Feministlik kriitika teostele "Laul tulipunasest lillest" ning "Suveöö armastus" (0)

Feministlik kriitika teostele "Laul tulipunasest lillest" ning "Suveöö armastus"
Friedebert Tuglas on olnud väga viljakas autor ning panustanud väga palju Eesti kirjandusse, kuid veelgi olulisem on ta olnud kriitikuna. Natukene lõõpides hakati tema eluajal kutsuma teda Eesti kirjanduse paavstiks. Tema novellid moodustavad tekstikogumi, mida ühendavad omavahel sarnased jooned: maailmanägemuse ühtsus ning oluline on esteetiline lähenemisviis . Tuglase jaoks olid väga tähtsad sümbolid , tema jaoks oligi see tõde. See maailm, mille tema novellidest leiame, on tihendatud ning tuleb esile just sümbolite kaudu. Selle sümboli avaram esinemisvorm on müüt. "Luua müüte – see on kõrgeim. Luua seda üksi, mis muidu rahvad ja sajandid loonud – see on jumalik . Suuremat õnne ei pea kunstnik lootma ." Tuglas nõuab üldiste printsiipide olemasolu kirjanduses. Müüdižanris vormistatud tekstieripära on see, et üldistusaste peaks olema nii tugev, et see on inimeste jaoks tähendusrikas erinevatel aegadel ; intensiivne, tundetihe, ühelt poolt realistlik ning teiselt fantaasiat kaasav kirjeldus. Kogu Tuglase novellikogu iseloomustab müüdilisus. Selle rakendamiseks Tuglas aga kasutab erinevate mütoloogiate elemente, tõlgendab näiteks mingisuguseid müütilisi episoode või müüdiosasid ümber (Informatsioon saadud õppeainest Eesti kirjanduse ajalugu). Johannes Linnankoski, pseudonüümiga Vihtori Peltonen, ei ole aga eestlastele niivõrd tuntud autor. Käesolev analüüsitav teos "Laul tulipunasest lillest" ongi üks kolmest tema kõige kuulsamast kirjutisest. Tegemist on n-ö parvepoisteromaaniga, mis sisult sarnaneb August Gailiti teosega "Toomas Nipernaadi ". Sellest paljudele eestlastele tundmatu soome kirjaniku teosest on alguse saanud kolm kuulsat soome filmi. Veel on Linnankonski kirjutanud talupojajutustusi, näidendeid ning novelle . Tegemist on kahe täiesti erineva kirjanikuga, kes mõlemad on kirjutanud inimestele niivõrd südamelähedasest teemast nagu armastus. Antud essees hakataksegi uurima kahe kirjaniku armastuse, seksuaalsuse ning soorollide kujutamist nende teostes. Milline on naistegelase positsioon ja funktsioon tekstis? Kas teoses leidub patriarhaalseid norme ning kuidas kujutatakse naise keha ja sellega seotud emotsioone - nendele küsimustele püüab antud analüüsiv essee vastuse leida.
Seksuaalsuse teema on kirjanduses alati tähelepanuväärne olnud. Tänapäeval oleme harjunud sellega, et seksuaalsuse kujutamine meedias, filmides ja kirjanduses ei ole midagi imetabast vaid on suhteliselt igapäevane nähtus. See ei ole aga alati nii olnud. Varasemal, eriti Nõukogude ajal oli seksuaalsuse kujutamine vägagi tabuteema, milletõttu ongi väga huvitav lugeda Tuglase novelli "Suveöö armastus", kus taolised suhted mehe ja naise vahel ei olegi niivõrd ridade vahele peidetud kui seda võiks arvata. Kogu novell räägib sisuliselt sellest, kuidas sulane tahab tüdrukuga teki alla pugeda ning kuidas neiu sellele "vastu puikleb ning lihtsalt jonnib." Sellest, kuidas Tuglas antud tüdruku suhtumist kirjeldab, võib välja lugeda Tuglase enda suhtumist naistesse. Tuglas kirjeldab ühte peategelast Maalit kui jonnakat, pirtsakat ning puiklevat tüdrukut, kes sulast Kustat endale jonnimise pärast teki alla ei lase. Tuglase sule järgi on Maali Kusti vastu kord tuim ja külm, kord aga armastav ja ihalev. Spekuleerin, et Tuglas pani enda arusaamatuse naiste suhtes Kusta tegelaskujusse, väljendades sellega frustratsiooni ning mõistmatust, mida naised tema jaoks tekitasid. Siin on tegemist ilmselge oletuse ning minu isikliku arvamusega, millel tõepõhi puudub, kuid võib siiski üks tõlgendamise variantidest olla. Põhjalikult lugedes saab iga lugeja aru, millele Tuglas enda mõtetega viitab . Juba tol ajal hinnati naistes "puhtust" ning tehti maha "lõdva püksikummiga naisi." See on ajast-aega olnud üleüldine arusaam, et meestele ei meeldi naised, kes käituvad nagu mehed ise. Kui mees magab külas mitme naisega, siis ei tee sellest keegi lugu, kuid magab naine mitme mehega, siis on ta koheselt liiga lodev. "...Uh, ta ei talunud toda tüdrukut! Vastik näis peretütar Mari sulaspoiss Kustale. Liiga lodev, liiga kõigile kättesaadav...Igaühte suudleb, kes pead kõrvale ei pööra ...Igaühega magab, kes käest ei põgene... Ümarik , pehme säärane ..." Nii kõneles Kustas peretütar Marist, kes ei hoolinud enda " puhtuse " hoidmisest abieluni. "Tüdruk ei tohi kedagi teist tahta kui ainult ühte, tüdruk peab p u h a s olema..." Siit loeme välja, et kui tüdruk on maganud kellegagi, siis ei ole ta enam puhas, ta on rikutud, must, räpane. Sellega meenub tahestahtmata kellegi tundmatu inimese ütlus:" Kui sa arvad , et keegi on vähempuhas pärast seda, kui sa teda puudutasid, siis võib olla peaksid sa hoopis enda käsi vaatama." Tegemist on väga konkreetse topeltstandardiga, mida kohtame ka tänapäeval.
Antud teema ei ole puudu ka Linnankonski teosest. Väga konkreetselt ning arusaadavalt tuleb see välja teose lõpupoolel, mil peategelane Olavi on äsja abiellunud enda armastatu Küllikkiga. Oma kaasat kosides teadis Olavi, et Küllikki on samuti "puhas" ning on ennast Olavi jaoks hoidnud. Pulmapäeval tuli Olavi juurde tundmatu mees, kes talle Küllikki kohta peigmehe jaoks võõrast informatsiooni mainis. Nimelt ütles võõras:"..Kas sa arvad sa ise valge talle saavat?" vihjates sellega Küllikki magatamisele meestega ning Olavi võttis seda koheselt kui puhast tõde, saades oma mõrsja peale tulivihaseks ning raevudes talle käratanud, et too üldsegi süütu ei ole. Täpselt samasugune korduv muster nagu Tuglaselgi on siin teoses olemas; need "õiged" naised peavad olema "puhtad ja puutumata", muidu ei kõlba nad enam kellegi kaasaks olema. Naisetegelaste positsiooniks oleks nendes teostes justkui ainult abikaasa roll. Naised peavad olema süütud, puhtad, korralikud ning töökad, olles oma mehele vääriliseks kaasaks. Äärmiselt vanamoodne ning patriarhaalne suhtumine naise kujutamisel. Sellegipoolest ei saa salata , et teosed tõesti on kirjutatud ka sellisel ajastul, mil naiste rollid olid kahtlemata teistsugused , võrreldes tänapäevaste rollidega. Ometigi tuleb kritiseerida kirjanike liigset üldistust ning naiste isikustamist, defineerides neid ihaldusobjektideks ning kategoriseerides naisi "puhasteks" ning juba "rikutud, ebapuhasteks".
Raske on mõista, mida kahe teose meespeategelased naistelt ootasid. Kas otsisid nad õnne ja armastust või nägid neid lihtsalt ihaldusobjektidena. Neid mõlemat on raske mõista, sest kummagi nende sisemaailmale ei keskenduta teostes niivõrd täpselt ja üksikasjaliselt. Autorid võisid tõepoolest neid kujutades mõelda kui armastajatest meestest, kuid antud tegelaste teod võivad meile väita vastupidist. Armastusele ning hoolimisele on vasturääkivusi õige mitmeid. Näiteks Linnankoski teoses oli peategelane Olavi tõeline sõnasepp; tema südantliigutavad armuavaldused ning poeetilised võtted kujuteldes naist kui midagi imetabast võivad panna lugeja uskuma, et Olavi tõesti armastas naisi ning otsis rännakutes endale tõelist hingesugulast, kellega elu õnnes mööda saata. "Meie kulgeme nagu maailma tuuled või taevatähed üksteist teadmata. Ja me möödume sadadest nende poole vaatamatagi, kuni saatus äkki paiskab meid valituga silm silma vastu. Ja samal hetkel tunneme otsekohe, et me kuulume teineteisele ja meid tõmbab teineteise poole, nagu magnet tõmbab rauda - tulgu sellest siis õnne või õnnetust!". Kahtlus seisneb aga selles, kuivõrd kerge oli tal nende naistega suhe lõpetada. Ta liugles ühe neiu juurest teise juurde sulekergusega, unustades uue saabudes täielikult, et oli alles hiljuti kellelegi teisele armastust vandunud. Ei saaks öelda, et ta otseselt naisi halvasti oleks kohelnud, kuid niimoodi "suhete" või armuseikluste vahel pendeldades ei näi ta lugejale just kõige helgemas valguses. Lugedes tuleb välja ka võimalus, et Olavi otsis enda rännuteel kohtavates naistes kaotatud õde. Tema kadunud õde ilmus Olavi ette vaimusilmas, lugedes talle peale sõnu, et Olavi peab lõpetama tema otsimise teistes naistes, see olevat asjata vaev . Ehk kasutas Olavi tõesti naisi vaid mingi tühimiku täitmiseks enda hinges , otsides kedagi, kes oleks hoolitsev ja hell , just nagu tema õde oli kunagi olnud. On võimalus, et Olavi valiski Küllikki enda kaasaks oma kadunud õe järgi, kuna nad sarnanesid niivõrd palju. See jääb üheks vägagi reaalseks spekulatsiooniks, mida tõsiselt kaaluda tuleb.
Tuglase teoses "Suveöö unenägu " on Kusta ootus Maalile samuti kahetimõistetav. Üheti vaadates võiks arvata, et Kusta oli Maalisse kõrvuni armunud ning lihtsalt ei suutnud ennast enam neiu juuresolekul tagasi hoida. "Poiss palus, poiss mangus palavalt. Hing pidi tal rindu kinni jääma , kurgus oli kuiv, nägu õhetas." Niimoodi kirjeldab Tuglas Kustat, kes Maali ukse taga sisselaskmist mangub. Maalit kirjeldatakse aga kui jonnakat ning kiuslevat tüdrukut, kes kohe mitte Kustat enda kambrisse ei taha lasta. Ehk ongi selles asi: äkki ongi Kustas selline, kes tahab, mida ta ei saa? On mainitud juba varem, et Kustasele ei meeldinud lodevad tüdrukud, kes iga matsiga voodisse kipuvad. On võimalus, et Kustasele meeldisid hoopiski väljakutsed. Maali oli teistsugune, tema ei andnud niisama alla ning Kustas nägi selles võimalust, ihaldusobjekti. Ta pidi saama selle, mida tahtis ning oli selleks valmis ka jõudu kasutama. Ärevust tekitavad näiteks kirjeldused, mil Kusta vihaseks muutub, ähvardades Maali uks maha murda ning jõuga ta enda omaks teha; mil Kusta teda vihaselt mööda ilma taga ajab, käed rusikas ning silmad raevu täis. Antud olukorrad panevad lugejat , vähemalt mind, kahtlema, kas Kustas üldse midagi inimlikku leidub. Ta on niivõrd vastuoluline : ühel hetkel mangub Maali ukse taga, vihjates, et võib tüdruku enda naiseks teha, kuid juba sekundi murdosa jooksul on ta suutnud saada tema peale nii vihaseks, et oleks valmis nende vahel oleva ukse kasvõi jõuga maha murdma . Romantilise hingega inimese jaoks võivad Kusta teod kõik normaalsed olla, sest teadupärast on armastuses ja sõjas kõik lubatud. Kustat võib vaadata kui armuhulluses olevat meest, kes lihtsalt ei suuda enda tundeid kontrollida. Mina ise aga näen Kustas enesekontrollipuudust ning rahuldamata vajadusi. Kui ta juba praegu enda viha ja raevu kontrollida ei suuda, siis kuidas ta seda suhtes olles kontrollida kavatseb? Kas igakord, kui naine endaga magamiseks nõusolekut ei anna, läheb Kustas raevu ning hakkab seda vihaga nõudma ? Mina leian siin olevat algeid tulevasele perevägivallale ning Kusta käitumist ei tohiks segi ajada armastusega. Mina tema käitumist armastuseks ei tõlgenda, sest tema vihahood on hirmutavad ning on äärmiselt kurb, kui mõni lugeja tema käitumist siiski romantiliseks peaks.
Naiste sügavamale kujutamisele ei ole tähenduslikul määral rõhku pandud. Neid ja nende hingemaailma kirjeldatakse suhteliselt pinnapealselt, pannes neid väärtustama seda, mida ühiskond ootaks, et nad väärtustaks: pere, lapsed, abielu. Teoses "Suveöö armastus" kannustab Kustat taga iha, kas siis Maali või üleüldse naiste järgi. Maalit kirjeldatakse aga nagu tüüpilist perekonda soosivat naist, kelle eesmärgiks on abielu ja lapsed. "Kuid kuis on ta lapsi ihaldanud!...Häbenes eneselegi tunnistada, aga ihaldas ikkagi...Oli alles kuueteistkümneaastasena, kui kord kevadööl ärgates tundis, milline õnn oleks omada last...Tegi siis karja juures veel nukkusid ja kujutles end nende emana... Kui siis häbenes, kui lastest räägiti, ei julgenud meestele otsagi vaadata." Nõnda kõneles Maali mõteteis lastest. Me ei saa teosest teada Maali teisi sügavamaid eesmärke elus, neid ei mainita. Kaheldav on, et tal üldse need puudusid, usun, et teos püüab keskenduda just armastuse ja iha teemale , jättes muu kõrvale. Maali püüab jääda meelekindlaks, mitte- andes Kusta meelatele palvetele järgi, kuid poisi hellus ning järeleandmatus murdis Maali siiski. Ei ole selge, kas Maali ka Kustat armastas või lihtsalt endale kaasat soovis ning selletõttu Kustaga leppis, kuid kohe, kui nad poisiga ära leppisid , hakkasid Maali vaimusilmas jooksma pildid, unelmad: "Jah, kui see tõesti nii läheks! Kui võtaks ära, peetaks pulmad, ja kui siis võõrad juba läinud, teeks naine aseme ja tõmbaks mehel saapad jalast ja kustutaks tule...Ja muidugi tuleksid siis kord ka lapsed. Vanem oleks poeg ja paneks talle nimeks Kusti. Oleks veel teisigi, tütar oleks ju ka.. Ja kui siis istuksid isa ja ema vahel õhu hämaras küdeva ahju ees ja kõneleksid oma elust ning muidugi ka sest suveööst... Sest ega neil ju muud meelde jäägi kui see öine jooksmine karjatanumat mööda." Sellest järeldame, et Tuglas on Maalina kujutanud üsna traditsioonilist 20. sajandi alguse talutüdrukut, kes sellisele ajale omaselt tüüpilisi asju/omadusi väärtustab.
Linnankoski on enda teoses teinud enamik naisi väga kergemeelseks ning kergesti mõjutatavaiks. Need naised on peaaegu et ebareaalsed, kuna on raskestiusutav, et ühel mehel niivõrd palju žarmi on, et paari sõnaga iga naise jalust nõrgaks ning enda järele hulluma suudaks panna. Teos ongi minu silmis liialt fiktsionaalne, kuna see, kuidas Olavi nende naistega mängib ning nood koheselt kõrvuni temasse ära armuvad ei ole päris reaalne. Olavit ümberitsevad naised on kõik suured armastajad, justkui olekski nad kogu elu kedagi Olavi-sarnast oodanud, justkui need mõned hetked Olaviga muudaksid kogu nende elukäiku nii, et ilma temata enam elada ei suuda. Sarnaselt Tuglasega on Linnankoski samuti enda teose naised kujundanud armastuse, stabiilsuse ning pereotsijaiks. Kohe, kui Olavi nende ellu pannakse, muutub kõik nendi ümber paremaks, olgugi et nad tegelikult ju hästi ei tunnegi teda. Sellest tuleneb minu arvamus, et autor on naised väga kergemeelseks kujundanud. Selline kirjeldus neist naistest ei näita neid lugejale eriti positiivses valguses, sest ilmselt peab nii mõnigi lugeja neid neidusid ullikesteks. Toladeks, kes igaühesse neile tähelepanu osutanud meesoost isikusse ära armuvad. Järgnevalt kirjeldan olukorda, kus neiu tutvus Olaviga karjamaal joostes ning siis mänguhoos kokku põrgates. Teos kujutab neid kohe armuvalt ning nad kohtuvad sama päeva öösel:
"Oi, kuidas ma sind ootasin!" sosistas neiu, põimides käsi õrnalt noormehe kaela ümber. "Ma kartsin nii, et kui sa viimaks ei tulegi, et kui juhtub mingi takistus."
"Kuidas võis seda juhtuda, kes võiks mind takistada sinu juurde tulemast? Aga ma ei saanud tulla varem - ma e tea, miks ema täna õhtul nii kaua ülal." /---/
"Kui sa teaksid," jätkas noormees hetke pärast, "kuidas ma sind igatsesin ja kogu päeva aina ootasin, et saabuks õhtu. Sestsaadik, kui nägin su gasellisilmi, ei ole ma saanud muud mõelda."
Järgnevalt on ühe neiu kirjeldus Olavist, keda ta põgusalt tunneb:"See on ausa ja heatahtliku näoga, küllap seda võib usaldada ." Järjekordne näide teose kergemeelsetest naistest. Antud jutus on veidi sügavam kirjeldus Olavi valitud kaasal Küllikkil. Temal on tähtsam roll täita, kui mõnel teisel kujutletud naiskõrvaltegejail. Olavi otsustas pärast kojunaasmist Küllikkiga taas ühendust võtta, lootes, et naine veel vaba ja vallaline on ning Olavit endale kaasaks soovib võtta. Neli aastat olid nad üksteist tundnud ning Küllikki sõnade järgi oli naine teda kõik need aastad ootanud. "Ja mõrsja oli õnnelik - kuidas muidu, nii mitme aasta ustava ootuse järele! Sest igaüks teadis, et ta oli oodanud, igaüks tundis lugu kummalistest kosjadest, koselaskumisest ja punasest laulust lahe rannal ." Küllikki tegelaskuju on mõneti ka imetlusväärne. On kindel, et naine teadis, kuidas Olavi mööda ilma need neli aastat ringi lasi ning naistega sahmerdas, kuid sellegipoolest on tema tegelaskuju kirjeldatud kui ustavat ja ootavat naist, kes kannatades enda armastatut koju ootab. Siin on näha positiivsemat naisekirjeldust, kuid seda ka vaid ühe nurga alt. Teisalt saab ka Küllikkit tembeldada natukene ullikeseks, sest ta oleks väga kergesti võinud selle aja jooksul endale korraliku mehe leida. Mehe, kes ei rända mööda ilma ringi, naise juurest naise juurde. Kas Küllikki on kujutatud lugejale positiivse või pigem naeruväärse tegelasena on mõneti arvamuse asi. Antud jutustuses jääb aga selgusetuks, mis on see faktor, mis naisi Olavi poole tõmbab. Kuidas suudab ta vaid mõne sõna või teoga enda rännakuteedel kohanud naised nii ära võluda, et viimastele eluks ajaks märk maha jääb? Nendele küsimustele ei saagi me teosest vastust ning need jäävad iga lugeja enda mõelda.
Antud kujutamislaadil on mitmeid väljavaateid. Kindlasti saame siin rääkida tänapäevaste kultuurinormide õõnestamisest. Tegemist on suhteliselt vanade tekstidega ning nendes on märgatavad ka sellele ajastule omased suhtumised ning väärtushinnangud , eriti rääkides naisepositsioonilt. Suhtumine on konservatiivne ning tüüpiline antud aja suhtes. Naise rollideks on abikaasa, ema, perenaine ning enamasti sellega tema rollid elus piirdusidki. Ei saa siin salata ega maha teha naisi, kellel oli ja on ka tänapäeval selline eesmärk, sest kõik inimesed on erinevad, kõik väärtustavad elus erinevaid asju. Kultuurinormide õõnestamine tuleb mängu aga siis, kui noored tüdrukud või poisid loevad neid tekste , veel mõistmata ühiskondlikke olukordi . Nemad võivadki arvata, et see on normaalne, kui mees näeb naises ainult ema, abikaasat või ihaldusobjekti. Sellega viitan eelkõige Tuglase novellile "Suveöö armastus." Tuglas on ilmselt püüdnud kirjutada väga romantilist ning südantsoojendavat novelli, pajatades ihalevast armastusest noorte vahel palaval suveööl. Mida mina aga sellest välja loen on see, et tüdruk peab poisile anduma, ta endaga teki alla lubama, sest muidu võib poiss muutuda vägivaldseks. Tänapäeval on vägivaldsus ja armastus niivõrd omavahel puntras, et me ei saagi tihti aru, millega siis tegu on. On väga vale romantiseerida vägivaldseid tegevusi ja ütlusi ning pidada seda normaalseks. Ei ole õige, et meie tütred kasvaksid üles teadmisega, et kui poiss talle haiget teeb, siis ta meeldib talle, et see on romantiline. Pole siis imestada, et naised enda vägivallatsevate meeste juurde jäävad, kuna mehed ju armastavad neid. "Kes lööb, see armastab ." Samuti õõnestavad antud teosed väärtusi, mis noortel perekonna kohta tekkima peaksid. On tore leida enda kõrvale keegi, kes meid armastab ning meiega perekonda luua tahab, kuid inimesed peavad mõistma, et see ei peaks olema meie peamine eesmärk elus. On täiesti okei olla ka üksinda ning mitte- kuuluda kellelegi teisele. Me ei pea ilmtingimata olema abielus või suhtes, et olla täisväärtuslikud ühiskonnaliikmed ning naine, kes ühele mehele andumise asemel lihtsalt lõbutseb ning käitub nagu "mees" ei ole sellepoolest vähem naine. Tuglase novellis toimub ilmselge slutshaming ehk libuhäbistamine, milles tehakse maha naist, kes teiste meestega magab. Selline sõimlemine naiste vastu toimus siis ja kahjuks toimub see ka tänapäeval. Inimeste jaoks ongi normaalne teisi maha teha nende valikute tõttu elus ja see novell annab selleks ka alust, sest kui Tuglas nii ütles, siis miks mitte ka teised. Selline käitumine vaigistab aga kõik selle edumaa, mida feministid on aastate jooksul saavutanud, et neid ei tehtaks maha nende eluvalikute tõttu. See, mitme inimesega keegi magab ei tohiks olla mitte kellegi teise asi, kuid Tuglase jutu järgi tundub see olevat õige teisi maha teha.
Kogu antud essee on sisuliselt üks suur kriitika Tuglase ja Linnankoski teoste vastu, sest tihtipeale räägitakse teoste erilisusest ning positiivsetest külgedest, harva peegeldatakse nende tumedamat poolt. On huvitav kritiseerida Tuglase teost, kuna Tuglas on tuntud ka ise väga maineka kriitikuna. Olgugi et suuremosa sellest feministlikust analüüsist nende kahe hinnatud autori kohta on kriitika, ei muuda minu sõnad neid halbadeks kirjanikeks. Siin essees püütakse neid teoseid vaadata külgedest, milles olevaid aspekte tavaliselt kas tähele ei panda või nendele lihtsalt ei keskenduta. Ehk on antud analüüs silmaavajaks mõnele, kes teoseid "kinnisilmi" loeb ning varjatud tagamõtteid või tulevasi mõjutegureid neis ei märka. Olenemata kõigest öeldust on tegemist siiski kahe väga armastatud ning lugejate seas hinnatud teostega, mis on äärmiselt kaunilt kirja pandud. Igat raamatut saab analüüsida ning kritiseerida negatiivses alatoonis, kuid seda ei pea nii tegema. Antud essee puhul leidsin ma ühendavad faktorid , mis andsid mulle võimaluse neid teoseid kritiseerida ning hoopis teisest ja tundmatust küljest vaadata. Olenemata iseenda kriitikast ei vaata ma neid teoseid nüüd halva pilguga vaid imetlen neid sellegipoolest, sest tegemist on klassikutega ning minu analüüsitav ei pruugi olla kullatõde, autorid võisid nende kirjutiste all mõelda hoopis midagi muud. See ongi hea, sest minumeelest, mida mitmekülgsem teos, seda rikkalikum lugemine meie kõigi jaoks.