites.
17.saj. algul kehtestati Tallinnas kindel õppimise kord- köstrite asemel hakkasid lapsi õpetama koolmeistrid. Aabitsaõpetuse kohustus kõigil lastel. Lugemisoskuse omandamiseks läks mitu aastat. Koolis käidi 10-12 aasta vahel. Kirikukoolide kaudu väljus lugemisoskus linna piiridest, samuti levis linna madalamias rahvakihtides. Oluline oli kiriku lähendamine rahvale ja usuõpetuse ümberkorraldamine. Kirjasõna õpetamisele aitas kaasa ka ägenenud võitlus kahe usuvoolu vahel.
Põhimõte- koolis õpitu pidi kantama kodudesse, koolilapsed pidid õpetama kodulapsi ja vanemaid.
Oluline oli loetust arusaamine- üldise arengu tendents . Kirikukirjanduse kaudu hakkas linnaeestlaste teadvusesse tungima kristlik õpetus- vanad kasvatuspõhimõtted asendati uutega.
1601 oli näljahäda ja sellele järgnes katk, mis viisid hauda suurema osa linnarahvast. Tagasilöögi sai kooliõpetus.

RÜÜTLIKASVATUS

Lääne-Eesti eeskujul kujunesid feodaalide seas rüütlikombed,- kasvatus,- kultuur. Rüütlilit ei nõutud haridust- kirjutamine ja lugemine ei olnud peamised. Juba noorest peast õpetati tulevastele isandatele rüütlikombeid. Rüütlid pidasid end kõrgemaks ka linlastest. Arendati kehalisi võimeid, relvakäsitsemist, aadli-seltskonna käitumisreegleid. Kasvatuse sisuks oli ratsutamine , piigikäsitlemine, vehklemine, jahipidamine . Kuni 7 e-a kasvas poiss kodus ema juures. Siis saadeti ta kõrgema feodaali õukonda käitumist õppima. 14-21 aastaseni pidi nooruk olema vanema rüütli kannupoisiks. 21a-lt feodaal norruk rüütliks ja ta sai kõik vajalikud eesõigused. Liivimaa aadli “rüütelik käitumine” ja sellega seonduv kasvatus jätkus ka pärast reformatsiooni- lisandus ka kirjaoskuse omandamine

Kirjaoskuse areng linnades

Ladinakeelsed koolid linnades ei rahuldanud käsitööliste ja kaupmeeste huve(need koolid olid suunatud edasiõppijatele). Käsitööliste ja kaupmeeste vajadused eeldasid pigem praktilist laadi teadmisi: lepingute ja arvete kirjutamise oskust, geograafia, võõrkeelte, raha-, kaalu – ja mõõdusüsteemide tundmist. Asjaajamine linnas käis alam-saksa keeles.
Tekkis eraviisilisi ja lugemise ja kirjutamise koole, kus õpetati alam- sksa keeles. Õpiti lugemist, kirjutamist, arvutamist ja usuõpetust. Lõpuks õpiti ka erakirjade koostamist, lepingute, võlakirjade ja arvete kirjutamist. Õpiti ka mündi-, kaalu- ja mõõdusüsteeme. Samuti õpiti tundma kalendrit . Käsitöölised ja kaupmehed püüdsid õpetuse abil anda teadmisi oma poegadele , elukutse jätkamiseks. Tüdrukuid erakoolidesse ei saadetud , nad võisid lugemist, kirjutamist õppida kloostrikoolides ( linnakool püsisladinakeelsena kuni 18.saj.-ni).

Kooliharidus linnades peale reformatsiooni

M. Lutheri algatatud protestantlik usuliikumine nõudis rahvakeelset kirikuteenistus. Vana haridussüsteem asendus uuega- suleti kloostrikoolid, linnakoolid said uue sisu. Tegutsesid koolid, mis võimaldasid astumist ülikoolidesse. Leiti, et igas suuremas linnas peaks olema korralik kool. Hariduse ümberkorraldamist alustati 4-s suunas: reorganiseeriti linnakool, välismaale kõrgkoolidesse saadeti usuõpetust õppima ka eesti noormehi, hakati tõlkima ja välja andma eestikeelste kirikukirjandust, tehti algust katekismuse õpetamisega eesti kogudustes.
Juhtiv osa hariduselus oli Tallinna koolidel. Rõhutati vagaduse kasvatamise vajadust.
Kooliskäijad pidid õppeajal läbi tegema 3 astet: alamastmes õpiti selgeks lugemine ja hakati õppima grammatikat. Teisese astemes tegeldi ladina keele grammatikaga, usuõpetuse ja muusikaga. Kõrgem aste andis ldn. keele oskuse , õpiti dialektikat , retoorikat. Üleviimine ühest astmest teise toimus teadmiste omandamise põhjal. Tallinna triviaalkoolis hakati usuõpetust ja lugemist emakeeles õpetama alates 546 aastast.
Asutati stipendiumid tarkadele ja vaestele poistele, et võimaldada neil edasi õppida Lääne-euroopa protestantlikes ülikoolides.
Triviaalkoolis õppis algusest peale ka linnapäritoluga eesti poisse . Leiti, et tuleb toetada, et ka vaesed poisid kooli saata, neid toetada- neile abi muretseda. Neile hakati ostma õpikuid ja riideid. Tegeldi ka tütarlaste hariduse küsimustega.
Koolile lisati juurde ettevalmistusklass, mille ülesanne oli emakeelse alghariduse omamine . Parimatele kooliõpilastele anti stipendiume, samuti abistati vaesemaid koolipoisse.
Linnalaste triviaalkooli programmi lisati õpetus antiikautoritest, kreeka keel- see laiendas edasi õppimisvõimalusi Lääne-euroopa kõrgkoolides.
Tallinna triviaalkoolist võrsus esimene põlvkond mehi, kes hakkasid looma estikeelse kirikukirjasõna ja vajama eestikeelset algõpetust. Eestikeelne kirjandus levis triviaalkooli kasvandike kaudu ka Tallinnast kaugemale.