Leidsid 31 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Polüseemia, Homonüümia, Sünonüümia ja Välted". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
vokaal, häälikud, silbil, vokaalid, tagavokaal, eesvokaal, tähistaja, eesvokaalid, diftong, vältelemärk, andmiseks, liiklusmärgidlemärgid, polüseemia, homonüümia, sünonüümia, täishäälikud, konsonandid, kaashäälikud, helilised, helitud, sulghäälikud, häälikusüsteemi, teadusharu, hääldusüksus, viimased, lahtine, kinnineVäikseim keeleüksus, abstraktsioon. Allofoonid e. eri foneemide esindajad (foneem /i/ tähistab häälikut [i]). Minimaalpaarianalüüs. Minimaalpaar koosneb kahest sõnast, mis on eri tähendusega ja mis erinevad teineteisest vaid ühe hääliku võrra: pila-pala, muu-suu, kala-kana jt. Täiendav jaotumine e. komplementaarne distributsioon: kui kahe häälikuga ei leidu ühtki minimaalpaari ja kumbki esineb vaid sellises ümbruses, kus teine ei esine. Kui häälikud on ka foneetiliselt sarnased, on nad ühe ja sama foneemi esindajad e. allofoonid. Sel juhul on häälikute erinevus liiane e. redundantne. Näide täiendavast jaotumisest ja ühe ja sama foneemi allofoonidest: ja n. Vaba vaheldus: kui kaks häälikut esinevad ühes ja samas häälikuümbruses, olemata seejuures omavahel opositsioonis. Erinevus ei ole distinktiivne ja häälikud on vabad variandid. Nt eesti keeles
· Keelega saab mängida ( alias, ristsõnad, sudoku) 2. Keele struktuur! Lausemoodustus Vormimoodustus Sõnavara Häälikusüsteem 3. Keelemärgi mõiste ja olemus! · Keelemärk- sümbol, mida kasutatakse keeles tähenduste edasiandmiseks · Et keeleärk saaks informatsiooni edasiandjana toimida, peab ta vastama kahele tingimusele: tal peab olema tähendus, tal peab olema häälikuline kuju · Keelemärgil on kaks poolt: tähistaja ja tähistatav 4. Keel kui märgisüsteem! · Märgisüsteem- märkide ja reeglite hulk, mille abil saab lihtsamatest keelemärkidest moodustada keerukamaid · Märgisüsteemi ülesanne on määratleda reeglid, kuidas üksikuid keelemärke omavahel kombineerida nii, et tekiksid keerukamad keelemärgid 5. Polüseemia, homonüümia ja sünonüümia mõiste! · Polüseemia- mitmetähenduslik · Homonüümia- samakõlalisus
Hingamiselundid tagavad hääle tekitamiseks vajaliku õhuvoolu. Hingamine kujundab kõne rütmi, hääle kõrgust ning hääle valjust. 10. Missugused on meie fonatsioonielundid? Kõri: sõrmuskõhr, kilpkõhr, pilkkõhred, häälekurrud, häälepilu. 11. Milline on häälekurdude tegevus kõnelemisel? Häälekurdude võnkumine tekitab hääle põhisagedust. Võnked annavad energiat, mille abil neelu, suuõõne ja huulte vahelise ava suurust muutes moodustatakse häälikud. 12. Milline on häälekurdude asend ja tegevus hingamisel, helitute ja heliliste häälikute hääldamisel, sosistamisel? · Hingamine häälekurrud on hingamisel üksteisest eemal ja tõmbuvad kas kokku või lahku. - Sissehingamine paarse tagumise laiendajalihase kokkutõmme tõmbab häälejätked külgede suunas, siis lahutab ja pikendab ja jäigendab häälekurde. Tekib avar 5-nurkne häälepilu.
Silp. Silp on väikseim kõnes esinev hääldusüksus. Silbi ülesandeks on muuta häälikud kõnes kergesti hääldatavaks ja tajutavaks. Lühikesed silbid on sellised,millel puudub silbi lõpp ja tuum koosneb ainult ühest täishäälikust . Pikad silbid on sellised , millel on olemas silbi lõpp, või mille silbituum koosneb kahest täishäälikust. Lahtised silbid on need, millel puudub silbi lõpp. Kinnistel aga on silbi lõpp. Rõhk. Rõhk on keelenähtus, mille puhul sõna teatud silpe hääldatakse suurema intensiivsusega kui
eristavad tähendusi. Fonoloogia kõige olulisem mõiste on foneem (häälikupere), mis on keelesüsteemi väikseim tähendust eristav üksus. Foneem on abstraktsioon. Segmentaalfoneemid (vokaalid ja konsonandid. Iga foneem realiseerub kõnes mingi häälikuna (nt foneem /i/ tähistab häälikut [I]). Suprasegmentaalfoneemid (rõhk, kvantiteet (välde), kõnemeloodia e intonatsioon) Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. Foneetika põhiüksus on häälik e segment. Häälikud on väikseimad kuuldeliselt eristatavad hääldusüksused. Häälikutel ei ole tähendusi ja nad ei kuulu keelesüsteemi. Häälikuid liigitatakse vokaalideks ja konsonantideks. Minimaalpaarianalüüs foneemianalüüsi põhiline meetod. Minimaalpaar on sõnapaar, mille liikmed erinevad teineteisest häälduslikult vaid ühes punktis ning mille liikmeil on erinev tähendus:vaar, veer, viir, voor, võõr-, väär, vöör. Erinevad häälikud on fonoloogilises
· Kõnekunsti ehk retoorika õpetamisel · Logopeedia (kõnepuuete uurimine ja ravi) · Juriidilised alad (hääle tuvastamine) · Muusikaakustikas · Keeletehnoloogia (abivehendid vaegkuuljatele) 5. Mis erinevused on foneetikal ja fonoloogial (foneemid ja allofoonid, distinktiivtunnused, minimaalpaarid, täiendav jaotumine)? · Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. · Foneetika põhiüksus on häälik ehk segment. · Häälikud on kõige väiksemad kuuldeliselt eristatavad hääldusüksused, neil ei ole tähendusi ja nad ei kuulu keelesüsteemi. Liigitatakse: vokaalid ja konsonandid. · Fonoloogia on keelte häälikusüsteemide tõlgendamine. · Fonoloogia tähtsaim mõiste on foneem keelesüsteemi väikseim tähendust eristav üksus. Foneem on abstraktsioon. Minimaalpaarid: · Minimaalpaarianalüüs on foneemianalüüsi põhiline meetod.
Meeshääle kõrgus on umbes 70-150 Hz ja naishäälel umbes 150-300 Hz. Sügavalt sisse hingates häälepilu avaneb. Heliliste häälikute puhul helikurrud võnguvad (see annab häälele tema kõrguse ja helilisuse). Kui hingeldame ja häälekurrud ei sulgu korralikult, tekib käre hääl. 12. Missugune on häälekurdude asend ja tegevus hingamisel, helitute ja heliliste häälikute hääldamisel, sosistamisel? 1) sügav hingamine 2) jõudehingamine ja paljud helitud häälikud 3) sosistamine 4) helilised häälikud. 13. Missugused on artikulatsioonielundid? Ülesanne hääle häälikuteks kujundamine. Aktiivsed artikulaatorid on huuled ja keel. Kõnetrakt: 1)Neeluõõs: neeluhäälikud e farüngaalid 2) Ninaõõs: ninahäälikud e nasaalid 3) Suuõõs: suuhäälikud e oraalid. Nasaalne resonants: Nasaalid - õhk väljub ainult nina kaudu. Pehme suulagi tõuseb ja moodustab velaarse sulu, mis eraldab ninaõõne ülejäänud kõnetraktist. Nasaleeritud
· Nõrgeneva tüvega sõnadel on A-tüvi nõrgas astmes. · Tugevneva tüvega sõnadel on A-tüvi tugevas astmes. · Geminaadivaheldus on selline astmevahelduse liik, mille puhul sõna teise silbi piiril asuv geminaatsulghäälik või -s vaheldub üksiksulghääliku või -s- ga. · Vältevaheldus on astmevahelduse liik, mille puhul tugev aste on III vältes ja nõrk aste II vältes (A- ja B- tüves). · Tüvevokaal on vokaal, millega lõpeb sõna A-tüvi. · Vokaalivaheldus on sõna tüvevokaali ebareeglipärane vaheldumine mingi teise vokaaliga · Muuttüübid on sõnade hulgad, mille vormide moodustamiseks kasutatakse samu muutetunnuseid. · Pööramismallid on pöördsõnade muuttüübid. · Käänamismallid on käändsõnade muuttüübid.
Minimaalpaar kaks sõna, mis erinevad ühe allofooni poolest ja omavad erinevaid tähendusi (kana-kala) Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. Fonoloogia uurib, missugused häälikulised vastandused on tähendusi eristavad. Distinktiivtunnused sõna tähendusi eristavad tunnused 6. Mis on paralleelne ja täiendav jaotumine? Kui kahe häälikuga ei leidu ühtegi minimaalpaari ja kumbki esineb vaid sellises ümbruses, kus teine ei esine, on häälikud täiendavas jaotumises ehk komplementaarses distributsioonis. Kui kaks häälikut esinevad samas häälikuümbruses, olemata seejuures omavahel opositsioonis, on nad vabas vahelduses ja kujutavad endast ühe ja sama foneemi allofoone. 7. Millisesse kolme ossa võib jagada inimese kõneaparaadi ja mis on nende osade ülesanded? Kõneaparaat elundid, mida hääldamisel kasutame. 1) Hingamiselundid (ninaõõs, hingetoru, kopsutorud)
· Lühike häälik kirjutatakse ühe ( nt ehe, asi), pikk ja ülipikk kahe tähega (nt tsehhid - tsehhe, kassid - kasse). ·Erand viimane häälik mõnes ühesilbilises sõnas kirjutatakse hääldust arvestamata ühe tähega ·Sulghäälikutel ja f ning s-l on iga pikkuse jaoks oma märkimisviis, vt Sulghäälikute pikkuse õigekiri. Sulghäälikute õigekiri Sulghäälikud e klusiilid (g, b, d, k, p, t) on helitud häälikud ja esinevad nii sõna algul, keskel kui lõpus. Sõna alguse sulghäälikut ei saa häälduse järgi kirjutada, mõnikord ei vasta hääldusele ka sõna sees olev sulghäälik. · Sulghäälik sõna algul Põlistes eesti sõnades ja laensõnades kirjutatakse sõna algusesse k, p, t, võõrsõnade alguses võib olla g, b, d. Sõna alguse b, d, g häälduses ei kajastu: võõrsõnade alguse g,b,d hääldatakse nagu omasõnade k,p,t
· Kõnesüntees · Kõneleja automaatne tuvastus · Abivahendid kõnepuuetega inimestele · Abivahendid pimedatele · Tehismuusika 6. Nimeta inimese kõneorganid, kuulmisorganid. Kõneorganid: Kõnetrakt: kõva suulagi, pehme suulagi, ninaõõs, huuled, suuõõs, kõripealis, keeleluu, keel, Kõri: kilpkõhr, häälekurrud, sõrmuskõhr, Kopsud: hingetoru, rinnak, söögitoru, diafragma Kuulmisorganid: 7. Mis eristab vokaale konsonantidest? Vastupidiselt konsonantidele on vokaal häälik, mille artikuleerimisel pääseb õhk vabalt ja takistuseta pidevalt välja suust või suust ja ninast 8. Kirjelda vokaale kolme artikulatoorse mõõtmega (lähtuvalt keele ja huulte asendist). Vokaale saab kirjeldada kolme artikulatoorse mõõtmega (keele ja huulte asendiga): 1. keele kõrgus 2. keele ees-tagapoolsus 3. huulte ümardatus 9. Mis on diftong, millised vokaalid võivad olla diftongi esikomponendiks, millised järelkomponendiks?
Keel kui süsteem HÄÄLDUS JA HÄÄLDUSTEADUSED 3. Häälikute moodustumise foneetilised alused. Konsonandid ja vokaalid 3.1. Konsonantide klassifikatsioon (skeem 5) 3.1.1. Liigitus moodustuskoha järgi (vt tabeli veerud): labiaalid ehk huulhäälikud (k.a dentilabiaalid ehk labiodentaalid: f, v) dentaalid ehk hammashäälikud ja alveolaarid ehk hambavallihäälikud palataalid ehk kõvasuulaehäälikud velaarid ehk pehmesuulaehäälikud uvulaarid ehk nibuhäälikud farüngaalid ehk neeluhäälikud
16. Mis eristab vokaale konsonantidest? Vokaali hääldamisel väljub õhk piki kõnetrakti keskjoont ilma takistuseta või hõõrdumiseta. 17. Missuguste elundite tööd tuleks jälgida vokaalide hääldamise kirjeldamisel? Keele ja huulte. 18. Millised on kolm võimalikku vokaalide kirjeldamise viisi? Tooge näiteid! Keele keskjoone kõrgima punkti asukoht: Ees- ja tagapoolsus, keeleselja tõusuaste: kõrgus, huulte asend: labiaalsus. Nt illabiaalne kõrge eesvokaal. 19. Mis on iseloomulik diftongidele ja kuidas saab diftonge liigitada? Tooge näiteid! 2 erineva kvaliteediga täishäälikut, kuuluvad ühte silpi. Diftongi vokaale ei saa teineteisest lahutada, sest diftongi hääldamisel liigub keel pidevalt. Liigitada saab komponentide asukoha järgi vokaalikaardil: kõrgenevad (ai, au), madalduvad (ea, oa). Omasõnades: algupärased i või u-ga lõppevad , hilisdiftongid e, o, a -lõpulised. 20
Maailmas on 5000 kuni 6000 keelt. Vahel pakutakse rohkem, vahel vähem. Täpselt on väga raske öelda, sest kindlasti osasid ei teatagi. Kõnelejate arvu on ühe keele puhul samuti raske määratleda. Enamik maailmas keeli on väga väiksed. SAUSSURRE'I TEOORIA Keelemärk on sümbol, mida kasutakse keeles tähenduse edasi andmiseks. Tähistatav (tähendus) Tähistaja (hääliku kuju) ! Keelemärgid peab olema tähendus ja tal peab olema häälikuline kuju, mis seda tähendust kannab (kui üks puudub, siis poole keelemärke). o Märgisüsteem on märkide ja reeglite hulk, mille abil saab lihtsamatest keelemärkidest moodustavad keerukamaid. Liht- ja liitmärgid. Keelemärke kombineeritakse omavahel, mille tulemuseks on liitmärgid. Näide: Lamp (lihtmärk), laualamp (liitmärk).
Arvo Eek „Eesti keele foneetika I“ Clark & Yallop „An introduction to PHONETICS AND PHONOLOGY. Second edition“ Foneetika ehk hääldus- ja häälikuõpetus Kõne kirjeldamine Häälikute ja nende käitumise uurimine kõnevoolus - Häälikud esinevad tavaliselt koos ja on üksteisega seotud, võivad esineda sõnas eri positsioonides, olla eri pikkustega, omavahel kombineeruda ja üksteist mõjutada. Häälikuüleste nähtuste uurimine: - Rõhk (seotud silbiga, mis kannab rõhku sõna ulatuses või lause kontekstis ka sõnarõhk) - Kvantiteet (häälikupikkus) - Kõnemeloodia ehk intonatsioon (pikema lausungiga seotud, sõna ulatuses võib meloodia
Sümbol-märk, millega tähistatakse mingit mõistet Tähistaja- sõna"lill" tähistatav-lill Sünonüümid samatähenduslikud sõnad, nt ilus kena kaunis. Antonüümid vastandtähendusega sõnad, nt must valge, ilus kole. Homonüümid sama kuju, kuid erineva tähenduse ja päritoluga sõnad, nt tuli, tee, viis. Paronüümid kõlaliselt ja vormiliselt sarnased ning lähedase tähendusega sõnad, nt enamik enamus, enne ennem. 3. Häälikud ja foneetika semijootik-teadus märgi süsteemidest foneetika-häälikusüsteemi uuriv teadus fonoloogia-uurib häälikute kasutamist keeles morfoloogia-keele vormi õpetus süntaks-teadus,mis uurib sünadest lausete moodustamist fonotaktika-määrab,millised häälikujärjendid on keeles lubatud ja millised mitte palatalisatsioon-peenendus,mis on tingitud naaber häälikutest võõrhäälikud on häälikud,mis esinevad vaid võõrsõnades,võõrtähed esinevad
kõneviis jussiiv: mina tehku, sina tehku jne. Ka eesti kaudne kõneviis (tegevat) on oleviku kesksõna partitiivivormi regrammatikalisatsiooni tulemus. Kuna kirjakeel on loomult konservatiivne ja grammatikalisatsioon kujuneb ennekõike kõnekeeles, siis tekitab grammatika evolutsiooniline uuenemine enamasti vorme, mis korrektsesse kirjakeelde ei sobi (vä-küsimus, tänu ja läbi tähendusnihked jne). 3 4. Kuidas on tekkinud vokaal õ eesti keelde? Enne 1000 AD. Õ tekkimise põhitingimus: kui esimeses silbis e ja taga a. Õ sündis esisilpi varasema e ja o asemele (merta > mõrta, polvi > põlvi). Õ tekkimine on toimunud mitmes järgus.Eesti keeles on õ vanem kui vene keeles.Läänemeresoome keeled jagunevad vastavalt õ esinemisele kahte rühma: lõunarühma keeled ja põhjarühma keeled. Lõunarühma kuuluvad eesti, vadja ja liivi keel, neis esineb õ. Põhjarühma keeltes õ-d pole. 5
Ülejäänud passiivsed. Kõnetrakti osad: huuled (labia), hambad (dentes), hambasombud (alveoli), kõva suulagi ja selle osad (pre-, medio- ja post-palatum), pehme suulagi (velum) ja selle osad, kurgunibu (uvula), neel, kurk, keel ja selle osad tipp, selg ja juur (apex, dorsum, radix). 24. Eesti häälikusüsteem, häälikute kvaliteet ja kvantiteet; kategooriline taju; koartikulatsioon; Eesti häälikusüsteem: Eesti häälikusüsteem: Vokaalid: Eesvokaalid Tagavokaalid Kõrged vokaalid i ü u Keskkõrged vokaalid e ö õ o Madalad vokaalid Ä A Konsonandid: helilised: l, r, m, n, v, j helitud: p, t, k, h, s, s, f, h · moodustusviis järgi: - sulghäälikud e. klusiilid: k, p, t - ninahäälikud e. nasaalid: m, n, - ahtushäälikud e. spirandid: w, v, f, s, r, l, j, s, h
reeglid võõra keele jaoks. Oli mõjutatud biheivorismist. Generativism strukturalismi edasiarendus. Chomsky süntaksiteooria rajaja. Generativismi põhiteesid: 1) keelt esitatagu rangelt defineeritavate reeglite kogumina 2) keeleteadlane võib usaldada oma intuitsiooni 3) keeleõppimise võime on pärilik 4) süva- ja pindstruktuuri eristamine. 4) Foneetika ja fonoloogia. Foneemi mõiste, foneemide liigid, minimaalpaari mõiste, foneemide distinktiivsed tunnused. Diftong, geminaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted. Foneetika häälikuid uuriv teadus, häälikuõpetus. Foneetikat huvitab nt see, kuidas hääldatakse sõnu ja nendes olevaid häälikuid ja kuidas häälikud üksteist mõjutavad. Foneetika liigitus: artikulatoorne (häälikute moodustamine), akustiline (heli) ja audutiivne e tajufoneetika. Foneemide liigitus: 1) Häälikute moodustusviisist tulenevalt
Info vahendamine ei ole keelelise suhtluse ainus eesmärk. (vandesõnad - märk emotsionaalsest seisundist; palub - eesmärk saada midagi; tervitamine - äratundmise ja sotsiaalsete suhete kindlustamine) Mitteverbaalne suhtlus hõlmab lingvistilisi nähtusi mida võib jagada kahte rühma: häälekasutusega kaasnevad paralingvistilised vahendid ning ekstraverbaalne (keelevääline) kommunikatsioon e kehakeel. Hääle abil väljendatakse eelkõige keelelise suhtluse foneetilisi elemente - häälikud, rõhku, intonatsiooni. Sageli vahendab hääl tahtmatult ka saatja emotsionaalset, tervislikku jm seisundit. Ilmsed, zestid ja pilgud võivad anda infot kõneleja emotsionaalse seisundi, hoiakute ning selle kohta, kuidas ta suhtub vastuvõtjasse, sõnumisse ja selle sisusse. Zestid on tihti kultuurisidusad ja konvektsionaalsemad kui ilmed. Zestide sisu ei ole otseselt seoses nende välise vormiga (nt tervitamine erinevates maades, eitus/jaatus pea noogutamise ja raputamisega erinev)
nimetavast vaid siis, kui sõna lõpeb nimetavas vokaaliga. Mõnel sõnal tuleb lisaks vaadata ka 14 ainsuse osastavat, kui nimetav ja omastav on ühesilbilised, nt sõnad nagu jõud, pood, roog, nt roog : roo : roogu < *rko : *rgon < *rkoda. Ühesilbilisi tüvesid on väga vähe: puu-ja koi-tüüp ja asesõnade osastava käände tüvi, nt ke/da, mi/da. Tüvevokaal - on sõnatüve lõpul olev vokaal. Enamikul sõnadel avaldub see ainsuse omastavas käändes, st omastava käände lõpuvokaal ongi tüvevokaal. Laadivaheldus toob aga sageli kaasa vokaalimuutusi ja sellisel juhul tuleb vaadata ka osastavat käänet, nt lugu : loo : lugu, mägi : mäe : mäge, jõud : jõu : jõudu. Laadivaheldusliku s-ga sõnad on e- tüvelised, nt lääs : lääne, kaas : kaane. Tüvesisesed muutused - Ennekõike astmevaheldus. Otsustatakse, kas sõna on astmevahelduslik või astme-vahelduseta
2. Generativismi põhiteesid: 1. keelt esitatagu rangelt defineeritavate reeglite süsteemina, mis genereerib ja seletab kõiki antud keele grammatilised (õiged) laused. 2. keeleteadlane võib usaldada oma intuitsiooni. 3. süva- ja pindstruktuuri eristamine. 4. keeleõppimise võime on pärilik. 4. Foneetika ja fonoloogia. Foneemi mõiste, foneemide liigid, minimaalpaari mõiste, foneemide distinktiivsed tunnused. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted. Foneetika · Foneetika tegeleb kõneloome ja tuvastamise ning kõne akustilise ehituse analüüsiga. · Foneetika liigitus: artikulatoorne, akustiline, auditiivne e tajufoneetika · Kõneakt fonoloogias: mõte sõnumi tootmine helilaine sõnumi vastuvõtt mõistmine · Foneetiline transkriptsioon kõne häälikute ja teiste foneetiliselt tähtsate tunnuste märkimine Foneemide liigitus:
KORDAMINE EESTI KEELE EKSAMIKS Silp koosneb ühest või mitmest häälikust. Eesti sõnade silbitamisel kehtivad järgmised reeglid: 1. üksik kaashäälik täishäälikute vahel kuulub järgmisse silpi: ka-la, lu-ge-mi-ne, e-la- gu; 2. kui täishäälikute vahel on mitu kaashäälikut kõrvuti, siis kuulub ainult viimane neist järgmisse silpi: tul-la, kur-vad, kind-lam, mars-si-ma, mürts-ti; 3. (üli)pikk täishäälik või diftong kuulub tavaliselt ühte silpi: pii-lub, suu-bu-ma, lau- lud, toa, lui-tu-nud; kui kahe vokaali vahelt läheb morfeemipiir, siis kuuluvad nad ka eri silpidesse: ava-us ava on tüvi, us on tuletusliide; 4. kolme täishääliku järjendist kuulub viimane teise silpi: põu-a-ne, luu-ad, lai-ad, rii- u, hoi-us-te; 5. liitsõnades silbitatakse iga koostisosa eraldi: tä-he-tea-dus, va-na-e-ma, las-te-ai- a-laps; 6
· frikatiivid e hõõrdhäälikud (ahtuses tekib kahin), nasaalid e ninahäälikud (klusiili meenutav kitsus suus, käik ninaõõnde avatud), · lateraalid e külghäälikud (keele keskel kulgev sulg, õhk voolav vabalt üle keele külgede) · tremulandid e värihäälikud (väringute seeria või mõnikord ka üks värin) ja poolvokaalid. Diftongiks nimetatakse kahe vokaali järjendit, mis kuulub ühte silpi. Inglise keeles on kõrgenevad ja madalduvad diftongid. 23. Tähistaja ja tähistatav, kaksikliigendus Tähistaja (e märgikeha/sümbol, sõna puhul on see sõnakest) tähistatu (signifikaat e mõtt, referendi peegeldus teadvuses) referent (keeleväline olend, omadus, tegevus vms). Tähendus võib olla abstraktne või konkreetne. Tähendust uuritakse komponentanalüüsiga (tekkis 60ndatel generatiivse grammatika juurest mõisteid saab kirjutada kindlal tasandil üksteise elementide kaudu) ja prototüüpanalüüsiga
kreoolkeel, mida mõned lapsed õpivad esimese keelena. Sellel on oma sõnavara ja grammatika. Keele päritolu teooriad (naljaga pooleks): *bow-wow teooria – esimesed sõnad onomatopoeetilised; *pooh-pooh teooria – esimesed sõnad emotsionaalsed hüüatused; *yo-he-ho teooria – esimesed sõnad koordineerivad hüüatused; *la-la teooria – kõne algus on laul; *keele žestilise päritolu teooria 5. Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Foneetika – häälikuid uuriv teadus; kuidas hääldatakse sõnu ja nendes olevaid täishäälikuid, kaashäälikuid ja sulghäälikuid; kuidas häälikud üksteist mõjutavad. Fonoloogia – uurib häälikute struktuuri; millised foneemid on ühes või teises
keeltes on kuidagi võimalik väljendada eitust. · Enamik universaale on tendentsid, st neist on ka erandeid. · Joseph Greenberg 1963, 1966... sõnajärejtüüpie uurimine, universaalide selgitamine SOV(subjekt, objekt, verb), SVO(subjekt, verb, objekt), VOS (verb, objekt, subjekt). kõige tavalisemad sõnajärjetüübid. · Mis keeli on? Mis keel(t)es on? hääikud, vormid, tähendused. · Kaksikliigendus häälikud, millel ei ole tähendust* ühelt poolt ja neist moodustatud tähenduslikud üksused = morfeemid, teiselt poolt. *siiski = ka üks häälik saab olla morfeem, nt vene k i 'ja' loodushääli matkivad häälikud on tähenduslikud. · Häälikuid on piiratud hulk, morfeeme piiramatu hulk (nt teoreetiliselt võimalikud morfeemid nila, kuka, tiru, keru jne). Ferdinand de Saussure · Strukturalismi põhitõed:
Eesti keele õpe erivajadustega lastele I 1. Eesti keel kui õppeaine – olulised põhimõtted õpetamisel Eesti keele kui õppeaine ülesanded sõltumata koolitüübist: Arendada kõiki kõnevorme ja kõnefunktsioone (teabevahetus, reguleeriv-planeeriv, tunnetuslik). Kõne kirjalik vorm (lugemine ja kirjutamine) tuleb vajaduse korral kujundada koolis algusest (laps ei pea kooli astudes lugeda ja kirjutada oskama, kuigi seda oodatakse). Teadvustada (seda küll erinevas mahus sõltuvalt koolitüübist) spontaanselt kasutatavat keelt: anda teadmisi keelest ja kujundada metakeelelised analüüsioskused. Anda teadmisi emakeele kaudu. Olulisemad on koduloolised teadmised ning teadmised rahvuskultuurist, suhtlemisest ja inimeste käitumisest (käitumisaktide analüüs ja hinnangute andmine). Kujundada oskused õppimiseks emakeelsete tekstide abil, s.t. oskused tekste analüüsida, tekstides orienteeruda, t
- fusioon morfeemide piirid on hajusad nt murda, surra (tegevusnime tunnust ei saa tüvest eraldada) - kumulatsioon ühes morfeemis mitu tähendust, nt vete (PL-GEN vesi), sang (sing PST) - muutumine sama tähendusega morfeemi kuju erinevates ümbrustes muutub (sõltuvalt ümbritsevatest häälikutest), nt hixkarya k eitussufiks: -hira (amryekihira - jahtimata), -hra (yonohra söömata), -pira (timpira andmata) Keeleuniversaalid Saussure, strukturalism Kaksikliigendus häälikud, millel ei ole tähendust ühelt poolt ja neist moodustatud tähenduslikud üksused (morfeemid) teiselt poolt. Ferdinand de Saussure - Cours de linguistique générale 1916 Strukturalismi põhitõed: Keel on autonoomne märgisüsteem. Tuleb eristada keelt (langue) ja kõnet (parole). Keeleteaduse tuum on sünkrooniline keele uurimine. Keelestruktuur on tasandiline: süntaks, morfoloogia, fonoloogia jne Foneetika ja fonoloogia (osale Einar Meistri loengute materjalide põhjal)
Näiteks, kas riigil on normile vastav riigikeel; enamuskeelvähemuskeel. Näiteks Aafrikas elab ühes riigis umbes 100 eri keele kasutajaid, ent riigikeeleks võib seal olla hoopis prantsuse keel või inglise keel. Mõtle muusikalile/filmile ,,Minu veetlev leedi" · Tüpoloogiline (keele struktuuri ja sõnavara omadused) tüpoloogiliste jaotuste aluseks võivad olla grammatilised elemendid, nt sõnajärg (see on kõige levinum ja seda uurivad keeleteadlased esimesena), aga ka häälikud. Kasutatakse tüpoloogilist andmebaasi (nt WALS). Genealoogiline liigitus · Rekonstruatsioon algkeele põhisõnavara ja struktuuri väljaselgitamine tütarkeelte sarnasuste ja erinevuste võrdlemise teel. · Keelepuud tehakse keelte sugulus ja põlvnemissuhete alusel; seal on esindatud keelkonna alfkeel tüvena ja sellest arenenud keelerühmad e harud. Nt soomeugri/indoeuroopa
Üksuste seosed - süntagmaatilised ja assotsitiivseid (ühised tunnuseid)- Kui midagi teen , nt lugema, pean valima, mida loen, nt raamatut, siis peab õige tunnuse valmima" loeN" ,,raamatUT". Ta ei pöranud kõne mõistmisele tähelepanu ja teadlased kaua aega jätsid selle kürvale pikaks ajaks Tõi välja samas, keel, kõne ja mehhanism, mis üimaldab kõnet kasutada. J.B.de Courtenay, Mati Veske (oli esimese õpilane) Häälik foneem .Mille poolest erinevad? Kõnes esineb häälikud ja foneem on keeleüksus. Täht grafeem . Tähed on need , mis on reaalselt tektsis,ja mida me kirjutame; grafeem on üldistus (nt A , a, kirja-a, ja veel kirja-suur-A, et sama täht on, üldistus on ikka A neil ) Täht hääliku sümbol Bloodfield: kõneakt on väga tihedas seoses praktilise tegevusega nt poiss ja T mööduvad õunapuust, t näeb õuna, reageerib ja tahab õuna, see on poisile stiimuliks ja poiss reageerib ja võtab ühe õuna puult ja annab tüdrukule
ARVI TAVAST MARJU TAUKAR Mitmekeelne oskussuhtlus Tallinn 2013 Raamatu valmimist on finantseeritud riikliku programmi „Eesti keel ja kultuurimälu 2010” projektist EKKM09-134 „Eesti kirjakeel üld- ja erialasuhtluses” ja Euroopa Liidu Sotsiaalfondist. Kaane kujundanud Kersti Tormis Kõik õigused kaitstud Autoriõigus: Arvi Tavast, Marju Taukar, 2013 Trükitud raamatu ISBN 978-9985-68-287-6 E-raamatu ISBN 978-9949-33-510-7 (pdf) URL: tavast.ee/opik Trükitud trükikojas Pakett Sisukord 1 Sissejuhatus 8 1.1 Raamatu struktuur . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 10 1.2 Sihtrühm ja eesmärk . . . . . . . . . . . . . . . . . . 11 I Eeldused
annaabi.ee 
