Tuulerõuged (0)

Tuulerõ uged 
Sissejuhatus ja ülevaade 
Tuulerõuged  on äge nakkushaigus, mida põhjustab herpesviiruste rühma kuuluv Herpes varicellae-
zoster - viirus  (tuulerõugete ja vöötohatise  tekitaja ). 95 % lastest põeb tuulerõugeid enne 
täiskasvanuks saamist. Vastuvõtlikumad on 5-9 aastased lapsed. Tuulerõugenakkus levib 
hingamisteede kaudu või villide sisuga nii kergesti, et kui kodus on üks haigusjuhtum, siis haigestuvad 
teised vastuvõtlikud  pereliikmed  kahe nädala pärast 90 %-lise tõenäosusega. Tavaliselt on haigus 
kerge ja hästi ravitav. 
Levik 
 Haigus on äärmiselt kergesti edasikanduv, levib  otsesel kontaktil  haigega  või piisknakkusena. 
Haigusnähtude taandumisel jääb viirus püsima seljaajunärvide dorsaalganglionidesse, kust ta võib 
aastate või aastakümnete pärast uuesti aktiveeruda vöötohatisena. Kergesti nakatuvad kõik need, 
kes pole tuulerõugeid põdenud ning need, kes pole vaktsineeritud.  Tuulerõugetesse võib nakatuda 
nende inimeste kaudu, kes põevad vöötohatist (neil on ühine tekitaja – Varicella zoster). 
Põdemine 
Sagedamini põevad tuulerõugeid koolieelses eas lapsed. Lõimetusaeg on 14–21 päeva. Haige on 
nakkusohtlik  juba kaks ööpäeva enne lööbe ilmumist ning kuni kõikide lööbekollete koorikuga 
kattumiseni. Lööbele võib eelneda väike palavik. Esimesed lööbeelemendid  ilmuvad  juustega kaetud 
peanahale ja näole, kust levivad rindkerele ning edasi kõikjale üle kogu keha. Löövet esineb ka suu, 
silmade limaskestadel. Tavaliselt tekib sadu vedelikuga täidetud villikesi punetaval alusel. Need 
lõhkevad, jättes järele väikesed haavad, mis kattuvad koorikuga. Lööve  võib sügeleda. Suus lõhkenud 
villidest tekkinud haavakesed on väga valulikud ja laps keeldub seetõttu söömast. Tuulerõugetele on 
iseloomulik erinevates arengujärkudes lööbeelementide – laikude, sõlmekeste, villide, 
mädakoorikute, koorikute ja armide koosesinemine. Lööbimine kestab keskmiselt 5 päeva. 
Esimestest täpikestest villideni läheb mõni päev,  koorikud  tekivad viie päevaga, siis pole haigus enam 
väga nakkav. Lööbeelemente on kõikjal, ka peanahal, kuid nende arv on erinev, näiteks väikelapsel 
võib olla ainult paar täpikest, täiskasvanul aga üle 500. 
Ravi 
Haigust  diagnoositakse  kliinilise pildi alusel. Kui haiguspilt ei ole tüüpiline, peab tegema vereanalüüsi. 
Ravi on suunatud tüsistuste vältimisele. Lapsel tuleb lõigata küüned lühikeseks, et ta ei saaks  ville  
katki kratsida, see aitab vältida nahapõletikku. Haiget võib pesta duši all ning seejärel kuivatada 
pehme rätiga. Ville võib töödelda mõne antiseptikumiga. Palaviku korral kasutatakse paratsetamooli. 
Sügelemise vastu aitavad suu kaudu manustatavad allergiavastased ravimid. Laps peaks olema kodus 
kuni kõikide lööbeelementide kuivamiseni ja koorikuga kattumiseni. Nõrgenenud immuunsüsteemiga 
haigele tuleks anda suukaudseid viirusvastaseid preparaate.  Haiglaravi vajatakse siis, kui kratsimise 
tagajärjel on lisandunud naha infektsioon  ehk  põletik , mis võib viia väga tõsise haigestumiseni. 
Samuti siis, kui kaasuvad teised haigused nagu  kopsupõletik , tserebelliit või väga harva esinev 
entsefaliit ehk ajupõletik. 
Ennetamine 
Haiguse vältimiseks on olemas nõrgestatud elusvaktsiin, mis paljudes riikides kuulub plaanilisse 
immuniseerimisskeemi. Lapsi vaktsineeritakse 12. elukuul. Kuni 12- aastaste  vaktsineerimisel on 
piisav üks vaktsiinidoos, vanematele lastele soovitatakse teha kaks doosi 4–8-nädalase vahega. 
Tuulerõugete vastane  vaktsiin  on maailmas juba olemas, aga selle laiemalt kasutusse võtmise 
otstarbekus  on küsitav, kuna haigus on tavaliselt väga kerge ja  paraneb hästi. Vajalik on vaktsiin neile 
inimestele, kelle  immuunsüsteem  on mingil  põhjusel  nõrgem ja kes põevad ka tuulerõugeid väga 
raskelt, need on immuunpuudulikkusega haiged, leukeemiahaiged, samuti rasedad ja vastsündinud, 
kelle perekonnas on tuulerõugehaige. Täiskasvanud, kes ei ole lapsepõlves tuulerõugeid põdenud, 
peavad  vältima haigega kokkupuudet, sest ka täiskasvanueas  põetakse tuulerõugeid tunduvalt 
raskemalt kui  lapseeas .Vaktsineerida soovitatakse kindlasti end naistel, kes planeerivad last saada ja 
pole tuulerõugeid läbi põdenud (raseduse ajal tuulerõugete põdemine kujutab tõsist ohtu arenevale 
lootele); samuti lapsi, kes kaheteistkümnendaks eluaastaks pole tuulerõugeid läbi põdenud, sest 
haiguse kulg on  nooruki - ja täiskasvanueas raskem kui lapseeas; aga ka alla kaheteist aasta vanuseid, 
kui on tõenäoline, et tuulerõugeid põetakse raskel kujul (arst teab). 
Tagajärjed 
 
Enamasti põetakse tuulerõugeid kergelt, kuid tüsistusedki pole välistatud. Lööbekohal võib areneda 
nahamädapõletik, tekkida võivad sellised rasked haigused nagu entsefaliit ehk ajupõletik, 
kopsupõletik, südamelihasepõletik,  liigesepõletik . Haigusest  paranemise  ajal võib kujuneda väikeaju  
kahjustus ehk tserebellaarataksia, mis möödub 2–4 nädalaga. Tuulerõugetest paranetakse üldiselt 
hästi. Kuigi haigus paraneb, jääb viirus tegelikult organismi elama. Ta jääb pesitsema seljaaju  
tagumistesse ganglionidesse ehk närvisõlmedesse (närviraku kogumikesse), ja võib isegi 
aastakümnete pärast puhkeda teistsuguse haigusena – vöötohatisena. Tuulerõugete läbipõdemine 
võib olla meelest läinud või ka olnud väheste mitte-märgatud sümptomitega. Uuringud on näidanud, 
et täiskasvanu-eaks on 95%-l inimestest olemas (vereanalüüsis) tuulerõugeviiruse vastased 
antikehad , mis tõestavad varasemat viirusega kokkupuudet.