Postmodernism Filimonov (0)

P.I Filimonov on eesti-vene kirjanik, lisaks novellikogule on ta avaldanud kaks romaani ning luulekogu . „Nekroloogide kirjutamise oskust” ongi peetud justkui „käepikenduseks” romaanile „Mitteeukleidilise geomeetria tsoonile”. Tähelepanuväärivad on minu meelest ainuüksi juba teoste pealkirjad ning konkreetselt selle teose pealkirja sügavam tähendus ilmneb teose jooksul. Aga mida ma veel tahaks konkreetse autori kohta öelda, P.I. Filimonov on tegelikult tema pseudonüüm , ma nüüd muidugi ei tea, kas pseudonüümi kasutamine võib olla postmodernismile omane tunnus. Aga selline vahemärkus siis. Tema pärisnimi on Roman Fokin. Ja algupäraselt on tekst kirjutatud vene keeles. Olin seda varem lugenud, aga mitte postmodernismi valguses, siis oli hea seda uue ja värske pilguga lugeda.
Kuna teos ilmus 2013. aastal, kõigest paar aastat tagasi, on postmodernse ühiskonna olemasolust teose loomise ajal raske rääkida, aga kuna teos koondab enda alla aastate jooksul kirjutatud lugusid , siis võib ju tegelikult oletada, et mõned palad said kirja pandud just postmodernismi kõrgperioodil. See punkt jäi minu jaoks pisut lahtiseks ja siin ei saagi ju minu meelest ammendavat vastust anda, aga nende lugude põhjal ma siiski eeldan, et kirjutamisaeg võis postmodernistliku ühiskonnaga kokku langeda küll.
Rääkides aga postmodernse maailma kujutamisest teoses ehk fiktsionaalsest postmodernistlikust maailmast, Filimonov on olustiku ja keskkonna kirjeldamise osas üldiselt napisõnaline, kogu tähelepanu on siiski sündmustel ja tegelastel enestel. Tihti ei anta isegi aimu tegevuspaigast, mina eeldasin muidugi lugedes , et tegevuskohaks on siiski Tallinn. Autor kirjeldab vaid üldsõnaliselt või vastanduste kaudu, näiteks minu linn, tema linn, kusagil linnas. Samuti ei saa siin kohal paremaid üldistusi teha. Kohati jääb mulje, et tegu on justkui postmodernse maailmaga, sest tegelaste elus (domineerib vaikimisi postmodernismile omane või lugesin mina selles valguses) valitseb tehnika, ootusärevus e-kirjade saamisest või saatmisest, samuti viiteid popkultuurile ja muusikale , nii et põgusalt oleks justkui postmoderne maailm siiski olemas. Kuigi on novelle , mille tegevusaeg jääb sotsialismiperioodi, ilmselt 50ndate nõukogudeperioodi ning kus tegevus leiab aset Peterburi-Tallinna rongil, sõjajärgne periood, valitseb siiski kommunism . Mainitakse raadiovestlusi ühiskondlik-poliitilistel teemadel. Detailsed ühiskonna kirjeldused puuduvad, kapitalistliku läänelikku ühiskonda tajuda ei saa. Kosmopliitsus, tollid, piirivalve . Ungari herned , loterii, jackpot, raha eest saab kõike, Markist saab Maria. Postmodernistlik maailm on täitsa olemas.
Tekstitasandil aga leidub postmodernistlikke jooni rohkesti. Alustades juba sellest, et novellides kohtab tihti autori ja tegelaste vaatepunktide vaheldumist, tihti ei saa päris täpselt aru, kas tegemist on tegelase või hoopis autori jutustajapositsiooniga, ja mina tõmbasin minategelase ja autri vahele võrdusmärgi ( minategelane -autor). Ning isegi kui jutustaja ise osaline ei ole, tuletab ta ennast märkuste kaudu alatimeelde või hüppab ootamatult kusagilt välja. Jutustaja pöördub tihti lugeja poole, kas siis loo alguses, kus ta justkui valmistab lugejat ette teatades, et ta kavatseb rääkida nüüd ühe loo ja lugeja olgu valmis seda lugema. Või siis teine kord pöördub lugeja poole, et vabandada oma ropu keekasutuse pärast või mainib lugejale, et tegelikult ei ju oluline, mis on kirjeldatud tegelaste nimed, et loo võib ju jutustada ka teiste nimedega. Samuti leidub jutustaja iroonilisi kommenaatre ja hinnanguid kirjutatu kohta. Tihtsi kutsub jutustaja ennast korrale ja manitseb ennast teemast mitte kõrvale kalduma . Analüüsib kirjutamise protsessi, otsib õigeid sõnu. (Ei hakka ennast kordama, pärast seletan lähemalt).
Ootamatud pöörded ja vasturääkivusi ning võõritusefekti võib tunda samuti, eriti siis, kui jutustaja enda kohulolust taas teada annab, näiteks ütleb ta justkui enda õigustuseks ja kriitka ennetamiseks järgmist: „Lugudega muide on mul raskusi. Mitte kunagi ei saa ma lihtsalt jutustada. Lihtsalt ja järjekorras. Kogu aeg kaldun kuhugi kõrvale. Vägisi veab mingitele haruteedele. Eks te näete ju isegi.” (lk 65) Sellised pöörded või ootamatused ilmnevad enamasti novelli lõpus, viimases lõigus näiteks. Kui sa juba arvad teadvat, milliseks lõpp kujuneb, toimub siiski midagi äkilist, näiteks üks stseen matustelt, kus külarahvas korraldas matused ning bussiga sõideti lähimasse linnakalmistule, sõitis bussist mööda limusiin (mis iseenesest mõjub juba pisut võõristavalt), mis peatus ning kust ronisid välja sõdurid, kes võtsid kirstu ja läksid lahtise haua juurde ja matsid maha ning kui nad said oma toimingud tehtud sõitsid minema sõnagi lausumata. Lõpp.
Samuti ei kirjuta ta ühe malli järgi ega kasuta ühtset läbivat stiili, vaid kasutab erinevaid võtteid, näiteks e-kirjade vormis novell või teise novelli puhul on esitatud puntidena astronoomiaprofessori päevakava , mis on varustatud viidetega ning mis hiljem märkmetena pikemalt lahti kirjutatakse . Ka novellid ise võtavad ootamauid pöördeid ning omandavad mitmeplaanilisuse, näiteks niminovell algab detailse kirjeldusega bussipeatuses seisvatest ühistransporti ootavatest inimestest (panoraamne ülevaade – eeldan, et see lõpeb sellega, kui kõik bussi astuvad, ja tegelikult Filimonov ruttab sündmustest ette), kuid novell lõpeb hoopistükis järelhüüdega (nekroloogiga) Albert Nikolajevile. Seega puudub kindel struktuur ja ülesehitus, kaldub teemast kõrvale või koguni vahetab neid ühe novelli jooksul mitu korda. Näiteks novelli „Kakskümmend kaheksa väikest hüpet nooruse poole” esitatakse kolm erinevat tegevusliini, erinevate tegelastega, mille juurde autor pöördub vaheldumisi kord ühe kord teise tegevusliini juurde, pisut ehk isegi filmilik, kus erinevad stseenid vahetuvad, kuid omavahel nad siiski ei haaku. Mõnevõrra ootamatult ja võõrsitavalt võib mõjuda ka kirjeldus tomatitest, mis kisub suisa teaduslikuks ja oleks justkui teatmeteosest ümber kirjutatud: „..... on ju selle maavitsaliste perekonna esindajate viljad nii rikkad suhkrute ja C-vitamiini poolest, sisaldavad valku, tärklist , orgaanilisi happeid , kiudaineid ja pektiini, mineraalained (kaltsiumi, naatriumi, magneesiumi, rauda, kloori, fosforit, väävlit, räni, joodi), aga samuti karotenoide karoteeni ja lükopeeni (nemad annavad viljale kollakasoranži või punase värvi), B-grupi vitamiine, nikotiin- ja foolhapet, K-vitamiini.
Keelekasutus varieerub suuresti. Lakoonilised ja lühikesed laused vahelduvad mitmeid lehekülgi hõlmavate lausetega. Näiteks sisaldab üks novell ühte lauset, mis on venitatud seitsme lehekülje pikkuseks, mida alguses on hea ja ladus lugeda, aga mingil hetkel see katkeb ning tekst võtab uue pöörde ning algab vaidlus eelnevalt öelduga. Kujundite paljusus , võõrkeelsed tsitaadid, fraasid , paari novelli pealkiri on inglise keeles. Freudi psühhoanalüüs, Lotman , Richard Ashcroft. Paljudes novellides puuduvad tegelastel nimed (must ja valge, asesõnalisus ta..., daam B, tüdruk E)
Novellide üldmulje on siiski postmodernismile omaselt sünge, on valu ja hingepiinu. Igas novellis oli kas otseselt või kaudselt surma lähedust ja surma temaatikat tunda ning enamasti on see esitatud postmodernismile omaselt groteskses võtmes . Esmapilgul jätab see justkui humoorika mulje, aga kui hakata seda vaatepilti ette kujutama , siis omandab see üsna võika ja jõhkra väljanägemise ning väljub samas ka reaalsuse piiridest. Piisavas koguses on muidugi ka absurdsust (kes on tegelased, inimesed või konnad) ja võib tunnetada tegelaste ja situatsioonide naeruväärsust. Liigitaksin selle postmodernismi alla küll.
Kuna ma olin eelnevalt lugenud just Jan Kausi novellikogu „Õndsate tund”, siis paratamatult hakkasin neid omavahel võrdlema ning kaalukausile asetama. Minu meelest esineb mõlemas teoses üllatavalt palju sarnasusi nii tekstiloomes kui ka vormi mõttes ning need teosed suhestusid omavahel väga hästi. Ning kui mõelda, et Jan Kausi teos on postmodernistliku teose musternäidis, siis võib ka Filimonovi teos teatud mööndustega selle alla liigitada. Samas kui mõelda, et novellid on kirjutatud oluliselt varem, kui teos ilmus, siis võib nende taga näha ka postmodernistliku ühiskonna olemasolu ka kirjutamise hetkel.