Põhjavesi (0)

Põhjavesi
Põhjavesi on loodusvara , mille kasutamiseks on enamikel juhtudel vaja taotleda maakonna keskkonnateenistusest vee erikasutusluba . Vee erikasutusluba on vajalik juhul, kui tahetakse võtta põhjavett üle 5 m3 ööpäevas või kui võetakse vett kambrium -vendi või ordoviitsium -kambriumi põhjaveekihist. Viimasel juhul tuleb taotleda luba sõltumata võetava vee kogusest nagu ka mineraalvee võtmise korral.
Põhjavee all mõistetakse maakoores sisalduvat vaba vett. Põhjavesi paikneb põhjaveekihtides ja -lademetes ehk maapõue vettsisaldavates ja -andvates kihtides. Karstunud ja lõheline lubjakivi , poorne liivakivi ning liiv, kruus ja teised purdsed setted sisaldavad põhjavett. Savikad kivimid ja setted on väiksema veejuhtivusega ning moodustavad vettpidavaid kihte, mis isoleerivad vettandvaid kihte üksteisest. Savikad vettpidavad kihid veepidemed on tavaliselt ka looduslikuks kaitseekraaniks põhjavee reostumise vastu.
Erinevates põhjaveekihtides ja -lademetes paiknev põhjavesi erineb nii oma kvaliteedilt kui ka koostiselt. Osa põhjaveest liigitatakse mineraalainete suurenenud sisalduse põhjal ka mineraalveeks, mille kasutamist reguleeritakse sotsiaalministri määrusega .Tervisekaitse nõuded looduslikule mineraalveele, selle kasutamisele ja turustamisele".
Kivimite erineva filtratsioonitakistuse tõttu esineb hulk vaheldumisi lasuvaid vettandvaid ja vettpidavaid kihte.
Reostuse mõjud.
Eestis on palju piirkondi, kus vanad sõjaväeobjektid, vanad prügilad, lekked katlamajadest ja tööstusettevõtetest jne kujutavad põhjaveele ohtu.
prügila põhi laseb vett läbi ning reostus pääseb põhjavette. Uued prügilad planeeritakse Eestis vettpidava põhjakihiga, vanu aga on sadu ja nende sulgemine seisneb tavaliselt vaid haljastamises. Kõigepealt kulub teatud aeg, mille jooksul reostus põhjavette jõuab – selline inkubatsiooniaeg võib kesta aastaid ja kümneid aastaid. Põhjavees hakkavad vees lahustunud ained levima kindlas suunas vastavalt põhjavee liikumise suunale. Võib juhtuda ka nii, et prügilast nõrguv orgaaniline aine käivitab liivakihis reaktsioonide jada, mille tulemusena liivast eralduvad näiteks raud ja mangaan ning just need elemendid jõuavad esimestena kaevudesse, orgaaniline aine ise aga aastakümneid hiljem.
. Kogu Põhja-Eestis ja saartel on meie aluspõhjaks pinnasekihtide all karbonaatsed kivimid. Lubjakivid on lõhelised ja ka vees lahustuvad, sellist nähtust nimetatakse karstumiseks. Tulemuseks on, et lubjakivides on vee leviku suunda ette ennustada väga palju keerulisem kui liivades. Samuti võib reostus lõhesid mööda levida mitu suurusjärku kiiremini kui liivades. Suuremal alal kokkuvõtvalt on leviku suund määratav, iga üksiku objekti puhul aga on reostuse leviku täpne määramine vägagi raske kui mitte võimatu.
Orgaanilise aine levik järgib mitte põhjavee liikumise suunda, vaid kihtide kallakust ning võib läbi lõhede tungida ka sügavamale. Samal ajal ta osaliselt lahustub ja selle reostuse levik järgib jällegi põhjavee liikumise suunda.
. Lisaks moodustab orgaaniline aine põhjavee pinnale kihi ning hakkab levima põhjavee pinnal selle liikumise suunas, samas ka osaliselt lahustudes.
Sellised on elementaarsed teadmised, mida tuleb kindlasti arvestada reostusobjekti mõjude selgitamisel . Kõige rumalam on tormata kohe proove võtma teadmata, missuguste reostavate ainetega on tegemist ning missugune on ala hüdrogeoloogia – kuhu liigub põhjavesi, mis kivimite ja setenditega on tegemist jne. Hüdrogeoloogiline info põhjaveest ja selle valdavatest liikumissuundadest, samuti kivimitest ja setenditest on valdavalt andmebaasides olemas, samas iga konkreetse objekti puhul on vajalik teha ka täpsustavaid uuringuid .
Põhjaveega ei tohi mängida. Kui ta mingis piirkonnas on juba reostatud, võib puhastumine kesta sadu ja tuhandeid aastaid. Samuti on reostuse aeglane liikumine põhjavees sisuliselt ajapommiks, mis võib mõju avaldada konkreetsele kaevule alles kümnete aastate pärast. Samas on uuringutega saavutatav kindlus , et kaevud ei ole üldse ohus, kuna põhjavesi liigub teises suunas, või et oht ei saabu näiteks enne 300-500 aastat. Samuti on võimalik erinevate tehnoloogiatega reostuse levikut piirata ja takistada, kui probleem on olemas.
PÕHJAVEE KAITSE
Põhjavee kaitse tööd hõlmavad põhjavee seisundi jälgimist, põhjaveeressursi ja veevõtu arvestust ning reguleerimist, põhjavee kaitstuse hindamist tootmisobjektide rajamisel ja töötamisel ning abinõude väljatöötamist ja rakendamist reostuse või üleliigse kasutamise vältimiseks.
Põhjavee saastamise vältimiseks on meil küllaldaselt seaduslik alus ja teadmised. Keskkonnakaitsealaste abinõude järjest süvenev tootmisplaanidesse lülitamine aitab kahlemata olukorda parandada. Põhjavee kaitsmine on eelkõige iga veekasutaja ülesanne. Kaitse organiseerimise ja kontrolliga tegelevad meie vabariigis mitmed ametkonnad, kuid nende tegevuse koordineerimine jätab veel soovida.
Väga ohtlikud on vanad puur -ja salvkaevud, mis ootavad sulgemist (tamponeerimine). Lohakile jäetud uurimispuurkaevud on aga paiguti põjustanud põhjavee taseme olulise alanemise.
Põhilised punktreostusallikad on siiski farmid. Korralike sõnniku- ja silohoidlate puudumisel jõuab suurem osa pinnasele sattunud reoaineid takistamatult põhjavette.
Kuidas saavad geoloogid kaitsta põhjavett ja millsed vahendid selleks on nende kasutada? Põhjavee kaitse eeldab tema seisundi pidevat jälgimist, milleks üle kogu maa on rajatud põhjavee reþiimi uurimise võrk. Reþiimi uurimine on üks mõjusamaid hüdrogeoloogilisi töid. Maapinnalähedaste põhjaveekihtide rez^ iimi uurimine on inimtegevuse mõju hindamise põhiline meetod.
Et vältida põhjaveevaru liigset vähendamist maade kuivendamisel, tuleks eriti karstipiirkondades juhinduda põhimõttest, et aluspõhjast ärajuhitava põhjavee hulk (tehisäravool) peaks olema võrdne varu taastamiseks maasse juhitava veehulgaga. Põhjaveevaru aitaks taastada karstilehtrite säilitamine toitealadel, mistõttu tuleks vältida nende täitmist kultuurtehnilstel töödel.
Põhjavee kasutamine
Ligi 70% joogiveest saadakse põhjaveest. Eestis kasutatakse peaaegu 1 milj. m3 põhjavett ööpäevas. Pinnavett kasutatakse joogiks vaid Tallinnas ja Narvas. Suure veetarbimise tõttu on mõnedes linnades ja nende lähialadel põhjavee tase langenud mitmekümne meetri võrra, sest veevõtt ületab veevarude taastumise. Kuressaares ja Pärnus on seetõttu põhjavette tunginud merevesi .
Looduslikust tasemest mitukümmend meetrit allpool on põhjavesi ka Kirde-Eestis põlevkivi kaevandamise piirkonnas. Põlevkivikaevandustest pumbatakse pidevalt põhjavett välja, et see ei uputaks maa-aluseid käike. Selle tulemusena langeb ka ümbritsevate alade põhjaveetase ja kaevanduste lähedal olevad kaevud jäävad kuivaks .
Ülemised põhjaveekihid on kohati reostunud tööstusettevõtete ja farmide lähedal, eriti seal, kus paene aluspõhi ulatub maapinnale välja. Seetõttu tuleb mõnda asulasse vedada joogivett tsisternidega.
Veekogude ja põhjavee kaitse
Veekaitse tagab piisaval hulgal hea ökoloogilise ning hea keemilise seisundiga pinnavee , põhjavee ning merevee olemasolu nii inimestele kui ka veega seotud ökosüsteemidele, säilitades ning tagades vee kasutamisvõimalused ka tulevikus.
Vesi vajab kaitset eelkõige inimtegevusest tekitatud reostamise eest. Kuid kui loodusjõudude toimel või ka inimtegevuse tagajärel tekitab vesi ohtu inimesele ja ümbritsevale keskkonnale vajab inimene kaitset vee eest.
Veeseadus reguleerib veekogude ning põhjavee kahjustamise vältimist ning veekogude maa-alad, millelt veekogud saavad oma vee kaitset reostamise eest.
Põhjavesi on tähtsaim joogiveeallikas. Maapõuest allikatena väljavoolav põhjavesi toidab kuivaperioodidel jõgesid ja aitab säilitada väärtuslikke veeelupaiku. Puhas põhjavesi on sama oluline loodusvara nagu nafta või kivisüsi. Eestis on suured puhta põhjavee varud.
Märkamatu rikkusena meenub põhjavesi sageli alles siis, kui kaev on kuivanud, vesi haiseb või igakuine veearve suureneb. Reostatud põhjavesi meenutab pikka aega meie varasemat hoolimatust.
Inimtegevuse mõju põhjaveele algas koos alepõllunduse levikuga ning jätkus asulate ning tööstuse tekkega. Ohtlikumad reostusallikad on vedelkütuse ja kemikaalide hoidlad ning tööstusjäätmete prügilad. Põhjaveele on ohtlikud ka lekkivad kanalisatsioonirajatised, reostunud vee juhtimine põhjavette, väetiste ja mürkkemikaalide kasutamine ning muud tegevused, millega kaasneb vees lahustuvate ohtlike ainete teke või keskkonnaavariide võimalus.
Põhjavesi võib reostuda mikroobidega (ka tõvestavate bakteritega), kui heitvesi (kuhu on sattunud fekaale), lautade virts või läga pääsevad põhjavette.
Põllumajanduse mõju põhjaveele
Põhilised põllumajanduslikud tootmisalad asuvad põhjavee toitealadel. Hoolimata tootmise vähenemisest on maapiirkondades suurim põhjavee kvaliteedi mõjutaja endiselt põllumajandus. Sõnnik ja silomahl võivad loomafarmide ümbruses, põldudel hoidmisel ja laotamisel reostada pinna- ja põhjavett tõvestavate mikroorganismide, orgaanilise aine ja vees lahustuvate lämmastikühenditega.
Otsene risk inimeste tervisele on värskes sõnnikus esinevad tõvestavad mikroorganismid, mis levivad koos reostunud veega ja võivad veekeskkonnas säilida kaua. Kõige ohtlikum on värske vedelsõnniku laotamine reostustundlikele aladele (karstialad ja alvarid , kaevude ümbrus). Tõvestavate mikroorganismide esinemise korral sõnnikus tuleb olla eriti ettevaatlik.
Värske sõnniku laotamisel kaitsmata põhjaveega aladel võib laotamisele järgnev vihmasadu mikroobid kiiresti kaevudesse ja veekogudesse uhta.
Saagis kasutamata jäänud nitraatlämmastik satub lõppkokkuvõttes põllumaade all olevasse põhjavette. Mõõduka põhjavee toitumisega kaitsmata paeplatool (näiteks Adavere –Põltsamaa piirkond) tõuseb nitraatiooni sisaldus maapinnalähedases põhjavees kergemini, sest seal on iga–aastane veevahetus ( infiltratsioon ) väiksem. Nitraatiooni sisaldus on Põltsamaa piirkonna paeplatool ligi kaks korda suurem kui Pandivere kõrgustikul.
Põhjavee kaitstus
Aladel, kus vettandvad liivakivi või lõhelise lubjakivi kihid avanevad otse maapinnal või õhukese pinnakatte all, pääseb reostus kiiresti põhjavette – need on kaitsmata põhjaveega alad (kasutatakse ka sõna tundlikud alad). Samas võib paksu savipinnase kihiga kaetud põhjaveekihist saada puhast põhjavett ka reostuskolde kõrvalt – need on kaitstud põhjaveega alad.
Kaitstud ja kaitsmata põhjaveega aladel tuleb põhjaveekihi kaitse vajadusest ning majanduslikest kaalutlustest lähtudes rakendada erineva rangusega kaitsenõudeid. Eelnevast kerkib küsimus, miks ei võiks jagada kogu Eesti territooriumi kaheks osaks: kaitstud põhjaveega ala ja kaitsmata põhjaveega ala ning vastavalt kehtestada ka kahes kategoorias keskkonnanõuded keskkonnaohtlikele rajatistele, põllumajandustootmisele, prügilate rajamisele ja muule põhjavett mõjutavale inimtegevusele. See pole majanduslikult mõistlik lihtsal põhjusel: kõik inimtegevused ja erinevad reoained pole põhjaveele ühtviisi ohtlikud. Näiteks sõnnikureostuse eest vett kaitsev pinnasekiht ei kaitse bensiini eest. Põhjavee loodusliku kaitstuse määrab põhjaveekihti katva suhteliselt vettpidava pinnasekihi paksus, selle koostis, filtratsiooniomadused, pinnaseosakeste reoaine sidumisvõime ja keemiline aktiivsus.
Põhjavesi - meie kõige tähtsam maavara
Ühtpidi võime põhjaveeks lugeda kogu vee, mis on allpool maapinda. Teistpidi , hüdrogeoloogia praktilise poole pealt loetakse põhjaveeks seda vett, mis meile kaevudesse kätte tuleb või mida on võimalik maapinnast kätte saada. Eesti puhul võib üldiselt võtta niimoodi , et alates viiest kuni kümnest meetrist on kõik kivid ja poorid täitunud veega. Ehk – meil on vesi igal pool olemas. Kujutlus, nagu paikneks põhjavesi maapinnas mingite selge ja puhta vee padjanditena, veekihtide või maa-aluste järvedena, sobib küll rohkem muinasjuttudesse, tegelikkusega on sel vähe pistmist.
See aga, kuidas pinnasest vett kätte saab, sõltub kõigepealt sellest, kas meil on tegemist veelademetega või veepidemetega. Selleks et aru saada, mis need lademed-pidemed endast kujutavad, võib tuua lihtsa näite. Võtke kaks akvaariumi ning täitke üks neist poolenisti liivaga ja teine saviga . Kui nüüd mõlemasse akvaariumi vett kallata, siis on näha, et liiva sisse imbub vesi hästi. Savi peale jääb see pidama ja võib võtta aega mitu kuud, enne kui vesi savisse imendub . Vee kättesaamisega on sama lugu – liivaakvaariumist soriseb see kraani avamisel kähku välja, savi puhul aga hakkab ainult tilkuma. Täpselt samamoodi liigub vesi ka maapõues. Veelademetest, ehk nendest kohtadest , kus kivid juhivad vett, saame vee hõlpsasti kätte. Veepidemetest, ehk neist paigust, kus kivid vett ei juhi – seal võib küll vett olla, aga seda kätte saada on väga raske.
Laias laastus võib Eesti põhjaveekihid jagada kaheks. Põhja- ja Kesk-Eestis on lubjakivi levikuala ning vee liikumine lubjakivis toimub mööda lubjakivilõhesid. Kui vihma sajab ja vesi jõuab maapinnale, siis allapoole saab see liikuda ainult mööda vertikaalseid lõhesid, senikaua kuni tuleb vastu mõni horisontaalne lõhe, kus vesi läheb laiali ja otsib uusi vertikaalseid lõhesid, mida mööda allapoole liikuda. Alates Pärnu- Mustvee joonest ilmuvad meie geoloogilisse ehitusse liivakivid ning neis ei ole vee liikumine enam seotud lõhede ega lõhesüsteemidega, vaid toimub liivaosakeste vahelises pooriruumis. Vee voolamine liivakivis on seetõttu ühtlasem ning vett on ka kergem kätte saada.
Kivimites liikudes ja neid lahustades omandab vesi ka oma keemilise koostise, ehk mageda vihmaveena maha sadanud vesi muutub erinevaid mineraale sisaldavaks joogiveeks. Loomulikult toimuvad keemilised reaktsioonid maapinnas loodusseaduste järgi, arvestamata inimese soove siit või sealt võetud vett joogiveeks või muuks otstarbeks kasutada. Ning seepärast on mõistlik enne puurkaevu puurimist järele uurida, missugune on sealt saadava vee keemiline koostis. Kui räägime Põhja-Eesti ja Kesk-Eesti lubjakivide veest, siis neis vetes on valdav osa probleemidest seotud fluoriga. Lõuna-Eesti lubjakivivees teeb sageli muret ülearune raud. See muudab vee kollakaks ja rikub ära maitse ning kui sellise veega pesu pesta, on ka pesu rikutud. Samas on raua väljapuhastamine veest palju kergem kui fluori ärastamine, nii et kui meil oleks puurkaevu jaoks võimalik valida kaht veekihti, ühes oleks liigne fluor ja teises liigne raud, siis oleks säästlikum valida rauarikas vesi.
Sobiva veekihi valik ning küsimus, kui sügav puurkaev teha, on igal juhul aktuaalne ka fluoriprobleemiga Põhja- ja Kesk-Eestis. Kõige üldisem põhimõte see, et mida sügavama puurkaevu lubjakivisse teeme, seda rohkem ilmub sealt saadavasse vette fluori. Sellepärast, et pikemalt kivimites liikudes ja nendega reageerides lihtsalt jõuab rohkem fluori vette. Teiseks suurendavad fluori lahustuvust naatrium ja kloor ning lubjakivide alumistes kihtides on sageli neid mineraale rohkesti.
Veevarude uuringutele pööratakse tänapäeval järjest suuremat tähelepanu, sest puhas vesi on inimese olemasoluks kõige tarvilikum looduvara. Eestiski on geoloogidel tegelikult väga hästi teada, millised põhjavee kihid ja millise vee kvaliteediga põhjavesi meil olemas on. On võimalik ka alati modelleerida, kui me täpselt ei tea, millise kvaliteediga põhjavesi meil kusagil võiks olla. Eestis on olemas ka nn puurkaevude andmebaas , mida on kogutud viimase 50-60 aasta vältel, kogu selles andmebaasis on suurusjärk kuskil 17-18 tuhat puurauku. Kui see üle Eesti laiali laotada, siis katab see üsna tihedalt Eesti ära, nii et tegelikkuses on üsna täpselt võimalik ette ennustada, millist vett on võimalik saada.
Veevarude seisukohalt tuleks muuta oma suhtumist siinsetesse hallidesse ja vihmastesse ilmadesse. Tänu meie halbadele ilmadele on meil sademeid rohkem kui maapinnalt ära aurub ja kogu mahasadanud vesi ei jõua ka jõgedega ära voolata, midagi imbub ka maapõue. Maapõu aga käitub kui reservuaar , vesi jääb sinna alles. Juba praegu on maailmas palju maid, kus vesi on muutunud defitsiidiks.
Kui vihm sajab taevast alla, siis osa läheb jõgedesse ja järvedesse, osa aurustub ära, osa langeb maapinnale ja osa kasutavad ära taimed. Kui vesi maapinnale langeb ja mulla sisse hakkab imbuma, siis tuleb varsti ette koht, kus enam seda vett läbi ei lase. Seda kohta nimetatakse sette- ja kivimikihtideks. Seal asubki puhas joogivesi . Inimesed on selle vee kättesaamiseks leiutanud kaevu . Kui põhjavesi tuleb näiteks orust välja, siis tekib allikas. Allikas voolab jõgedesse, järvedesse ja merre.
Nagu me teame, et märg muld on porine ja poriloigust vett ei jooda. Muld rikastab ja puhastab vett. Põhjavesi võib ka saastuda. Tavaliselt juhtub see inimese hooletuse tõttu. Seal kus kasutatakse palju vett, seal puhastatakse ja filtreeritakse seda vett. Tallinn saab oma vee Ülemiste järvest. Põhjavete võib ka sattuda kahjulikke või ka lausa mürgiseid aineid. Kui sa kastad lilli, siis osa läheb taimedele joogiks ja osast saab põhjavesi.
Kasutatud kirjndus
„Eesti loodus“
„Õpilase loomaentsüklopeedia“
„ENE“ nr 7
http://www.envir.ee/1113
http://www.miksike.ee/docs/referaadid2008/pohjavesi_nelenomm.ht m