Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Referaat- Leivast". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
mordva, leivad, rist, nisujahu, pliin, viilu, juuretis, rukis, rukkileiba, nisujahust, malts, pann, magneesium, taigen, ansv, peenleib, rukkijahu, mineraalained, valgud, hallitus, vitamiinid, tainast, leivaküna, luud, hommikul, 2332, küpsetamise, aseaine, pliinid, rukist, loomsed, sõi, peenjahu, koogid, krõpsud, maitselt, soolane, ahjustMida kibedam töö, seda magusam leib. Kelle leiba ma söön, selle laulu ma laulan. Parem paluke leiba kui paha sõna. Parem suutäis leiba rahuga kui rikkus riiuga. Leib on meie laual iga päev. Tihti me ei mõtlegi, kui palju tööd ja vaeva on vaja leiva saamiseks. Leivategu oli tähtis tegevus, mille juures peeti väga tähtsaks puhtust ja korda. Leivajahu pidi olema puhas, kuiv ja sõre. Taina segamiseks ja kerkimiseks kasutati puust õõnestatud. Küpsetamise eelsel päeval segati juuretis, leige vesi ja pool vajalikust rukkijahust tainaks, siluti, kaeti kaane ja tekiga ning jäeti järgmise päevani soojasse hapnema. Leib oli eesti rahvakultuuris nii oluline, et seda sõna kasutatakse kogu toidu ja elatise kohta. Leivaga olid seotud mitmed uskumused ja kombed. Mahapillatud leivatükk tuli üles võtta ja sellele suud anda. Leiba ei tohtinud panna lauale selili, see ennustanuks pereliikmele surma. Leiba ei tohtinud panna lahtilõigatud otsaga
Leib Referaat Enda Nimi ?. klass Sisukord 1. Tiitelleht 2. Sisukord 3. Leivad & leib kui püha 4. Leiva valmistamine & erinevad leivad 5. Lavash 6. Leiva vajalikus & kiudained 7. Vitamiinid & faktid 8-10. Retseptid 11. Kasutatud kirjandus 2. Leivad Leib on olnud inimeste toidulaual juba aegade algusest peale ning on kujunenud igapäevaseks peatoiduks. Esimesed leivad küpsetati aastal 5000 e.Kr. Sellel ajal tehti leibu taimede maapealsetest osadest. Eestisse jõudis leib 1800.a. paiku, mil hakati valmistama aganaleiba, mis oli rabe ja murenev. Tänapäeval valmistatakse põhiliselt klassikalisi leibu rukki- ja nisujahust. Veel paarkümmend aastat tagasi valmistati põhiliselt ise leiba, kuid ka tänapäeval valmistavad mõned inimesed ise kodus leiba. Populaarsed kodus valmistatavad leiva-saia tooted on põhiliselt
saj II poolest hakati kerisahje pealt kinni ehitama. Koos koldega oli reheahi kuni 3 m pikk ja 2 m lai. Ahjus küpsetati leiba, muud toidud valmistati koldel. 19. saj lõpul ehitati rehielamutesse lõõridega ahjusid, mis olid ühendatud korstnaga. 6. Miks on rukkileib maitsvam kui odraleib? Rukkijahust hapendamisega kergitatud leib oli toitvam kui odraleib, säilis kauem pehmena ning oli seisnult maitsvam süüa kui külmalt kõvaks ja rabedaks muutunud odraleib. 7. Millised rahvad söövad rukkileiba? Iseloomulik Euroopa idaaladel elavatele rahvastele nagu eestlased, lätlased, leedulased, ida-soomlased, karjalased, venelased, valgevenelased, põhja-ukrainalased. 8. Rukkileiva eelised, toitainete sisaldus Rukkileib on tervise allikas, sisaldades olulisi toitaineid. Leivast saame kolmandiku toiduenergiast ning kolmandiku valgu ja süsivesikute kogusest. Rukkileiva väärtust tõstavad B-grupi vitamiinid. Rukkileib on suurepärane kiudainete allikas
Rakvere Ametikool Signe Stam H10 LEIB-EESTLASTE PEAMINE TOIT Referaat Juhendaja: Merike Kasikov Rakvere 2011 SISSEJUHATUS Leib on rukki või nisu -(harvem muust) jahust valmistatud taignast küpsetatud toit. Eestis nimetatakse leivauks juuretise abil hapendamise teel kergitatud rukkijahutaignast küpsetist; pärmiga kergitatud heledat nisujahust küpsetist nimetatakse saiaks või sepikuks. Rukkileib on eestlaste jaoks aastasadade vältel olnud üks olulisemaid toiduaineid, ega asjata nimetata kõiki teisi toite peale pudru leivakõrvaseks. Rukkileib oli igapäevane toit, seda söödi rohkesti peaaegu kõikide toitude juurde. See muutus toidukorras isegi nii tähtsaks, et selle puudumist ka muu toidu olemasolu korral hakati pidama äärmiseks vaesuseks ja viletsuseks. Leib
................................................... lk 4 2. Aganaleib ................................................................................. lk 5 3. Leivategu ................................................................................. lk 6 4. Rukkileiva tähtsus tänapäeval ......................................................... lk 8 5. Põhisoovitused tarbimiseks ............................................................ lk 10 6. 12 head põhjust süüa rukkileiba ....................................................... lk 11 Kokkuvõte ......................................................................................... lk 12 Kasutatud kirjandus .............................................................................. lk 13 2 Sissejuhatus Leib meie igapäevasel toidulaual on lõhnav ja kohev. Teda on hea lõigata ja paljalt süüa.
Oli tuntud jahvatamine ehk terade peenendamine. Odraterad hõõruti algselt peeneks kividega või tambiti terad uhmris uhmrinuiaga suurmeiks (tangudeks). Odrajahu segati mitmete taimede puruga ning lisati vett või piima. Saadud taignast küpsetati tule paistel või kuuma tuha sees paistekakud. 2500 2000 aastat tagasi Sellesse ajajärku ulatub esimeste käsikivide tarvitamine. 1000 200 aastat tagasi Odra kõrval tuli kasutusele uus teravili rukis. Samuti jõudsid Eesti alale tähtsa uuendusena veskid. Leiutati taigna kergitamine ehk hapendamine. Õpiti ehitama suuri leivaahje. Nigela viljasaagi, sõdade ning näljahädade tõttu segati rukkileiva taignasse palju aganaid. Saadud leiva kohta öeldi, et see oli nii kerge, et tuul võis ta lendu tõsta. 150 aastat tagasi Suurenenud viljasaagid võimaldasid puhta aganateta leivataigna valmistamist. Taigent hakati valmistama tuulatud viljast jahvatatud jahust.
paistel. Selliseid nätskeid tihkeid leibu tehakse tänini Taga-Kaukaasias, Ees- ja Kesk-Aasias. Meile meeldib rohkem kohev leib, mida saadakse pärmiseente mõjul kerkinud (käärimisega kobestunud) taignast. Kuumust hoidva ahju kasutuselevõtuga hakati küpsetama suuri leivapätse. Leiva pinnal tekkiva krõbeda magusa kooriku tõttu valmib leivasisu aeglaselt ja ühtlaselt. Rukkijahust saadakse tume rukkileib jämeleib, mageleib, jämedast nisujahust heledam sepik, peenest nisujahust (püülist) aga valge sai. Rukkipüülist tehakse peenleiba. Peamiselt nisujahust küpsetatud heledat leiba sööb enamik Euroopa ja Ameerika rahvaid. Orjaajal lisati leivajahule rhepeksu pühkmeid (aganaid), kartulit, isegi puukoort ja põdrasamblikku. Puhtast jahust leiba tehti vaid pühadeks. Leivataina valmistamine: Eeltööd leivataina valmistamiseks peavad üldjuhul algama oluliselt varem kui taina valmistamine ise.
jõukus võib nõnda kodust välja minna. ,,Leib peab alati näuga syöjate puole olema". Sooja leiba ei tohi lõigata noaga, vaid murtakse. Kes lõikab kuuma leiba noaga, purustab leivaõnne. Kui sõpruskonnaga koos leivakypsetamise õhtu korraldasin, unustasin järgida ahjusooja leiva lõikamise keeldu. Pärast seda õhtut jäi meie peres leivategu mitmeks kuuks soiku, polnud õiget isu leiba teha ning juuretis ei läinud hapnema. Ka leivapuru kokkupyhkimise kohta järgitakse mitmeid uskumusi: ,,Minu vanatädi ytles, et leivaraasukesi ei tohi ka maha pyhkida. Ikka peo sisse. ,,Leivapuru käega kokku ei pyhi, sest see võtaks majavaimult toidu ära." Mitmed vastajad mäletasid, et leiba jagas varem peremees ning leiba lõigatakse rinna kohal. Minu loogilise mõtlemisega vanaisa pidas seda ainuvõimalikuks kuidas muudmoodi kui
Eriti vilets oli saak talumaadel, ulatudes ebasoodsatel aastatel vaevalt 22,5 seemneni (Lõoke, 1959). Seetõttu talumees rasketel aegadel leivavilja ei puhastanudki, vaid rukkiterad jahvatati koos aganatega, et jahu oleks rohkem, ja söödi sel viisil saadud aganaleiba (Jaagosild, 1969). Aganaleib või nn vahelikuleib kujunes 16.17. sajandil igapäevaseks talupojatoiduks ja püsis sellisena 19. sajandi keskpaigani. Tõstamaa kihelkonna Pootsi vallas meenutatakse, et rabatud rukis lasti ainult läbi hõreda sari. Kõik, mis sarjast läbi tuli, nagu viljaterad, aganad, kõlkad, kõrretükid ja muu pahn, aeti hunnikusse ja pandi kotti jahvatamist ootama. Jahvatatud segust tehti leiba, mis oli selline, nagu oleks pinnud sees. Viletsatel aegadel segati rukkijahu hulka aganatele lisaks või aganate vähesuse korral jahvatatud puukoort, mähka, puulehti, sammalt, sõnajalgu, männikasvusid, marju, tammetõrusid,
võimalus hakata puhtast rukkijahust leiba küpsetama. Kui veskites sai hakata jahu sõeluma ja erisuguseid jahusorte valmistama, tekkis leivaküpsetamise alal vajadus ja soov leida parimaid võimalusi eri jahusortidest leibade valmistami-seks. Nii hakati sel ajal esmakordselt valmistama pühadeks rukkipüülist peenleiba, mille valmistamiseks osa püülijahust keeva veega töödeldi. Alles kolmandal päeval sai sellest keedust taina segada. Selliselt valmistatud leivad olid hea pehme sisuga ja magushapu maitsega. 19. sajandi viimasel kümnendil hakati ka täisterajahust leibasid tegema sellise tehnoloogia abil. Needki leivad olid kohevad ja magushapu maitsega, eriliselt krõbeda koorikuga ja seisid kaua värskena. Muutused toimusid küttekollete ehituses. Kui varem tehti maal ümara või ovaalse põhiplaaniga kerisahi, siis nüüd rajati suuremad nelinurkse põhjaga (põrandaga) küttekolded, millele laoti pärast süte koristamist hapendatud tainast vormitud
Referaat Erinevate rahvaste leivad Chapati Ajalugu Sõna "chapati" peetakse Dravidia päritolu,päritchappatähendab "lapik" ja attaivõi paathi tähendab Meeste Toit.Chapati on märgitud Ain-i-Akbari, 16. sajandidokumentides esitatud Keiser Mughal , Akbars Visiiri, Abu'l-Faz ib Mubarak . Chapati on õhuke valge värvusega pannkooke meenutav india leib. Seda leidub ka:Türgis,Ida-Afrika maadest,Keeniast,Ugandast ja Hiinas seal kutsutakse seda kas Chapati või lame leib. Ciabatta
Tava leivast erines jõululeib oma erilise kuju poolest. Tehti seakujulisi, kuhikuga, auguga, et saaks küünla hiljem kaunistuseks panna. Jõuluorikas oli pikerguse kujuga, küllaltki suur ja sellest vormiti siga, sõrmega tehti keskele maagiline viiskand. Jõululeib oli ümara kujuga läbimõõduga u 31 cm ja kõrgusega 12 cm. Kuhikuga leibadele löödi või vajutati sõle, söe, põrsaluu või võtmega märgid sisse. Sageli tehti jõululeivale rist peale. Kolmas erikujuline leib oli näärikakk ehk nääris, mida tehti sageli odrajahust. Näärikakud tehti ümmarguse kujuga ja peale meisterdati spiraalne mõhn, mis lõppes keset leiba oleva nupuga. Kakud olid enamasti 15–16 cm läbimõõduga ja umbes 5 cm kõrgused. Leibu kasutati jõulude ajal ka ennustamiseks. Näiteks pandi leivapätsi peale nii mitu soolatera, kui mitu looma oli talus. Ärasulanud soolaterale märgitud loomale oli õnnetust oodata. 2.
...............................................1 Tootmisprotsess ...................................................................................2 Meie Koolileivast .................................................................................3 Sissejuhatus Leiba tunti väga ammu. Muistsete egiptlaste ja foiniiklaste leivateokunst läks edasi heebrealastele, sealt kreeklastele ja umbes 170 aastat enne Kr. roomlastele. Ja nii üha edasi mujale Euroopasse. Küpsetamisel kasutati odra- või nisujahu. Alles pärast nn. Suurt Rahvasterändu (IV -VII saj. p. Kr.) ilmus kasutusele rukkijahu. Ning just rukkileib muutuski kuni XVIII sajandini üldtunnustatuks. Siis aga siirdusid nii mõnedki suurrahvad saia juurde. Rukkileib on ka eestlaste jaoks aastasadade vältel olnud üks olulisemaid toiduaineid. Rukkileib on igapäevane toit, seda süüakse rohkesti peaaegu kõikide toitude juurde. Eestis leib on rukki- või nisujahust valmistatud taignast küpsetatud toit. Eestis nimetatakse leivaks
ja täita ühised eesmärgid. Loome maitseelamusi Fazeri kontserni missiooniks on luua maitseelamusi. Fazeri visiooniks on olla juhtiv toitlustus- ja teenindusettevõte valitud turgudel. Nad soovivad olla oma valdkonnas teerajajateks nii enda klientide, tarbijate kui ka personali vaatenurgast. Nad liiguvad valitud peaeesmärgi suunas nende ühise kaardi kontserni strateegia abil. FAZERI TOOTED · Fazeri 100% Rukis ja ainult rukis Rukkitäistera- ja rukkikroovjahust valmistatud rukkileib. · Fazeri Häää Rukkileib Rukkikroovjahust rukkileib. · Fazeri Must leib Tume rukki- ja nisujahust magushapu vormileib. · Fazeri Häää peenleib Rukkipüül-, rukkikroov- ja rukkitäisterajahust ning nisujahust valmistatud köömnetega peenleib. · Häää suur vormisai Nisujahust vormisai. · Fazeri Südamesepik Terade ja kliidega sepik. · Fazeri Juustumuhkel Riivjuustu kattega nisukukkel.
Seda keedeti sõnnikuveo, lõikuse jt suuremate põllutööde lõppepudruks. Samuti pühapäeval ja omal ajal pühaks peetud neljapäeva eelõhtuteks laupäevaks ja kolmapäevaks. Odratoidud kuulusid ka mitmete kalendritähtpäevade juurde, nt tanguvorst oli kindel jõulutoit. [] Odrajahust küpsetati hapendamata karaskit, mille taigen segati peti, rõõsa või hapupiima kuid ka vere, verevorstide keemise leeme või supivedeliku sisse, mis tegi taigna kohevamaks. Jämedast nisujahust või odrajahust tehti õllepärmiga kergendatud sepikut. Mulgimaal oli sellele lähedane rõõsa piima või koore sisse tehtud taignast rõõsk, Kagu-Eestis vatsk, kuhu lisati ka lihatükke, seeni, tanguputru. Kõik need leivad olid aganaleivaga võrreldes maiusroad, mida tehti pidupäevadeks või tähtpäevadeks, pühapäevaks või laupäeva õhtuks. [] Pudrud ja leemed (supid) olid samuti tavalisemad igapäevased toidud. Tanguleemele lisati ka piima, naereid, kaalikaid
7) biskviit taignate, 8) liivataignate ja muretaignate valmistamisega Hea leiva omadus on see,et leib peab olema tehtud südamega.Eesti leivatööstuses valminud pagarihõrgutised on tõelised eestimaised tooted.Seda omadust kinnitab tänaseks ka vastav dokument. Peenleib,rukkileib ja tervaleib tunnustati sel aastal eestimaise pääsukese märgiks.Kui küsida,mille poolest Tartus eesti leivad erinevad,siis võtme sõnaks on traditsioon.Eesti leivatööstuse trumbiks on vanaemade aegne tehnoloogia ja see tähendab seda ,et kasutame naturaalset juuretist,mis koosneb piimast ja äädikhappest.Selle tulemusena seisab leib kauem värske ja on väga meeldiva aroomi ja maitsega. 3. ETTEVÕTTE KLIENDIRÜHMAD Eesti Leivatööstus turustab oma toodangut üle Eesti. Tänase seisuga on meil koostöö üle-eestiliste jaekettidega
Kausist võttis igaüks oma lusikaga. Peale puulusika oli igal sööjal oma nuga või puust voolitud tikk. Joodi kappadest või kaanega kannudest. Neid mahukaid nõusid kasutati mitme inimese peale. Pliidi tulekuga muutusid nii laua nõud, kui toidu valmistamise nõud. Järjest rohkem kasutati plekk nõusid ja metellist söögiriistu. Kõige tähtsamad olid teravilja toidud. Kasvatati peamiselt otra ja rukkist. Kõige tähtsam teravilja toit oli rukkileib. Hapendatud tainast hakati rukkileiba hakati toiduks tarvitama juba 12. Sajand. Leiba söödi iga toidu juurde. Odra toidu sömine ulatub kaugele minevikku püsis olulisena 19 sajandini. Odra tangust ja jahust keedetud puder ja leem olid kogu maal armastatuim söök. Oder oli tähtis ka kõige tähtsamate jookide valmistamisel, milleks peeti õlut kalja taara. Eriti armastatud oli oder, aga tavandi toitude tegemisel. Tangu putru pakuti pulmades, ristsetel ja matustel. Viidi kaasa katsikule minnes. Pandi hingede ajal
Söögi valmistas perenaine. Mõnel pool hoitu toiduainete panipaiku- aitu, keldrit, sahvrit- lukus. Ilma perenaise teadmata sealt midagi võtta ei võinud. Panipaiga võtmed usaldati ka teenijate kätte, kuid siis hoiti toidul hoolega silma peal. Selline kokkuhoidmine teenijate arvelt, raskendas sulase või teenijatüdruku leidmist, kuna kuuldused halvast toitlustamisest levisid väga kiirelt. Peamised toiduained- rukkijahu, tangud, odra- ja nisujahu, herned, kartul, löss, soolaliha- olid omast majapidamisest. Väljaspoolt osteti silku. Leib 19. sajandil tehti leiba pikerguses puunõus- mõhes. Sellel käis kaas peale. Leivanõu seisis kas rehetoas või sahvris. Mõhes hoiti juuretsis. Leiva tegemiseks võeti leiget vett, see segati juuretisele, kallati jahu peale ja löödi suure puulusikaga segamini. Peale raputati paks kiht jahu, pandi kaas peale ja kaeti paksu riidetükiga. See tõsteti ahju või truubi äärde sooja
Koorimata teradest jahvatatud jahu nimetatakse täisterajahuks: see on tumedama värvusega ja halvemate küpsetusomadustega, kuid tervislikum. Jahu küpsetusomadusi väljendatakse vastavate jahu tuhasust väljendavate numbritega (mida väiksem number, seda heledam, kuid väiksema vitamiini- ja kiudainesisaldusega jahu). Kuigi jahu tähistab ükskõik millistest söödavatest teradest jahvatatud pulbrit, mõeldakse vähemalt Euroopas jahust kõneldes enamasti ikka nisujahu. Eesti ei saa veel kiidelda erinevate nisujahusortide laia valikuga, kuid kõrgelt arenenud riikides on olemas väga suur hulk erinevaid nimetusi(USA-s näiteks ligi 20). Sortide erinevus põhineb eeskätt jahu proteiinisisaldusel, mis alati on ka pakendil tähistatud, kuid on ka pleegitatud, vitamiinidega rikastatud, bromaadiga töödeldud, lihtsaid ja isekerkivaid ning muid erinevaid jahusorte ja segusid Kui kodune jahuvajadus piirneb soustijahuga, võib võtta esimese ettejuhtuva sordi
D 25 27 1050 0,91 1,20 E 22 24 1600 1,21 1,80 F 19 21 1700 - 2,10 G 15 18 Milliseid jahusid leivatööstuses kasutatakse? Nisujahu Nisujahu küpsetusomadused sõltuvad suurel määral kleepvalgu sisaldusest. Nisujahu valgud paisuvad vees, moodustades veniva kummitaolise massi, mis kerkimisel ja küpsetamisel hoiab kinni käärimisel eraldunud süsihappegaasi. Saadakse poorne ja suure mahuga sai. Nisu kleepvalgu sisaldus oleneb sordist ja kasvutingimustest. 1999. aasta sooja ja kuiva suve tõttu saadi Eesti nisust väga hea kvaliteediga jahu just kõrge kleepvalgu sisalduse tõttu. Nisutera jahvatamisel saadakse täisterajahu.
D 25 27 1050 0,91 1,20 E 22 24 1600 1,21 1,80 F 19 21 1700 - 2,10 G 15 18 Milliseid jahusid leivatööstuses kasutatakse? Nisujahu Nisujahu küpsetusomadused sõltuvad suurel määral kleepvalgu sisaldusest. Nisujahu valgud paisuvad vees, moodustades veniva kummitaolise massi, mis kerkimisel ja küpsetamisel hoiab kinni käärimisel eraldunud süsihappegaasi. Saadakse poorne ja suure mahuga sai. Nisu kleepvalgu sisaldus oleneb sordist ja kasvutingimustest. 1999. aasta sooja ja kuiva suve tõttu saadi Eesti nisust väga hea kvaliteediga jahu just kõrge kleepvalgu sisalduse tõttu. Nisutera jahvatamisel saadakse täisterajahu.
Ka tol ajal olid muuseumid olemas. Peamiselt oli seal palju loomi ja väike osa asjadest on muuseumis väljas. Ülejäänud asjad on hoidlates. TALUPOJA TOIDULAUD Lauanõud olid taludes enamasti puust ja savist. Laua keskel asuvast suurest kausist võttis igaüks kordamööda lusikaga toitu. Söömise ajal oli igal pereliikmel laua ääres istudes kindel koht. Laud oli pigem pikk ja peenike kui lühike ja lai. Laua otsas asus peremees, tema läheduses oli leivapäts, kust igaühele viilu lõikas. Vanemad inimesed istusid, lapsed pidid sööma püstijalu. Vallatust söömise juures ei lubatud. Pärast sööki tänati toidu eest. Sööjale sooviti "Jätku leiba, " millele vastati "jätku tarvis". Kõige tähtsamaks toiduks peeti leiba, kuigi vahel ei jätkunud seda mitte igaks päevaks. Sageli tuli leivaviljadele lisada agaraid, eriti vaesel ajal isegi tammetõrusid, sammalt või kanarbikku. Kevadel muutus ka niisugune leib haruldaseks. Leiba peeti pühaks
Grillitud tooted maitsestatakse peale grillimist. Maitsestamiseks kasutatakse soola, pipraid, paprikapulbrit, maitsesooli, tööstuslikke maitsesegusid. Portsjontükke praetakse 10 20 minutit. Biifsteekidel eristatakse kolme valmidusastet: Kergelt praetud (rare)- praetakse 1,5 minutit kummaltki poolt Keskmiselt praetud (medium)- praetakse 3 minutit kummaltki poolt. Läbipraetud (well done)- praetakse 4-5 minutit kummaltki poolt. Veiseliha, välisfilee. 1,5 2 cm paksused viilu, portsjonis 150 180 g. Praetakse kiiresti väheses rasvas või grillitakse, lisandiks võivad olla härjasilm, praetud sibulad Roostbiifi eristatakse kolme valmidusaset: Seest punane- temperatuur prae sees 63C kraadi. Seest roosa-temperatuur prae sees 65C kraadi. Läbiküpsenud-temperatuur prae sees 70C kraadi. Veiseliha, välisfilee/sisefilee. Sisefilee tervelt, välisfilee 1-2 kg tükkidena. Praetakse väheses rasvas ümberringi, portsjoneeritakse 1 1,5 cm paksuseks viiludeks, 2-
määrasid ära kohalik kliima, maaharimistehnoloogia ning ühiskondlikud suhted. Alates põlluharimise levikust olid tähtsaimaks toiduseks kujunenud mitmesugused teraviljatoidud puder, rokk, kört, leem jt. Tähtsaimaks kujunes aga hapendatud taignast tume rukkileib. Leib muutus kogu toidu ja elatise omamoodi sümboliks, muudel toitudel oli vaid leivakõrvase staatus. Musta leiba hinnatakse Eestis tänini. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutaignast karaskit, uuemal ajal ka nisujahust sepikut ja pühade puhul valget saia. Eestile omane teraviljatoit on ka kama keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast jäme jahu, mida tavaliselt söödi hapupiimaga (uuemal ajal süüakse kama ka keefiri või jogurtiga). Lõuna- ja Ida-Eestis oli tuntud hapendatud kaerapuder kiisel või kile. Puder, tavaliselt odrajahust, -tangudest või -kruupidest, oli taluperes armastatud toit, millel oli ka teatud rituaalne tähendus. Toitvuse poolest olid hinnatud ka põldoa- ja hernesupp.
Bors- peedisupp (vene ja ukraina rahvustoit) Guljass- ungari pakas lihasupp Rassolnik- vene rahvustoit, mis sisaldab soola- või hapukurki Prantsuse sibulasupp- püreetaoline paks supp Minestrone- see on tuntumaid itaalia suppe Seljanaka- meil ja kogu maalimas hästi tuntud vene roog 5. KASTMED(SAUCES) 1. Nimeta põhikastmed. Hele põhikaste, valge põhikaste ja pruun põhikaste. 2. Millised lähteained on vajalikud pruunikastme valmistamiseks? Pruuni puljongit(nt kalapuljong), võid, nisujahu, tükeltatud maitseköögivilju, hakitud seeni, purustatud tomateid. 3. Mis on demi-glace kaste? Täiustatud pruun põhikaste. 4. Loetle pruunist põhikastmest saadud tuletatud kastmeid. Jahimehe kaste, piprakaste, jäägrikaste, mustlaskaste, itaalia kaste, pruun sibulakaste, burgundia kaste, pikantne kaste, roberti kaste, hapukoore kaste jne. 5. Kuidas valmistatakse heledat põhikastet. Rasvaine sulatatakse kastmepannil. Selles kuumutatakse nisujahu teralise konsistentsini,
1 Lääne- ja Põhja-Saaremaal leidusid ka elamuid, mille keskel asus roovialune kiviseinte, võlvlae, lahtise kolde ja enamasti laest lähtuvad korstnaga köök, kuhu avanes elutubasid kütva suitsuahju suu. Algselt oli roov tulekindel kate tuleaseme kohal. Mõnevõrra arenenum kuju sellest oli mantelkorsten. Leitakse, et rehielamu algvorm oli korstnata suitsutuba, sauna tüüpi elamu. Põhiline leivavili oli rukis ja see vajab meie kliimaoludes kõige enam kuivatamist. Rehe ja elutoa liitumist kinnitab ka selle rahvapärane nimetus rehetuba. Miks põhiliselt samakujuline rehi püsis põhja-, ida- ja lõunapoolsetel naaberrahvastel kindlalt elamust lahus, aga meil kujunes niisama kindlalt eluruumiks. Tänapäeval on kindel, et rehielamu kui suur hoone on kohapealse arengu tulemus. Leitakse, et rehealune sai alguse suitsutoa esikust (Lõuna-Eestis). Valdav rehielamu
nõus, mida hoitakse pimedas ruumis, mille õhutemperatuur on 5...10 °C. Alla 3 °C hoidmisel mesi ei kristalliseeru, kuid soojemasse ruumi toomisel toimub suhkrustumisprotsess väga kiiresti. Negatiivsete temperatuuride tõttu lagunevad mees sisalduvad vitamiinid ja aminohapped, seetõttu pole sügavkülmutamine soovitav. Lahtiselt hoitav mesi läheb niisketes hoiutingimustes aga käärima. TERAVILI Teraviljad on tatar, nisu, oder, kaer, rukis, hirss jne. Teravilja laialdane levik ja suur tähtsus on tingitud eelkõige sellest, et ta on inimese tähtsamaid toiduaineid, väärtuslik loomasööt ja tööstuslik tooraine. Teraviljast saame energiat, proteiini, süsivesikuid, rasvu, Kiudaineid, Naatriumit, B-Vitamiine ja E-vitamiine. Viljaterad saavad viljapeast välja tulla üksnes inimese abil. Samas on kunstliku valiku tulemusel teraviljade saagikus eriti viimastel aastakümnetel
50 g magusat kohupiimakreemi või 50 g piimajäätist või 20 g juustu 25 Liha, kala, muna 1 portsjon on kas 2-4 portsjonit 50 g väherasvast liha või 2 viinerit või 3 viilu vorsti või 50 g maksapasteeti või 50 g kalafileed või 100 g räime või 25 g soolakala või 25 g kalakonservi või 1 muna IV põhikorrus ehk lisakorrus: suhkur, maiustused, õlid/toidurasvad Toitainerühm Ühe portsjoni kogus Päevane soovitatav
Linnamüüri ette kerkinud eeslinnades asusid elanike aiad, põllumaad, väiksemaid aialappe leidus ka linnas sees. Seal kasvatati oma tarbeks köögivilju, maitsetaimi, puuvilju, isegi vilja. Märkimisväärselt oli levinud loomapidamine.3 Keskaja Euroopas kuulus inimese toidusedelis kõige tähtsam koht teraviljadest valmistatud toitudele, ennekõike muidugi leivale, kuid ka putrudele, suppidele jne. Muinasajal olid Eesti peamisteks viljakultuurideks rukis ja oder. Samuti kasvatati ka tatart, kaera ja nisu. Seoses talivilja kasvatamisega kujunesid eeldused kolmeviljasüsteemi levikuks. See oli maaviljeluse tähtsaim uuendus, mis keskaeg kaasa tõi. Selle tulemusena kasvas haritava maa pindala, suurenes saagikus, mitmekesistus toodangu sortiment ning tänu sellele paranes oluliselt inimeste toitumine. Juba iidsetest aegadest mängisid meie esivanemate toidulaual suurt rolli kaunviljad. Enim kasutatavad olid hernes, põlduba ja lääts
hernest, läätsi ja põlduba. Nisu hakati kasvatama 17. sajandil. 19. sajandil oli eesti rahva kõige tavalisemaks toiduks kört (paks jahusupp), leem (tänase supi eelkäija), puder, kama, (kaera-, rukki-)kile. Ja muidugi leib. Ahjus küpsetatud leiva eelkäijaks olid tule paistel küpsetatud kakud ja koogid ning vees keedetud käkid. Odrakakku on üldisemalt tuntud karaski nime all. Väga ammustest aegadest on küpsetatud jämedast odra-, rukki- ja nisujahust õllepärmiga kergitatud taignast leiba. Hapendatud rukkileiba õpiti valmistama 11.--13. sajandil. · Köögiviljad Köögiviljadest kasvatati kõige varem naerist, hiljem ka kaalikat ja kapsast. Kuni 19. sajandini olidki need enim söödud köögiviljad. 16.--17. sajandil hakati kasvatama porgandit, sibulat, pastinaaki, rõigast, redist, peterselli, hiljem ka kurki. 19. saj. algupoolele hakati kasvatama kartulit, peeti ja kõrvitsat. Tomatit ja paprikat hakati kasvatama alles 20
mune, suhkrut ja soola, maitsestatakse vanilli ja tsitrusviljade riivitud koorega. Kirjelda heleda põhikastme valmistamise tehnoloogiat, kasutamine lehekülg 65 (Sauce velouce) Heleda põhikastme valmistamisel kasutatakse vedelikuna heledaid puljongeid. Heleda põhikastme tihendamiseks kasutatakse: Kollast rasvas kuumutatud jahu (blond roux) või Jahuvõid (Beuerre manie). Väljatulek 1liiter/kg heledat põhikastet 60g võid, roux 120, 60g nisujahu, 1,1 liitrit heledat puljongit, soola, pipart, rõõska koort Valmistatakse hele segu (Blond roux). Jahusegul lastakse jahtuda ja sellele lisatakse pidevalt segades kuum puljong. Kaste kuumutatakse liigutades keemiseni, kuni ilmnevad mullikesed, sealt edasi keedetakse madalal kuumusel vähemalt 30 minutit keemiseni ja sageli segades. Valmis kaste kurnatakse ja maitsestatakse lõplikult, Kastet võib täiustada võiga
TOIDUAINETE TAIMNE TOORE Kordamisküsimused I (IIII loeng) 1. Taimekasvatustoodangu suurendamise võimalused. Taimekasvatustoodangut saab suurendada: - kasvupinna laiendamise või - saagikuse tõstmise teel. Külvipinda ei saa lõpmatuseni laiendada (suured kapitaalmahutused). 2. Eestis enamkasvatatavad teraviljad. Oder, kaer, rukis,( nisu) 3. Milleks tarvitatakse teraviljatooteid? Teraviljatooteid tarvitatakse: - toiduks, - loomasöödaks, - tehniliseks otstarbeks. Teraviljast valmistatakse jahu, tangu, kruupe, helbeid jm. Tähtsaim toit, mida jahust valmistatakse, on leib. Tööstustoorainena kasutatakse teravilja: - tärklise-, - piirituse-, - õlle-,
1 gramm rasva sisaldab poole rohkem energiat kui sama kogus süsivesikuid ja valku, alkoholi energiasisaldus asub selle skaala keskel. Nii palju energiat annab 1 gramm: Süsivesikuid 17 kJ 4 kcal Valku 17 kJ 4 kcal Rasva 38 kJ 9 kcal Alkoholi 30 kJ 7 kca 12. RETSEPTID Juustu- singirullid u. 18 tk Koostisained Taigen 50 g võid 50 g pärmi 1/2 dl leiget vett 2 dl keefiri või hapupiima 1 tl soola 1 spl Dansukkeri Heledat Siirupit 2 muna 8-9 dl (480-540 g) nisujahu Täidis 9 suurt või 18 väikest viilu suitsusinki 18 viilu juustu (nt. emmentali) 18 viilu punast paprikat Määrimiseks 1 muna Sulatage või. Lahustage pärm leiges vees. Lisage keefir või hapupiim, sulatatud või, sool, hele siirup, muna ja suurem osa nisujahust, sõtkuge taignaks. Laske taignal käterätikuga kaetult kerkida u. 30 min. Puistake tööpind kergelt jahuga üle ja keerake taigen anumast välja. Sõtkuge taigent laual, kuni see muutub läikivaks ja elastseks
annaabi.ee 
