John Dewey (1)

• J. Dewey oli ameerika filosoof , pedagoog ja psühholoog
  
• Sündis 20. Oktoobril 1859 Vermonti osariigis Burlingtonis
  
• Nagu tema vend Davis Rich   Dewey , asus John õppima Vermonti ülikooli
  
• Oli 1884-1930 professor Michigani, Minnesota , Chigago ja Columbia ülikoolis
  
• Chicagos rajas ta eksperimentaalkooli, mis sai tuntuks kaugemalgi ja mida hakati ka kutsumaDewey kooliks.
  
• Dewey oli esimene õpetajate ametiühingu ja Ameerika ülikooliprofessorite ühingu kaasasutaja.
  
• Ta pidas välismaal kaks aastat loenguid kooliuuendustest.
  
• Lõi uue pragmatismiõpetuse-istrumentalisimi
  
• Dewey käsitles filosoofias veel humanismi, psühholoogiat ja mitut muudki valdkonda.
  
• Tema elutööd on palju kritiseeritud tema enda õpilaste poolt.
  
• Koos Charles Sanders Peirce 'i ja William Jamesiga oli ta üks pragmatismi ja funktsionaalse psühholoogia rajajaid.
  
• Mõjutanud nõuk. 1920. aastate pedagoogikat ja eesti kooliuuendusliikumist. Külastas 1928 NSV liitu.
  
• 
  

Tema teosed:

• “Minu pedagoogiline usutunnistus” ( 1897 )
  
• “Kuidas me mõtleme” ( 1910 )
  
• “ Avalikkus ja selle probleemid” (1927)
  
• “Vana ja uut individualismist” (1930)
  

Ta avaldas kokku üle 700 artikli ja ligikaudu 40 raamatut. 
 Tema tõekspidamised:

• Avalikud probleemid tuleks üle kanda ajakirjandusesse
  
• Ajakirjanduse kaudu peaks andma võimu keskklassile
  
• Poliitika on iga kodaniku töö ja kohustus tema igapäevases elus.
  
• Ajakirjandus ei tohiks lihtsalt toimunut kajastada, vaid see peaks andma ka uusi teadmisi.
  
• Tähtis on kasvatada noori valmis demokraatlikule ühiskonnale
  
• Koolikavas peaks olema enam reaalaineid ja neid tuleks õppida pigem praktilise töö juures kui raamatust.
  
• Industriaalses ühiskonnas peaks kool olema miniatuurne töökoda ja miniatuurne ühiskond
  
• “ Haridus ei ole eluks valmistumine, haridus ongi elu ise.”
  

.. Rajas lapse isiksuse omapärast lähtuva õpetamise teooria ja metoodika, pooldas üldõpetust, algatas probleemõppe ja projektide meetodi. Kõikidest pragmatismi esindajatest avaldas just Dewey kõige rohkem mõju Ameerika vaimsele atmosfäärile. Tema õpetus sisaldab vähe originaalseid mõtteid, peamiselt tugineb ta Peirce’ile ja James’ile, süstematiseerides viimaste ideed. Dewey teoreetiliseks huvikeskmeks oli inimene ja tema praktilised eluprobleemid. Pragmatism tema arvates just sellepoolest erinebki teistest filosoofiatest, et teda ei huvita mitte „filosoofide probleemid“ vaid „inimlikud probleemid“. Darwini teooriast võttis Dewey üle idee kõikide organismide olevusvõitlusest. Selleks, et ellu jääda, peab organism võimalikult hästi kohanema elukk’ga. Dewey arvates on see idee täielikult rakendatav ka inimühiskonna uurimisel . Ka inimese tegevus, isegi vaimne, intellektuaalne , on lõppkokkuvõttes ikka vaid katse kohandeda sotsiaalse ja loodusliku elukk’ga. „Intellekti funktsiooniks...pole mitte välismaailma objektide kopeerimine, vaid pigem tee otsimine, kuidas nende objektidega tulevikus võimalikult efektiivsed ja kasulikud suhted luua.“
Niisiis vaatleb Dewey igasugust inimaktiivsust kui katset kohaneda kk’ga. Tavaliselt tehakse seda tuginedes harjumustele, oskustele ja uskumustele. Näiteks, kui õhtul pimedaks läheb, pannakse toas tuli põlema; kui lambipirn läbi põleb, vahetatakse ta uue vastu jne. See kõik kujutab endast tüüpilist kohanemist välistingimustega.
Inimese käitumist saab muuta tema harjumuste, oskuste, uskumuste muutmise teel. Lihtsam on aga vajalike harjumusi jne. Juba kasvatamisega noores eas kujundada. Ntks on väga kasulik, kui tekib harjumus regulaarselt kehakultuuriga tegeleda, sest hea tervis kergendab kohanemist elutingimustega.
Kui maailm oleks muutumatu ja kõikjal ühesugune, siis võiks inimese käitumine tõesti tugineda vaid harjumustele, traditsioonidele, tavadele, mis oleksid samuti muutumatud. Sellisel juhul oleks intellekti roll inimese käitumise reguleerimisel minimaalne. Kuid maailm, milles me elame, ei ole muutumatu ja ühesugune. Pidevalt toimub midagi etteaimatut, tekib midagi uut, sellega kaasnevad aga ohud, raskused ja probleemid meie jaoks, sest vanadele harjumustele, tavadele ja uskumustele tuginedes ei saa enam kk’ga kohaneda. Pragmatism püüabki välja töötada sellise maailmavaate, mis võimaldaks inimesel elada selles muutlikus , ebakindlas ja ohtusid täis maailmas.
Niisiis, mitte alati ei saa tugineda harjumustele, tavadele jne. Selleks, et uue situatsiooniga kohandeda, tuleb tugineda intellektile, mõtlemisoskusele. Intellekt peab olema selleks „ instrumendiks “, mis aitaks meil leida väljapääsu mittestandardsest situatsioonist. Siit ka Dewey filosoofilise õpetuse nimetus-„instrumentalism“: elukk’ga kohanemiseks me kasutame erinevaid „ instrumente “, nende seas ka tavasid, harjumusi, teooriaid.
Sellist situatsiooni, mida iseloom. Mittetüüpilisus ja see, et vanade tavade ja harjumuste abil enam väljapääsu ei leia, nimetab Dewey „problemaatiliseks situatsiooniks“. Nii et intellekti ülesandeks ongi nende problemaatiliste situatsioonide lahendamine.
Mida siis kujutab endast uurimisprotsess, mille tulemuseks peab olema problemaatilise situatsiooni lahendamine?
Uurimisprotsess on Dewey arvates 5- etapiline :

• Kõik algab raskustundest, tundest,et on tekkinud mingi kohanemisraskus
  
• Probleemi olemuse ja tema piiride määratlemine
  
• Võimaliku lahenduse idee otsimine
  
• Selle idee edasiarendamine
  
• Selle idee kontrollimine, tema omaksvõtmine või loobumine temast