destilleeritud veega. Pipeerisin koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vet, lisasin 3 tilka indikaatorit mp. Seejärel täitsin büreti 0.1M soolhappelahusega nullini ja tiitrisin 0.1M soolhappelahusega kolvis olevat vett pidevalt segades. Kui vesi muutus punaseks lõpetasin tiitrimise ning lugesin skaalalt kulunud soolhappe mahu. Sama katset kordasin veel kolm korda. Üldkareduse määramiseks pipteerisin destilleeritud veega loputatud koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vett, lisasin ∼5 cm3 puhverlahust ning noaotsatäis (∼0,1 g) indikaatorit ET-00. Lahus värvus lillaks. Seadsin töökorda bürett 0,025 M triloon-B lahusega ning tiitrisin vett pidevalt segades kuni viimase tilga lisamisel jäi püsima sinine värvus. Kordasin katset kolm korda. Vee pehmendamiseks ja jääk-üldkareduse määramiseks lasin vee läbi Na-kationiitfiltri ja kogusin pehmedatud vee keeduklaasi. Määrasin pehmendatud vee üldkareduse lisades ∼5 cm3 puhverlahust ja väike kogus indikaatorit ET-00
siis, kui punane värvus jääb püsima viimase tilga lisamisel. Lugeda büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe maht täpsusega 0,05 cm3. 4. Loputada kooniline kolb hoolikalt destilleeritud veega ja korrata tiitrimist uue veekogusega. Korrata tiitrimist kuni tiitrimiseks kulunud HCl mahtude erinevus ei ületa 0,10...0,15 cm3. B Üldkareduse määramine 1. Pipeteerida destilleeritud veega loputatud koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vett, lisada ~5 cm3 puhverlahust (mõõta 25 cm3-lisemõõtesilindriga) ning noaotsatäis (~0,1 g) indikaatorit ET-00. Lahus värvub lillaks. 2. Seada töökorda bürett 0,025 M triloon-B lahusega ning tiitrida vett pidevalt segades kuni viimase tilga lisamisel jääb püsima sinine värvus. 3. Korrata tiitrimist kuni tiitrimiseks kulunud triloon-B mahtude erinevus ei ületa 0,10...0,15 cm3. C Vee pehmendamine ja jääk-üldkareduse määramine
Sean töökorda büreti ja täidan selle 0,1 M soolhappelahusega nullini. Seejärel tiitri soolhappelahusega vett kolvis, samal ajal kolvis olevat vett segades. Lõpetan tiitrimise ,kui vedelik kolvis läheb punaseks ning loen büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe mahu. Seejärel kordan katset veel kaks korda. B Üldkareduse määramine Loputan koonilise kolvi destilleeritud veega ning pipeteerin koonilisse kolb 100 cm3 uuritavat vett. Seejärel lisan sinna 5 cm3 puhverlahust ja noaotsatäis indikaatorit ET-00. Selle tagajärjel muutub lahus lillaks. Siis tiitrin koonilises kolvis olevat vett 0,025 M triloon - B lahusega, vett pidevalt segades. Loen tulemuse büretilt ning kordan katset veel ühe korra. C Vee pehmendamine ja jääk-üldkareduse määramine Loputan pipeti vähese koguse pehmendatud veega ning lisan sinna 100 cm3 pehmendatud vett. Lisan sinna 5cm3 puhverlahust ja väikse koguse indikaatorit ET-00
lisamisel. Lugeda büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe maht täpsusega 0,05 cm3. Korrata tiitrimist kuni tiitrimiseks kulunud HCl mahtude erinevus ei ületa 0,10...0,15 cm3. Üldkareduse määramine: Pipeteerida destilleeritud veega loputatud koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vett, lisada ∼5 cm3 puhverlahust (mõõta 25 cm3-lise mõõtesilindriga) ning noaotsatäis (∼0,1 g) indikaatorit ET-00. Lahus värvub lillaks. Seada töökorda bürett 0,025 M triloon-B lahusega ning tiitrida vett pidevalt segades kuni viimase tilga lisamisel jääb püsima sinine värvus. Korrata tiitrimist kuni tiitrimiseks kulunud triloon-B mahtude erinevus ei ületa 0,10...0,15 cm3.
4. Loputada kooniline kolb hoolikalt destilleeritud veega ja korrata tiitrimist uue veekogusega. Korrata tiitrimist kuni tiitrimiseks kulunud HCl mahtude erinevus ei ületa 0,10...0,15 cm3. Katse andmed: Karbonaatne karedus- 2,5; 2,6; keskmine 2,55 Katse arvutused: =2,5mol/dm³ B. B Üldkareduse määramine 1. Pipeteerida destilleeritud veega loputatud koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vett, lisada_5 cm3 puhverlahust (mõõta 25 cm3-lisemõõtesilindriga) ning noaotsatäis (_0,1 g) indikaatorit ET-00. Lahus värvub lillaks. 2. Seada töökorda bürett 0,025 M triloon-B lahusega ning tiitrida vett pidevalt segades kuni viimase tilga lisamisel jääb püsima sinine värvus. 3. Korrata tiitrimist kuni tiitrimiseks kulunud triloon-B mahtude erinevus ei ületa 0,10...0,15 cm3. Katse andmed: TrileonB0,025- 8,3; 8,2; keskmine 8,25 Katse arvutused: mol/dm³ C
3.Töö käik A – Loputada bürett ning pipeteerida koonilisse kolbi 100 cm³ uuritavat vett, lisada 3...4 tilka indikaatorit mo või mp. Tiitrida 0,1 M soolhappelahusega. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranzi punaseks. Korrata tiitrimist kuni tiitrimiseks kulunud HCl mahtude erinevus ei ületa 0,10...0,15 cm³. HCO−3 + H+ → H2O + CO2 B - Pipeteerida destilleeritud veega loputatud koonilisse kolbi 100 cm³ uuritavat vett, lisada ∼5 cm³ puhverlahust ning noaotsatäis indikaatorit ET-00. Lahus värvub lillaks. Seada töökorda bürett 0,025 M triloon-B lahusega ning tiitrida vett pidevalt segades kuni viimase tilga lisamisel jääb püsima sinine värvus. Korrata tiitrimist kuni tiitrimiseks kulunud triloon- B mahtude erinevus ei ületa 0,10...0,15 cm³ Na2H2Y → 2Na+ + H2Y2− Ind− + Me2+ → [MeInd]+ H2Y2− + [MeInd]+ → [MeY]2− + 2H+ + Ind−
Oluline oli lõpetada tiitrimine täpselt (ühe tilga täpsusega) siis, kui punane värvus jäi püsima viimase tilga lisamisel. Lugesin büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe mahu täpsusega 0,05 cm 3. Loputasin koonilise kolbi hoolikalt destilleeritud veega ja kordasin tiitrimist uue veekogusega kuni tiitrimiseks kulunud HCl mahtude erinevus ei ületanud 0,10- 0,15 cm3. B Pipeteerisin destilleeritud veega loputatud koonilisse kolbi 100 cm 3 uuritavat vett, lisasin ∼5 cm3 puhverlahust ning noaotsatäie indikaatorit ET-00. Lahus värvus lillaks. Seadsin töökorda büreti 0,025M triloon-B lahusega ning tiitrisin vett pidevalt segades kuni viimase tilga lisamisel jäi püsima sinine värvus. Kordasin tiitrimist kuni tiitrimiseks kulunud triloon-B mahtude erinevus ei ületanud 0,10 - 0,15 cm3. C Lasin uuritava vee läbi Na-kationiitfiltri ning kogusin pehmendatud vee keeduklaasi või koonilisse kolbi. Määrasin pehmendatud vee üldkareduse ja hindasin filtri efektiivsust
Tiitrimistulemuste keskmise põhjal arvutasin HCO3- ioonide kontsentratsiooni: CmM,HCO3-=(VHCl*CmM,HCl*1000mmol)/(Vvesi*1dm3*1mol)= (2,475cm3*0,1mol*1000mmol)/ (100cm3*1dm3*1mol)=2,475mmol/dm3 Karbonaatse kareduse arvutamine: KK:CmM,HCO3-/2=2,475mmol/dm3/2=1,238mmol/dm3 Vastus: karbonaatne karedus on 1,238mmol/dm3 B Üldkareduse määramine Pipeteerisin destilleeritud veega loputatud koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vett, lisasin kuskil 5cm3 puhverlahust ning noaotsatäis indikaatorit ET-00. Lahus värvub lillaks. Seada töökorda büreti 0,025 M triloon-B lahusega ning tiitrisin vett pidevalt segades kuni viimase tilga lisamisel jäi püsima sinine värvus. Katse tulemuseks sain 7,05ml. Kordasin tiitrimist ja sain teise katse tulemuseks 7,00ml. Katsetel tiitrimiseks kulunud triloon-B mahtude erinevus ei ületa 0,15cm3. Seega lugesin katse õnnestunuks. Arvutasin aritmeetilise keskmise (7,05ml+7,00ml)/2=7,025ml.
· Arvutada karbonaatne karedus kasutades järgmist reaktsiooni võrrandit: C mM , HCO - mmol KK : 3 ; 3 2 dm mmol 2,36 dm 3 mmol KK : = 1,18 3 2 dm B Üldkareduse määramine. · Pipeteerida destilleeritud veega loputatud koonilisse kolbi 100cm3 uuritavat vett. · Lisada 5cm3 puhverlahust (mõõta 25cm3-lise mõõtesilindriga) ning noaotsatäis (0,1g) indikaatorit ET-00. Lahus värvub lillaks. · Seada töökorda bürett 0,025M triloon-B lahusega ning tiitrida vett pidevalt segades kuni viimase tilga lisamiselt jääb püsima sinine värvus. · Korrata tiitrimist kuni tiitrimiseks kulunud triloon-B mahtude erinevus ei ületa 0,10- 0,15cm3. Katse andmed. 1. Vtriloon-B = 8,29cm3 2. Vtriloon-B = 8,40cm3 Aritmeetiline keskmine: 8,29 + 8,40
olevat vett segades. Tiitriti seni, kuni punane värvus jääb püsima. Büretilt loeti kulunud soolhappe ruumala. Tiitrimist korrati, kuni ruumalade erinevus ei ületanud 0,10 0,15 mL. 1. VHCL = 12,05 mL 2. VHCl = 12,0 mL 3. VHCl = 11,95 mL KK = 3,00 mmol/L B Ca2+ + Mg2+ ioonide sisalduse (ÜK) määramine · Pipeteeriti koonilisse kolbi 100 mL uuritavat vett, lisati 5 mL puhverlahust ning noaotsatäis indikaatorit ET-00. · Seati töökorda bürett0,025 M triloon-B lahusega ning tiitriti, vett pidevalt segades, kuni sinine värvus jäi püsima. Tiitrimist korrati kuni ruumalade erinevus ei ületa 0,10 0,15 mL. 1. Vtriloon-B=11,25 mL 2. Vtriloon-B=11,35 mL 3. Vtriloon-B= 11,30 mL C Katlakivi moodustumise uurimine · Pipeteeriti 100 mL uuritavat vett kahte koonilisse kolbi ning kuumutati keemiseni.
Lugeda büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe maht täpsusega 0,05 cm3. 4. Loputada kooniline kolb hoolikalt destilleeritud veega ja korrata tiitrimist uue veekogusega. Korrata tiitrimist kuni tiitrimiseks kulunud HCl mahtude erinevus ei ületa 0,10...0,15 cm3. B) Üldkareduse määramine 1. Pipeteerida destilleeritud veega loputatud koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vett, lisada umbes 5 cm3 puhverlahust (mõõta 25 cm3 mõõtesilindriga) ning noaotsatäis (umbes 0,1 g) indikaatorit ET-00. Lahus värvub lillaks. 2. Seada töökorda bürett 0,025 M triloon-B lahusega ning tiitrida vett pidevalt segades kuni viimase tilga lisamisel jääb püsima sinine värvus. 3. Korrata tiitrimist kuni tiitrimiseks kulunud triloon-B mahtude erinevus ei ületa 0,10...0,15 cm3. C) Vee pehmendamine ja jääk-üldkareduse määramine
pidevalt ja intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Lõpetada tiirimine kui vesi muutub kollasest oranzi punaseks. Lugeda büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe maht täpsusega 0,05 cm3. Korrata tiitrimist kuni tiitrimiseks kulunud HCl mahtude erinevus ei ületa 0,10...0,15 cm3. B Üldkareduse määramine Pipeteerida destilleeritud veega loputatud koonilisse kolbi 100 cm 3 uuritavat vett, lisada 5 cm3 puhverlahust ning noaotsatäis indikaatorit ET-00. Lahus värvub lillaks. Seada töökorda bürett 0,025 M triloon-B lahusega ning tiitrida vett pidevalt segades kuni viimase tilga lisamisel jääb püsima sinine värvus. Korrata tiitrimist kuni tiitrimiseks kulunud triloon-B mahtude erinevus ei ületa 0,10...0,15 cm3. C Vee pehmendamine ja jääk-üldkareduse määramine
Koonilisse kolbi pipeteeriti 100 ml vett, sellele lisati indikaatorina metüülpunast 3-4 tilka. Bürett täideti 0,025 M soolhappelahusega ning tiitriti, kuni lahuse punane värvus jäi püsima viimase tilga lisamisel. Seda korrati kuni saadi vähemalt 3 0,1-0,15 ml erinevusega tulemust. HCO3- kontsentratsioon määrati valemiga Ca2+ ja Mg2+ ioonide sisalduse (ÜK) määramine tiitrimisega Koonilisse kolbi pipeteeriti 100 ml vett, lisati 5 ml puhverlahust ning ~0,1 g indikaatorit ET-00, saadi lilla lahus. Bürett täideti 0,025 M triloon-B lahusega ning tiitriti, kuni viimase tilga lisamisel jäi püsima lahuse sinine värvus. Seda korrati, kuni tiitrimiseks kulunud triloon-B koguste erinevus ei ole suurem kui 0,1-0,15 ml Vee üldkaredus määrati valemiga Katlakivi moodustumise uurimine 1. Kõigepealt pipeteeriti kahte koonilisse kolbi 100 ml vett ning kuumutati keemiseni.
Indikaatorina kasutatakse kromogeenmusta ET-00 (eriokroom-must T), mis moodustab Ca2+ ja Mg2+ ioonidega sirelililla värvusega kompleksiooni. Stöhhiomeetrilises punktis, kus kõik Ca2+ ja Mg2+ ioonid on seotud värvitusse kompleksi triloon-B-ga, muutub lahus indikaator-aniooni värvusest tingituna siniseks. Üldkareduse määramise juures on oluline, et lahuse pH püsiks aluselises piirkonnas, seetõttu tuleb lisada puhverlahust - ammooniumkloriid NH4Cl segus ammoniaagi vesilahusega NH3H2O Karedust, mida arvutatakse HCO3- ja CO32- ioonide kontsentratsioonide järgi, nimetatakse karbonaatseks kareduseks (KK). Soolhappega tiitrimisel reageerivad vesinikkarbonaatioonid soolhappega (HCO3- seob prootoni H+). HCO3- ioone sisaldava lahuse tiitrimisel tugeva happega (nt HCl) asub stöhhiomeetriline punkt happelises keskkonnas pH väärtuste 4,0...5,0 juures. Antud
025M HCl 1 11,25ml 2 11,20ml 3 11,25ml Keskmine: 11,23ml Arvutused HCO3- - ioonide konsentratsiooni leidmine Ca2+ ja Mg2+ - ioonide sisalduse (ÜK) määramine 1. Pipeteerida destileeritud veega loputatud koonilisse kolbi 100ml vett, lisada ~5ml puhverlahust (mõõta 25ml mõõtesilindriga) ja lisada noaotsatäis indikaatorit ET-00. Lahus värvub lillaks. 2. Seada töökorda bürett 0,025M triloon-B lahusega ning tiitrida vette, kuni viimase tilga lisamisel värvus püsima jääb. 3. Korrata tiitrimist vähemalt kolm korda nii, et tiitrimiseks kulunud triloon-B ruumalade erinevus ei oleks suurem, kui 0,10-0,15ml. Katse Tiitrimiseks kulunud 0.025M triloon-B
ringikujuliste liigutustega. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranzi punaseks. Lugesin büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe ruumala. 4. Kordasin tiitrimist uue veekogusega kuni tiitrimiseks kulunud HCl ruumalade erinevus ei ületanud 0,10...0,15 mL. B ioonide sisalduse (ÜK) määramine 1. Pipteerisin destileeritud veega loputatud koonilisse kolbi 100mL uuritavat vett, lisasin 5mL puhverlahust ning natukene indikaatorit ET-00. Lahus värvus lillaks. 2. Seadsin töökorda büretti 0,025M triloon-B lahusega ning tiitrisin vett pidevalt segades kuni jäi püima sinine värvus. 3. Kordasin tiitrimist kuni tiitrimiseks kulunud triloon-B ruumalade erinevus ei ületanud 0,1 mL. 2 C Katlakivi moodustumise uurimine 1. Pipteerisin 100mL uuritavat vett kahte koonilisse kolbi ja kuumutasin vett kuni keemiseni. Seejärel
Pipeteerisin kolbi 100 mL uuritavat vett ning lisasin 4 tilka indikaatorit (metüülpunast). Peale büreti töökorda seadmist alustasin tiitrimisega. Selleks kasutasin 0,025 M soolhappelahust. Lugesin büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe ruumala. Kordasin tiitrimist 5 korda. B. Ca2+ + Mg2+ ioonide sisalduse (ÜK) määramine Mõõtsin koonilisse kolbi 100 mL uuritavat lahust, lisasin 5 mL puhverlahust ning natuke indikaatorit ET-00. Lahus värvus lillaks. Seadsin büreti töökorda ning viisin läbi tiitrimise 0,025 M triloon-B lahusega. Lugesin büretilt tiitrimise lõppedes näidu ning kordasin katset 5 korda. C. Katlakivi moodustumise uurimine Pipeteerisin kahte koonilisse kolbi 100 mL uuritavat vett ning kuumutasin vett keemiseni. Jahutasin kuumutatud vee ning määrasin tiitrimise abil ühes kolvis ÜK ja teises KK.
viimase tilga lisamisel. Lugeda büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe maht täpsusega 0,05 cm3. Loputada kooniline kolb hoolikalt destilleeritud veega ja korrata tiitrimist uue veekogusega. Korrata tiitrimist kuni tiitrimiseks kulunud HCl mahtude erinevus ei ületa 0,10...0,15 cm3. 2) Üldkareduse määramine Pipeteerida destilleeritud veega loputatud koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vett, lisada ~5 cm3 puhverlahust (mõõta 25 cm3-lisemõõtesilindriga) ning noaotsatäis (~0,1 g) indikaatorit ET-00. Lahus värvub lillaks. Seada töökorda bürett 0,025 M triloon-B lahusega ning tiitrida vett pidevalt segades kuni viimase tilga lisamisel jääb püsima sinine värvus. Korrata tiitrimist kuni tiitrimiseks kulunud triloon-B mahtude erinevus ei ületa 0,10...0,15 cm3. 3) Vee pehmendamine ja jääk-üldkareduse määramine
tilga lisamisel jäävalt punaseks, tuleb tiitrimine lõpetada. Lugeda büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe maht. Kui see on tehtud tuleb loputada kooniline kolb destilleeritud veega ja korrata katset uue veekogusega kuni tiitrimiseks kulunud HCl mahtude erinevus ei ületa 0,1-0,15 cm3 B. Üldkareduse määramine Pipeteerida destilleeritud veega loputatud koonilisse kolbi 100 cm 3 uuritavad vett ja lisada umbes 5 cm3 puhverlahust, mida tuleb mõõta mõõtesilindriga. Seejärel lisada noaotsatäis indikaatorit ET-00. Tuleb seada töökorda bürett 0,025 M triloon-B lahusega ning tiitrida vett pidevalt segades kuni viimase tilga lisamisel jääb püsima sinine värvus. Tiitrimist tuleb korrata kuni tiitrimiseks kulunud triloon-B mahtude erinevus ei ületa 0,1-0,15 cm3 C. Vee pehmendamine ja jääk-üldkareduse määramine
Tiitrisin kuni värvus muutus punaseks, ehk happe neutraliseerimiseni (reaktsioon hape ja aluse vahel, mille tulemuseks on sool ja vesi). Loputasin koonilist kolbi destilleeritud veega ja kordasin tiitrimist 2 korda. Katse andmed: 1)2.4ml HCl 2)2.34 ml HCl 3)2.4 ml HCl aritmeetiline keskmine: 2.38 ml Üldkareduse määramine Loputasin koonilist kolbi distileeritud veega ning pipeteerisin sellesse kolvisse 100 cm3 uuritavat vett, lisada ∼5 cm3 puhverlahust ning väikse lusikatäis indikaatorit ET-00, mis on indikaatoriks. Lahuse värvus muutus lillaks. ET-00 moodustab Ca2+ ja Mg2+ ioonidega sirelililla värvusega kompleksiooni. Nii on Ca2+ ja Mg2+ ioone sisaldav lahus pärast puhverlahuse ja indikaatori ET-00 lisamist lilla, sest moodustub lilla värvusega kompleks [MeInd]+. Ind− + Me2+ → [MeInd]+ Kus Ind- on sinine Me+ on värvitu ja MeInd+ on lilla
kaupa. Teha kaks määramist. a ×1000 × n Arvutus: = mg ekv/l 100 a1- tiitrimisel kulunud soolhappe kogus ml n1- soolhappe normaalsus Lisasime 2,2 ml HCl - i 2,2 ×1000 × 0,1 = 2,2 mg ekv/l 100 Üldkareduse määramiseks pipeteeritakse koonilisse kolbi 100 cm3 vett, 5 cm3 puhverlahust, lisatakse ca 0,1 g indikaatorit kroomgeenmust ET-00 ja tiitritakse o,05 n triloon-B lahusega aeglaselt sinise värvuseni. Teha kaks määramist. a ×1000 × n Arvutus: = mg ekv/l 100 a2- triitimiseks kulunud 0,005 n triloon-B lahus cm3 n2- triloon-B lahuse normaalsus Lisasime 10,5 ml 0,05 n triloon-B lahust 10,5 ×1000 × 0,005
Arvutused 1. HCO3- ioonide kontsentratsioon V HCl * C M , HCl * 1000mmol 10,3 * 0,025 * 1000 C mM = = =2,575 mmol/l Vvesi * 1mol 100 * 1 2. Karbonaatse karedus C 2,575 KK: mM = =1,2875 mmol/l 2 2 B Ca2+ + Mg2+ ioonide sisalduse (ÜK) määramine 1. Pipeteerida destilleeritud veega loputatud koonilisse kolbi 100 mL uuritavat vett, lisada ~5 mL puhverlahust (mõõta 25 mL-lise mõõtesilindriga) ning noaotsatäis (~0,1 g) indikaatorit ET-00. Lahus värvub lillaks. 2. Seada töökorda bürett 0,025 M triloon-B lahusega ning tiitrida vett pidevalt segades kuni viimase tilga lisamisel jääb püsima sinine värvus. 3. Korrata tiitrimist kuni tiitrimiseks kulunud triloon-B ruumalade erinevus ei ületa 0,10...0,15 mL. Arvutus Üldkaredus Vtriloon -B * C M ,trilon -B * 1000mmol 9,25 * 0,025 * 1000
Oluline oli mitte kolonni lasta kuivaks joosta, sest muidu tungib õhk geelikihti. Reguleerida tuli ka voolukiirus 0,5-0,8 ml/min. Hiljem, kui siniselt värvunud molekulid olid geelist läbi tulnud, võis kiirust lisada. 2. Kui üleliigne vedelik kolonnist eemaldatud, lisasin kolonni ülaossa pipetiga 0,5ml proovi. Ootasin, kuni segu lahutuma hakkas. 3. Hakkasin kolonni ülaossa puhverlahust lisama, puhverlahuseks oli 0,1 M NaCl lahus, mille pH=7,5. Segu, mida lahutasin koosnes kolmest komponendist: dekstraansinine, müoglobiin, DNP-aspartaat. 4. Lisasin puhverlahust, seni kuni sinine värvus kolonnis oli jõudnud peaaegu väljavooluni. Kogusin fraktsiooni mõõtekolbi. 5. Edasi kogusin fraktsiooni katseklaasidesse, mis olid kalibreeritud 2ml peale. Nii tegin kuni kolonnis polnud enam lahutatavaid aineid. 6
kontsentratsioonina mg/ml või mol/ml (1 mol = 181 g = 0,181 mg). Töö käik: Ensüümiprepadaadist töölahuse valmistamine Uuritavast proteaasi preparaadist valmistan lahus, milles ensüümi kontsentratsioon võrdub 1,5 mg/ml. Ensüümina kasutan savinaasi. Analüütilistel kaaludel kaalun 7,5 mg ensüümi. Minu kaalutis on 0,0081 g. Viin kadudeta ensüümi gradueeritud katseklaasi ja lisan väike kogus puhverlahust. Segan klaaspulgaga u 5 min kuni ensüüm on lahustunud. Seejärel lisan puhverlahust 5 ml-ni ja loksutan läbi. Ensüümreaktsiooni läbiviimine Võtam 50ml-line katseklaas, kuhu pipeteerin 25 ml 2%-list kaseiini lahust, Klaas katan korgiga ja asetan vesitermostaati 30°C juures umbes 5-10 minutiks soojenema. Võtan 4 kuiva katseklaasi ja nummerdan neid. Igaühte pipeteerin 3 ml 5%-list TKÄ lahust.
Tiitrisin uuritavat vett 0,1 M soolhappe lahusega, vahepeal lahust segades, et lahuse pH tase oleks ühtne. Tiitrisin kuni lahuse värvus jäi ka peale segamist punakas. Lugesin büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe mahu täpsusega 0,05 cm³. Loputasin koonilist kolbi destilleeritud veega ja kordasin katset kaks korda. B Üldkareduse määramine Loputasin koonlist kolbi destilleeritud veega. Pipeteerisin koonilisse kolbi 100 cm³ uuritavat vett. Lisasin ~5 cm³ puhverlahust ning noaotsatäis (~0,1g) indikaatorit ET-00. Lahuse värv muutus lillaks. Seadsin töökorda büretti 0,025 M triloon- B lahusega. Tiitrisin uuritavat vett kuni selle värvus jäi siniseks, vahepeal lahust segades. Lugesin büretis oleva triloon-B nivoo asukoha täpsusega 0,05 cm³. Kordasin katset kaks korda. C Vee pehmendamine ja jääk-üldkareduse määramine Lasin uuritava vee läbi Na- kationiitfiltri. Kogusin pehmendatud vee keeduklaasi. Loputasin
jääb püsima viimase tilga lisamisel. Lugeda büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe maht täpsusega 0,05 cm3. 4. Loputada kooniline kolb hoolikalt destilleeritud veega ja korrata tiitrimist uue veekogusega. Korrata tiitrimist kuni tiitrimiseks kulunud HCl mahtude erinevus ei ületa 0,10...0,15 cm3. B) Üldkareduse määramine 1. Pipeteerida destilleeritud veega loputatud koonilisse kolbi 100 cm 3 uuritavat vett, lisada umbes 5 cm3 puhverlahust (mõõta 25 cm3 mõõtesilindriga) ning noaotsatäis (umbes 0,1 g) indikaatorit ET-00. Lahus värvub lillaks. 2. Seada töökorda bürett 0,025 M triloon-B lahusega ning tiitrida vett pidevalt segades kuni viimase tilga lisamisel jääb püsima sinine värvus. 3. Korrata tiitrimist kuni tiitrimiseks kulunud triloon-B mahtude erinevus ei ületa 0,10...0,15 cm3. C) Vee pehmendamine ja jääk-üldkareduse määramine
ensüümi kontsentratsioon on 1 mg/ml ja kogu lahuse maht on 5 ml. Ensüümi kontsentatsioon on 1 mg/ml ,lahuse maht on 5 ml tuleb kaaluda analüütilisel kaaludel 5 mg (0,005 g) Alcalase. Selleks,et valmistada töölahust tuleb: · loputada kaaluklaasi 8,2 pH väärtusega puhverlahusega · kaaluda analüütilise kaaludel kaaluklaasi ilma ensüümideta · kaaluda vajalik ensüümi kogus · lisada väike kogus puhverlahust,loksutada hoolikalt · valada kaaluklaasist lahus lahuse valmistamiseks sobiva anumasse (10 ml katseklaas) · lisada kuni 5 ml kriipsuni puhverlahust ja loksutada. Ensüümireaktsiooni (kaseiini hüdrolüüsi) läbiviimine 1) Võtan 50 ml mahuga suur katseklaas,kuhu pipeteerin 25 ml 2%-list kaseiini lahust.Klaasi peale panen parafilmi ja asetan vesitermostaati °C juurde umbes 5-10 minutiks soojenema. 2) Võtan 4 kuiva katseklaasi (20 ml) ja nummerdan
Korda tiitrida) V(HCl lahus)=12,25ml Arvutasin selle järgi HCO3 ioonide molaarse kontsentratsiooni CM=V(HCl)*CM(HCl)*1000mmol/(V(vesi)*1mol) CM(HCO3)=(12,25ml*0,025mol/l*1000mmol)/(100ml*1mol)=3,0625mmol/l KK= CM(HCO3)/2= 3,0625/2= 1,53125 2)Ca(2+) ja Mg(2+) ioonide sisalduse, üldkareduse määramine Pipeteerisin destilleeritud veega loputatud 250 ml koonilisse kolbi 100ml uuritavat vett, lisasin 5ml puhverlahust ning noaotsatäie indikaatorit ET-00. Lahus värvus lillaks. Tiitrisin 0,025M triloon-B lahusega pidevalt segades, kuni lahus muutus siniseks (violetse tooni kadumiseni). Fikseerisin büretilt tiitrimiseks kulunud triloon B lahuse ruumala ning arvutasin selle järgi Ca ja Mg ioonide molaarse kontsentratsiooni. V(triloon-B)=8,35ml ÜK=CM(Ca2+ + Mg2+)=(8,35ml*0,025mol/l*1000mmol)/(100ml*1mol)=2,0875 mmol/l 3)Katlakivi moodustumise uurimine
· 10,8 mL · 10,7 mL · 10,7 mL Keskmine VHCl = 10,73 mL HCO3- -iooni sisalduse KK määramine CmM,HCO3- = = 2,68 mmol/L 2. Karbonaatne karedus KK: = 1,34 mmol/L Väljendatuna kas Me2+, CaO või CaCO3-na B: Ca2+ + Mg2+ ioonide sisalduse (ÜK) määramine 1. Pipeteerida destilleeritud veega loputatud koonilisse kolbi 100 mL uuritavat vett, lisada ~5 mL puhverlahust (mõõta 25 mL-lise mõõtesilindriga) ning noaotsatäis (~0,1g) indikaatorit ET-00. Lahus värvub lillaks. 2. Seada töökorda bürett 0,025 M triloon-B lahusega ning tiitrida vett pidevalt segades kuni viimase tilga lisamisel jääb püsima sinine värvus. 3. Korrata tiitrimist kuni tiitrimiseks kulunud triloon-B ruumalade erinevus ei ületa 0,10...0,15 mL. Arvutus: Paremini kokkulangevate tiitrimistulemiste keskmiste põhjal arvutada üldkaredus järgmisest
Jälgisime, et büretti ei jääks õhumulle (õhumulli korral avasime keeduklaasi kohal kraani, et õhk saaks väljuda) ning märkisime titrandi nivoo algnäidu büretis. ▪ Proovi valmistamiseks mõõtsime mõõtesilindri abil koonilisse kolbi 50 ml kraanivett kooli kraanist. Lisasime kraaniveele mikrospaatli abil väheses koguses (paar kristalli) tahket indikaatorit ET – 00 (lahus omandas punase värvuse) ja vahetult enne tiitrima hakkamist ~2ml puhverlahust (reaktsiooni tasakaalu säilitamiseks fikseerib lahuse pH, sidudes vesilahuses kas hüdroksiidioone või vesinikioone, tiitrimine pean olema lõpetatud 5 minuti jooksul pärast puhverlahuse lisamist.) Lahusele lisati puhverlahus tõmbekapis, et vältida toksiliste ja ärritavate aurude jõudmist üldisesse klassi keskkonda. ▪ Vaikselt lahust segades lisas teine meeskonnakaaslane aeglaselt kolvis olevale
täpsusega) siis, kui punane värvus jääb püsima viimase tilga lisamisel. Lugesin büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe ruumala. 4. Pesin koonilise kolvi hoolikalt kraaniveega ja loputasin destilleeritud veega. Kordasin tiitrimist uue veekogusega kuni tiitrimiseks kulunud HCl ruumalade erinevus ei ületanud 0,10...0,15 mL. B ioonide sisalduse (ÜK) määramine 1. Pipteerisin destileeritud veega loputatud koonilisse kolbi 100mL uuritavat vett, lisasin 5mL puhverlahust ning natukene indikaatorit ET-00. Lahus värvus lillaks. 2. Seadsin töökorda büretti 0,025M triloon-B lahusega ning tiitrisin vett pidevalt segades kuni jäi püima sinine värvus. 3. Kordasin tiitrimist kuni tiitrimiseks kulunud triloon-B ruumalade erinevus ei ületanud 0,1 mL. Katse andmed 100ml=H2O Katse A1. HCL=2,5ml 2. HCL=2,5ml Katse B 1. 7,4ml triloon-b 2 7,5ml triloon-b Arvutused A 1. HCO3− ioonide kontsentratsioon
hüdrolüüsumata valk ja kõrgmolekulaarsed peptiidid sadestatakse TKÄ-ga, mis ühtlasi peatab ka ensüümi. Seejärel määratakse mitte sadestuvad hüdrolüüsi produktid spektrofotomeetriga. Töö käik 1. Valmistasin uuritava proteaasi Savinase lahuse ensüümile sobiva pH väärtusega puhvris. Kaalusin analüütilistel kaaludel ensüümi 0,006 g. Viisin selle kvantitatiivselt 10 ml mõõtekolbi. Lisasin väikse koguse puhvelahust ja loksutasin, kuni ensüüm lahustus. Seejärel lisasin puhverlahust juurde, nii, et seda oli kokku 5ml. 2. Võtsin 50ml mahuga suurema katseklaasi ja pipteerisin sinna 25ml 2%-list kaseiini lahust ja asetasin vesitermostaati 30 C ° juurde 10 minutiks seisma. 3. Võtsin neli katseklaasi ja nummerdasin need. Seejärel pipteerisin igaühte 3ml 5%-list TKÄ lahust. 4. Kui kaseiini lahus oli soojenenud, alustasin hüdrolüüsi. Pipteerisin kaseiinile juurde 1ml uuritava proteaasi lahust, loksutasin ja võtsin 3ml proovi. Esimese
taastekkimine on täheldatav lahusesse lisatud indikaatori mureksiidi värvuse muutumise järgi. Tiitrimiseks kulunud lahuse hulga järgi leitakse varem koostatud kaliibrimissirgelt taandavate suhkrute kontsentratsioon reaktsioonisegus. Töö käik Tegin oma vedela invertaasi preparaadist 40 kordse lahjenduse. 10 ml lahuse kohta 0,25ml invertaasi. Kasutasin automaatpipetti 250 mõõduga, millega viisin mõõdetud invertaasi gradueeritud katseklaasi ja lisasin 10ml märgini puhverlahust. Loksutasin ühtlase konsentratsiooni saamiseks. Lisasin 50ml-sse katseklaasi 25 ml substraati, milleks on 7%-line sahharoosi lahus atsetaatpuhvris pH väärtusega 4,8. Katseklaasile panin peale korgi ning asetasin vesitermostaati 30 juurde soojenema. Panin valmis kolm 250ml koonilist kolbi, igaühesse lisasin pipetiga 10 ml komplekslahust. Substraadi soojenemisel 30-ni lisasin sellele 1 ml uuritavat invertaasi töölahust.
Aromaatset tuuma sisaldavate aminohapete (Tyr, Phe, Trp) neeldumismaksimumid paiknevad lainepikkuse =280 nm piirkonnas. Valgu hüdrolüüsi produktide sisaldus avaldati türosiini mikromoolidena (1 µmol=0,181 mg). Aktiivsus väljendati 1 g ensüümi kohta. Töö käik Valmistati savinaasi (uuritav proteaas) lahus puhvris. Selleks kaaluti analüütilistel kaaludel 0,0049 g ensüümipreparaati ja viidi kvantitatiivselt 5 ml gradueeritud katseklaasi. Lisati väike kogus puhverlahust ja loksutati, kuni ensüüm lahustunud on. Seejärel täideti kolb puhverlahusega 5 ml märgini. 2 Võeti 50 ml mahuga suurem katseklaas, kuhu pieteeriti 25 ml 2% kaseiini lahust ja asetati vesitermostaati 30 oC juures umbes 10 minutiks soojenema. Võeti 4 kuiva katseklaasi, need nummerdati ja igaühte pipeteeriti 3 ml 5% trikloroäädikhappe lahust.
punakasroosaks kuna me ei oskanud hinnata, milliseks värvus pidi muutuma või kuna kaks reaktiivi ei segunenud oma vahel piisavalt. 2.2 KATSE 2 – VEE KAREDUSE MÄÄRAMINE MAHTANALÜÜSI ABIL A – Üldkareduse määramine Töö eesmärk: Määrata üldine kaltsiumi- ja magneesiumioonide sisaldus kraanivees. Töö vahendid: Vesi, NH4Cl, NH3 * H2O, pH (9,7) puhverlahus, ET00 indikaator, EDTA lahus, bürett Töö käik: Pipeteerida 100 ml vett, lisada 5 ml NH4Cl, NH3 * H2O, ph (9,7) puhverlahust, väike kogus (ca 0,1 g ) Indikaatorit ET00 ja tiitrida 0.05 M EDTA lahusega aeglaselt kuni lahuse punase värvuse muutumiseni siniseks. Arvutada üldkaredus tiitrimiseks kulunud EDTA lahuse ruumala. Andmed: Tiitritud kogus – 3,5 ml Arvutused: 3,5 * 0,005 * 1000 * 1000 / 1000 * 100 = 0,175 mg/mol * dm-3 Järeldus: Leidsime vee kareduseks 0,175 mg/mol, mis tähendab et tegemist on pehme veega. B – Mööduva ehk karbonaatkareduse määramine
- valguse ja õhu juurdepääsuta - temperatuuril 20C - protsessi kestus 7 ööpäeva 2. Ettevalmistustööd analüüsi läbiviimiseks. a) a) Proovi pH 7,58, temperatuur 20,0C b) Lahjendusvee ettevalmistus Lahjendusproov valmistatakse 5 liitrisesse nõusse. Töös kasutatakse lahjenduste tegemiseks spetsiaalset toitesooli sisaldavat lahjenduslahust. Lahuse saamiseks lisatakse dest. veele : · 5ml fosfaatset puhverlahust · 5ml MgSO4 . 7H2O lahust · 5ml CaCl2 lahust · 5ml FeCl3 . 6H2O lahust c) Lahjendusvee ja analüüsitava proovi küllastamine õhuhapnikuga - Lahjendusvee ja proovivee temperatuur reguleeritakse 20C-ni ning küllastatakse hapnikuga. Õhurõhk 100,5Pa ning hapniku lahustuvus vees 9,01mg 1l vees. d) Lahjenduste jaoks vajalike proovikoguste arvutamine. 10x lahus 500ml 50ml analüüsitavat vett, 450ml lahjendusvett
jooksul 30C juures. Töö käik.! · Ensüümipreparaadist töölahust valmistamine: Lahustina kasutatakse atsetaatphuvrit(pH=4,8). Meie juhul preparaat on tahke. Siis sobiv ensüümi kontsentratsioon 1-5 mg/ml.(me võtame aga 3 mg/ml) . Siis 5 ml lahuse valmistamiseks on vaja 15 mg ensüümi). Paneme gradueeritud katseklaasi 15mg enne kaalutatud preparaadi ja lisame puhverlahust 5ml kriipsuni.Segame 5 minuti. Ensüümi reaktsiooni läbiviimine: · Võtme suur 50 ml katseklaas kuhu pipeteerimie 25 ml substraati(7%line saharoosatsetaatpuhvris pH=4.8). Katseklaas asetataske 5-10 minutiks vesitermostaati 30C juurde. · Võtame 3 koonilist 250 ml kolbi, kuhu pipiteerimime 10 ml komplekslahust.Pärast kolbidesse viiakse reaktsioonisegust võetud proovid.
Tiitrides analüüsitavat proovi TriloonB-ga, seotakse karedust põhjustavad ioonid kompleksühendisse. Ekvivalentpunktis on TriloonB kulunud täpselt nii palju, kui Ca2+ ja Mg2+ ioonide sidumiseks vaja. Ekvialentpunkti kindlaks tegemisel kasutatakse indikaatorit ET 00. Üldise kareduse määramiseks kasutatakse büretti. Standartlahuseks on 0,1N TriloonB lahus. Seejärel mõõdetakse 100ml analüüsitavat proovi. Lisatakse segades dosaatoriga 10ml NH4OH + NH4Cl puhverlahust, selleks et saada vajalik pH (pH10), ja spaatli otsa täis indikaatorit ET 00. Loksutatakse läbi. Vesi sisaldab Ca2+ ja Mg2+ ioone, sest lahus omandab vaarikapunase värvuse. Saadud lahust tiitritakse 0,1N TriloonB lahusega. Kolvi sisu muutub siniseks, st, et karedust põhjustavad Ca2+ ja Mg2+ ioonid on lahusest kadunud ning seotud kompleksühendiks TriloonB-ga. Hetkel, mil toimub värvuse muutus, fikseeritakse büreti näit. Katset korratakse seni kuni tulemused on ühtlaselt stabiilsed.
Kaseiini hüdrolüüsi produktide sisaldust väljendatakse aga siiski vaid türosiini kontsentratsioonina mg/mL olemasoleva kaliibrimissirge alusel. Töö käik Valmistan juhendaja näpunäidete järgi sobiva pH-ga esperaasi lahuse, kasutades lahustiks atsetaatpuhvrit. Optimaalne kontsentratsioon esperaasi jaok on 4 mg 1 ml puhvri kohta, seega pean 5 ml lahuse jaoks kaaluma 20 mg ehk 0,0200 g esperaasi analüütilisel kaalul. Seejärel lisan väikese koguse puhverlahust ja segan klaaspulgaga, kuni ensüüm on lahustunud (kuna preparaat sisaldab ka täietainet, mis ei lahustu, siis selget lahust ei teki). Viin mahu 5 ml-ni ja loksutan lahuse läbi, et kontsentratsioon ühtlustuks. Võtan 50 ml-se katseklaasi ja pipeteerin sinna 25 ml 2%-list kaseiini lahust. Panen katseklaasile korgi peale ning asetan termostaati 30oC umbes 5-10 minutiks. Kuni substraat soojeneb, võtan 4 kuiva 20 ml katseklaasi ja nummerdan. Pipeteerin igaühte neist 3 ml 5%-list TKÄ lahust
tuuma sisaldavate aminohapete sisalduse alusel. Aromaatset tuuma sisaldavad aminohapped (Tyr, Trp, Phe) on nähtavad spektrofotomeetriliselt lainepikkustel 270-280 nm. Töö käik Kõigepealt valmistatakse ensüümipreparaadist töölahus. 5 ml töölahuse saamiseks pidin kaaluma 10 mg alkalaasi preparaati. Kaalumisel sain aga 12,0 mg ning pärast õppejõuga konsulteerimist otsustasin selle kaalutis edasi töötada. Uue kaalu korral oli vaja võtta puhverlahust (boraatpuhver, pH=8,4) 6 ml. Paraku valasin seda graduleeritud katseklaasi liiga palju ning sain 10 ml lahust. Järjekordsel konsulteerimisel õppejõuga otsustasin jätkata väiksema kontsentratsiooniga lahusega. Kontsentratsioon pidi olema 2 mg/ml, minu katses oli 1,2 mg/ml. Edasi tehakse ettevalmistusi ensüümireaktsiooniks. 50 ml katseklaasi pipeteeritakse 25 ml 2%-list kaseiini lahust (substraat). Katseklaasile pannakse peale kork ning asetatakse see vesitermostaati 510 minutiks soojenema
kontsentratsiooniga. Kasutades kaliibrimissirget, leitakse absorbtsiooni väärtuse järgi türosiini kontsentratsioon. Töö käik Ensüümpreparaadist töölahuse valmistamine Valmistada proteaasi preparaadist sobiva pH väärtusega puhvris lahus, ensüümi (antud juhul alkalaas) kontsentratsioon peaks olema lahuses 1-5 mg/ml, antud katses oli ensüümi kontsentratsiooniks 1,56 mg/ml (kaalutis 7,8mg). Kui ensüümpreparaadile on väike kogus puhverlahust lisatud, segada lahust klaaspulgaga u 5 min, kuni ensüüm lahustub. Seejärel täita klaas puhverlahusega ettenähtud mahuni ja loksutada kõik läbi. Ensüümireaktsiooni läbiviimine Võtta 50 ml katseklaas ning pipeteerida sinna 25 ml 2%-list kaseiini lahust. Sulgeda klaas korgiga ning jätta 30 kraadi juurde soojenema 5-10 minutiks. Võtta ja nummerdada 4 kuiva tavalist katseklaasi ning pipeteerida neisse 3 ml 5%-list TKÄ lahust.
sisaldus türosiini kontsentatsioonina mg/ml ja kasutades kaliibrimisgraafikut leitakse absorbtsiooni väärtuse järgi türosiini kontsentratsioon kindlatel aegadel reaktsioonisegust võetud proovides. Töö käik. · Valmistame proteaasi preparaadist lahuse valmistamine.(Alkalaas) Peab olema sobiv pH (meie juhul aluliseline). Lahuse ensüümi kontsentratsioon on 1,6 mg/ml . Paneme gradueeritud katseklaasi 8 mg ensüümipreparaadi ja lisame puhverlahust 5 milliliitrini. · Võtame suur 50 ml katseklaas ja pipeteerime 25 ml 2%-list kaseiini lahust. Klaas asutatkse vesitermostaati 30C juurde 10 minutiks soojenema. · Sel ajal võtame 4 katseklaasi ja pipeteerime igaühte 3 ml 5%-list TKÄ lahust. · Kui kaseiini lahus on soojenud, alustame ensüümi reaktsioon. Selleks lisame kaseiinile 1ml enne valmistatud proteaasilahust. Loksutame kaseiini katseklaasi, võtame sellest 3 ml proovi
iseloomustatakse kaudselt aromaatset tuuma sisaldavate aminohapete sisalduse alusel. Aromaatset tuuma sisaldavad aminohapped (Tyr, Trp, Phe) on nähtavad spektrofotomeetriliselt lainepikkustel 270-280 nm. Töö käik Kõigepealt valmistatakse ensüümipreparaadist töölahus. 5 ml töölahuse saamiseks pidin kaaluma 10 mg alkalaasi preparaati. Kaalumisel sain aga 12,0 mg ning pärast õppejõuga konsulteerimist otsustasin selle kaalutis edasi töötada. Uue kaalu korral oli vaja võtta puhverlahust (boraatpuhver, pH=8,4) 6 ml. Paraku valasin seda graduleeritud katseklaasi liiga palju ning sain 10 ml lahust. Järjekordsel konsulteerimisel õppejõuga otsustasin jätkata väiksema kontsentratsiooniga lahusega. Kontsentratsioon pidi olema 2 mg/ml, minu katses oli 1,2 mg/ml. Edasi tehakse ettevalmistusi ensüümireaktsiooniks. 50 ml katseklaasi pipeteeritakse 25 ml 2%-list kaseiini lahust (substraat). Katseklaasile pannakse
2. Töö käik Ensüümipreparaadist töölahuse valmistamine Uuritavast proteaasi preparaadist, milleks antud töös oli savinaas, valmistati ensüümile sobiva pH väärtusega puhvris lahus, mille kontsentratsioon oli 1,5 mg/ml. Arvutasin savinaasi kaalutise suuruse, milleks oli 0,0075 grammi. Kaalusin analüütilistel kaaludel antud koguse ning tegin lahuse gradueeritud 5 milliliitrise mahuga katseklaasi. Esialgu lisasin väikese koguse puhverlahust ning segasin seda ~5 minutit kuni lahustumiseni, seejärel täitsin katseklaasi etteantud mahuni ning loksutasin, et ensüümi kontsentratsioon lahuses ühtlustuks. Ensüümreaktsiooni (kaseiini hüdrolüüsi) läbiviimine · pipeteerisin suurde 50 ml mahuga katseklaasi 25 ml 2%-list kaseiini lahust ning asetasin selle korgiga kaetuna vesitermostaati 5-10 minutiks seisma · võtsin 4 kuiva normaalmõõdus katseklaasi, nummerdasin need ning igaühte
Töö käik: 1. Kolonn oli juba täidetud geeliga Sefadex G-75. Avasin väljavoolu, lastes üleliigsel vedelikul kolonnist välja tilkuda. Oluline oli mitte kolonni lasta kuivaks joosta, sest muidu tungib õhk geelikihti. Kasutatud kolonnil oli automaatselt reguleeritud kiirus. 2. Kui üleliigne vedelik kolonnist eemaldatud, lisasin kolonni ülaossa pipetiga 1ml proovi. Ootasin, kuni segu lahutuma hakkas. 3. Hakkasin kolonni ülaossa puhverlahust lisama, puhverlahuseks oli 0,1 M NaCl lahus, mille pH=7,5. Segu, mida lahutasin koosnes kolmest komponendist: dekstraansinine, müoglobiin, DNP-aspartaat. 4. Kogusin eelfraktsiooni mõõtkolbi, seni kuni sinine värvus kolonnis oli jõudnud peaaegu väljavooluni. Kogutud eelfraktsiooni mahu mõõtsin mõõtsilindri abil. 5. Edasi kogusin fraktsiooni katseklaasidesse, mis olid kalibreeritud 2ml peale. Nii tegin kuni kolonnis polnud enam lahutatavaid aineid.
Proovi sisestamine Uuritava segu kolonni sisestamiseks kasutasin 1 ml pipetti. Võtsin 1 ml uuritavat segu ja tilgutasin geeli pinnale. Alguses kogusin ühendatud fraktsiooni (sest kuni kolonni alaossa jõuab kõige kiiremini liikuv komponent dekstraansinine, väljub kolonnist puhas vooluti), selle kogusin 50 ml kuiva kolbi. Mõõtsin selle, sest see moodustab osa dekstraansinise elueerimismahust Vxmin. Kolvis oli 14,5 ml. Lisasin puhverlahust mööda kolonni külge , seni kuni sinine värvus kolonnis oli jõudnud peaaegu väljavooluni. Kogusin fraktsiooni mõõtekolbi. Edasi kogusin fraktsiooni katseklaasidesse, mis olid kalibreeritud 2ml peale. Nii tegin kuni kolonnis polnud enam lahutatavaid aineid. Kokku oli 35 katseklaasid. Kui sininse, pruuni ja kollase värvusega fraktsioonid olid kogutud, mõõtsin ära nende optilised tihedused kindlal lainepikkusel spektrofotomeetriga.
Uuritava segu kolonni sisestamiseks kasutasin 1 ml pipetti. Võtsin 1 ml uuritavat segu ja tilgutasin geeli pinnale. Alguses kogusin ühendatud fraktsiooni (sest kuni kolonni alaossa jõuab kõige kiiremini liikuv komponent dekstraansinine, väljub kolonnist puhas vooluti), selle kogusin 50 ml kuiva kolbi. Mõõtsin selle, sest see moodustab osa dekstraansinise elueerimismahust Vxmin. Kolvis olevat üldist fraktsiooni oli 12,5 ml. Lisasin puhverlahust mööda kolonni külge , seni kuni sinine värvus kolonnis oli jõudnud peaaegu väljavooluni. Kogusin fraktsiooni mõõtekolbi. Edasi kogusin fraktsiooni katseklaasidesse, mis olid kalibreeritud 2 ml peale. Nii tegin kuni kolonnis polnud enam lahutatavaid aineid. Kokku oli 21 katseklaasid. Kui sinise, pruuni ja kollase värvusega fraktsioonid olid kogutud, mõõtsin ära nende optilised tihedused kindlal lainepikkusel spektrofotomeetriga.
Tekkiv punane veresool K 3[Fe(CN)6] annab lahusele kollase värvuse ja on detekteeritav lainepikkusel 410 nm. Reaktsioon kulgeb happelises keskkonnas pH 6 juures. Töö käik Tööreaktiiv Juba valmisolev tööreaktiiv sisaldab ensüüme GOx ja POx, kromogeenset substraati K4[Fe(CN)6] ja fosfaatpuhvrit pH väärtusega 6,0. 25 ml tööreaktiivi valmistamiseks võetakse vastav mõõtekolb, millesse viiakse: 2,5 mg glükoosi oksüdaasi GOx 1,5 mg peroksüdaasi POx 16,6 ml 0,2 M puhverlahust K4[Fe(CN)6] 0,1%-list lahust, et täita kolb lõppmahuni. Tööreaktiivi tuleb säilitada külmkapi temperatuuril kuni tarvitamiseni. Meie reaktiiv oli juba laual valmis, kuna enne kasutamist pidi see taas soojenema toatemperatuurini. Meloni lahuse ettevalmistamine Minu katses oli tundmatuks prooviks naturaalne melonimahl. Mahla kättesaamiseks surusin viljaliha noaga ja tilgutasin mahla pisikesse keeduklaasi. Pidin tegema mahlast 250-kordse lahjenduse
suhteline ja individuaalne. Seega võib meie katset õnnestunuks lugeda, kuna katseline tulemus erines sellest, mis vaja oli siiski küllaltki vähe. Katse 2: Vee kareduse määramine mahtananalüüsi abil. Töö eesmärk : Määrata kooli vee üldine ja mööduv karedus Reaktiivid: H2O, NH4Cl, NH3 · H2O puhverlahus, EDTA lahus, indikaator ET00, metüülpunane, HCl a) Üldkareduse määramine: Töö käik : Pipeteerida 100 cm3 vett keeduklaasi, lisada 5 cm3 NH4Cl, NH3 · H2O, pH 9,7, puhverlahust, väike kogus indikaatorit ET00 ja triitida 0,05 M EDTA lahusega aeglaselt kuni lahus muutub punasest värvusest siniseni. Arvutada üldkaredus triitimiseks kulunud EDTA lahuse ruumala kaudu (ühikutes mgmol dm-3 ehk mol · 10-3 dm-3) Katse andmed : VKulunud EDTA 312 (cm3) CEDTA 0,05 M Arvutused : -1 · dm-3) b) Mööduva ehk karbonaatkareduse määramine Töö käik : Pipeteerida 100 cm3 analüüsitavat vett, lisada 3-4 tilka indikaatorit mp ja triitida
· Arvutasin välja ensüümipreparaadi kaalutise suuruse. Minu katses kasutatud ensüüm oli alkalaas. Tehtava töölahuse täpne maht on ja ensüümi kontsentratsioon selles . · Analüütilistel kaaludel kaalusin sobiva suurusega kaaluklaasi vajaliku koguse ensüümipreparaati ja viisin kadudeta (kvantitatiivselt) lahuse valmistamiseks gradueeritud katseklaasi. Kaalutis = 0,0074 g · Lisasin väikese koguse puhverlahust ja segasin klaaspulgaga umbes 5 min kuni ensüüm on lahustunud. Ensüümipreparaat lahustus peaaegu täielikult, sest see sisaldas ka täiteainet, mis ei lahustunud. Seepärast tekkinud lahus ei olnud täielikult selge. · Seejärel täitsin klaasi puhverlahusega ettenähtud mahuni ja loksutasin läbi, et ensüümi kontsentratsiooni lahuses ühtlustada. Ensüümireaktsiooni (kaseiini hüdrolüüsi) läbiviimine
annaabi.ee 
