Pragmatism – algupärane ameerika filosoofia (0)

Pragmatism – algupärane ameerika filosoofia
Pragmatismi iseloomustab see, et tõeliste metafüüsiliste eelduste kindlakstegemise asemel tunnistatakse, et iga arusaam põhineb teatud eelarvamustel – uskumustel. Rohkem kui õigetele eeldustele pöörasid nii Charles Peirce kui William James tähelepanu uskumuse tagajärgedele , kuigi Peirce nõudis oma tõdedele teaduslikku, st kollektiivset kinnitust. Tagajärgede uurimine ja võrdlemine oli uskumuse hindamise kriteeriumiks.
Pragmatismi puhul on nähtud tõekriteeriumina seda, et uskumus on kasulik, et ta “töötab”. Just tagajärje põhjal otsustamine on tee, mis viib välja lõpututest metafüüsilistest vaidlustest. Ei ole vaja tõestada doktriine nagu tahtevabaduse või jumala olemasolu, vaid uurida, mis meie elus sõltub, kui me ühe või teise uskumuse omaks võtame. Usk on ka oluline sedavõrd kui ta aitab meil tegutseda. Jamesi jaoks ei olnud mõttest kinni hoidmine pelgalt selle pärast, et oleme sellise mõtte valinud, illusioon .
Jamesi on kritiseeritud, et “töötamise” printsiip muudab tõeseks ka ekslikud uskumised ja alati ei ole võimalik kindlaks teha, millised on nn head tagajärjed ja kasulikud uskumused. Märt Väljataga on nimetanud aga Jamesi teooriat “temperamentseks konstruktivismiks”, viidates et James on näinud ette 20. sajandi peamisi filosoofiasuundumusi eksistentsialismi ja ka analüütikutest hilise Wittgensteini ja Quine´i ideid.
Nii saab leida paralleele eksistentsialismi “heidetuse” ja Jamesi “temperamendi” vahel. Analüütikutega ja ka paljude mandri filosoofiast tuntud spekulatsioonidega on Jamesil ühine aga uskumuse mõiste ehk arusaam, et inimvaim osaleb reaalsuse konstrueerimises – inimene sigitab maailmale tõdesid.
Nii iseloomustab klassikalist pragmatismi antifundamentalism. Väljataga ei näe selles aga relativismiüleskutset, vaid pigem pluralistlikku arusaama, et ei ole olemas seisukohti, mis ei kuuluks edasisele revideerimisele. Pragmatism käsitleb inimest ja maailma sattumuslikuna – ratsionaalsus kujuneb alles kultuuri- või keelemängu kontekstis.
Pragmatismi ei pea mõistma sedasi, et kõik, mis (kohest ja ainelist) kasu toob on hea. Pigem oli James idealist, kelle arvates oli inimeste võimuses luua maksimaalselt rahuldav uskumustesüsteem.
Pragmatismi kaasajastab 1970 aastatel Richard Rorty, kes propageerib mõttestruktuuride sattumuslikku iseloomu kontekstiüleste tõdede vastu. Tema arvates on filosoofia vaid üks kirjanduszanr, mis võimaldab täiendada meie eneseloome sõnavara. Seetõttu eelistab Rorty üldistele printsiipidele konkreetseid näiteid ja eeskujusid , mis aitavad meid välja meie sõnavarade piiratusest. Sellist uute sõnavarade otsimist peab Rorty siiski vaid privaatsfääri kuuluvaks otsinguks, kuna ühiskondlikku sfääri peab ta vajalikuks “esteetiliste rünnakute” eest kaitsta.