Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Rebane". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
rebase, rebane, rebastv, jaht, territoorium, rebased, kutsikad, urud, kutsikate, urge, maas, vulpes, koeravad, emasloom, marutaud, kavalus, koerlaste, joostes, horisontaalselt, ettevaatlik, urul, mägra, muinasjutud, rebaseid, vööt, varieerub, farmidesusnahk, pruunid, varvas, nääre, isasloom, suuremaks, poegimise, kopulatsioon, hiirteSisukord Lühidalt rebasest Rebase välimus ja ehitus Rebase levik Rebase liigid Rebase elupaik Rebase toitumine Rebase paljunemine Rebase pesakond ja kasvamine Rebase eluiga Rebase käitumine Rebase vaenlased Rebase kasulikkus Rebase kahjulikkus Rahvajutud rebasest Rebase looduskaite ja jaht Kokkuvõte rebasest Lisad Kasutatud kirjandus 2 Lühidalt rebasest Rebane on kõigile tuntud metsaelanik, koerlaste hulka kuuluv imetaja, kes on inimeste muinasjutudes väga kaval, tark ja leidlik loom, rebane on ka kõigile tuttav ilusa pika saba ja punase kasukaga metsaloom. Rahvasuus hüütakse rebast ka reinuvaderiks ja kanavargaks.Vahest isegi inimese kohta öeldakse, et ta on kaval kui rebane
Audru Keskkool REBANE Uurimistöö Koostas : Juhendas : Audru 2008 Sissejuhatus Rebane on väikese koera suurune ja pika koheva sabaga. Joostes hoiab saba horisontaalselt. Eestis on rebane tavaline loom. Selja karvad on oranzid. Eelistabelamiseks Eestis metsatukkasid. Toitub peamiselt väiksematest närilistest. Rebane on ettevaatlik ja oskab hästi põgeneda. Rebase urul on alati mitu väljapääsu. Urud on põhilised kutsikate kasvatamiseks. Ta kaevab urud ise või kohendab mägra urge. Rebasel on väga hea kuulmine ja haistmine ning ta näeb pimedas hästi. Rebane on karusloom. Ameerika punasrebase värvivariandist on saanud farmides kasvatav hõberebane. Inglismaal on rebasejaht traditsiooniline ajaviide. Eesti folklooris peetakse rebast kavalaks. Valisin oma uurimistööks rebase sest tahtsin ta kohta rohkem teada saada ja see sissejuhatus tundus huvitav. Välimus Suurus Rebane on väikeste kutsikate suurune
Referaat 8.klass 2005.05.02 Rebane KES TA ON? Rebane (liiginimi ladina keeles Vulpes vulpes) on loom, keda me tunneme reinuvaderina lugematutest muinasjuttudest ja muistenditest.Kes aga rebane tegelikult on?Rebane on imetaja.Kuigi tema karva värvus on väga varieeruv, on see enamasti seljapoolt punakaspruun ja kõhupoolt valge või hall.Tal on lüheldased jalad, terav koon, suured teravatipulised kikkis kõrvad ja püstovaalsed silmapupillid. Nad on monogaamsed, kuid paarid ei ole eluaegsed. Tüvepikkus on tal 50-90 cm, saba pikkus 40-60 cm ja kaal 4-10 kg. Tema keskmine eluaeg on viisteist aastat. Rebasel on uhke saba. Miks? Ei tea. Ja ilus on see saba ju lõpuks ainult inimese
Rebane Sissejuhatus Rebane on väikese koera suurune. Täiskasvanud isaslooma tüvepikkus on 82 170 cm (keskmiselt umbes 100 cm), sealhulgas saba 3560 cm (umbes üks kolmandik; keskmiselt 4045 cm). Täiskasvanud rebase kehamass on alates 2,7 kg, tavaliselt 4-5 kg, kuni 14 kg. Isased kaaluvad keskmiselt 1015% rohkem kui emased. Euroopa rebased ja kõrgematel laiuskraadidel elavad rebased kaaluvad tavaliselt rohkem kui Põhja-Ameerika rebased ja madalamatel laiuskraadidel elavad rebased. Et isendite suurus varieerub tugevalt, ei saa selle alusel sugu määrata. Rebase väga kohev karv jätab mulje, nagu kaaluks ta rohkem. Saba on kasulik vastukaaluna jooksmisel ja hüppamisel, isoleerib ja soojendab külma ilmaga ning on rebaste omavahelise kommunikatsiooni vahendiks. Tagakäppade kõrgus on 12,4-18,2 cm. Kehapikkus on isastel keskmiselt 65-75 (80) cm, emastel 62-67 cm. Rebane Eestis
Tallinna Mustamäe Gümnaasium REBANE Referaat Juhendaja: Teostaja: Klass: Tallinn 2011 Sissejuhatus Foto: Terje Strazdins Valisin just rebase teema, kuna olen ka ise selle imetaja vastu huvi tundnud ning metsas teda piilumas ja pildistamas käinud. Nii palju kui olen lugenud ja kuulnud muinasjuttudest on see loom äärmiselt kaval ja uhke. Rebane on ka minu lemmik looma ja seega refereerin temast. Rebane on maailma levinuim ja arvukaim kiskja. Rebane on ka kuulus selle poolest, et kui ta satub olukorda kus saakloomadel(lindudel) puudub põgenemis võimalus, siis murrab ta maha kõik loomad(linnud) kelle kätte saab
REBANE KRISTJAN JA PATRICK VÄLIMUS. • REBANE ON KOERLASTE SUGUKONDA REBASE PEREKONDA KUULUV KISKJA. • REBANE ON VÄIKESE KOERA SUURUNE JA PIKA KOHEVA SABAGA. TÄISKASVANUD REBASE MASS ON 6–10 KG. ISASED KAALUVAD KESKMISELT 10–15% ROHKEM KUI EMASED. ET ISENDITE SUURUS VARIEERUB TUGEVALT, EI SAA SELLE ALUSEL SUGU MÄÄRATA. • TÄISKASVANUD ISASLOOMA TÜVEPIKKUS ON 60–90 CM, SEALHULGAS SABA 40–60 CM (UMBES POOL TÜVEPIKKUSEST). KEHAPIKKUS ON ISASTEL KESKMISELT 65–75 (80) CM, EMASTEL 62–67 CM. • KARVASTIKU SELJAPOOL ON TAVALISELT ROOSTEPUNANE KUNI PUNAKASKOLLANE TUMEDAMATE KARVADEGA JA VAHEL EBAMÄÄRASE TUMEDA MUSTRIGA SELJA KESKOSAS
saakloomade jäänused, sammal, hein). Valdavalt öise aktiivsusega üksikeluviisiga poolveeline loom, kes on aasta ringi seotud urgudega. Toitub peamiselt konnadest, kaladest, vähilaadsetest, veeputukatest, limustest, pisinärilistest Jooksuaeg on märtsis-aprillis, pojad sünnivad mais. Poegi on peaskonnas 4-5, emapiimast toituvad nad ligi kuu aega ning sügiseks on pojad iseseisvad. Suurimad vaenlased ja toidukonkurendid on saarmas, mink ja rebane. 1980-tel aastatel üritati Eesti naaritsapopulatsiooni päästa Tallinna Loomaaias, kuid loodusest püütud isendid ei hakanud seal sigima ning surid. Praegu Tallinna Loomaaias Hiiumaale asustamiseks kasvatatavad loomad on pärit Venemaalt. Kuigi mõnedes kohtades Eestis on nähtud Euroopa naaritsa tunnustega isendeid, ei ole naaritsa leidumine meie looduses kinnitust leidnud. www.jahindusinfo.ee
Kõrvad: Tal on pikad radari- või taldrikutaolised kolmnurksed kõrvad (http://et.wikipedia.org/wiki/Fennekrebane järgi). Fenneki hiigelsuured kõrvad töötavad nagu radiaatorid. Nad annavad ära kuumust, hoides nõnda selle kõrberebase kehatemperatuuri normis. Ka kuuleb nende kõrvadega suurepäraselt väikeste loomade ja lindude liikumist, kui fennek õhtuhämaruses oma urust välja jahile suundub (Dr. John Feltwell, 1988 "Loomad ja nende elupaigad"). Keha: Fennek on kõige väiksem rebane ja ühtlasi pisim koerlane (Jinny Johnson, 1999 "Laste Loomaentsüklopeedia"). Keha ja pea pikkus on kokku 2441 cm, saba 1831 cm. Täiskasvanud fenneki kaal algab ühest kilogrammist ega ületa isaste puhul 1,75 kg. Emased on kergemad (http://et.wikipedia.org/wiki/Fennekrebane). Karv: Karv on pehme ja pikk, seljapool on liivakarva kollane, kõhupool on valge, et vari ei tekitaks värvierinevust. Sabaots on tumepruunikas. Fennek on rebastest kõige heledam. Karva hele
Võideldakse seni, kui üks sokkudest põgeneb või hukkub. Tugevam sokk saab õiguse emasega paarituda. Mai lõpus sünnivad kitsel 1-3 hästiarenenud talle. Vastsündinud talled jäävad oma sünnipaika nädalaks ajaks lamama. Kui neile metsas käies peale sattuda ei püüagi nad põgeneda, sest põgenemisinstinkt pole neil veel arenenud. Nädala aja pärast hakkavad talled juba koos emaga ringi liikuma. Vaenlased - Neid murravad ilvesed, karud, hundid ja isegi rebased. Palju metskitsi hukkub ka viljakoristustöödel ja autoteedel , heinakoristustöödel. METSSIGA (Sus scrofa) on sigalaste sugukond, sea perekond. 2 Välimus - Ta on kiilja kehakujuga: keha eesosa on kõrgem ja tugevam kui tagaosa. Ninamik on tal tugeva tundliku kärsaga, mis aitab tal toitu leida ja maa alt kätte saada. Karvkate on mustjaspruunist hallikaspruunini. Turjal on neil tugevad harjased
.................................................................................................1 2. Põder .........................................................................................................................2 3. Valgejänes..................................................................................................................3 4. Karu ..........................................................................................................................4 5. Rebane ......................................................................................................................5 6. Kokkuvõte.................................................................................................................6 Sissejuhatus Oma referaadis ,,Eesti imetajad" toon ma välja nelja metslooma liigid. Need metsloomad valisin, kuna nende kohta soovisin rohkem teada saada. Eesti metsades leidub palju huvitavaid loomi, kelle
Ajavad koerad, hagijad (vene, vene laiguline, eesti ja soome hagijas) Hagijad on loodud ulukite jälitamiseks häälega, et kütt võiks õigel ajal ja õiges kohas uluki tabada. Jälgi ajavad aeglaselt. Ajamise kiirus oleneb lõhnatundmisest ja kogemustest. Hagijad on rahulikud, asjalikud, visad, vastupidavad ja varaküpsed koerad. Nad pole liiga tihedalt seotud peremehega, mis võimaldab neid vajadusel teistelegi laenata. Kasutatakse jänese, rebase, ilvese ja isegi hundijahil. Hundijahiks kõlbab kõrgekasvuliste hagijate kari (vene hagijas). Eesti hagijas on ainus koeratõug, mis on Eestimaal aretatud! Eesti hagijat võib kasutada jänese, rebase ja ilvese jahil. Välimus: keskmisekasvulised on soome ja eesti hagijas, suuremad vene ja vene laiguline hagijas. Suurematel pole väiksemate hagijate ees eeliseid, sest vajuvad rohkem läbi lume ning seetõttu ei liigu tänu pikkadele jalgadele kiiremini. Kuna ajukoer peab palju jooksma, peab
flavicollis) (Kukk, Kull 1997). Üldiselt võib öelda, et nii selgroogsete kui ka selgrootute arvukus on puisniidul väiksem kui metsas või niidul, kuigi leidub üksikuid liigirikkamaid rühmi (Kukk, Kull 1997) Puisniitude jaoks iseloomulikku loomastikku välja kujunenud ei ole ja seega sõltub puisniidul kohatavate loomaliikide hulk peamiselt seda ümbritsevate alade loomastikust. tavalisemad on põder, metskits, halljänes, rebane. (www.kiideva.ee/puisniit) 4 Ektobakterid Ümarussid Ümarussid on tegelikult üks klass ümarloomade ehk kottusside hõimkonnas, kuhu kuulub üle 12 000 liigi. Ristlõikes ümara kehaga ümarusside hulka kuulub suur hulk parasiitseid organisme, kes on inimese seisukohast kahjulikud. (http://www.miksike
Professor: Margus Pensa Tallinn 2009 1 Üldiseloomustus Hunt kuulub riiki Loomad (Animalia), hõimkonda Keelikloomad (Chordata), klassi Imetajad (Mammalia), seltsi Kiskjalised (Carnivora), sugukonda Koerlased (Canidae), perekonda Koer (Canis). Kokku kuulub perekonda Canis 7-10 liiki, näiteks: hüäänkoer (Lycaon pictus ), kodukoer (Canis familiaris), rebane (Vulpes vulpes), ja hunt (Canis lupus). Hall hunt (Canis lupus L.) rahvasuus tuntud ka kui susi, võsavillem, kriimsilm, hallivatimees jne, on läbi aegade olnud üks kardetavamaid metsloomi. Kuigi sageli peetakse teda hirmuäratavaks kiskjaks, siis oma vitamiinivajaduse rahuldamiseks sööb vahel ka taimset toitu. Inimest hundid üldiselt kardavad, ohtlikud on ainult marutaudis loomad. Kui varem elasid hundid kõikjal Euroopas, siis tänu
Seente kaitsevaimuna on tuntud Seene-Senni. Metsast tulnud seeneliselt küsiti, kas Seene-Senni seekord ka seenelist õnnistas. Usuti, et välk külvab seeni. 2. Loomariik Imetajad 1.Rebane ehk punarebane (Vulpes vulpes) 38 Rebane on väikese koera suurune ja pika koheva sabaga. Joostes hoiab ta saba horisontaalselt. Tema selja karvad on oranzid. Eestis eelistab ta elupaigana metsatukkasid. Rebane toitub peamiselt närilistest. Ta on ettevaatlik ja oskab hästi põgeneda. Rebase urul on alati mitu väljapääsu. Urud on põhiliselt kutsikate kasvatamiseks. Ta kaevab urud ise või kohendab mägra urge. Rebasel on väga hea kuulmine ja haistmine ning ta näeb pimedas hästi. Rebane on karusloom. Ameerika punarebasest on aretatud farmides kasvatatav hõberebane. Inglismaal on rebasejaht traditsiooniline ajaviide. Eesti rahvaluules peetakse rebast kavalaks.
puuõõnes või mõne teise looma poolt mahajäetud urus. Nägijaks muutuvad pojad ühekuuselt ja vanaloomadega hakkavad ringi liikuma kahekuuselt. Pojad peituvad nii, et neid on väga raske tabada. Hädaohu korral piserdab tuhkur vaenlase üle haisunäärmete eritisega. Hais on nii tugev, et koer lõhnab 10 ka pärast mitmekordset pesemist. Pojad jäävad kevadeni ema juurde. Tuhkru vaenlased on rebane, röövlinnud ja koer. Inimene kütib teda karusnaha pärast. Ta on harilik jahiloom. (Eesti selgroogsed) Metsnugis (Martes martes) ja kivinugis (Martes foina) Need kärplased on tuhkrust märksa suuremad. Kivinugise tüvepikkus on 38 59 cm, sabapikkus on 25 32 cm, mass on kuni 2500 g. Metsnugisel on tüvepikkus 38-58 cm, sabapikkus 17 26 cm, mass 750 1500 g. Nugiste kere on sihvakas ja tugev. Metsnugise karvastik
Kärplased on suurim sugukond kiskjaliste seltsis, siis kuulub üle kuuekümne liigi lihatoidulisi loomi. Nad on väga laialt levinud. Neid leidub mistahes maastikes, ka jõgedes, järvedes, ookeanis ning kõigil mandritel peale Austraalia, kuid viimasel ajal on inimesed sinna mõned liigid siiski sisse viinud. Vanimad kärplased on teada juba varasest oligotseenist. Selle rühma esindajad elavad maa peal puudel ja kaevavad urge, samuti leidub pooleldi ja täielikult veelise eluviisiga liike. Kõigi nende erinevate eluviiside juures on eri liikide ühendavaks jooneks lühikesed jalad ja pikk vilajas keha, mis on väga paindlik. Kärplaste karvastik on paljude põhajpoolse levikuga liikidel talvel väga tihe ja kohev. Eriti tihe ja õrn aluskarv on veeasukatel. Lõuna pool on aga mõnel keha kaetud karmi karvastikuga, kuigi aluskarv on päris pehme. Värvus
Istuva kassikaku keha alt paistavad tugevad konksjad mustad küüned, kaks kummalgi pool. Jalad on paksult sulgedega kaetud ja on istuvas positsioonis kehast eristamatud, mis loob ka väiksest kakust mulje kui turjakast jõhkardist. Kassikakk on aktiivne hämarikus ja öötundidel. Ta on võimas kiskja, mistõttu temaga peavad arvestama ka keskmise suurusega kiskjad imetajad. Kassikakk toitub suurematest ja väiksematest närilistest, jänestest, kärplastest ja isegi väiksem rebane peab tema eest varju pugema. Lindude puhul pole aga mingit küsimust - kes ette jääb, see maha murtakse. Kassikaku eest võivad end muretult tunda ehk vaid meri- ja kaljukotkas, ka suur-konnakotkas. Aga näiteks kalakotkas peab juba tema eest taanduma; kassikaku menüü "ülejääke" uurinud ornitoloogid on teinud kindlaks vähemalt ühe kalakotka murdmise. Et kassikakk toidu valikuga pead murdma ei pea, võib ta endale lubada ka sellist luksust, et valib, keda murda, keda ellu jätta
üksteise külge. Munade arenguks sobiv temperatuur on 25...30° C ning sellisteks paikadeks on sõnnikuhunnikud, langenud lehtede kuhjad, paks sammal või vanad pehkinud kännud. Ühte kohta võib muneda ka mitu emast nastikut. Noored nastikud kooruvad augusti lõpus või septembris ning on 15...19 cm pikkused. Nad roomavad kohe laiali ja alustavad iseseisvat elu. Nastik võib elada kuni 23 aastat vanaks. Looduses on nastikul ohtralt vaenlasi - madukotkad, toonekured, rebased, nugised jne. Mune ja noorloomi võivad süüa ka rotid. Nastik on looduskaitse all. (Tartu Ülikooli LO Loodusteadusliku hariduse keskus, Nastik, 2011) Arusisalik (Lacerta vivipara) Arusisalik on 10...16 cm pikkune, tumeda värvusega sisalik. Noored arusisalikud on tumepruunid või peaaegu mustad, kasvades muutuvad nad järk-järgult heledamaks ja kehale ilmub iseloomulik muster, mis koosneb kitsast triibust selja keskel ning laiadest tumedatest triipudest kere külgedel
Aastate vältel koeb samas veekogus, kudemiseks otsib sügavama veega (25...40 cm) kõrkjatevahelise paiga. Kudu on kuni 5 m pikkune nöör, milles on 1000...7000 marjatera. · Areng Koorudes on vastne 1...1,3 mm pikkune, areng moondeni kestab 2...3 kuud. Enne moonet on kulles umbes 2 cm pikkune. Suguküpseks saab 3...4 aasta vanuselt. Vangistuses on elanud 36 aastaseks. · Koht ökosüsteemis Toob kasu limuste ja putukate hävitajana, vaenlasteks on rebased, mägrad, siilid, ja muud kahepaiksetest toituvad loomad. · Ohustatus ja kaitse Et on seotud metsaste aladega, siis mõjub arvukust vähendavalt metsade maharaiumine, samuti kudemisveekogude hävitamine. Kuulub kaitsealuste liikide III kategooriasse. Rohe-kärnkonn Bufo viridis L. Rohe-kärnkonn Bufo viridis L. · Kehamõõtmed Kehapikkus on tavaliselt 8...10 cm, mõnikord 12...14 cm. · Levik Eestis ja maailmas
Metskass puudub ainult põhjapoolsetes maades, muidu on teda üle terve Euroopa. Eelistatud elupaigaks on tal segametsatüüpi puistud, kuid elupaikade hävimine ja inimeste poolt metsade kasutamine vaba aja veetmise kohana on tõrjunud ta väheväärtuslikesse elupaikadesse näiteks okasmetsadesse, kaljustesse mägedesse, rabadele, põõsastikesse, soodesse ja rannikule. Metskass oskab hästi ronida. Oma pesa ehitab ta tavaliselt puuõõnde kuid võib juhtuda ka, et rebase või mägra poolt maha jäetud urgu Ta toitub küülikutest ja pisinärilistest, nagu rotid, hiired, mügrid ja lemmingid. See kassiliik on hea ronija ning ta püüab puuokste vahel noori oravaid ja linde, kuid samas võib ta ka raibet süüa. Jahil käib ta tavaliselt öösel. Metskass oskab hästi ronida. Tal sünnib 2 kuni 4 poega. Sündides kaaluvad pojad umbes 40 grammi. Metskassil on palju vaenlasi näiteks hundid, ilvesed, koerad jne. Metskass on muutunud haruldaseks loomaks
....................... 5 NUGIS......................................................................................................................................... 7 Kasutatud kirjandus..................................................................................................................... 9 MINK Kehapikkus: 30-50cm Sabapikkus: 16-20cm Kaal: 0,8-1,8kg Kaitse Eestis Mink Eestis looduskaitse alla ei kuulu. Elupaik Mingid elavad igasuguste veekogude kallastel ja ka meres. Urud on neil üldjuhul rajatud kaldale. Pesana kasutavad looduslikke õõnsusi. Pesakohaks sobib väga hästi näiteks puujuurte vaheline pelgupaik. Tihti kasutavad mingid pesapiagana või lihtsalt varjumiseks ka kobraste poolt rajatud urge või siis leiavad sobiva koha kopratammis. Minki võib segi ajada meie kohaliku kärplase euroopa naaritsaga. Mingi ehk ameerika naaritsa tunneb ära tema valge alalõua järgi. Euroopa naaritsal on valget värvi nii alalõug kui ka mokad.
Kuna saarmad on tugevalt veekogudega seotud, siis kohtab neid harva rohkem kui paarisaja meetri kauguselt veekogust. Erandina võivad saarmad maapinnal liikuda mitmeid kilomeetreid liikudes ühest veekogust teise või otsides talvel vaba veega veekogu (Vulla, 2008). Urg asub tavaliselt kaldas, puuõõnes, puujuurte ja kivide vahel või turbatunnelis. Uru sissepääsu ava asub enamjaolt vee all, sel juhul on kambrilaes õhuauk. Lesimiskohad on tal veest väljas taimestikus (Kennedy, 2003). Urud on saarmal lihtsad, ühe kuni kahe avaga. Madalaveelistel ja kivise põhjaga jõgedel võivad urud avaneda ka veepiiril või kõrgemal. Urgude ehitamine sõltub suurel määral veekogu iseärasustest: kalda materjalist, kallaku suurusest, veereziimist. Pesakamber paikneb veepinnast harilikult 40-150 cm kõrgemal, puu juurestikus, on 50-100 cm pikk, 20-50 cm lai ja 20-40 cm kõrge. Ühel pesakonnal on keskmiselt 5 kuni 10 erineva ehitusega urgu. Nendest kasutatakse sagedamini vaid kahte- kolme
Sisukord 1 Kaslaste üldine iseloomustus 2 Soolakass 3 Ontsilla 4 Mägikass 4 Jaguarundi 5 Otselot 6 Jaaguar 7 Markaya kass 8 Pampa kass 9 Colocolo 9 Kodkod 10 Kokkuvõte 11 Kasutatud kirjandus 12 1 Üldine iseloomustus: Kaslastel on ümar nägu ja suhteliselt lühike koon. Raske alalõualuu lisab hammustusele võimsust ning pikad silmahambad on abiks saagi haaramisel ja puremisel. Kiskhambad (muundunud purihambad), mis on võimelised tükeldama luid ja kõõluseid, on hästi arenenud. Kaslased on kaetud pehme karvkattega, mis no sageli vöödiline või tähniline ning nende saba on painduv, karvane ja enamasti pikk. Esijäsemetel on viis varvast, tagajäsemetel neli ja nad o
põldudel elavaid jänesepesakondi. Jänesel võib olla kahesarvelised emakad, kus võivad olla erineva vanusega embrüod/looted – superfetatsioon. Koprofaagia – toit käib seedetraktist läbi kaks korda ehk nad söövad enda 1. väljaheidet. Jänesel toimub tselluloosi lahustamine tagapool, kui on valkude imendumine. Valgejänesel on kõrvaotsad mustad. Väikesed koerad Rebane Pesukaru koer (kährikkoer) Kaal 4-10 kg 4-10 (talvel 13) kg Levik Põhja- Ameerika, Sissetoodud Eestisse Põhja- Aafrika, (1950ndatel), ja Euraasia (va. Indo- Venemaale, päris 13
või haigena leitud siile. Ohud ja vaenlased Siilidel on mõned omapärased vaenlased, sest siilid on kaitstud peaaegu tervet keha katvate okastega. Ohu korral tõmbab siil kerra nii, et ka katmata nägu ja kõhualune jäävad okastega varjatuks. Kassikakk võib neelata siili koos okastega. Nugis võib kraapida siili talvel magamiskohast välja ja ära süüa. Siilidest saavad jagu mäger ning mõned suuremad päevased ja öised röövlinnud. Täiskasvanud rebane ei saa siiliokastest üldjuhul jagu. Alfred Brehm väitis, et rebane pissib siilile peale, ning siil kerib ennast lahti ja kaitsetusse kõhualusesse tungivad kiskjahambad. Vanad raamatud on väidetavalt täis lugusid, kuida koer veeretab käpaga siili okaskera poriloiku, et siis siilist jagu saada. Vaenlaste nimekiri on pikem noortel, veel pehmete okastega siilidel. Nemad langevad tihti rebaste, nugiste ja mitmesuguste röövlindude ohvriks.
Tervislik seisund on küllaltki hea. Eestis pole avastatud kobrastel haigusi. Samuti ei ole koprad peremeesorganismiks nakkavatele haigustele. Koprad surevadki tavaliselt kas loomulikku surma, jahi käigus või satuvad kellelegi toiduks. Koht toiduahelas, suhted teistega. Toiduahelas on nad herbivoorid ja toiduks suurkiskjatele. Tänu vee-eluviisile ja urgudele on kobras vaenlaste eest küllaltki hästi kaitstud. Maismaal võivad vaenlasteks olla kõik suurkiskjad. Poegadele on ohuks saarmas, rebane, tuhkur, suured röövlinnud. 11 Kasutatud kirjandus. Bioloogia gümnaasiumile, 4.kursus. Maailmaatlas www.bio.edu.ee/loomad www.bio.edu.ee/taimed www.et.wikipedia.org http://www.soomaa.com/?id=72&lang=est http://bio.edu.ee/taimed/general/lamminiit.htm http://www.koolielu.ee/files/Niidutaimed.doc http://mt.legaltext.ee/esterm/concept.asp?conceptID=76568&term=lamminiit http://miksike.ee/ http://koolielu.ee/ http://www.zbi.ee/satikad/putukad/ www
ELUSLOODUS SISUKORD ELUSLOODUS......................................................................................................................................................4 Eluslooduse tunnused:........................................................................................................................................4 RAKK....................................................................................................................................................................5 Loomarakk..........................................................................................................................................................5 Taimerakk..........................................................................................................................................................6 KOED.................................................................................................................................
Ta värvus on ühtlaselt hallikas, kuid saba on pealt tumedam ja alt heledam. Põld-uruhiir on rahva seas tuntud ka lihtsalt põldhiire nime all, tulenevalt sellest, et tema lemmikelupaikadeks ongi enamasti põllud ning igasugused kuivemad avamaastikud - niidud ja heinamaad. Vähesel määral asustab ta ka metsaservi ja põõsastikke. Põld-uruhiir on osav uuristaja, kes ehitab hargnevaid, suure hulga umbkäikude ja avadega urge, kuid mille käigud kulgevad enamasti maapinna lähedal. Urud on omavahel liitunud ja moodustavad ühtse süsteemi. Käike rajab põldhiir peamiselt toidu - juurikate ja mugulate - otsinguil. Lisaks tarbib ta ka ohtralt rohttaimede, eriti orase rohelisi lehti ja varsi, ka juurvilja ja marju ning putukaid ja nende vastseid. Tammetõrudest ja pähklitest põldhiir eriti ei hooli. Osa
kõvad pabulad. Valgejänese pabulad on suured ja neid on hunnikus palju vähem kui halljänesel. Jooksuaeg on jänestel veebruarist juunini. Aasta jooksul võib neil olla kaks või kolm pesakonda - igaühes 1...6 poega. Kuu ajaga saavad noored jänkujussid iseseisvateks. Pojad sünnivad noorel valgejänesel juba järgmisel kevadel. Tavaliselt ei ela jänesed looduses kauem kui 3...4 aastat, aga mõnikord võivad nad saada isegi 13 aasta vanuseks. Vaenlasteks on neile röövloomad (hunt, ilves, rebane, nugis), suured röövlinnud ja ka varesed. Inimene ei tohiks kahjustada nende ilusate loomade elupaiku, sest muidu võivad jänkud kaduda. Hunt Hunti võib välimuselt kergesti pidada suureks koeraks. Oma lihaselise keha, jõuliste jalgade ja võimsete lõugadega sarnaneb ta idaeuroopa lambakoeraga. Erinevalt koerast ei hoia võsavillemi saba kunagi rõngasse ja hundi jälg on koera omaga võrreldes kitsam ning pikem. Mõistatustes ja muinasjuttudes on
kuluvad segametsade vööndi valitsevad oksapuu-enamusega puistud, esineb ka lehtpuumetsi tänapäeval suudavad looduslikult metsi moodustada kuusk ja mänd, kase- ja haavapuistud on ajutised (ilma inimese vahelesegamiseta asenduvad lõpuks okaspuumetsadega) u. 5000 aastat tagasi laialdaselt levinud laialehistest metsadest on praeguseks järele jäänud väga vähe keskmine vanud 56 a. 1.Lomastik - metskits, põder, hirv, pruunkaru, rebane, hunt, orav, kährik, metssiga, mäger, metsnugis, valgejänes, ilves, mets-karikhiir, leethiir, kaelushiir; laanepuuk, mullakakand, kiritigu, metsprussakas, kirju samblasultan, hiid-puiduvaablane, tuhatjalgne, kägu- vaablane, kivirähk, seenesääsk, harilik kõrvahark, laanekuklane, laanekuklase pesa, mullamurelane, haavalumik, kuusesikk, kuuse-kooreürask, sitasitikas, männiöölane, kuusesikk, harilik maipõrnikas; suur-kirjurähn, käbilind, musträhn, leevike,
Rästikute lemmikelupaikadeks on rohused segametsad, metsaservad, raiesmikud, sood, järvede ja jõgede kaldapiirkonnad, vähem ka niidud ja kuivad männikud. Rästikuid leidub igal pool Eestis, kuid erineva sagedusega - sobivates kohtades moodustavad nad suuri kogumeid ning võivad puududa suurtelt aladelt ümberringi. Nad on väga paiksed loomad, elades kogu elu ühel ja samal kohal, liikudes vaid 60...100 m raadiuses. Rästikute varjepaikadeks on mitmesuguste loomade urud, pehkinud kännud, praod. Kuigi neid võib tihti näha end päikese käes soojendamas, on rästikud päeval loiud. Nad suunduvad jahile videvikus ja on eriti aktiivsed öö esimesel poolel. Peale edukalt kulgenud püügiretke ei välju nad 2...3 päeva jooksul varjepaigast. [6] Areng- Rästik ei mune, vaid sünnitab elusaid poegi. Ta toob ilmale 8...12 järglast. Eluiga ulatub 14...15 aastani. [14] Levik Eestis Eestis on rästik tavaline liik, kuid paiguti siiski haruldane või puudub hoopis
Lahkub veekogude külmumise eel, osa talvituvad lahtiste vooluvete ääres. Toitumine Toitub peamiselt kaladest, kelle pikkus ei ületa 6 cm. Sööb ka putukaid ja teisi selgrootuid, põhiliselt veeloomi, eriti kiilivastseid. Võib süüa ka limuseid, pisivähke, usse, õige harva ka väikeseid konni. Pesitsemine Pesitsuspaikadeks liivakivi-, savi- või turbajärsakutesse kraabitud urud. Elupaikadeks järskude kallastega jõed, ojad, järved, kraavid, kanalid ja teised veekogud. Esimene kurn saab täis aprilli keskelt alates, selles on 6...7 muna, need on läikivvalged, peaaegu ümmargused. Soodsatel aegadel on 2...3 kurna. Areng Haudevältus 21 päeva. Pojad on pesahoidjad, neid toidab ainult emalind. Koht - ökosüsteemis
KERGU PÕHIKOOL-LASTEAED 8. KLASS HENDRIK VARBLANE HÜLGED UURIMUSTÖÖ JUHENDAJA: LAINE KÄGU KERGU 2008 Sisukord Sisukord...............................................................................................................................................2 Sissejuhatus......................................................................................................................................... 3 Hüljeste elupaigad...............................................................................................................................4 Levila ja alamliigid..............................................................................................................................4 Alamliigid............................................................................................................................................4 Hülge liigikirjeldus..................................................................
annaabi.ee 
