Põlevkivi, kirde-eesti (0)

Põlevkivi - in memoriam

Marek Strandberg

Mitte ainult põlevkivi, vaid kõiki fossiilseid kütuseid võib tänapäeval võrrelda nupuga, mis vallandab signaali inimkonna mõnukeskusse: näiline heaolu ongi juba asendanud tegelikud väärtused ning inimkond muudkui tallab fossiilsete kütuste mõnunuppu. Tõsi, tugeva majandusega riikides on sedalaadi toimimine juba kahtluse all ning suund taastuva ressursi kasutamisele moes nii poliitilisel kui igaühe tasandil. Uus, loodustasakaalu arvestav majandus on leidmas kohta globaalseteski suhetes.
Olen kogenud, et igat katset võtta arutluse alla põlevkiviga seonduv tõlgendatakse meil pühaduse teotusena, samastades seda suitsupääsukese marineerimise või rahvusvärvides tualettpaberi valmistamisega. Ent arutlema peab - et vältida ebameeldivusi tulevikus.
Mistahes fossiilse energiaallika kasutamine muudab süsinikuringet. Kuigi vahel arvatakse, et inimese ja tema loodud tehnoloogiate põhjustatud muutused selles ringes jäävad oma mahult tühiseks, võib karta , et ka väike häire omab siiski olulist tähendust. Ressursikasutus maailmas on jõudnud sellise tasemeni, et mingil hetkel pole enam raha, millega osta järgmise perioodi mugavusi. Enamgi veel - mistahes rahahulga olemasolul pole kusagilt leida ressursse, mille abil seda mugavust saavutada. Taastumatud loodusvarad kallinevad nende kasutamise ulatusega pöördvõrdeliselt, seetõttu on katastroofipiir juba tunnetatav. Praegu elavate põlvkondade õnnetuseks on see piir nihkunud liialt lähedale.
MEEMIDE KAMMITSAIS
Põlevkivi nagu iga teinegi fossiilse päritoluga energiaallikas on ennekõike seotud traditsiooniga. Richard Dawkins räägib vastavalt kas põlevkivi-või siis naftameemist: teadmised biosfääri käitumise kohta lubavad küll arvata, et fossiilsete mineraalide liigne muundamine süsihappegaasiks võib kallutada keskkonnaseisundit märgatavalt inimese kahjuks, ometi nõuab juurdunud tava jätkamist.
Rahaga läbi korrutatud mõtlemise tulemusena jõuame jätkuvalt argumendini: põlevkivi on veel odav…, no kasutagem siis seda, mis meil on. Põlevkivimeeme tsementeerib ühelt poolt kapitali kasumiootus, suutmatus loobuda võimalikust kasumist ka tulevikus. Teisalt aga on põlevkivil Eestis tugev kultuuriline ja sotsiaalne mõju. Nagu kogu maailmas naftal, mille leiukohad, tootmine ja kasutamine määravad paljusid nüüdisaja poliitilisi jõujooni.
Ligi kolmveerand sajandit tagasi võttis Vladimir Vernadski kasutusele mõiste
PSÜHHOSOIKUM,
millega ta tähistas inimintellektist mõjutatud ja tingitud uut geoloogilist ajastut. Selle ajastu peamise geoloogilise jõuna määratles Vernadski just inimest, kes tavatul moel sekkub tektoonilisse ringkäiku. Inimkultuuri ja geoloogiliste struktuuride koostoimel tekib ka vastupidine suhe: kivimid mõjutavad inimkultuuri, olles nii õnne kui ka sõja allikaiks. Nõnda nagu kunagi kuld ja vääriskivid, mõjutab nüüd nafta inimkonda rohkem, kui ehk tunnistada tahaksime. Ja nafta nooremal vennal - põlevkivil - on oluline mõju Eesti kultuuriruumile.
Nõukogudeaegse suurtööstuse nostalgiat kandes koondab põlevkivi enese ümber kogu Kirde-Eesti venekeelse elanikkonna. Justkui omapärane mäluaine hoiab see maavara paljude põlvkondade kaevurite energeetikute ja keemiatööliste harjumusi ja lootusi, olles neile õnneallikaks.
SUUR PEETER JA VÄIKE PEETER
Mida problemaatilisemaks muutuvad naftapõhises maailmas suhted, seda enam pööratakse tähelepanu ka põlevkivilaadsele toormele. Siit joonistubki välja Ameerika Ühendriikide teatav Suure Peetri sündroom süüa enne puhtaks kõikide Väikeste Peetrite toidukotid. Ameeriklaste rahvusliku julgeoleku seisukohalt on selline tegevus - võtta kasutusele võimalikult palju põlevkivimaardlaid väljaspool oma maad - mõistlik ja ehk isegi ainumõeldav. Ärgem unustagem, et just USA-s asuvad maailma ilmselt suurimad põlevkivimaardlad.
World Watch Instituudi juht Lesther Browni hinnangul on Põhja-Ameerika poliitilises traditsioonis mõistetav toetada omi kompaniisid mistahes toimingutes väljaspool riigi piire. See viitab tüüpilisele korruptiivsele käitumisele: valimiskampaaniaid rahastanud ettevõtted ja isikud soovivad enestelegi teatavaid õigusi ja eeliseid . Teisalt on pikaajaliselt odavana püsinud energiahind ilmselt Ameerika Ühendriikide ja Kanada pikaajalise majandusliku edu alus.
Põhja- Ameerikast on Eesti põlevkivile kaks kosilast : NRG Energy (USA) ja SUNCOR (Kanada). Kummagi ettevõtte investeerimiskava kohaselt seotakse põlevkiviga järgmiseks paarikümneks aastaks suur hulk inimesi, enamjaolt venekeelseid. Just põlevkivisõltuvus takistab ka mistahes keeleõppeprotsesse ning Kirde-Eesti venekeelsete elanike sulandumist siinsesse kultuuri: elades ning töötades ühekeelsena tihedas asumis, ei teki mingit vajadust keeleõppe järele. Mistahes nõuded jäävad tahes-tahtmata formaalseks ning sellise olukorra kinnistamine suurte välisinvesteeringutega vähendab veelgi võimalust muuta eesti keel tegelikuks suhtluskeeleks Kirde-Eestis.
Põlevkivisõltuvusest tulenev pime usk ei lase näha alternatiive. Ometi on Eestiski oma
TAASTUVAD KÜTUSED,
neist üsna lootustandev oleks biomassi põletamine. Umbes kolmandiku vajaminevast elektri-ja soojusenergiast saaksime metsades ja märgaladel kasvavast biomassist. Märgaladest rääkides ei mõtle ma mitte turba põletamist, sest turvas on tänapäeva tingimustes siiski pigem fossiilne kui taastuv materjal. Jutt on märgaladel kasvavast taimestikust : kõne alla võivad tulla roog, hundinui , kõrkjas, paju. Et peatada mahajäetud turbarabade mineraliseerumist, oleks igati otstarbekas taastada neil taimkate - sellised märgalad võiksid talitleda ka looduslike keskkonnapuhastitena.
Selleks, et suunata Eesti energeetikasüsteem biomassi kasutamisele, kuluks 10 -15 aastat. Üksiti aitaks see hajutada energiatootmist riigis. Peale puhtjulgeolekulise eelise vähendaksime nii ka energia ülekandekulusid. Samas kergendaks taastuvate kütuste suurem osakaal energiabilansis meil paratamatult kehtima hakkava süsihappegaasi maksu koormust.
Sellise tehnoloogilise muutusega suudaks praegu Eestis omakapitali ja rahavoogude toel toime tulla vaid Eesti Energia. Paraku pole hiiglane valmisolekut näidanud, ja valitsus kavatseb selle (tema käes oleva energiasektori ainsa ümberkorralduseks kõlbliku instrumendi!) sootuks maha müüa… Lähikümnendil muutub tõenäoliselt majanduslikult tasuvaks ka tuule-ning vahetu päikeseenergia rakendamine. 1999.aasta sügisel avalikustas audiitorfirma KPMG uurimuse, mille kohaselt muutuks konkurentsivõimeliseks näiteks otse päikeseenergiast muundatud elektri hind, kui alustada päikesepaneelide masstootmist (koguvõimsuses alates 500 MW paneele aastas) praeguse tehnoloogia põhjal. Sellise tehase rajamiseks kulub umbes pool miljardit dollarit. Samast uurimusest nähtub, et näiteks Suurbritannia elektrivajadustest võiks päikeseelekter katta kuni 60%.
Tuuleenergia puhangulisusest tulenev kasutamisproblemaatika on aga leidmas lahendust vesinikuenergeetikas.
Eesti maamajandus vaevleb toidutootmispingetes, täpsemalt öeldes - turustamisraskustes. Siin pakub väljapääsu bioloogiliste vedelkütuste tootmine. Bioetanool mõjutaks juba praegu märgatavalt riigi kaubandusbilanssi, andes ka hea võimaluse edendada subsiidiumivaba põllumajandustootmist.
Nihutades mistahes kauplemist ja äriaktiivsuse keset Tallinnast maapiirkondadesse, leiame ainumõeldava tee ka regionaalse ebaühtluse leevendamiseks.
PÕLEVKIVIKEEMIA UUED TEHNOLOOGIAD
Kõigest eelnevast hoolimata on ka põlevkivil väljavaateid, mõistagi tehnoloogia uuenedes. Üks lootustandvamaid tehnoloogiaid kasutab süsihappegaasi superkriitilise oleku tavatult häid ekstraheerimisomadusi: mõnesajaatmosfäärisel rõhul toimib süsihappegaas ülihuvitava lahustina , mille omadusi saab temperatuuri ja väheste lisaainete abil küllaltki laiades piirides muuta. Sellisel tehnoloogial põhinev põlevkivikeemiatööstus oleks vaieldamatult keskkonnasäästlikum ja puhtam. Samas võiks mitmekesine toodang anda piisava ekspordipotentsiaali senisest märksa väiksemate põlevkivikoguste kaevandamisel.
Põlevkivi olemasolu ja tema praegune, paljuski näiliselt odav hind ei õigusta selle mineraali jätkuvat pillavat kasutamist.
Looduskeskkond on äriliste ettevõtete partner nagu aktsionärid, töötajad ja kliendidki. Ent inimese kasumihimu suhtes on keskkond karmim ja ükskõiksem kui mistahes teine partner: ta ei käi kohut, ei arenda ametiühingutegevust, toimib ette hoiatamata. Samas on looduskeskkonna vastumõju tingitud inimese enese tegevusest.
Küllaltki suure tõenäosusega muutub lähema kümnendi jooksul ka seadusandlik ruum. Ligikaudu sajandi jooksul on inimõiguste temaatika rahvusvahelise õiguse mehhanismide kaudu oluliselt mõjutanud paljude riikide sisemist seadusandlust. Ent põhiseaduses sisalduv rahvusvaheliste lepingute teatav ülimuslikkus loob olukorra ,kus ka keskkonnaalased lepped muudavad märgatavalt majanduslikku tegevust reguleerivat seadusandlust. Midagi sellist võiks olla ka
ETTEVÕTTE ÖKOLOOGILINE BILANSS -
arveldamismehhanism, mille abil hinnatakse rahalise kasumi kõrval näiteks ettevõtte põhjustatud keskkonnaruumi kahjustamise või tugevdamise määra. Analoogiliselt majandusaruannetest tulenevate järeldustega võimaldaks selline lähenemine (ning vastav seadusandlus) leevendada tehiskeskkonna mõju looduskeskkonnale kasvõi hüpoteetilise ökoloogilise pankroti kaudu.
Kui ettevõtte suutlikkus säilitada süsinikuringe tasakaalu või näiteks looduslikku mitmekesisust jääb allapoole kriitilist piiri, oleks ettevõttel teatava aja jooksul võimalik seda puudujääki korvata mingi kompenseeriva tegevusega : istutada puid, asendada ametiautod jalgratastega, rajada tuule-või päikesejõujaam või näiteks liituda märgatavalt jätkusuutlikuma ettevõttega. Kui see ei õnnestu, likvideeritaks ettevõte ökoloogilise pankroti kaudu ning järelejäävaid varasid müües soositaks neid kreeditore, kelle tegevus on suunatud keskkonnahoiule.
Kas asjad arenevad just sellisel moel, pole teada. Ometi on selge, et olulised muutused senistesse leebetesse tehis-ja looduskeskkonna koosolemist reguleerivatesse ühiskondlikesse kokkulepetesse tulevad. Samuti on selge, et põlevkivi senisele kasutamsele jätavad oletuslikud tulevikureeglid vähe võimalusi.
VÄLTIGEM ARENGULÕKSU!
Me ei tea, millise majandusliku tähenduse omandavad fossiilsed mineraalid tulevikus. Vähemalt osa neist võivad anda uute tehnoloogiate rakendudes praegusest hoopis suuremat kasu ning juba seetõttu peaksime neid säästma. Kui aga põlevkivil (või mistahes muudel fossiilsetel kütustel) tulevikku pole, siis mõelgem sellele, et nende tänane pruukimine põhjustab keskkonnaprobleeme meie järeltulijaile. Niisiis , jätkates fossiilkütuste mistahes tööstuslikku kasutamist, kaevame iseendale lõksu.
Eesti jaoks on põlevkivi muutunud arenguankruks. Muidugi juhul, kui mõistame arengu all liikumist ökosüsteemseid tehnoloogiaid rakendava majandus-ja kultuuriruumi suunas ning arvame loomulike põhiväärtuste hulka ökoloogilise tasakaalu.
1.4. Põlevkivi lendtuhk
Eestis kaevandatav põlevkivi sisaldab 30-40% orgaanilist osa [87], mis pärineb erinevate taimede jäänustest. Põlevkivi anorgaanilise osa tähtsamateks mineraalideks on kaltsiit , dolomiit, kvarts , ortoklass, hüdrovilgud ja püriit. Sellise koostisega põlevkivi põletamisel tekib arusaadavalt suures koguses tuhka . Sõltuvalt põletamise viisist ja kasutatavatest puhastusseadmetest satub suur osa lendtuhast atmosfääri. Aastas emiteerivad Balti ja Eesti SEJ atmosfääri üle 150000 tonni põlevkivi lendtuhka [87]. Põlevkivi lendtuhk on kompleksne segu eri suuruse, kuju ja värvusega osakestest ning ta sisaldab praktiliselt kõiki perioodilisustabeli elemente. Põlevkivi lendtuhk on tugevalt leeliseline ja teda iseloomustab raskemetallide suur sisaldus. Elektrifiltritest pärinevad lendtuha osakesed koosnevad põhiliselt sellistest mineraalsetest oksiididest nagu CaO (25-30%), SiO2 (30-35%) ja Al2O3 (10-12%) [87, 88, 89]. Tabelis 5 on toodud põlevkivi lendtuha keemiline ja mineraalne koostis [88].
Tabel 5 Põlevkivi lendtuha mineraalne koostis ja oksiidide sisaldus
Peale selle sisaldab põlevkivi lendtuhk erinevaid raskemetalle. Tabelis 6 on toodud põlevkivis ja lendtuhas sisalduvate raskemetallide kontsentratsioonid [22].
Tabel 6 Põlevkivis ja põlevkivi lendtuhas leiduvad metallid
Samuti võib põlevkivi lendtuhk sisaldada erinevaid toksilisi ja kantserogeenseid orgaanilisi ühendeid, sealhulgas PAH-e [63, 90, 91, 92]. PAH-ide summaarne kontsentratsioon põlevkivi lendtuhas oli 0,3 mg/kg [92]. Saastuse intensiivsuseks Kirde-Eesti põlevkivirajoonis märgsadenemise korral mõõdeti päevas 0,5 µg PAH/m2 [91]. Samas suurusjärgus oli see ka Tallinna ümbruses [91]. Põlevkivi lendtuhk kuulub saasteainete hulka, millele on kehtestatud LPK-d. Välisõhus on 20 minuti jooksul põlevkivi lendtuhka lubatud 0,3 mg/m3, 24 tunni jooksul 0,1 mg/m3. Töötsoonis lubatakse põlevkivi lendtuhka 4,0 mg/m3. Nõukogude ajal oli põlevkivi lendtuha LPK 0,5 mg/m3. Keskmiselt sisaldub elektrijaama suitsugaasides lendtuhka 1000 mg/m3 [22]. Arvestades põlevkivi lendtuha suurt kogust, mis atmosfääri paisatakse ning PAH-ide sisaldust selles, on arusaadav, miks see pakub suurt huvi keskkonnakaitse ja inimese tervise seisukohast .
KIRDE-EESTI
Virumaal on Eesti suurimad kontrastid : kõige maalilisem loodus ja kõige süngemad tehismaastikud. Siin asuvad Eesti kõrgeim paekallas Ontikal ja sealt avanev kõige suurejoonelisem merevaade, uhkeim park Toilas, inimtegevusest puutumata metsad ja sood Alutagusel, kõrged aheraine- ja tuhamäed, aga ka kõige rohkem erinevaid rahvusi.
Nii siin kui sealpool Narva jõge elasid kunagi läänemere-soome hõimud: vadjalased, isurid , vepslased, ingerlased ja karjalased. Rannaäärse rahva aktiivne kaubanduslik läbikäimine toimis veel 20. sajandi alguses ning suhtlemine soomlaste ja virumaalaste vahel oli niivõrd tihe, et tervet Eestit kutsutakse siiani soome keeles Viro .
Narva jõgi on juba kaheksasada aastat olnud kahte tsivilisatsiooni – ida- ja läänekristlust eraldavaks jooneks . See on jäänud ka kokkupuutepunktiks, kus täna moodustavad ühtse sõjaloolis-arhitektuurilise paari Eesti poolel kõrguv 13. sajandil taanlaste poolt rajatud kindlus ning Vene poolele alles 15. sajandil ehitatud Jaanilinna kindlus. Põlisele piirilähedusega kaasnevale ohule viitab ka kindlustatud ehitiste arvukus teel Narvast Tallinna. Lisaks Narva Hermanni kindlusele jäävad tee äärde Toolse ja Rakvere linnus ning Purtsesse 1533. aastal rajatud kindluselamu, samuti Vao ja Kiiu tornlinnused ning Jõhvi, Lüganuse ja Haljala kindluskirikud.
Kuigi Narva sai linnaõiguse juba 1345. aastal, saabus suurim õitseng alles 17. sajandi lõpus, kui Rootsi kuningas asus tules hävinud linna üles ehitama. Sellest pidi saama Rootsimaa näidislinn, kuningriigi teine pealinn ja Ingerimaa administratiivne keskus. Õitseng jäi aga lühikeseks. Põhjasõjas (1700-1721) leidsid Narva all aset kaks otsustava tähtsusega lahingut, millest esimeses võidutses Rootsi kuningas Karl XII mitu korda suurema vene väe üle, kuid teise võitis Venemaa tsaar Peeter I. Peale sõda läks nii Narva kui terve Eesti Venemaa tsaaririigi koosseisu.
Ka Teises maailmasõjas ei jäänud linn puutumata. Narva all oli Idarinde suurim tulejõu kontsentratsioon ning sõjategevuse käigus pommitati 6. märtsil 1944. aastal praktiliselt inimtühi linn maatasa. Tänapäeval meenutavad Vana-Narvat vaid raekoda ja kindlus. Peale sõda algas linnas uus elu uute inimestega.
Siinkandi suurtööstusele pandi alus juba 1857. aastal, kui valmis tolle aja Euroopa suurimaid tööstusettevõtteid Kreenholmi manufaktuur. Narva kosele ehitati tol hetkel maailma võimsam vesiratas. Lisaks odava veejõu kasutamisele ning edumeelsele tehnoloogiale rakendati siin esmakordselt ka uut tööstuslinnaku filosoofilis-arhitektuurilist ideed, kus lisaks tootmishoonetele ehitati ühtsesse kompleksi administratiiv- ja ühiskondlikud hooned, kirik ning elumajad. Tootmist saatis edu ning 1900. aastal Pariisi maailmanäitusel pälvis siinne tekstiilitoodang Grand Prix .
Tänu põlevkivile on Virumaa olulisimaks tööstuspiirkonnaks Eestimaal. Esimene kaevandus avati 1916. aastal Kukrusel, kuid juba aastakümneid varem olid Kukruse mõisa omanikud von Tollid seda põlevat kivi oma viinavabriku küttekolletes kasutanud. Hiljem anti kivile leiukoha järgi teaduslik nimi kukersiit . Tänapäeval kasutatakse seda põhiliselt elektri tootmisel ja keemiatööstuses, kuigi algselt toodeti sellest ka põlevkivibensiini. Põlevkivi annab suurema osa Eesti elektrienergiast ning siinsed kaks soojuselektrijaama katavad üle poole riigi vajadusest.
Nõukogude ajal rajati piirkonda mitmeid rasketööstusettevõtteid, mille tagajärjel kasvas rahvaarv mitmekordselt. Näiteks endise Sillamäe suvituskoha asemele ehitati 1950. aastatel militaartööstuslinn, mida teadlikult ei märgitud NSVL kaartidele ning mille elanike aadressiks oli esimestel aastatel hoopis Moskva või Leningrad . Ehitustöödel kasutati saksa sõjavange ning Nõukogude armee sõdureid. Kuna ehitustöödel raha kokku ei hoitud, on Sillamäe linn siiani stalini-aegse arhitektuuri ja linnaplaneerimise musternäidiseks. Suletud linnas andis tol ajal tööd strateegilise tähtsusega sõjatehas, mis kasutas kohalikke maavarasid uraanioksiidi tootmiseks; kui varud mõne aasta pärast ammendusid, hakati uraanimaaki mujalt sisse tooma .
Fosforiiditehase rajamist plaaniti 1980. aastate keskel, kuid fosforiidikaevanduste loomine oleks Eestile tähendanud looduskatastroofi ning võõrtööjõu veelgi suuremat juurdevoolu. Tekkinud uues poliitilises olukorras julgeti nüüd esimest korda võimudele vastu astuda ning fosforiidivastasest liikumisest sai innustust vabadusliikumine, mis viis Eesti taasiseseisvumiseni.
Virumaal asub üks kaunimaid, aga ka suurimaid tänaseni tegutsevaid kloostreid, mis alustas tegevust Kuremäel juba 1892. aastal. Pühtitsa Jumalaema Uinumise õigeusu nunnaklooster pidi kaasa aitama õigeusu levikule protestantlikul maal ning see rajati kohta, mida nii luterlased kui õigeusklikud pühitsetud mäeks pidasid . Nimelt oli jumalaema end siin kohalikele talumeestele juba 16. sajandil ilmutanud ning kohavaliku õigsust kinnitasid mäelt leitud Jumalaema Uinumise ikoon ning all orus asuv tervendava mõjuga allikas.