lind. Kühmnokk-luiged on Eestisse levinud lõuna poolt üsna hiljaaegu. On teada, et aastatel 1908-1928 pesitsesid mõned paarid Saaremaa lõunaranniku lahtedel, kuid kadusid sealt jälitamise tõttu. Uuesti nähti looduses neid suuri ilusaid luiki alles 1955. aastal Virtsu lähedal. Esimene pesitsemine tehti kindlaks 1959. aastal Muhu Suuremõisa lahel. Samal aastal üritas üks paar pesitseda ka Tartu lähedal Soitsjärvel, kuid neid häirisid inimesed. 1960. aastal asus kühmnokk-luik pesitsema Käina lahel ja 1961. aastal Matsalu lahel. Alates 1969. aastast on kühmnokk-luik Lääne-Eestis pesitsenud pidevalt ning asustanud üha uusi veekogusid. 1972. aastal pesitses Eestis juba 60 haudepaari, neist enamik Saaremaa lõunarannikul, Käina ja Matsalu lahel, ilmselt erandlikult ka Narva veehoidlal 1971. aastal. Kaks aastat hiljem kasvatasid luiged oma järglasi ka Soome lahe rannikul Kolga lahes. 1983. a. andmetel oli Eestis siis 390 paari kühmnokk-luiki. Juurdekasv on keskmiselt 25%
toitumispaikade kadumine (nt tuuleparkide vi muude ehitiste rajamise tttu), lireostus, kalavrkudesse takerdumine ja toiduvarude vhenemine. Lnemere res pesitsevad linnud : Khmnokk-luik. Khmnokk-luik on vga vaikne lind. Luik pesitseb Phja-, Lne-, Kaspia- ja Musta mere rsetel aladel. Merikotkas. Merikotkas eelistab veekogudelhedasi elupaiku, enamasti on nendeks kuuse- segametsad ja mnnikud. Jkoskel. Jkoskel tegutseb avaveel, ainult pesitsema siirdub ta metsadesse, parkidesse ja isegi inimasulatesse Merikajakas. Teda vib kohata ainult merel, sisemaale ei tule ta kunagi. Aul. Aul on viksemat sorti sukelpart, kes kaalub tavaliselt 600-700g. Aul pesitseb tundravtmes, kuid talvituma lendab luna poole. Kirjuhahk. Kirjuhahk kuulub maailmas otsesesse hvimisohtu sattunud linnuliikide hulka. Lnemeri on kige thtsam kirjuhaha talvituspiirkond Euroopas. Kirjuhahad
siis on neil olemas ka hädaabinõu: jäävad tardumusunne, kus nende kehatemperatuur langeb kuni kümme kraadi ja ka ainevahetuse aeglustub. Suitsupääsuke on väike lind pikenenud kerega, pika kaheharulise sabaga ning pikkade teravate tiibadega. Jalad on tal nõrgad. Kui inimasulaid oli alles vähe, siis elas suitsupääsuke koopavõlvide all, nüüd aga kõikjal maahoonete vahetus läheduses. Oma pesa ehitavad nad meelsasti pööningule. Nimi tuleb sellest, et ta tihti ka suitsusesse tuppa pesitsema kippus. Kõikjal oldi temasse sõbralikult meelestatud ja nii harjus ta inimeste juures elama. See andis talle samuti kaitse röövloomade ja -lindude eest. Sageli võime suitsupääsukest näha istumas telefonitraatidel, katuseharjal või raagus puuokstel, aga ööbib ta tihtipeale veekogude ääres roostikus. Toiduks tarvitab ta väga osava ja kiire lendajana hästi lendavaid putukaid, tuues nii kasu ka kahjurite hävitajana
Läänemeres elavad ookeani kalad on sageli oma ookeanis elavatest liigikaaslastest palju väiksemad. Sellised kalaliigid on: kilu, räim, lest ning tursk. Need kalaliigid on Läänemeres väga levinud. Läänemerest püütakse kõige rohkem räime, kilu, lesta ja turska. Läänemeres on väga liigirohke linnustik. Linnustik jaguneb kahte suurde rühma: 1. läbirändavad linnud ja 2. haudelinnud. Läbirändavad linnud on kevaditi teel põhja ja sügiseti lõunasse. Haudelinnud aga jäävad siia pesitsema ja poegi hauduma. Tüüpilised merelinnud on hahk, merisk ja jääkoskel. On ka selliseid linde, keda võib kohata nii järvede kui ka mere ääres. Sellised linnud on kajakad, luiged ja merikotkad. Läänemeres ning selle ääres ei ela just palju imetajaid. Seal elavad hülged, veel elab Läänemere kallastel mügri ehk vesirott ja ondatra. Eestis elab kahte liiki hülgeid: viiger ja hallhüljes. Hülged on imetajad, kes veedavad enamuse oma elust vees
Kanakull elab Põhja-Ameerikas ja Euraasias. Euroopas pesitseb ta peaaegu kõikjal, kuid vähem on teda Lääne- ja Lõuna-Euroopas. Eestis on kanakull üldlevinud röövlind, kelle käekäiku on terasemalt jälgitud juba paarkümmend aastat nn. Röövlinnuruutudes. Pesitseb ta nii loodusmaastikus kui metsatukkadega vahelduvas kultuurmaastikus. Asustab erinevaid metsatüüpe, kuid eelistab pesitseda vanas okas- või segametsas. Saagijahil kanakulle võib kohata nii loodus- kui kultuurmaastikus. Pesitsema hakkab hiliskevadel, pesa ehitab enamasti kuuse, harvem männi, kase või haava otsa. Mai alguses muneb 3...4, harva 2 või 5 muna. Haub peamiselt emaslind, vaid tema toitumise ajaks võtab munade eest hoolitsemise üle isaslind. Haudeperiood kestab 35-42 päeva. Kanakull kuulub looduskaitsealuste liikide II kategooriasse. Suurimaks ohuteguriks peetakse metsamajanduse mõju, mille tõttu vähenevad pesitsemiseks sobivad elupaigad, aga ka saagijahiks sobilikud vanad metsad
Sügeluse vähendamiseks kasutatakse allergiaravimeid. Lööbe infitseerumise korral on vajalik antibiootikumravi, sest põletikku põhjustavad bakterid. Teisiti ravitakse haigeid, kes oma kroonilise haiguse - immuunpuudulikkus, leukeemia tõttu põevad tuulerõugeid väga raskelt Prognoos Tuulerõugetest paranetakse üldiselt hästi. Kuigi haigus paraneb, jääb viirus tegelikult organismi elama. Ta jääb pesitsema seljaaju tagumistesse närvisõlmedesse ja võib isegi aastakümnete pärast puhkeda teistsuguse haigusena. Ennetamine Tuulerõugete vastane vaktsiin on maailmas juba olemas, aga selle laiemalt kasutusse võtmise otstarbekus on küsitav, kuna haigus on tavaliselt väga kerge ja paraneb hästi. Vajalik on vaktsiin neile inimestele, kelle immuunsüsteem on mingil põhjusel nõrgem ja kes põevad ka tuulerõugeid väga raskelt, need on immuunpuudulikkusega haiged,
· Toitub kaladest, selgroogsetest Lest · Laia ja lapiku kehaga põhjakala · Läänemere lõunaosas elav lest koeb avamerel, põhjaosa lest koeb madalas vees · Sööb merikarpe ja väikesi kalu 2)Linnud Läänemeres on väga liigirohke linnustik. Linnustik jaguneb kahte suurde rühma: 1. Läbirändavad linnud ja 2. haudelinnud. Läbirändavad linnud on kevaditi teel põhja ja sügiseti lõunasse. Haudelinnud aga jäävad siia pesitsema ja poegi hauduma. On ka selliseid linde, keda võib kohata nii järvede kui ka mere ääres. Merikotkas · Suurim röövlind · põhivärvuseks on pruun, keha ülemine osa, selg on pisut tumedam keha alaosa ja "pükste" värvusest. · toitub veekogudel elavaist loomadest · Merikotkas on loodusmälestusmärk. Tema häirimine ja kahjustamine on seadusandlusega rangelt keelatud. Jääkoskel
suurus on umbes 100 000 paari. Sookurg pesitseb üksikpaaridena mitmesugustel märgaladel, peamiselt soodes. Kui nelikümmend aastat tagasi pesitses sookurg üksnes loodusmaastikel, siis viimastel aastatel on ta muu hulgas levinud inimtekkelistesse elupaikadesse ning levila on tunduvalt tihenenud. Sookure pesapaiga- ja sünnipaigatruuduse kohta teatakse veel vähe. Arvatakse, et umbes pooled noorlinnud pöörduvad pesitsema oma kodukanti tagasi, ülejäänud hajuvad mujale. Eestis sündinud kurgi on pesitsusealisena suvel vaadeldud näiteks Soomes, kuni 525 km kaugusel sünnikohast. Sookure pesakonnas on üks või kaks poega. Väidetavalt on leitud ka kolme pojaga pesakondi, kuid kindlaid tõendeid selle kohta pole. Sookured võivad adopteerida ka orvuks jäänud võõra poja. Sookurepaari pesitsusala ehk kodupiirkonna kese on kuni poegade koorumiseni pesa.
Vaevakask ei meenuta sugugi meie kaske, vaid on näpuotsasuuruste lehtedega vastu maad surutud taim. Palju on marju: mustikas, mesimurakas, sinikas ja pohl. Laiadel aladel levivad sood, kus kasvavad turbasammal, villpea ja sookail. Loomad Loomaliike, kes aasta läbi tundras elavad, on suhteliselt vähe: väike näriline lemming, valgejänes, polaarrebane ja põhjapõder. Lindudest esineb lumekakk ja lumepüü. Suvel koguneb tundrasse pesitsema aga hulgaliselt veelinde: hanesid, parte, hahkasid, luiki.. jne. Mereäärsetel kaljudel peavad linnulaatu (Linnulaat on rannakaljudel pesitsevate lindude hiigelkoloonia) lagled, ännid, algid, kaljukajakad… jne. Neist on tähelepanuväärseim püstjalt lapiku nokaga jässakas lunn, keda kireva peasulestiku tõttu põhjamaa papagoiks hüütakse. Nuhtluseks tundras nii inimestele kui loomadele on kihulased - neid lendab siin kevadel ja suvel tihedate parvedena
Praktiliselt kõik lapsed põevad tuulerõugeid enne 18-aastaseks saamist. Kõige vastuvõtlikumad on 5-9 aastased lapsed. Tuulerõugenakkus levib hingamisteede kaudu. Kui kodus on üks haigusjuhtum, siis haigestuvad teised vastuvõtlikud pereliikmed tavaliselt kahe nädala pärast kuni 90 %-lise tõenäosusega. Organismi sattudes levib viirus kogu organismis valgete verelibledekaudu, põhjustades nahal löövet. Kuigi haigus paraneb, jääb viirus organismi elama. Ta jääb pesitsema seljaaju tagumistesse närvisõlmedesse ja võib isegi aastakümnete pärast puhkeda teistsuguse haigusena, milleks on vöötohatis. Kuidas tuulerõuged ära tunda? Tuulerõuged on nakkavad 1-2 päeva enne lööbe nahale ilmumisest kuni koorikute tekkimiseni 5 kuni 6 päeva jooksul punnide tekkest. Tuulerõuged avalduvad nahal 10-20 päeva jooksul pärast kokkupuudet inimesega, kellel on tuulerõuged. Lööbele võib eelneda väike palavik
Järgnevalt tuleb valitud pesitsusaja jooksul sooritada pesakastide kontrolle kas pesa on hõivatud ja mis liigi poolt. Linnuliikide valimit piiraks pesakasti avause suurus ning jälgimiseks valitud aeg, mis peab kattuma liigi pesitsusajaga. Mürareostuse mõju saab hinnata vaadates nende kahe ala erinevuse suurust- pesakastide asustamise protsent ning liigiline varieeruvus. 6. Ajakulu Ajaliselt kulukaks muudab projekti asjaolu, et pesakasti esimesel aastal pesitsema ei minda neil on inimese lõhn küljes. Kui katse viiakse läbi kohe järgmisel pesitsushooajal, oleks projekti oletatav kestvus 1,5 aastat. Projekti teoreetiline osa pole ajaliselt nõudlik. 7. Rahakulu Palka oleks vaja maksta uurimuse läbiviijale. Veel sõltub maksumus paigaldatud pesakastide arvust kui palju oleks vaja palgata abilisi ning transpordikulud. Näiteks 60 pesakasti üles seadmine ning 1,5 aastane projekti kestvus määraks kuluks ligikaudu 1200.
Võnkumine. 1. Võnkumise mõiste. Enamik looduses aset leidvaid nähtusi toimuvad rütmiliselt. Teatud aja möödudes kordub kõik ikka ja jälle uuesti. Vahelduvad öö ja päev Vahelduvad talv ja suvi Kordub lindude ränne igal kevadel lõunast koju pesitsema Ühte osa perioodiliselt korduvatest liikumistest nimetatakse võnkumiseks. Võnkumine on perioodiline liikumine, mis kordub võrdsete ajavahemike tagant ja esialgsesse asendisse läheb keha sama teed mööda tagasi. Niidi otsa riputatud pall Kork lainetel 2. Võnkumiste liigid Võnkumised Vabavõnkumised Sundvõnkumised
luhtade kohal. Pereelu. Rabapistrik on monogaamne liik, moodustades paare kogu eluks. Pärast paaritumist muneb emane märtsis-aprillis 2-6 punakaspruuni tähnilist muna. Haudumine algab pärast viimase muna munemist ja kestab 28 päeva. Hauvad mõlemad vanemad (peamiselt emane). Pojad lennuvõimestuvad 35-40 päeva vanuselt, kuid jäävad veel pikaks ajaks vanemate juurde. Poegade eest hoolitsevad mõlemad vanemad. Sigimisvõimeliseks saavad noored 1 aasta vanuselt, kui pesitsema hakkavad 2-3 aastaselt. Pesitsusterritooriumi suuruseks hinnatakse 200- 1500 km². Toidulaud. Rabapistrik toitub põhiliselt teistest, kuni enda suurustest lindudest: tuvid, varesed, kajakad jt. Harva püüab ka väiksemaid imetajaid, nt jänest. Vaenlased. Vaenlasteks on suured kakulised, ka jahipistrik ja kaljukotkas. Arvukus. Erinevatel andmetel hinnatakse rabapistriku arvukuseks Eestis 5 paari. Euroopas elab 12.000-25.000 paari. Iseärasused
igasugune taimne toit. Harakas on tuntud munavargana, näpates teiste lindude pesadest nende munetud mune ning süües isegi hoole ja armastusega kasvatatud poegi. Linnalembese eluviisiga harakad ei ütle ära ka prügikastides leiduvatest jäätmetest. Munade ja pesapoegade suurimad vaenlased on hallvares ja orav. Harakapojad hakkavad lendama 22-27 päeva vanustena, kuid ka peale pesast lahkumist tegutsetakse edasi koos õdede-vendadega. Juba järgmisel kevadel asub harakas omaette pesitsema. Harakas on tuntud oma vargaloomuse poolest. Võib kahelda, kas ta just inimese tagant varastatud lusikaid ja kelli oma pesasse tassib, kuid koduloomade eest toidu ja inimese mahapandud seemnete näppamisega saab ta küll hakkama. Harakas on paigalind, see tähendab, et teda võib meil kohata ka keset talve. Talviti kipub harakas eriti linnadesse, sest seal on lihtsam toitu hankida. Haraka eluiga pole pikk – keskmiselt 4–5 aastat.
Viimane ei meenuta sugugi meie kaske, vaid on näpuotsasuuruste lehtedega vastu maad surutud taim. Palju on marju: mustikas, mesimurakas, sinikas ja pohl. Loomad: Loomaliike, kes aasta läbi tundras elavad, on suhteliselt vähe: väike näriline lemming, valgejänes ja polaarrebane ning põhjapõder, keda Lapimaal kutsutakse poroks ja Kanadas karibuuks. Lindudest esineb lemminguid jahtiv lumekakk ja lumepüü. Suvel koguneb tundrasse pesitsema aga hulgaliselt veelinde: hanesid, parte, hahkasid, luiki ja paljusid teisi. Mereäärsetel kaljudel peavad linnulaatu lagled, ännid, algid, kaljukajakad ja muud merelinnud. Neist on tähelepanuväärseim püstjalt lapiku nokaga jässakas lunn, keda kireva peasulestiku tõttu põhjamaa papagoiks hüütakse. Nuhtluseks tundras nii ini- mestele kui loomadele on kihulased - neid lendab siin kevadel ja suvel tihedate parvedena.
umbkaudu kolm nädalat. Lind toitub putukatest, mida ta püüab lennul pärani noka vahele. Piiritaja pojad on harjunud, et vanemad on toiduotsinguil kaua ära ja veedavad osa ajast omapärases tardunes. Selline omadus aitab linnukesel ebaharilikult raskeid tingimusi taluda ja kaua elada mõned neist elavad kuni 21-aastaseks ja see on sellise pisikese linnu jaoks väga pikk aeg. Piiritaja on superlendaja. Ta veedab peaaegu kogu oma elu õhus. Ta maandub ainult pesitsema ja isegi magab õhus! Nad teevad pesa sulgedest ja õhus hõljuvaist heinaebemetest ning taimeseemnetest, mida nad lennul koguvad. Tema pisikesed jalad on liiga nõrgad ja tiivad liiga pikad, et maast hõlpsasti õhku tõusta. Noorlinnud saavad pesitsemisküpseks nelja-aastaselt. Vapustav, aga kuni selleni veedavad nad kogu aja õhus, kordagi maandumata või õrrele laskumata. Piiritajad vajavad sooja ilma, et hankida piisavalt lendavaid putukaid, nõnda veedavad
NPNK pidavat olema seega omalaadne pioneer. NPNK nime taha pidavat varjuma ligikaudu 21 noort inimest ja veel umbes kümmekond isikut, kes, nagu ütleb NPNK kõnemees H. H. Rott, tiirlevad ringkonnas. Ta kirjutab ka, et äärmiselt anonüümseks jääva seltskonna puhul ei paista tegemist olevat teismelistega, sest Roti sõnul osa inimesi töötab, osa õpib ja osa on võtnud akadeemilise puhkuse, sest NPNK-l olid hetkel kiired ajad. NPNK pidavat pesitsema kusagil Tallinnas. Hiljem, pärast NPNK tõe väljatulemist, üritas Eesti Päevalehe ajakirjanik Mari Rebane ennast parandada. Kriitikute arvates, noore ajakirjaniku katsed luhtusid. Rootsi meediakontserni Bonnier ja ajalehe Äripäev uuriva ajakirjanduse preemia võitis Eesti Ekspressi ajakirjanik Sulev Vedler. Tunnustus tuli artikli «Paltsule pasunasse» eest, mis mullu aprillis avalikustas esmakordselt maksuameti huvi tollase rahandusministri Tõnis Paltsu
LOOMASTIK. Kuna rohelisi taimi kui peamisi orgaanilise aine tootjaid on ülimalt vähe, on ka loomastik väga liigivaene. Loomastik toitub peamiselt mereandidest. Seal elavad jääkarud, kelle peamiseks toiduks on kalad ja hülged. Kalad on ka põhitoiduks veelindudele ,kes suvekuudel saarte rannakaljudel pesitsevad. Kalad ja vaalad saavad toitu planktonist, mille moodustavad mikroskoopilised vetikad ja veeloomad. . Suvel koguneb polaaralade rannikukaljudele pesitsema tohutul hulgal linde, kes end seal väga kärarikkalt üleval peavad. Antarktika ranniku lähedal pesitsevad kinnisjääl keiserpingviinid. Adeeliapingviinid ehitavad kividest pesad jääst ja lumest vabadele pindadele. Suure kära tõttu kutsutakse selliseid pesitsuskolooniaid linnulaatadeks. Lühikese suve jooksul jõuavad linnud oma pojad üles kasvatada ning talveks lennatakse ära soojematele aladele lõunasse (lõunapolaarpiirkonnast muidugi vastupidi põhja)
näpuotsasuuruste lehtedega vastu maad surutud taim. Palju on marju: mustikas, mesimurakas, sinikas ja pohl. Laiadel aladel levivad sood, kus kasvavad turbasammal, villpea ja sookail. Loomad Loomaliike, kes aasta läbi tundras elavad, on suhteliselt vähe: väike näriline lemming, valgejänes ja polaarrebane ning põhjapõder, keda Lapimaal kutsutakse poroks ja Kanadas karibuuks. Lindudest esineb lemminguid jahtiv lumekakk ja lumepüü. Suvel koguneb tundrasse pesitsema aga hulgaliselt veelinde: hanesid, parte, hahkasid, luiki ja paljusid teisi. Mereäärsetel kaljudel peavad linnulaatu lagled, ännid, algid, kaljukajakad ja muud merelinnud. Neist on tähelepanuväärseim püstjalt lapiku nokaga jässakas lunn, keda kireva peasulestiku tõttu põhjamaa papagoiks hüütakse. Nuhtluseks tundras nii inimestele kui loomadele on kihulased - neid lendab siin kevadel ja suvel tihedate parvedena.
Madalamaid ja niiskemaid kohti katavad tarnad ja jõhvikas. Veelgi edasi minnes kohtab kanarbikku, vaevakaski ja kääbuspajusid. Tundra ja metsavööndi piiril on aga siirdeala, mida nimetatakse metsatundraks. Siin kasvab juba ka selliseid puid nagu siberi kuusk, lehis ja kidur mänd. Loomastik: Tundra loomastik sõltub suuresti aastaajast. Suvel elab seal palju loomi, linde ja putukaid. Järved lausa kihavad veelindudest hanedest, partidest, luikedest ja teistest, kes on siia pesitsema tulnud. Palju on pisikesi närilisi, eriti lemmingeid, kellest toituvad polaarrebased, kärbid ja lumekakud. Suurematest loomadest on levinud põhjapõdrad ja hundid. Õhk on täis kihulasi ja sääski, kes on nuhtluseks nii loomadele kui ka inimestele.Talvel tundub tundra tühja ja elutuna. Külm ja toidunappus sunnib paljusid loomi ja linde otsima soodsamaid elupaiku. Peaaegu kõik linnud rändavad lõunasse, tundrasse jäävad vaid lumekakud ja lumepüüd. Lõuna
maaparanduse tõttu. Alates 20. sajandi keskpaigast lisandus veel kloororgaaniliste mürkide (eeskätt DDT) ohjeldamatu kasutamine. Baltimaad, Poola, Valgevene ja tõenäoliselt ka Venemaa lääneosa jäid tollal nii kliima- kui ka poliitiliste olude tõttu looduslikumaks ja puhtamaks. Siin püsinud populatsioon rändas Aafrikasse üle tühjaks jäänud endiste asumaade, nii et pärast olude paranemist jäi nii mõnigi paar sinna jälle pesitsema. "Väljarändajad" on sageli silma paistnud teatud eripära poolest. Nii hakkasid ka must-toonekured Lääne-Euroopa paljulubavatel avarustel pesitsema ebatraditsioonilistes kohtades, näiteks metsatukkades põldude vahel. See juhtus umbes 30 aastat tagasi (6). Eestis pesitseva must-toonekure populatsiooni suurus on alates möödunud sajandi keskpaigast tugevalt kõikunud: kui 1960. aastate alguses pesitses meil hinnanguliselt 150 paari (2), siis 1980. aastate algusest alates vähenes must-
hädaabinõu: jäävad tardumusunne, kus nende kehatemperatuur langeb kuni kümme kraadi ja ka ainevahetuse aeglustub. Suitsupääsuke on väike lind pikenenud kerega, pika kaheharulise sabaga ning pikkade teravate tiibadega. Jalad on tal nõrgad. Kui inimasulaid oli alles vähe, siis elas suitsupääsuke koopavõlvide all, nüüd aga kõikjal maahoonete vahetus läheduses. Oma pesa ehitavad nad meelsasti pööningule. Nimi tuleb sellest, et ta tihti ka suitsusesse tuppa pesitsema kippus. Kõikjal oldi temasse sõbralikult meelestatud ja nii harjus ta inimeste juures elama. See andis talle samuti kaitse röövloomade ja -lindude eest. Sageli võime suitsupääsukest näha istumas telefonitraatidel, katuseharjal või raagus puuokstel, aga ööbib ta tihtipeale veekogude ääres roostikus. Toiduks tarvitab ta väga osava ja kiire lendajana hästi lendavaid putukaid, tuues nii kasu ka kahjurite hävitajana.
Ka Madagaskaril. Eestis ühtlaselt levinud harilik haudelind. Arvukus Praegu arvatakse Eesti pesitsevat 500...1000 paari kanakulle. Elupaik ja -viis Eelistab suuremaid metsi, eriti kuuse-segametsi, ka avamaal. Ränne Meie kanakullid harilikult talveks soojematele aladele ei rända. Toitumine Kanakull on tüüpiline röövlind, kelle saagiks langevad pisinärilised ja väiksemad linnud. Pesitsemine Pesitsema hakkab hiliskevadel, pesa ehitab enamasti kuuse, harvem männi, kase või haava otsa. Mai alguses on kurnas 3...4 muna, harva 2 või 5. Areng Pojad lennuvõimestvad juuli esimesel poolel. Koht Röövlinnuna aitab piirata näriliste arvu, selle tõttu ohustavad teda ökosüsteemis ka mitmesugused põllumajanduslikud taimekaitsevahendid. Ohustatus ja Kuulub looduskaitsealuste liikide II kategooriasse. kaitse
Enamasti põetakse tuulerõugeid kergelt, kuid tüsistusedki pole välistatud. Lööbekohal võib areneda nahamädapõletik, tekkida võivad sellised rasked haigused nagu entsefaliit ehk ajupõletik, kopsupõletik, südamelihasepõletik, liigesepõletik. Haigusest paranemise ajal võib kujuneda väikeaju kahjustus ehk tserebellaarataksia, mis möödub 2–4 nädalaga. Tuulerõugetest paranetakse üldiselt hästi. Kuigi haigus paraneb, jääb viirus tegelikult organismi elama. Ta jääb pesitsema seljaaju tagumistesse ganglionidesse ehk närvisõlmedesse (närviraku kogumikesse), ja võib isegi aastakümnete pärast puhkeda teistsuguse haigusena vöötohatisena. Tuulerõugete läbipõdemine võib olla meelest läinud või ka olnud väheste mitte-märgatud sümptomitega. Uuringud on näidanud, et täiskasvanu-eaks on 95%-l inimestest olemas (vereanalüüsis) tuulerõugeviiruse vastased antikehad, mis tõestavad varasemat viirusega kokkupuudet.
Ehitame pesakasti Pesakastiehitust peaks alustama materjalivalikust. Kõige sobivam on pesakast valmistada lehtpuu laudadest. Okaspuu võib vaiku välja ajada ning lind oma suled sellega õnnetult kokku kleepida. Materjal peaks olema võimalikult kuiv, et pesakast hiljem puu otsas lõhki ei kuivaks ja nii juba pesitsema asunud linnukeste elu ebamugavaks ei teeks. Kindlasti ei maksa vaeva näha materjali hööveldamise, lihvimise ja värvimisega! Kasti ilus välimus on ehk küll oluline inimesele, kuid linnud eelistavad siiski võimalikult naturaalset kodu. Pesakasti materjali paksus võiks olla 20-25mm, nii peab see paremini ilmastikule ja ajale vastu. Järgmisena tuleks mõelda, kellele soovitakse pesakasti ehitada ja milline see peaks välja nägema.
Tundravööndi põhjaosas kasvavad põhiliselt samblad ja samblikud ning madalad rohttaimed. Lõuna poole liikudes sambla ja rohurinne tiheneb järjest. Kuivematel kivistel ja liivastel aladel kasvavad murakas, sinikas ja pohl. Madalamaid ja niiskemaid kohti katavad tarnad ja jõhvikas. 4.Loomastik Tundra loomastik sõltub suuresti aastaajast. Suvel elab seal palju loomi, linde ja putukaid. Järved lausa kihavad veelindudest hanedest, partidest, luikedest ja teistest, kes on siia pesitsema tulnud. Palju on pisikesi närilisi, eriti lemmingeid, kellest toituvad polaarrebased, kärbid ja lumekakud. Suurematest loomadest on levinud põhjapõdrad ja hundid. Õhk on täis kihulasi ja sääski, kes on nuhtluseks nii loomadele kui ka inimestele.Talvel tundub tundra tühja ja elutuna. Külm ja toidunappus sunnib paljusid loomi ja linde otsima soodsamaid elupaiku. Peaaegu kõik linnud rändavad lõunasse, tundrasse jäävad vaid lumekakud ja lumepüüd. Lõuna poole, metsatundrasse,
Okasmetsade loomastik ei ole eriti liigirikas. Pesitseda ja varjuda on tihedas hämaras metsas lihtne, kuid toitu leidub napilt. Okasmetsade loomad saavad söönuks okastest, seemnetest või puukoorest. Raiesmikel ja lagendikel on elamistingimused paremad. Olulisel kohal on ka siin veel rändlinnud ja loomad. Kevadel, kui voolama hakkavad sulaveed, alustavad paljunemist putukad lindude pidulaud on kaetud. Sel ajal on taigas väga palju linde, kes on siia pesitsema tulnud. Ka põhjapõdrad rändavad vastavalt aastaajale kas põhja- või lõunasuunas. Talvel on siingi vaikne nagu tundras üksikud loomad on endale kasvatanud paksu kasuka ja paljud on talveunne suikunud. Erinevate loomaliikide esindajaid: Taimtoidulised imetajad: põder, orav, jänes, vapiti, kobras, lemming, uruhiir. Loomtoidulised imetajad: hunt, ilves, rebane, karu, nugis, kärp, naarits. Linnud: metsis, laanepüü, vint, kassikakk, vöötkakk.
Väiksemaist kiskjaist esineb veidi soojemates piirkondades polaarrebane, kes toitub väikestest närilistest, peamiselt lemmingutest. Viimased vajavad omakorda toiduks taimi, mida kasvab vaid jäävööndi äärealadel külmakõrbetes. Antarktika ranniku lähedal pesitsevad kinnisjääl keiser- pingviinid. Adeeliapingviinid ehitavad kividest pesad jääst ja lumest vabadele pindadele. Suvel koguneb polaaralade rannikukaljudele pesitsema tohutul hulgal linde, kes end seal väga kärarikkalt üleval peavad. Seetõttu kutsutakse selliseid pesitsuskolooniaid linnulaatadeks. Lühikese suve jooksul jõuavad linnud oma pojad üles kasvatada ning talveks lennatakse ära soojematele aladele - lõunasse (lõunapolaarpiirkonnast muidugi vastupidi - põhja). INIMESED JÄÄVÖÖNDIS JA KÜLMAKÕRBES. Püsiv inimasustus jäävööndis üldiselt puudub. Gröönimaa külmakõrbes elavad aga inuitid, keda
tardumusunne, kus nende kehatemperatuur langeb kuni kümme kraadi ja ka ainevahetuse aeglustub. Suitsupääsuke on väike lind pikenenud kerega, pika kaheharulise sabaga ning pikkade teravate tiibadega. Jalad on tal nõrgad. Kui inimasulaid oli alles vähe, siis elas suitsupääsuke koopavõlvide all, nüüd aga kõikjal maahoonete vahetus läheduses. Oma pesa ehitavad nad meelsasti pööningule. Nimi tuleb sellest, et ta tihti ka suitsusesse tuppa pesitsema kippus. Kõikjal oldi temasse sõbralikult meelestatud ja nii harjus ta inimeste juures elama. See andis talle samuti kaitse röövloomade ja -lindude eest. Sageli võime suitsupääsukest näha istumas telefonitraatidel, katuseharjal või raagus puuokstel, aga ööbib ta tihtipeale veekogude ääres roostikus. Toiduks tarvitab ta väga osava ja kiire lendajana hästi lendavaid putukaid, tuues nii kasu ka kahjurite hävitajana.
Kanakull Levik: Levinud on Euraasia ja Põhja-Ameerika metsades ja avamaastikes. Ka Madagaskaril. Eestis ühtlaselt levinud harilik haudelind. Toitumine: Kanakull on tüüpiline röövlind, kelle saagiks langevad pisinärilised ja väiksemad linnud. Pesitsemine: Pesitsema hakkab hiliskevadel, pesa ehitab enamasti kuuse, harvem männi, kase või haava otsa. Mai alguses on kurnas 3...4 muna, harva 2 või 5. Ohustatus ja kaitse: Kuulub looduskaitsealuste liikide II kategooriasse. Metskurvits Levik: Metskurvits on levinud Euraasia
Saabus siis seitsmes päev Juss istus parajasti Uueka-Parklas kui äkitselt Jussi ette ilmus üks imeilus neiu. Juss küsis et no tere neiu mis mureks. Neiu vastas no kuule Juss ,sa ei tunne ära mind? Ma olen ju Malle su kunagine põhikooli klassiõde. Juss vastab:päriselt?Sa oled ju nii muutunud. Kogu Jussi seitsme päevane reis lõppes sellega et leidis endale ikka mõne semu ka . Aga lõpetuseks jäi ta Kuressaarde pesitsema. Mallega hakkasid nad käima, neil sündis kaks last ja kui hästi läheb, siis nad peaksid siiani õnnelikult koos elama ja vanaduspõlve nautima. Koostas : Märt Aulik KP-31
samuti inimasulaid ja nende lähemat ümbrust. Pesa rajatakse puu, korstna, telefoniposti või elektripoisti otsa, katusele.Meelsasti kasutavad ka tehisaluseid. Pesapuuna eelistavad valge-toonekured kuuske, ka kask ja lehis on küllaltki sagedased pesapuud. Teistel puuliikidel pesitsevad valge-toonekured harvem. Valge-toonekurg on monogaamne lind. Üks paar pesitseb samas pesas hulk aastaid järjest ning pesa paisub üsnagi suureks. Noored valge-toonekured asuvad pesitsema enamasti niisugusesse paika, mis sarnaneb nende sünnikohaga. Valgetoonekurg on suhteliselt pesapaigatruu lind, kes igal aastal pesitseb alati vanas peatuspaigas. Enamasti kasutavad nad inimeste pandud pesaaluseid. Looduslikud pesad asuvad puude otsas, ka korstnatel, varemetel, tornidel. 6. Pesad Kevadel tassib toonekurepaar noka vahel pesamaterjali kohale. Vanas pesas tehakse remonti. Pesamaterjaliks kõlbab valge-toonekurele peaaegu iga asi, mis tema tähelepanu
kohastunud mereloomi kaitseb külma vastu paks rasvakiht, mis takistab kehasoojuse kadu. Energiat, mis aitab külmale vastu seista, tuleb aga koguda toiduga. Mereloomade toitumise aluseks on plankton - vees hõljuvad pisikesed elusorganismid: bakterid, vetikad ja mitmesugused selgrootud. Planktonist saavad söönuks nii kalad kui ka Maa suurimad imetajad - vaalad. Kaladest toituvad omakorda veelinnud, hülged ja morsad. Suvel koguneb polaaralade rannikukaljudele pesitsema tohutul hulgal linde, kes end seal väga kärarikkalt üleval peavad. Seetõttu kutsutakse selliseid pesitsuskolooniaid linnulaatadeks. Lühikese suve jooksul jõuavad linnud oma pojad üles kasvatada ning talveks lennatakse ära soojematele aladele - lõunasse (lõunapolaarpiirkonnast muidugi vastupidi - põhja). Maismaaloomadest on kõige karmima kliimaga kohastunud jääkaru, kelle keha katab tihe valge karvkate. See aitab kehasoojust hoida ja saakloomadele lume taustal märkamatuks jääda
Tipp-aastatel võib produktiivsus ulatuda keskmiselt üle 0,8 poja paari kohta, kuid tsükli madalseisus võib see langeda alla 0,3. Levik ja arvukus Väike-konnakotkas on arvukaim kotkaliik nii Euroopas kui ka Eestis. Saja aasta eest polnud see liik nii sage kui praegu, kuid arvukus langes veelgi 20. sajandi esimesel poolel toimunud "kullisõja" mõjul. Hiljem on populatsioon vähehaaval taastunud. Möödunud sajandi 60.70. aastatel toimus ka ökoloogilise nisi vahetumine: kotkad asusid pesitsema kultuurmaastiku naabrusse. Seejärel, 1980. aastate jooksul, toimus ilmselt arvukuse kiire kasv. Praeguseks väike- konnakotka arvukuseks Eestis hinnatakse 480600 paari (maailmas kuni 20 000 paari). Kõige suuremad väike-konnakotka asurkonnad on käesoleval ajal Valgevenes (31503350 paari), Lätis (20002800) ja Poolas (16601850). Suur-konnakotkaste arvukuse kohta Eestis varasematel aastatel on andmeid napilt kindlalt tõestati pesitsemine alles 1995. a
tundra kirkavärviliselt õide. Lühikese ajaga peavad taimed õitsema ja nende seemned valmima, sest peagi mattub taimestik taas lume alla ja jääb järgmist suve ootama. 6 TUNDRA LOOMAD Tundra loomastik sõltub suuresti aastaajast. Suvel elab seal palju loomi, linde ja putukaid. Järved lausa kihavad veelindudest hanedest, partidest, luikedest ja teistest, kes on siia pesitsema tulnud. Palju on pisikesi närilisi, eriti lemmingeid, kellest toituvad polaarrebased, kärbid ja lumekakud. Suurematest loomadest on levinud põhjapõdrad ja hundid. Õhk on täis kihulasi ja sääski, kes on nuhtluseks nii loomadele kui ka inimestele. Talvel tundub tundra tühja ja elutuna. Külm ja toidunappus sunnib paljusid loomi ja linde otsima soodsamaid elupaiku. Peaaegu kõik linnud rändavad lõunasse, tundrasse jäävad vaid lumekakud ja lumepüüd. Lõuna poole,
Okasmetsade loomastik ei ole eriti liigirikas. Pesitseda ja varjuda on tihedas hämaras metsas lihtne, kuid toitu leidub napilt. Okasmetsade loomad saavad söönuks okastest, seemnetest või puukoorest. Raiesmikel ja lagendikel on elamistingimused paremad. Olulisel kohal on ka siin veel rändlinnud ja loomad. Kevadel, kui voolama hakkavad sulaveed, alustavad paljunemist putukad lindude pidulaud on kaetud. Sel ajal on taigas väga palju linde, kes on siia pesitsema tulnud. Ka põhjapõdrad rändavad vastavalt aastaajale kas põhja- või lõunasuunas. Talvel on siingi vaikne nagu tundras üksikud loomad on endale kasvatanud paksu kasuka ja paljud on talveunne suikunud. Nirgid ja kärbid on lühikeste jalgade ja suhteliselt pika ümara kerega loomad nagu soobelgi (pildil). Selline kehakuju
kaitseb külma vastu paks rasvakiht, mis takistab kehasoojuse kadu. Energiat, mis aitab külmale vastu seista, tuleb aga koguda toiduga. Loomad Mereloomade toitumise aluseks on plankton - vees hõljuvad pisikesed elusorganismid: bakterid, vetikad ja mitmesugused selgrootud. Planktonist saavad söönuks nii kalad kui ka Maa suurimad imetajad - vaalad. Kaladest toituvad omakorda veelinnud, hülged ja morsad. Suvel koguneb polaaralade rannikukaljudele pesitsema tohutul hulgal linde, kes end seal väga kärarikkalt üleval peavad. Seetõttu kutsutakse selliseid pesitsuskolooniaid linnulaatadeks. Lühikese suve jooksul jõuavad linnud oma pojad üles kasvatada ning talveks lennatakse ära soojematele aladele - lõunasse (lõunapolaarpiirkonnast muidugi vastupidi - põhja). Maismaaloomadest on kõige karmima kliimaga kohastunud jääkaru, kelle keha katab tihe valge karvkate. See aitab kehasoojust hoida ja saakloomadele lume taustal märkamatuks
inimasulaid ja nende lähemat ümbrust. Pesa rajatakse puu, korstna, telefoniposti või elektripoisti otsa, katusele.Meelsasti kasutavad ka tehisaluseid. Pesapuuna eelistavad valge-toonekured kuuske, ka kask ja lehis on küllaltki sagedased pesapuud. Teistel puuliikidel pesitsevad valge-toonekured harvem. Valge-toonekurg on monogaamne lind. Üks paar pesitseb samas pesas hulk aastaid järjest ning pesa paisub üsnagi suureks. Noored valge-toonekured asuvad pesitsema enamasti niisugusesse paika, mis sarnaneb nende sünnikohaga. Kurna suurus on keskmiselt 4 muna (tavaliselt 2...6). Munad on elliptilised, valged, mõnikord kollaka või roheka varjundiga. Munad varieeruvad ka suuruselt, keskmiselt 110g. Haudevältus umbes 30 päeva, mõnikord kauem. Haudumise kestus oleneb ilmastikust. Kevadel tassib toonekurepaar noka vahel pesamaterjali kohale. Vanas pesas tehakse remonti. Pesamaterjaliks kõlbab valge-toonekurele peaaegu iga asi, mis tema
lindudest, nende munadest (põhiliselt partide ja kanaliste) ning marjadest, puuviljadest. Üldse on rebase toidusedelis umbes kolmsada nimetust loomi. Vähesel määral sööb putukaid, raibet ja taimi. Kodulinde näppab rebane üldiselt harvemini kui arvatakse. Tõeliseks nuhtluseks on rebased linnukaitsealadel, eriti meresaartel, kuhu nad lähevad talvel jääteega mügrisid püüdma ja sageli pärast jäälagunemist jäävadki. Kevadel, kui linnud pesitsema hakkavad, ei leia armu ei munad, pojad ega ka haudujad emad. 1964. aastal pesitses Vilsandi ligidal, Salava saarel 700 paari hahkasid. Järgmisel kevadel, kui inimesed sinna linde loendama läksid, leidsid nad eest ainult lõhutud pesad ja laialipuistatud hahasuled. Üksainuke rebane oli lindude pesitsemise sel aastal Salava saarel nurja ajanud. REBASE MEELED Meeltest on rebasel kõige enam arenenud haistmine ja kuulmine. Jooksuajal ja erutusseisundis isasloomad klähvivad
Veebruar Ehkki veebruar on talvekuu, saab talve selgroog selleks ajaks vanarahva tarkuse kohaselt juba murtud. Söögimajade juures nokapoolist hankinud tihased on pakutava pekitüki vastu huvi kaotamas. Nemadki tunnetavad kevade lähenemist ning lasevad üha sagedamini kõlada kevadiselt rõõmsana kõlaval ,,sitsikleidil". Rongapaarid teevad oma mängulendu ning valmistuvad pesaehituseks. Ka käbilinnud hakkavad juba küünlakuul pesitsema. Märts Märtsikuu on talve murdumise märgiks. Esimesed rändlinnud on oma Lõuna-Euroopas asuvatelt talvitusaladelt tagasi jõudmas. Põldudel võib kohata hulgaliselt laulu- ja väikeluiki ning esimesi haneparvi. Ka meil talve läbi kohal olnud lindude käitumises muutub märtsis paljugi. Varahommikuti võib meie metsades kuulda trummipõrinat meenutavat häält. Need on rähnid, kes nokaga imekiirelt vastu kuivanud puuoksa lüües oma pesitsusterritooriumeid tähistavad. Tuulevaiksetel
Veekogude ääres elavad koprad, kes langetavad suuri puid, paisutavad jõgesid ja muudavad ühtlasi suurte maaalade veereziimi. Talviti on röövloomadel raske saaki leida, sest taimtoidulised loomad elavad siis üksi või väikestes rühmades. LOOMASTIK Olulisel kohal on ka siin veel rändlinnud ja loomad. Kevadel, kui voolama hakkavad sulaveed, alustavad paljunemist putukad lindude pidulaud on kaetud. Sel ajal on taigas väga palju linde, kes on siia pesitsema tulnud. Ka põhjapõdrad rändavad vastavalt aastaajale kas põhja või lõunasuunas. Talvel on siingi vaikne nagu tundras üksikud loomad on endale kasvatanud paksu kasuka ja paljud on talveunne suikunud. Taimtoidulistest loomadest elavad okasmetsades näiteks mäger, orav, jänes, põder, lemming, uruhiir. Oravad söövad taimi, okaspuude seemneid ja isegi linnumune. Linnud toituvad käbide seemnetest (v.a. röövlinnud), enamik rändlinde on putuktoidulised.
Siit algab matkarada. Penijõgi saab alguse Lihula rabast ja ümbruskonnast. 2. Prandi oja saab alguse Lihula linnast. Alates 1997. aastast ei suubu Lihula linna heitevesi enam Prandi ojja. 3. Penijõe paadisadam asub looduskaitsealal. Veel kuuekümnendatel aastatel paiknes siin hulk paadikuure. Piki jõekallast liikudes on näha üleujutavat niitu, suvel kasutatakse seda karjamaana. Kaheksakümnendate aastate keskel karjatamine lõpetati ning algas võsastumine, mis on toonud siia pesitsema linnud. 4. Vaatetorn - siit avaneb suurepärane vaade roostikuväljale (3000 ha). 5. Saare mägi. Vaade Saare mäele, mis tekkis ~400 aastat tagasi, olles enne saar. 6. Saare soon. Tasasel maastikul ei voola jõed alati kindlas sängis, vaid võivad oma voolusuunda muuta. 1798.a. trükitud Mellini atlases võib näha, et Penijõgi oli sellal Suitsu jõe lisajõgi. Järgmisel kaardil aastast 1844 on näha, et Penijõgi voolab juba iseseisvalt merre.
Iseloomulikumad asukad on paksu karvkattega kiskjad (pruunkaru, hunt), kes jahivad suuri ja väikesi taimetoidulisi imetajaid. Veekogude ääres elavad koprad, kes langetavad suuri puid, paisutavad jõgesid ja muudavad ühtlasi suurte maa-alade veereziimi. Olulisel kohal on rändlinnud ja loomad. Kevadel, kui voolama hakkavad sulaveed, alustavad paljunemist putukad lindude pidulaud on kaetud. Sel ajal on taigas väga palju linde, kes on siia pesitsema tulnud. Ka põhjapõdrad rändavad vastavalt aastaajale kas põhja- või lõunasuunas. Talvel on siingi vaikne nagu tundras üksikud loomad on endale kasvatanud paksu kasuka ja paljud on talveunne suikunud. Erinevate loomaliikide esindajaid: Taimtoidulised imetajad: põder, orav, jänes, vapiti, kobras, lemming, uruhiir. Loomtoidulised imetajad: hunt, ilves, rebane, karu, nugis, kärp, naarits. Linnud: laanepüü, vint, kassikakk, vöötkakk. · Inimene okasmetsavööndis
liiki, nad armastavad vesiseid kasvukohti. Oma "villase pea" järgi on nad saanud ka oma nimed: tupp-villpea, jänes-villpea jt. Tundrates elavad loomad Tundra loomastik sõltub suuresti aastaajast. Suvel elab seal palju loomi, linde ja putukaid. Järved lausa kihavad veelindudest hanedest, partidest, luikedest ja teistest, kes on siia pesitsema tulnud. Palju on pisikesi närilisi, eriti lemmingeid, kellest toituvad polaarrebased, kärbid ja lumekakud. Suurematest loomadest on levinud põhjapõdrad ja hundid. Õhk on täis kihulasi ja sääski, kes on nuhtluseks nii loomadele kui ka inimestele. Talvel tundub tundra tühja ja elutuna. Külm ja toidunappus sunnib paljusid loomi ja linde otsima soodsamaid elupaiku. Peaaegu kõik linnud rändavad lõunasse, tundrasse jäävad vaid lumekakud ja lumepüüd. Lõuna poole,
keskkonna-, majanduslikku ja sotsiaalse olukorra pärast Läänemere piirkonnas ja selle mere tundlikuse pärast. Projekt HELCOM on toonud kaasa edusamme mitmetes valdkondades, kuid edasise töö on veel vaja. Loomastik Linnustik Läänemeres on väga liigirohke linnustik. Linnustik jaguneb kahte suurde rühma: 1. läbirändavad linnud ja 2. haudelinnud. Läbirändavad linnud on kevaditi teel põhja ja sügiseti lõunasse. Haudelinnud aga jäävad siia pesitsema ja poegi hauduma. Peamiselt elutsevad Läänemeres lauk, kivirullija, punajalg- tilder, meriski, kühmnokk-luik ja hahk. Paljude liikide arvukuse kasvule on kaasa aidanud näiteks pehmed talved (pikem pesitsusaeg), otsese jahtimise vähenemine (hävitamine, munade korjamine ja jaht), toitainetega rikastumine (paranenud toitumistingimused eelkõige kala ja merekarpidest Lauk toituvatele liikidele) ning põllumajanduses tekkinud
hädaabinõu: jäävad tardumusunne, kus nende kehatemperatuur langeb kuni kümme kraadi ja ka ainevahetuse aeglustub. Suitsupääsuke on väike lind pikenenud kerega, pika kaheharulise sabaga ning pikkade teravate tiibadega. Jalad on tal nõrgad. Kui inimasulaid oli alles vähe, siis elas suitsupääsuke koopavõlvide all, nüüd aga kõikjal maahoonete vahetus läheduses. Oma pesa ehitavad nad meelsasti pööningule. Nimi tuleb sellest, et ta tihti ka suitsusesse tuppa pesitsema kippus. Kõikjal oldi temasse sõbralikult meelestatud ja nii harjus ta inimeste juures elama. See andis talle samuti kaitse röövloomade ja -lindude eest. Sageli võime suitsupääsukest näha istumas telefonitraatidel, katuseharjal või raagus puuokstel, aga ööbib ta tihtipeale veekogude ääres roostikus. Toiduks tarvitab ta väga osava ja kiire lendajana hästi lendavaid putukaid, tuues nii kasu ka kahjurite hävitajana.
Siia kuuluvad selgrootud, väikesed selgroogsed loomad ning igasugune taimne toit. Harakas on tuntud munavargana, näpates teiste lindude pesadest nende munetud mune ning süües isegi hoole ja armastusega kasvatatud poegi. Linnalembese eluviisiga harakad ei ütle ära ka prügikastides leiduvatest jäätmetest. Harakapojad hakkavad lendama 22... 27 päeva vanustena, kuid ka peale pesast lahkumist tegutsetakse edasi koos õdede-vendadega. Juba järgmisel kevadel asub harakas omaette pesitsema. Harakas on tuntud oma vargaloomuse poolest. Võib kahelda, kas ta just inimese tagant varastatud lusikaid ja kelli oma pesasse tassib, kuid koduloomade eest toidu ja inimese mahapandud seemnete näppamisega saab ta küll hakkama. Harakas on paigalind, see tähendab, et teda võib meil kohata ka keset talve. Talviti kipub harakas eriti linnadesse, sest seal on lihtsam toitu hankida. Harakas tekitab mõningast kahju, rüüstates teiste lindude pesi. Samal ajal soodustab ta aga
.........................8 RASKUSED RÄNDETEEL.......................................................................................................9 KASUTATUD ALLIKAD........................................................................................................10 2 SISSEJUHATUS Enamik rändlinde veedab Eestis väiksema osa oma elust. Siia tullakse pesitsema või rännatakse siit läbi, heal juhul mõne nädala meil puhates. Näiteks suitsupääsuke on meil aastas kuni viis kuud, peoleo aga vähem kui kolm. Ränne on väsitav, ohtlik ja sageli tuhandeid kilomeetreid pikk. Üksnes tugevamad suudavad kevadel pesitsuskohta naasta. Paljud lindude rändega seotud küsimused on seni vastuseta. Tänu satelliitjälgimisele jm saame alles nüüd kildhaaval esimesi teadmisi selle kohta, kuhu nad täpselt lendavad, kui kaua kusagil peatuvad, kui
Paljud rahvapärased nimed näitavad aga, nagu oleks lind põldudega seotud: põllukurg, niidukurg, rukkikurg, kesakurg. Selle seose saab aga lahti mõtestada nime "külvikurg" järgi: lind tegutseb inimese haritaval maal vaid kevadiste põllutööde ajal. Nii see ongi: meile saabuvad sookured kevadel juba aprilli algul, salkadena. Kuni paaride moodustumiseni võib neid siin ja seal kohata. Kui isalind on endale kaasa leidnud, siis jätab ta rännukaaslased ja lendab inimkaugetele soodele pesitsema. Siiski lendab paariga tavaliselt kaasa ka mõni noorlind, kes ei ole veel suguküps ja peab suvel niisama ringi uitama. Enne pesitsemist toimuvad huvitavad kurgede pulmatantsud. Pesaehituseks valivad nad kuivema lageda ala, et oleks poegadel soe ja vanematel hea hädaohtu märgata. Ehitusmeister sookurg pole ja nii piirdub ta lihtsalt pinnalohu vooderdamisega kõrte abil või kogub enne väikese risuhunniku. Pärast munemist haub sookurg umbes kuu aega, seda teeb peamiselt emalind
lindudest, nende munadest (põhiliselt partide ja kanaliste) ning marjadest, puuviljadest. Üldse on rebase toidusedelis umbes kolmsada nimetust loomi. Vähesel määral sööb putukaid, raibet ja taimi. Kodulinde näppab rebane üldiselt harvemini kui arvatakse. Tõeliseks nuhtluseks on rebased linnukaitsealadel, eriti meresaartel, kuhu nad lähevad talvel jääteega mügrisid püüdma ja sageli pärast jäälagunemist jäävadki. Kevadel, kui linnud pesitsema hakkavad, ei leia armu ei munad, pojad ega ka haudujad emad. 1964. aastal pesitses Vilsandi ligidal, Salava saarel 700 paari hahkasid. Järgmisel kevadel, kui inimesed sinna linde loendama läksid, leidsid nad eest ainult lõhutud pesad ja laialipuistatud hahasuled. Üksainuke rebane oli lindude pesitsemise sel aastal Salava saarel nurja ajanud.[3] 5 Paljunemine
annaabi.ee 
