James, W, Pragmatismi tõekontseptsioon (2)

2. seminar filosoofia üldkursuse raames.
Tekst: James, W. Pragmatismi tõekontseptsioon — Akadeemia. —Nr. 8/1997 — Lk. 1702-1721. Abistavad küsimused:
0. Mis on Jamesi teksti uurimisprobleem ning taotlus ?
1. Mille omadus on Jamesi arvates tõde?
2. Milles seisneb pragmatistide ja intellektualistide tüliküsimus tõe defineerimisel? Millise loengul õpitud tõeteooriaga James vaidlusse astub ?
3. Sobivuse probleem "mittekopeerivate" ideede puhul (kella näide).
4. Milles seisneb Jamesi järgi intellektuaalse hoiaku epistemoloogiline inertsus.
5. Pragmatistlik küsimusasetus tõe kohta.
6. Pragmatistlik verifikatsiooni ja kehtestamise käsitus.
7. Tõeste uskumuste valdamise praktiline tähtsus, tõemõiste tuletamine sellest. Mõtle järele, kas nõustud punktides 5-7 väidetuga, see on üks teksti keskmeid.
8. Mis on "reaalid" e. "objektid".
9. Miks on mõttekas täielikust verifitseerimisest loobuda (2 põhjust)?
10. Tõesus puhtalt mentaalsete ideede vahel, ideaalse ja meelelise vahekord .
11. Sõna " sobima " erinev tõlgitsus intellektualistidel ja pragmatistidel
12. Milles seisneb pragmatismi pluralistlik tõekäsitus?
13. Ratsionalismi vastuargument . Kuidas James selle ümber lükkab, milliseid
analoogiaid toob?
Mingi idee tõesus ei ole selle loomuomane tardunud omadus. Tõesus juhtub ideega. See muutub tõeseks, sündmused teevad selle tõeseks. Selle tõesus ongi tegelikult sündmus, protsess: nimelt selle verifitseerimise, verifikatsiooni protsess ise. Selle kehtivus on selle kehtestamise protsess.
Autori arvates on tõde see, mis ideedega juhtub. Tõde on meie teatavate ideede omadus. Sündmused teevad selle tõeseks. Selle tõesus ongi tegelikult sündmus. nimelt selle verifitseerimise verifikatsiooni protsess ise. Selle kehtivus on selle kehtestamise protsess.
Pragmatistide ja intellektualistide tülisküsimus tõe defineerimisel tõuseb üles siis kui ei olda nõus tõe definitsiooni tähendusega.
Pragmatismi tõeteooria kohaselt on tõesed uskumused, mis n.ö töötavad. Tõesed on uskumused, millest lähtudest saab sihipäraselt tegutseda. Näiteks on uskumus , et ahju küttes muutuvad toad soojemaks, kui peale kütmist ongi toad soojemad. Pragamatismi kohaselt on tõde alati praktiline. Praktiliseks tulemuseks ei tarvitse aga olla mingi käegakatsutav asi, selleks võib olla ka näiteks emotsionaalne rahuldus , heaolu vms. Näiteks usk sellesse, et elu väärib elamist, on tõene siis, kui sellest usust lähtudes inimene tunneb elust rahuldust. Pragmatist ei nõua taolisel juhtumil teoreetilist tõestust, et elu väärib elamist - teda huvitab vaid, kas see uskumus antud inimese puhul n.ö toimib.
Intellektualistide põhioletus on aga, et tõde on inertne staatiline suhe. Kui tõene idée on väljatöötatud, siis on kõik. Ei ole vaja enam tagajärgi mõelda, on saavutatud teadmiste ja tunnetuste tasakaal.
James toob pragmatistide ja intellektualistide vaidlusse “kella” näite, kus ta üritab seletada, et oma ideid ei saa täielikult kopeerida ning arutleb probleemi üle nii intellekti kui ka pragmatisti vaatenurgast. James jõuab tõe otsingul nii kaugele, et defineerib tõesed ideed - ideed, mida me saame omaks võtta, tõendada, kinnitada, verifitseerida.
Kõige otsustavam erinevus ratsionalistiks ja pragmatistiks olemise vahel on nüüd kõigile näha. Kogemus on muutumises ja meie psühholoogilised tõetuvastused on muutumises – nii paljut ratsionalism võimaldab; kuid mitte kunagi seda, et kas tõelisus ise või tõde ise oleksid muutlikud. Reaalsus on igavesest ajast täielik valmisprodukt, kinnitab ratsionalism, ning meie ideede sobimine sellega on see ainulaadne analüüsimatu voorus neis, millest ta on meile juba kõnelnud. Selle sisemise oivalisusena ei ole tõel meie kogemustega midagi pistmist. Ta ei lisa midagi kogemuse sisule. Ta ei muuda midagi tõelisuses endas; ta on midagi, mis juhtub.
Tõde ei ole olemas, ta kehtib või on maksev, ta kuulub teise mõõtmesse kui faktid või faktisuhted, lühidalt, kuulub epistemoloogilisse mõõtmesse – ning selle kõlava sõnaga lõpetab ratsionalism arutelu.
“Reaalide” või “objektide” all mõtleme kas meeleliselt kohalviibivaid argimõistuslikke asju või argimõistuslikke suhteid, nagu kuupäevad, kohad, vahemaad , liigid, tegevused. Järgides oma mentaalset kujutist lehmaraja lõpus asetsevast majast, saamegi maja lõpuks tegelikult näha; saame kujutise täieliku verifikatsiooni. Sellised lihtsad ning täielikult verifitseeritud juhtimised on kahtlemata tõeprotsessi originaalideks ja prototüüpideks. Kogemus pakub tõepoolest ka teisi tõeprotsessi kujusid , kuid need kõik on mõeldavad pidurdunud, mitmekordistunud või üksteisega asendunud esmaste verifikatsioonidena.
Pragmatismi tõekäsitlus seisneb selles, et meie maailmas on tohutult ideesid, mis toimivad pigem oma kaudse, kui otsese verifitseeritavuse kaudu.
James väidab, et reaalsus ise või tõde ise võiksid olla muutlikud. Artikli põhiväide on aga, et tõesed ideed on need, mida me saame omaks võtta, kehtestada, tõendada ja verifitseerida.
Artiklist loen välja, et väide on tõene, kui ta annab kasulikke tagajärgi ja tõde pole midagi muud kui kasulikkus. Aga kui tõde on meile nii kasulik, siis miks on meie ümber nii palju valet? Esialgu me ju ei saa aru, kas meile valetatakse või mitte, see selgub alles hiljem, kui kunagi tõde selgub. Kui me oskaksime kohe kindlaks teha, mis on tõde ja mis vale, siis ei eksisteeriks valetamist.