Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Referaat, Liblikalised ja Pääsusaba". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
röövik, pääsusaba, valmik, liblikas, röövikud, nukk, liblikalised, liblikad, tundlad, till, veri, enesekaitse, möödudes, nektari, valgel, õhutemperatuur, putukatel, isaste, suised, kuva, muneb, jääkained, vereringe, trahheed, haukamissuised, lühikesed, rindmik, lapik, suguelundid, koorub, otsima, kerakujulised, porgand, vastse, moonde, sarikaTiibade siruulatus on 65-70mm. Admirale võib kohata kõikjal avamaastikel, aedades, metsaservadel, niitudel, mitmesuguste taimede õitel. Admirali valmikud lendavad meile mai lõpust juunini ja juuli lõpust septembrini. Admiralide sügispõlvkond meie külma talve üle ei ela- neil puudub talvine diapaus (putuka talveuni). Admiralid on maiad liblikad- lisaks hilissuviste õite külastamisele parvlevad nad lõhkiküpsenud õuntel ja ploomidel. Admirali röövikud on mürgised. Suve lõpul röövik nukkub ning veedab talve kaitsva lumevaiba all. Toitumine Enamus koerlibliklasi toitub valdavalt õienektarist. Kevadel imevad nad paju- ja võilille nektarit, hiljem ohaka-, kirikakarde ja muude aiataimede nektarit. Nende maiuspalade hulka kuulub budleia nektar. Peale aiataimede otsivad nad ka vägiheina, luuderohtu ja sarikalisi, mille õites peitub rohkesti nektarit. Hädavajalik toiduallikas on samuti ristik. Admiral armastab samuti
Liblikad Karola Kaugema 8.k Liblikate välisehitus Liblikate keha on sale ja neil on peened jalad. Keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on liblikaliikidel eri suurusega, see kinnitub rindmikule peene kaelaga ja on liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid ürgsematel vormidel on need lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised. Hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ja kolmelülilised alahuulekobijad. Liblikate liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist
Lülijalgsed KOORIKLOOMAD (vähid, krabid, langust) ÄMBLIKUD (ämblikulaadsed) PUTUKAD (liblikad, mardikad, ristämblik, kile-ja kahetiivalised) Esimesed putukad ilmusid Maale u. 500 milj. aastat tagasi. Putukad on kõige arvukam loomarühm Maal. Neid leidub neid peaaegu kõigis elupaikades külmadest piirkondadest ja kõrgmäestikest troopiliste vihmametsadeni. Putukate klassi kuulub vähemalt 1,1 miljonit liiki lülijalgseid- mardikad, liblikad, sipelgad jpt. Liblikaliste selts on üks suurimaid putukaseltse, praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised, samasoonelised e. suursamasoonelised ning erisoonelised. Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus
................................................................................................................... 1 Liblikalised ..............................................................................................................................
........................................ Kõigil selgrootutel loomadel puudub ................................................. . Liblikate välisehitus Putukatel jaguneb keha peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Liblika keha on sale ja tal on peened jalad. Liblika keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks esikedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla tipp on paksenenud, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad,
Liblikas Liblikaliste selts on üks suurimaid putukaseltse, praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised (Laciniata s. Microjugata), samasoonelised e. suursamasoonelised (Jugata s. Macrojugata) ning erisoonelised (Frenata). Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus. Tuntakse veel ka liblikate jaotamist suur- ja pisiliblikateks, kuid see jaotus on suvaline ja ei järgi liblikate süsteemi. Liblikaliste selts on suhteliselt noor, vanimad fossiilsed liblikad on leitud tertsiaari lademetest. Süstemaatiliselt on liblikalistele lähimaks putukaseltsiks ehmestiivalised
KOORIKLOOMAD ÄMBLIKUD PUTUKAD (vähid, krabid, langust) (ämblikulaadsed) (liblikad, mardikad, ristämblik kile-ja kahetiivalised) Esimesed putukad ilmusid Maale u. 500 milj. aastat tagasi. Putukad on kõige arvukam loomarühm Maal. Neid leidub neid peaaegu kõigis elupaikades külmadest piirkondadest ja kõrgmäestikest troopiliste vihmametsadeni. Putukate klassi kuulub vähemalt 1,1 miljonit liiki lülijalgseid- mardikad, liblikad, sipelgad jpt. Liblikaliste selts on üks suurimaid putukaseltse, praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised, samasoonelised e. suursamasoonelised ning erisoonelised. Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus
Liblikalised Kris Korn Liblikalised ehk soomustiivalised ehk lepidopterid (Lepidoptera) on lülijalgsete selts putukate klassist. Taksonoomia Riik: Loomad (Animalia) Hõimkond: Lülijalgsed (Arthropoda) Klass: Putukad (Insecta) Alamklass: Tiibputukad (Pterygota) Infraklass: Uustiibsed (Neoptera) Selts: Liblikalised (Lepidoptera) Ehitus Pea Pea kinnitub rindmikule peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Suiseid on liblikate seas kaht tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Valmikuna mittetoituvatel liikidel (näiteks kedriklased, mõned
Nad kaitsevad siseorganeid ja moodustavad jäsemete mehhaanilise toe. Putukate skleriidid ja lihased moodustavad lahutamatu terviku; kõikide liigutuste aluseks on skleriitide ja lihaste koostöö. Mitmekesisus putukate väliskujus põhineb välisskeleti erinevustel (oluline määramisel). 2. Putuka keha üldine välisehitus Putuka keha koosneb kolmest põhiosast: pea (caput), rindmik (thorax) ja tagakeha (abdomen). Pea (caput) külge kinnituvad putuka suuorganid e suised (trophi) ja tundlad (antennae), pea külgedel asetsevad liitsilmad (oculi) ning nende vahel võib olla kuni kolm lihtsilma (ocelli). Tugevasti sklerotiseerunud, täiskasvanud putukal ei ole segmentide piire. Kukal – occiput; kiirmik – vertex; laup – frons; näokilp – clypeus; ülahuul – labrum; põsk – gena; Ülalõug – mantibula; alalõug – maxilla; tundel – antennae; liitsilm; lihtsilm – ocellus. Rindmik koosneb kolmest lülist: ees-, kesk- ja tagarindmik (pro-, meso- ja metathorax). Igale
· Emase tagakeha lõppeb mõõgakujulise munetiga. · Areneb vaegmoondega, moone, mis jaguneb 3 etappi muna, vastne ja täiskasvanud : o Munad munetakse mulda, kus nad talvituvad o Kevadel kooruvad vastsed, kes sarnanevad täiskasvanuga, kuid on väiksemad ja puuduvad tiivad; ronivad maapinnale ja alustavad söömist ( taimi) o Vastne toitub ja kasvab ning ta kest jääb väikseks, kestub ( 5 korda), saab tiivad ja pikenevad tundlad. o Viimasel kestumisel väljub täiskasvanud rohutirts. · Elavad vaid ühe suve, talvituvad ainult nende munad. · Sugulased heinaritsikas: o Kehast pikemad tundlad ja pikk muneti o Suurem 4,5 cm o Söövad peamiselt putukaid o On ka taimtoidulisi o Ohu korral eritab suu kaudu soolest pruunika vedelikutilgakese, see on nahka ärritava toimega. Liblikad · Sale keha, peened jalad
LAPSULIBLIKAS Lapsulibliaks on üks Eesti kõige tavalisem liblikas. Lapsuliblikas on metsaliik, aga teda võib kohata ka linnades. Varakevadel, juba esimeste soojade ilmade saabudes ilmuvad lapsuliblikad metsaservadesse, niitudele ja teedele. Kui enamus liblikaid elab talve kui neile ebasoodsa aastaaja üle nukustaadiumis, siis mõned liblikad talvituvad valmikuna. Seetõttu ongi võimalik neid lendamas kohata kevadel kohe, kui päike natukenegi soojemalt paistma hakkab. Talvituvat lapsuliblikat võiks leida metsa alt rohust või samblast. Isased lapsuliblikad on sidrunkollased, emased rohekaskollased. Esitiibade tipp on sirpjalt teritunud, tiibade ülaküljel sooned heledad. Tiibadel punakas laik. Liblikatiibade värvid on sillerdavad ja eredad
Märslased Psychidae Pisitiiblased Micropterygidae Punnpealased Hesperiidae Põualibliklased Pieridae Ratsulibliklased Papilionidae Siidikedriklased Bombycidae Silmiklased Satyridae Sinilibliklased Lycaeniidae Surulased Sphingidae Tutlased Notodontidae Udeselglased Thyatiridae Vaksiklased Geometridae Öölased Noctuidae Suur- ja pisiliblikad Suuruse järgi jaotatakse liblikad kahte rühma: suur- ja pisiliblikad. Pisiliblikate hulka kuulub rohkearvuliselt liblikaid, kellest paljudel on tiibade siruulatus vaid mõni millimeeter. Nende hulka kuuluvad inimeste pahameelt esile kutsuvad riidekoid, terakoid, kasukakoid ja paljud teised koilased, kelle röövikud kahjustavad tarbeesemeid ning toitu. Palju taimekahjureid on leediklaste ja mähkurlaste hulgas. Õunamähkuri ja hernemähkuri väi kesi röövikuid võib sageli leida
Talvitub valmikuna kõdus. Vastsed ja valmikud imevad lehtedest mahla. Sugukond: naksurlased Pikliku kehaga mardikad. Valmikud elavad maapinnal rohurindes, kahjustavad taime maapealseid osi. Arengutsükkel 3-5 aastat. Mitmetoidulised mardikad. Vastne on tõuk, sh. ka traatuss. Esimesed kasvujärgud toituvad huumusest, hiljem hakkavad juuri sööma. Vastsed uuristavad juurtesse ja mugulatesse käike, varred närbuvad. Mardikad kahjustavad lehti, varsi, õisi. Triibuline viljanaksur valmik kahjustab lehti ja õisi. Muneb mulda kuni 200 muna. Võivad kahjustada ainult mugulaid. Tume-viljanaksur muneb mulda või taime juurekaenlasse. Öösiti aktiivne. Nukkuvad mullas nukuhällis. Noormardikad kooruvad suve jooksul, aga jäävad kevadeni mulda. Selts: liblikalised Sugukond: öölased hallikad või pruunikad, lendlevad hämaruses. Munevad taime lehtedele või varrele, munad tiheda kogumikuna. Röövikutel haukamissuised. Liblikad toituvad õienektarist
............................................................................. 7. Kasutatud kirjandus................................................................................................................. 1 Sissejuhatus 2 Valisin selle teema uurimistöö tegemiseks, sest mu isa leidis 2013.aastal põualiblikate sugukonna (Pieridae duponchel) Eestis kõige haruldasema liigi esindaja ja ma tahtsin teada, millised liblikad veel sellesse sugukonda kuuluvad ja millised nad välja näevad. Liblikatest üldiselt on tehtud uurimistöösid Eestis palju, aga kindlat sugukonda välja valimata. Seega mina otsustasin keskenduda ainult ühele sugukonnale ja selle sugukonna Eestis elavatele liblikatele. Minu eesmärgiks oli teha kirjanduse abil kindlaks, millised põualiblikate liigid elavad Eestis. Vaatlesin liblikate lendamise aega ja arvukust. Ma kirjutasin iga liblika liigi kohta eraldi kirjelduse ja
Koostaja: ANNA VAHTER ÕPPEMATERJAL PUTUKATE SELTSID Alamklass: Siselõugsed (Entognatha) Selts: Tõukjalalised (Protura) Pikkus 0,5-2 mm; keha väljaveninud. Värvuselt valkjas/kollakas. Pea munajas. Silmad ja tundlad puuduvad. Pea külgedel on ebasilmad, mis tajuvad niiskuse muutust ja õhu vibratsiooni. Suised asuvad peakapsli sees, mis on alaküljel rindmikust alates pikalt kinnine. Lõuad stiletjad. Rindmikulülid selgelt eristatavad. Jalad lühikesed
Peale nende on tuntud veel parasiitsed liigid varroalest Varroa jakobsoni, nääpsulest Demodex folliculorum, sõstra-pahklest Eriophyes ribis. Hõimkond: Üheharused UNIRAMIA Erineva välimusega, alates pikast vorstikujulisest kuni ümara kehaga loomani välja. Mõõtmed 0,5 mm 35 cm. Keha koosneb mitmeti grupeerunud lülidest. Lülidele kinnitub erinev arv lülilisi jäsemeid. Esineb pea ja sellele kinnituvad meeleelundid - liitsilmad ja kompimisjätked e tundlad. Suu ümber paiknevad erineva ehitusega suised. Suuremal enamusel esinevad tiivad. Sooltoru avatud, suured seedenäärmed puuduvad. Toitumistüübilt väga erinevad. Vereringesüsteem on avatud, süda torujas ja paikneb selgmiselt tagakehas. Veri ei osale hapniku transpordil. Hingamiselunditeks on trahheed. Erituselunditeks on Malpighi sooned. Lahksugulised. Areng toimub sageli metamorfoosiga. Vastsed väga mitmesuguse välimusega. Kõige arvukam loomarühm,
4 2.1 Üldiseloomustus......................................................................................... 4 2.2 Talvitumine................................................................................................. 5 2.3 Röövikustaadium........................................................................................ 5 2.4 Nukustaadium............................................................................................ 5 2.5 Nukust koorub liblikas................................................................................ 6 2.6 Munemine.................................................................................................. 6 3. Liigi levik ja arvukus........................................................................................ 7 4. Liigi ohutegurid............................................................................................... 8 5. Liigikaitse...........................................
Palinurus elephas Euroopa langust 61. Emane jõevähk kaitseb oma järglasi: kannab mune ja koorunud vähikesi oma tagakeha all õige 62. Missugusi jõevähke on keelatud püüda? 1) alla 10 cm pikkusi vähke 2) mune kandvaid emaseid 63. Kõige suurem vähk homaarlaste sugukonnast on Homarus americanus ameerika homaar, kehapikkus kuni 60 cm 64. Krabilistel tagakeha on taandarenenud ja kõverdunud suure rindmiku alla 65. Mille poolest vähkide tundlad erinevad teiste lülijalgsete tundlatest? Vähkidel on kaks paari tundlaid, teistel ainult 1 paar. 66. Enamus suurtest vähkidest on röövloomad või raipesööjad õige 67. Nimeta kümnejalalisi vähke, kes elavad Läänemeres. 1) hiina villkäppkrabi 2) läänemere krevett 3) põhjamere garneel 68. Kakandilised elavad maismaal; meres; magevees 69
Iseloomulikud tunnused Putukad on lülijalgsed. Neid on üle miljoni liigi. Eestis on neid leitud üle 12 000 liigi. Keha liigendub 3 osaks: pea; rindmik, tagakeha. Putukate kehad on kaetud kitiinkestaga. Peas paiknevad 1 paar liitsilmi. Paljudel putukatel on tundlad. Putukad on ainsad lendavad selgrootud. Nad näevad UV ja see on oluline nektari leidmisel. Putukate süda on mitmekambriline. Neil on 1 veresoon mis lähebsüdamest pähe. Nad kasutavad hingamiseks trahheed, mis avanevad kehakülgedel. Toitumine Putukad võivad olla taimetoidulised, segatoidulised ja on ka putukaid, kes toituvad väljaheidetest ja surnud organismide jäänustest. Taimetoidulised putukad on näiteks paljude putukate vastsed. Segatoidulised on näiteks prussakad
olulise osa kalade toidus. 42. Aerjalgsed tillukesed, silinderja või tilgakujulise kehaga, suur ümar pea,liitsilmi pole, üksainus silm, pikad eestundlad, tagakeha lõpeb hargiga, emased kannavad viljastunud mune kottidega kaasas, nauplius.vabalt mere ja mageveeplanktonis.3 seltsi aerjalgseid sõudiklased, hormikulised, rullikulised. Paljud parasiidid.N: magevees sõudik, aerik. Selts vesikirbulised (kl.lõpusjalgsed) tillukesed, pikad tagumised tundlad,mille abil liigub hüpates, ainus suur silm, lame läbipaistev kitiinrüü.Toituvad filtreerides, osad röövloomad.Oluline osa magevee planktonist. Vastsejärku pole, viljastatud munadest saavad püsimunad. N: Järve-kiivrik, Järve-nokik, Tavaline lestik, Harilik kammik, Tavaline küürik, Silesaba-händur- röövloom, tavaline klaasik, järve-silmik. Karpvähid Mage ja merevees, enamasti põhjas, harvem planktonis.Tillukesed, kelle keha on peidetud kahest poolmst
laienenud keeleke. Õietolmu kogumise ning hammustamise ajal on imemisaparaat tahapoole painutatud. Herilastel, kes toituvad rohkem loomsest toidust, on lõuad tugevamini arenenud kui imemisaparaat. Tundlad on samuti evolutsiooni käigus jäsemetest tekkinud. Nad on kompimis- ja haistmiselunditeks. Tavaliselt koosnevad nad suurest hulgast lülidest, vaid mõnedel putukarühmadel on nad lühikesed ja vähese arvu lülidega. Näiteks on kiilide tundlates vaid kolm lüli. Tundlad on lühikesed või puuduvad hoopis ka paljudel putukavastsetel. Samas on putukaid, kelle tundlad on koguni hulga pikemad kui keha. Tundlate ehituse alusel eristatakse tervet hulka tundlakujusid, nagu näiteks niitjad, nuijad, saagjad, kamjad, põlvjad, lameljad jne. Putukate silmad on kahte tüüpi. Liitsilmad koosnevad suurest hulgast (vahel tuhandetest) osasilmakestest, millest igaüks näeb vaid väikest punktikest. Kokku tekib nendest punktidest aga mosaiikne pilt
Pea: Putukate pea koosneb 6 lülist, mis aga valmikul kokkukasvanud - lülide piire neil näha enam ei ole. Putukate pea tagumist osa nimetatakse kuklaks, pea eesmises osas on ülalt alustades kiirmik, tundlate vahel asuv laup ja tunnaldest allpool asuv näokilp. Pea eesmises osa külgedel asub paar liitsilmi, mis koosnevad ommatiididest. Lisaks sellele on putuka pea ülaosas paar liht- e. täppsilmi. Tundlad- pea eesosas asub paar tundlaid e. antenne (v.a. tõukjalalised). Tundlad koosnevad tavaliselt kolmest osast. Basaalsegmendi e. aluslüli abil kinnitub tundel pea külge, sellele järgneb pöördlüli, millel asub Johnston'i elund. Johnston'i elund annab informatsiooni putuka kehaasendi ning õhu või vee liikumise suuna kohta. Mõned kahetiivalised võtavad Johnston'i elundi kaudu ka helisignaale vastu. Pöördlülile järgneb tundlapiug, mis koosneb väga erineva arvuga tundlalülidest. Sõltuvalt funktsioonist, esineb putukatel väga erinevaid tundlatüüpe
elab rohkem liike vooluvees kui seisuvees. Praegu tuntakse ehmestiivalisi umbes 6000 liiki. Eestis on ehmestiivalisi leitud umbkaudu 160 liiki, kuid neid peaks siin esinema tunduvalt rohkem - kuni 250. Välisehitus Valmikute kehapikkus on 0,5 kuni 5 cm. Tundlad on heaks vahendiks ööliblikate ja ehmestiivaliste eristamisel. Nimelt hoiavad ehmestiivalised tundlaid puhkeolekus enda ette välja sirutatult, ööliblikad aga peidavad need tiibade alla. Tundlad on alati niitjad, umbes sama pikad kui keha, harva tunduvalt lühemad (sugukond Hydroptilidae) vi pikemad (sugukond Leptoceridae). Liitsilmad on suured ja kerajad, täppsilmad vivad sltuvalt liigist kas esineda vi puududa. Suised on tugevasti muundunud ja taandarenenud, nii et ehmestiivalised saavad vaid juua vett vi taimemahlu. Pea ja keha on tugevasti karvased. Jalad on lihtsad jooksujalad, paljude liikide emastel on keskjalgade säär ja käpp tugevasti lamenenud, see aitab
4. Hulkjalgsete (Myriapoda) alla kuuluvad sadajalgsed, tuhatjalgsed, harvjalgsed, harusabased. 5. Vähid (Crustacea), kuhu alla kuuluvad lõpusjalgsed, mõlajalgsed, pimevähid, aerjalgsed, karpvähid, kõrgemad vähid. (Vikipeedia1) Putukate klass Kehaehitus Putuka keha koosneb kolmest osast: pea, rindmik ja tagakeha. Pea koosneb 6 lülist. Pea tagumine osa on kukal, eesmises osas on kiirmik, tundlate vahel on laup ning tundlate all asub näokilp. Tundlad koosnevad 5 tavaliselt kolmest osast. Basaalsegmendi ehk aluslüli abil kinnitub tundel pea külge. Peale seda on pöördlüli, millel on Juhnston´i elund, mis annab informatsiooni putuka kehaasendi ning õhu või vee liikumise suuna kohta. Peale pöördlüli tuleb tundlapiug, millel asub erineva arvuga tundlalülisid. Putuka pea alaosas asub suu, mille ümber asuvad suised. Suiseid on nelja tüüpi:
torukesteks. Torukeste kaudu liigub õhk putuka kõikide elundite juurde. Tiibu ja tagakeha liigutaded pumpab putukas hapnikuga õhku trahheedesse ja süsigappegaasiga õhku välja. See on trahheehingamine. Putukate veri hapnikku ei transpordi. 41. Kes on kahetiivalised? Näited. Kahetiivalised on putukad, kellel on ainult 2 kilejat tiiba. Teine tiivapaar on säilinud kahe lühikese jätke ehk sumistina. Näited: Sääsed sale keha, pikad jalad, harjasjad tundlad. Toituvad nektarist, mõnede liikide emased ka verest. Need on pistesääsed (Eestis umbes 30 liiki). Majasääsk elab majades. Eestis veel hallasääsk (soojades maades levitab see malaariat), metsasääsk, linnusääsk. Need on kõik pistesääsed. Surusääsed verd ei ime. Tuntud on nende parvlendlemine, mida rahvakeeles nim. surumiseks. Sääsed tegutsevad varjus või õhtuhämaruses ja öösel. Kihulased. Nende sülg on mürgine. Kärbsed jässakas keha , lühikesed tundlad
torukesteks. Torukeste kaudu liigub õhk putuka kõikide elundite juurde. Tiibu ja tagakeha liigutaded pumpab putukas hapnikuga õhku trahheedesse ja süsigappegaasiga õhku välja. See on trahheehingamine. Putukate veri hapnikku ei transpordi. 41. Kes on kahetiivalised? Näited. Kahetiivalised on putukad, kellel on ainult 2 kilejat tiiba. Teine tiivapaar on säilinud kahe lühikese jätke ehk sumistina. Näited: Sääsed sale keha, pikad jalad, harjasjad tundlad. Toituvad nektarist, mõnede liikide emased ka verest. Need on pistesääsed (Eestis umbes 30 liiki). Majasääsk elab majades. Eestis veel hallasääsk (soojades maades levitab see malaariat), metsasääsk, linnusääsk. Need on kõik pistesääsed. Surusääsed verd ei ime. Tuntud on nende parvlendlemine, mida rahvakeeles nim. surumiseks. Sääsed tegutsevad varjus või õhtuhämaruses ja öösel. Kihulased. Nende sülg on mürgine. Kärbsed jässakas keha , lühikesed tundlad
Korallid on väikesed mõne millimeetri pikkused polüübid. Korallidel moodustab õrna keha toeks ja kaitseks lubiainest skelett. Korallid elavad enamasti kolooniatena ning nende elutegevuse tulemusena moodustuvad soojades meredes korallrahud ja korallsaared. Tähtsus: väikeste loomade elupaigaks. 26. Usside üldiseloomustus Ussideks peetakse tavaliselt kõiki pehme, sageli lülilise kehaga loomi. Paljud sellise vljanägemisega loomad, näiteks putukate röövikud, siiski usside rühma ei kuulu. Ussideks nimetatakse ainult mingi kindla kehaehitusega selgrootuid loomi, nagu lame-, ümar- ja rõngussid. Ussid paljunevad suguliselt . Nad on nii vabad, kui ka parasiitsed loomad. Parasiitussidel on looduses oluline osa, sest nad mõjutavad peremeesloomade elutegevust. Enamasti ei mõju nad kohe surmavalt, vaid nõrgestavad teda. Kõikidel ussidel on pikk kitsjas jalgadeta keha, millel saab eristada eesosa (seal on suu) ja sabaosa. 29. Rõngussid
juura: hiidroomajate kõrgaeg, ilmuvad linnud, merikrokodillid ja kilpkonnad; kriit: surid välja suured roomajad ja ammoniidid; uusaegkond e kainosoikum:paleogeen: ilmusid kiskjad, algelised kabjalised, vaalad, hülged ja esimesed londilised; neogeen: ilmuvad karud, koerad, sead ja inimese eellased; kvaternaar: ilmub inimene. 8. Loomade moone (metamorfoos): milleks ja kuidas? Vastsete näiteid. Täis- ja vaegmoone Moone on vajalik, kuna vastne ja valmik tarbivad üldjuhul erinevat toitu (või ei tarbi valmik üldse), elavad erinevates elupaikades ning neil on erinev funktsioon (valmikul paaritumine, vastsel varuainete kogumine). Moone võib toimuda kahel viisil: vaegmoone- nukustaadium puudub, munast koorub vastne, kes kasvades moondub täiskasvanuks; täismoone- esineb nii vastse kui ka nukustaadium, st. vastne moondub täiskasvanuks nukustaadiumis, moodustades enda
surnud organismide osakesi. Karbid kuuluvad kalade, lindude, imetajate, krabide ja meritähtede menüüsse. 7. Hk lülijalgsed: iseloomulikud tunnused ja esindajad (võrrelda omavahel: alamhõimkond vähid, kl ämblikulaadsed ja kl putukad). Välimuselt küll väga erinevad, kuid ka ühiseid jooni: • lüliline keha; • kitiinainest kest; (Kitiinkest kaitseb ja toestab, kaitseb looma kuivamise eest.) • lülilised jätked (jalad, tundlad jm). VÄHID Esindajad: jõevähk, vesikirp, tõruvähk, krabid, krevetid, homaarid, loomhõljumid (vesikirbud, aerjalalised), keldrikakand Elukoht: mage või soolane vesi, ka maismaal (keldrikakand). Liikuvus: Liiguvad vabalt / liikumatud (tõruvähid) Hingamine: lõpustega , ka maismaal elavad Suurus: 0.1mm - 4 m Keha: kolm piirkonda: pea, rindmik, tagakeha. Pea ja rindmik kokku kasvanud, katab kilp Tundlad: 2 paari
nende taimede põllul enam putukamürke vaja kasutada. Näiteks on viidud kartulitaimedesse mullabakterite geene (pärilikkusainet), mistõttu hakkavad taimed tootma aineid, mis on kartulimardikale mürgised. Selline mürk on ohtlik vaid kindlale putukaliigile ega kahjusta teisi loomi või inimest. Niisuguseid taimi nimetatakse GM- taimedeks ehk geneetiliselt muundatud taimedeks. Pilt ja alltekst: Kartulimardikad on ohtlikud kahjurid (pildil valmik ja vastne), kes võivad põllul kiiresti hävitada kogu taimede lehestiku. --- 45 Kuidas selgrootud söövad? Selgrootute toitumisviisid on väga mitmekesised. Osa veeloomi on filtreerijad, kes sõeluvad veest toiduosakesi või väikseid organisme. Käsnad ja karbid veedavad kogu elu ühel kohal ja saavad toidu neist läbi voolavast veest. Karpidel jäävad veega kehaõõnde sattunud mikroorganismid lõpuste külge, mille ripsmekesed need edasi suuavasse toimetavad
looduslikel ja poollooduslikel niitudel, mis on ümbrusest soojemad ja tuulevaiksemad. Tiivaulatus on neil 28-32 mm, värvuselt kollakas-oranzi-kirju. Uus põlvkond juunis või augustis, olenevalt geograafilisest asukohast. (Wikipedia 2011) Mustlaik-apollo (Parnassius mnemosyne) Mustlaik-apollo on ohustatud liblikaliik paljudes Euroopa riikides ning sellega seoses ka kaitse alla võetud. Eestis on aga liik oma areaali laiendamas. Mustlaik-apollol on kindlad nõudmised elupaigale. Tema röövik on monofaag, toitudes ainult lõokannuse perekonda kuuluvatel liikidel. 2003. aastal Eostes tehtud vaatlusel selgus, et lõokannused kasvasid 5 peamiselt jõge ääristavate puuriba ja metsa all ning harvemini niidul ja liigniisketes tingimustes. Valmik vajab eluks aga avatud, kuid samas ka tuulevaikseid poollooduslikke rohumaid, kus kasvavad toidutaimed ning toimub paaritumine. Sellisteks elupaikadeks on
Putukaid leidub kõikjal: nad liiguvad vabalt maismaal, vees ja mullas ning elavad isegi taimede ja teiste loomade organismis. Nad mõjutavad oma tegevusega nii taimi kui ka loomi. Putukate osa looduses avaldub mitmel viisil. Tähtsamad nendest on järgmised. Putukad kui taimekahjurid. Putukate valmikud ja ka nende vastsed on kohastunud toituma kõikvõimalikust orgaanislisest ainest. Tuntumad põllukahjurid on kartulimardikas, lehetäid, mitmesugused liblikad jt. Puid kahjustavad koore all elavad ütaskid ja siklased, okkaid närivad kiletiivaliste ja liblikate vastsed. Noorte männitaimede koort närib männikärsakas, mistõttu taimed hukkuvad. Sageli tekitavad putukad põllumajandusele ja metsakasvatusele suurt kahju. Putukad on toiduks paljudele loomadele. Mitmetel loomaliikidel moodustavad putukad suurema osa toidust. On ka selliseid loomi, kes toituvad ainult putukatest. Putukad kui lagundajad
maismaal. Ümarussid-lülistumata ümara kehaga, mis aheneb mõlemast otsast, enamus mikroskoopilised (mullas), lahksuguline, pikk, lihtsustatud ehitusega, elab vabalt sooles, ei kinnitu. Rõngussid- pikk lüliline keha, lülid on enamasti ühetaolised, paljunemisorganid teatud osades, mitmesugulised, viljastavad end ise harva, 1mm kuni 3mm pikkune. Tähtsus looduses ja inimesele -toiduahelas, lagundajatena, parandavad põllumulla omadusi. LÜLIJALGSED (kahetiivalised, kiletiivalised, liblikalised, mardikalised, teised putukad) Jaotatakse-koorikloomad, ämblikulaadsed, putukad. Ehitus-neil on kitiinkest, kestuvad et kasvada. Lüliline keha ja kehajätked, avatud vereringe, neid leidub kõikjal. Koorikloomad-keha katab kitiin- ja lubiainest kest, keha saab jagada kaheks osaks: pearindmik ja tagakeha. Peaosas on 2 liitsilma varrekeste otsas, 2 paari tundlaid-haistmine, kompimine, ümber suu
annaabi.ee 
