Rüütlikultuur (0)

Rüütlikultuur keskajal
Rüütlid olid keskajal eksisteerinud sõjamehed, keda värbasid ülikud ja muud kõrgel positsioonil olevad inimesed enda kaitseks. Rüütlite kohustuslikku arsenali kuulus alati hobune, raudrüü ja relv . Nad vandusin oma isandale truudust ja vastutasuks kaitse eest said nad maad (st feodalism). Rüütlikultuur sai alguse 15. sajandil. Kulus mitu sajandit stereotüüpsete rüütlite tekkeks – õilsad härrasmehed. Rüütlid erinesid üksteisest varanduse ja võitlusoskuste poolest, mis andis neile ühtekuuluvustunde, millest edaspidi hakkasid tekkima rüütliordud. Rüütliks olemine ei tähendanud üksnes võitlusi ja jahiretki – rüütel pidi olema rüütellik. Head näited rüütlikirjandusest on “Kuningas Artur”, “Tristan ja Isolde”. Žanrit iseloomustab kurtuaasne ja ilmalik kirjandus, enamasti rahvaluulest lähtuv, kuid aadliseisusele mõeldud kirjandus. Kujunes välja ka lüürika. Omased on ka armastusteemad, daamikultus, rüütlielu idealiseerimine. Lüürika on vormikas, eepika seiklus- ja fantaasiaküllane.
Saksa rüütliluule viljelejad olid minnesingerid , luulel oli kaks suunda – rahvalaululähedane ja provanssaali trubaduurid. Tuntuim viljeleja on Walther von der Vogelweide. Trubaduur – 14. sajandi provanssaali rüütlilaulik. Esitas lüürikat, ballaade, sironteese.