Mis on elu mõte? Igaüks meist on siia ellu määratud, millegi pärast elame me siin ja peame oma elu kindlat eesmärki täitma. „Olla või mitte olla – selles on küsimus“ ja Hamlet vastas: „Olla“... kas selles peitubki elu mõte- olemises? Elu on värvirikas ja huvitav. Kui sündmusterohke on inimese elu, oleneb inimese iseendast ja tema tegudest. Inimesed on erinevad ja igal ühel on erinev arusaam elu mõttest. Elu mõte võib seisneda mingil kindlal eesmärgil. Elu mõte järele küsides võidakse küsida muu hulgas inimese elu olemuse, elu otstarbe või eesmärgi kohta või selle kohta, kas üldse millelgi on tähtsust ja kui, siis millel.
valima poole, kuhu tahaks ta ise kuuluda. Näiteks J.R.R Tolkieni triloogias ,,Sõrmuste isand", toimub võitlus hea ja kurja vahel, kus kääbikute kätte satub kurjusega täidetud sõrmus ja halvad ehk Sauron ja tema käsilased tahavad seda tagasi saada ning selle abil maailm täita kurjusega. Head on ilusad ja targad näiteks Tolkieni raamatus haljad ja halvad on targad, aga inetud, ning läbi selle peaks välja tulema nende olemus. Enamasti võidab hea kurja ja selles peitubki kirjaniku sõnum lugejale, et hea ja ilusa eest tuleb seista ja kurjuse vastu võidelda.
originaalsus. Kunstnik pole tegelikult teinud muud, kui võtnud portreepildi ja seejärel katsetanud sama pildi välimust üheksas erinevas värvigammas. Tänapäeval viljeletakse sellist värvidevahtust kunstis tihti ning iga inimene saab oma arvutis piltidega sarnast korda saata. Enne kuuekümnendaid polnud keegi midagi sellist kas julgenud teha või polnud selline mõte lihtsalt kunstimaailma jõudnud. Warholi geniaalsus peitubki tema andes teha igapäevastest ja lihtsatest asjadest kunsti, mis on popkunsti lahutamatuks osaks ja peamiseks tunnuseks. Näiteks minu lemmikus "Marilyni diptühhonis" tekitab iga pilt üheksast erineva tunde ning emotsiooni ja paneb mõtlema Marilyn Monroe erinevatele külgedele. Kui mitte mõelda pildi valmistamise tagamaadele, siis arvan, et lihtsalt selle vaatamine mõjub värskendavalt. See on midagi sellist
Tänu fotole on meil filmikunst ja televisioon. *Fotograafia leiutajaks peetakse prantsuse teadlast Louis Daguerre'i. Ta avastas hõbedaühendi valgustundlikuks muutumise meetodi, mis võimaldas teha nn dagerrotüüpe ehk ,,hõbepilte''. Sõna fotograafia on tuletis kreeka keelest ja tähendab tõlkes ,,valgusega kirjutamist''. *Fotoalbumit võib ,,lugeda'' nagu raamatut, kuhu iga aasta lisandub üha uusi lehekülgi. Fotod on maailma muutumise tummaks tunnistajaks. Nende imelisus selles peitubki, et nad on nagu peatatud hetked ajaloost ja ka meie endi elust. *Fotosid on erinevaid: ajalehefoto eesmärgiks on informeerida, reklaamfoto soovitab, passipilt on dokumendi jaoks, perealbumisse koonduvad mälestusfotod. *Foto justkui registreerib maailma, toob meieni kauged ja tundmatud paigad ning põnevad uudised. Pildil saab olla vaid see, mis jääb objektiivi vaatevälja, seega on foto usaldusväärne. *Foto abil saame nautida ajaloolisi vaatamisväärsusi, arhitektuurimälestisi,
lugejale vaid ühepoolselt mõista anda, kuidas artiklist aru saada tuleks. Lugejal ei jäägi lõpuks muud üle, kui nõustuda autori seisukohtadega, kuna väljatoodud argumendid toetavad vaid ühte osapoolt ja tihtilugu lugejal info teise poole kohta lihtsalt puudub. Seega paljud ajakirjanikud ei tegele nö. neutraalse info ettesöötmisega, vaid pigem enda või parema müüva arvamuse pealesurumise ja selgitamisega. Miks on meie ajakirjanduses tasakaal kõikuma löönud? Ma usun, et asi peitubki nimelt vähestes traditsioonides või isegi nende puudmises. Suur osa ajakirjanikke on tulnud kas nõukogude ajast või saanud väljaõppe mõnelt selleaegselt õppejõult. Põlvkonna vahetumine võtab aega, seega uut tasakaalu võime oodata alles mõnekümne aasta pärast. Seniks aga tuleb lugejal tähelepanelik olla ja mitte ehk liigset tõde meie ajakirjandusest otsida.
Ka need, kellel on kõik mida nad vajavad, pole saaduga rahul. Vaatamata kultuurilistele ning keelelistele erinevustele on siiski paljudel inimestel üks soov: saada õnnelikuks. Õnne otsivad paljud, õnneotsingud viivad kaugele ja kõrgele, kuid vahel kipub õnne mõiste kaduma. Õnne mõiste on iga inimese jaoks erinev. Paljud väidavad, et peitub perekonnas, heas tervises, armastuses ja inimsuhetes. Samas teised on kindlad, et õnn peitub rahas, aga kes teab, võib-olla peitubki. Rahal on mõnes mõttes inimese elus ikkagi määrav roll ning kõige kasulikum on see siis, kui seda on piisavas koguses, kuna raha olemasolu ning selle liigsus muudavad inimest halvemaks. Iga inimene enne kui ta õpib õnnelik olema, hindab lihtsaid ja täiuslikke rõõme, mis on tema vaimule ja südamele alati kergesti kättesaadavad." On vist lausa kohatu rääkida õnnest, kui pea iga päev kuuled teateid jätkuvast majanduslangusest, inimeste töökohtade
võrra jäi tal puudu tarkusest. Ühelt poolt oli väga meeldiv näha teda vaimuhaigeid kohtlemas nagu oli ta kohelnud kõiki inimesi enda ümber enne sinna asutusse sattumist, kuid samas tekitasid tema korda saadetud teod trotsi ja tahtmist talt küsida, et kuhu ta oma aju sündides jättis. Ma leian, et ta väärib pigem kurjategija tiitlit, sest tema tegevuse tagajärjel suri üks noor vaimuhaige ja ka ta ise. Ma arvan et tema vaimse kuritegelikkuse iroonia selles haiglas peitubki faktis, et lõpuks keeras see tema enda vastu. Ehk teisisõnu tappis tema lunastaja pool tema enda.
Kõik oleneb sellest, kuidas sind on kasvatatud ja kellega oled elu jooksul kokku puutunud. Ikka on nii, et inimesed, kes on väikesest peale palju koos aega viitnud, on ka oma edaspidises elus sarnased. Klassideski tekivad tihtipeale erinevad grupid. Sarnased karakterid hoiavad enamasti kokku. Nii on võimalik inimesi grupeerida. Küll laiema kui ka kitsama mõistega. Kuid kui vaadata igaüht meist kui individualisti, oleme mingist küljest kõik erinevad. Selles peitubki inimkonna võlu, et hoolimata meie erinevustest, suudame me siiski ühel pinnal koos elada. Muidugi tekivad erimeelsused. Suurematest kajastatakse päevast päeva meedias. Väiksematest on kuulda vähem, sest tihtipeale on sellised vägagi isiklikud. Näiteks perevahelised tülid, mis tekivadki enamasti iseloomude erinevustest. Kuna me kõik oma elu jooksul muutume, võime üks hetk ka oma
Ajurünnak: *olla õnnelik, seeläbi aidata teisi. *armastada *eluajal enda jaoks midagi saavutada *perekond *reisimine *anda endast killuke maailma *õpetamine *erinevad väärtused kogu elu vältel *inimlikkus, tolerants *elu mõtte otsimine läbi elu *pidev probleem *sisemise mina tervis *terve elukeskkond. Mis on elu mõte? Mõistet ,,elu mõte" ei saa inimkonnale ühe kindla faktina ette visata ja selle poole püüdlema panna, sest iga inimene on eraldi persoon, kellel on omad hinnangud väärtused ja põhimõtted. Elu mõtteks on teekond, mida me asjade, tunnete ja tegude poole püüeldes läbime, sest inimkond on juba nii loodud, et inimesed tahavad perekonda, armastust, saavutusi, et jätta endast killuke maailma, et saaks hallipäisena öelda:"ma olen nii mõnelegi andnud enda mõtete ja tegude läbi uue suuna, mu elu pole tühja raisatud"- sel juhul on ta endaga rahul, õnnelik, enda jaoks eesmärgi täitnud. Iga ini...
õnnelikuks teha. Samas ei saa meid ka koguaeg õnnetuse eest kaitsta. Ega ilmaasjata öelda, et see pole veel õnn, kui saad soojal Lõunamere saarel palmipuude all puhata. Õnn on see, kui me kookospähkliga vastu pead ei saa. Kunagi ei tea mis võib juhtuda. Me võime ka kõige suvalisemal hetkel telliskiviga vastu pead saada ja meie elu ongi läbi. Õnn peitubki lihtsates asjades. Kui meil on pere ja sõbrad, kes üksteist toetavad ja üksteisest hoolivad. Me oleme õnnelikud.
lahendamise ja poolte pingelise võitlusega, millest tuleb üldjuhul võitjana välja positiivne pool. Kriminaalkirjanduse tuntud viljelejad on inglased Arthur Conan Doyle (1859 -1930) ja Agatha Christie (1891 -1976) ning prantslane Georges Simenon (1903 -1989) jt Kriminaal romaan ja igasugune muu põnevusromaan: katkestamised pinevail kohtadel, tõeliste otsade peitmised ja siis lõpuks äkilised avalikustamised jne.; õieti peitubki põnevusromaani autori meisterlikkus teose ablooniliste ehitusvõtete osavas varieerimises ja rakendamises. Need võtted on enamikus liiga mehaanilised, välised ja tihtipeale lausa vägistavad tõsielulist psühholoogiat. Kriminaalsuhted rajanevad alluvuse printsiibil või suhetele, kus pooled ei ole võrdsed (riik><õigusrikkuja) Esialgne kriminaal romaan kasvas üle psühholoogiliseks romaaniks Stiil on väga hea
organisatsiooni eesmargid ja rahuldada liikmete vajadused. Samuti on juhtimine suhe inimeste vahel, näiteks alluva ja ülemuse vahel. Kas juhtimine on siis pigem kunst või teadus? Juhtimise stiile on erinevaid: autokraatlik, demokraatlik ja mittesekkuv. Neis kõigis on oma kindlad reeglid ja tunnused, mida juhid järgivad. Samuti on erinevad ka juhtide ülesanded. Kuid kas juhiks sünnitakse või omandatakse vajalikud teadmised ja omadused koolitustelt? Selles küsimuses peitubki juhtimise olemus. Minu arvates on juhtimine pigem kunst kui teadus. Ta küll järgib teatud reegleid, kuid inimesed on kõik erinevad ja ühest reeglit, mis kõigi peal toimiks ei leidu. Vaja on neid kombineerida ja katsetada. Igale inimesele tuleb läheneda erineva nurga alt. Läheneda tuleb kunstiliselt. Leian, et juhile kohased omadused nagu ausus, julgus, usaldusväärsus ja vastutustundlikkust ei ole koolis õpitavad. Veel vähem on õpitav liidriks olemine
tädil ära kasutada kunagisi sidemeid õukonnaga. Aga kuuldes hr Goriot mineviku kohta, kiindus Eugene vana mehesse, kelle vastu elu ning ta tütred olid ebaõiglased olnud ja hakkas mõistma rahakuse halbu külgi. „Isa Goriot“ teos peegeldab hästi, et ka tänapäeval pole midagi eriliselt muutunud seltskonnaelus. Tähtis oli positsioon, raha ja hea nimi. Abielluti armastuseta ja manipuleerimine olid head isikuomadused. Selle teose põhjal jääb mulje, et õnn peitubki vaid rahas, aga ei panda tähele, et raha toob inimestes ainult halvima välja. Suures osas raha ei tee õnnelikuks! -Kelly Kangur 11.b
Kõik kohutavad verevalamised, lõputu kuulide sadu ja plahvatuste keskel elamine oli kujunenud nende jaoks loomulikuks, sest see oli kõik mida nad mäletasid. Lahinguväljale jättis iga sõdur maha enda elu, pääsedes elusana või kirstus, ei elanud nad päriselt kunagi edasi. Paljud sulgusid endasse, lõikasid end maailmast ära või põgenesid, sest nii oli turvalisem. Remarque on kirjutanud enda teoses ,,Triumfikaar" :"Selles peitubki maailma häda, et me ise omal nahal ei tunne, mida me korda saadame." Keegi ei osanud ette näha kui jõhkraks olukord muutuda võib. Remarque, Hemingway ja Fitzgerald on ühed silmapaistvamad kirjanikud, kes kajastasid enda teostes kogu selleaegset õudu ja terrorit. Erilist tähelepanu pöörasid nad just ,,kadunud sugupõlve" esindajatele. Raamatus ,,Läänerindel muutuseta" arutles peategelane Paul :"Järgnegu kuud ja aastad, nad ei võta minult midagi enam, neil ei ole minult enam
TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL Majandusteaduskond Ärikorralduse instituut MIDA PEAB JUHT TEADMA ORGANISATSIOONIKULTUURIST Lühikokkuvõte Ärinduse õppekava Tallinn 2018 1 Nagu iga inimene on ka iga organisatsioon erineva iseloomuga, mida võib nimetada organisatsiooni kultuuriks. Iga ettevõtte üks peamisi edukuse põhjuseid peitubki selles valitsevas kultuuris. See mõjutab märkimisväärselt kogu organisatsiooni tegevuse efektiivsust. Ettevõtted on palju edukamad ning teenivad suuremat käivet kui firmad, kel ei ole hea organisatsioonikultuur. Kahjuks enamik juhte ei oma tervislikku organisatsioonikultuuri enda ettevõttes. Hea organisatsioon vajab liidreid, kes mõistavad, kui oluline on terve organisatsioonikultuuri üles ehitamine ning selle alalhoidmine.
Egiptuse ja Mesopotaamia uskude ühis ja erijooned Paljude maailma religioonide vahel võib olla mitmeid eri- kui ka ühisjooni. Nii esineb ka egiptuse ja mesopotaamia uskude vahel sarnasusi, kuid siiski on tegemist kahe erineva usundiga. Leidub erinevusi nii jumalate kujutamisel, surmajärgsuses kui ka usu tähtsuses rahva jaoks. Kõige suurem erinevus kahe usundi vahel peitubki jumalates, nende kujutamises ja tähtsuses. Egiptuses võisid jumalad olla nii zoomorfsed ehk loomakujulised kui ka antropomorfsed ehk inimesekujulised, vahele võidi aga ühte jumalat ka mitmeti kujutada. Samas võidi kahte erinevat jumalat üheks pidada. Näiteks võidi taevajumalat Horost pidada päikesejumala Ra pojaks, kuid neid võidi ka samastada. Mesopotaamias olid aga jumalad peaaegu eranditult antropomorfsed. Neid eristas inimestest vaid surematus ja vägevus.
Romaanis ,,Õitsev meri'' peeti juba igasugusest haridusest väga lugu ning need vähesed, kes seda lubada said, võtsid sellest viimast. Elu jooksul kogetud kannatused, puudused ja rahanappus ongi see, mis paneb meid neist lugupidama. Sunnib vaeva nägema, et ükskord nautida oma töövilju ja jagada neid ka oma lähedastega, elada elu, millesarnast kunagi kogetud pole. Muidugi, selle nimel tuleb palju ohverdada, alustades meeletust ja piduderohkest kõrgkooli elust. Siin peitubki moraal, et lapsi tuleks võõrutada materiaalsest ühiskonnast. Ükski pank ega mänguasjatootja ei soovi, et Sa oleks õnnelik, loodetakse ainult kasu lõigata. Mõistes seda oleks tulemuseks ainult tublid, töökad ja tasakaalukad inimesed. Täpselt nagu Mälgu romaaniski, kus hinnati kõike, mis on tõeliselt tähtis. Nad mõistsid elu väärtusi ja olid arukad ning visad. Selliseid inimesi ongi vaja, et püsiks kodumaa hea maine ja, et meid välja viia ülemaailmsest majanduskriisist.
nägema teise pilguga. Päev oli täis rõõmsaid asju, kuid nüüd on see muutunud. Ta ei soovi mingil juhul seda, proovib igal võimalused sellest kinni hoida ja säilitata endine tunne. Milleks peaks kellegi teise pärast enese maailma muutma? See ei saa olla nii lihtne, et kui armastus kaob siis kaob sellega ka kõik muu. Iga kord, kui lugeda Underi sonette uuesti leidub selles midagi uut, midagi mis nagu ennem seal ei olnud. Kas see ongi nii plaanitud või selles peitubki luule võlu. Kõik Underi sonetid tunduvad nii sarnased ja samas nii erinevad. Teema on küll sama, kuid sisu mõte on täiesti erinev. Underi luule on väga julge ning elujaatav, mis tegi temast kaasajal sokeeriva ja samas väga erilise luuletaja. Marie Under tõi oma sonettidega vabameelsust, armastust looduse vastu ning enesemõistmist. Kasutatud kirjandus: ,,Sonetid" (1912-1917)
Sooviksin vanemaks saades ka kindlasti peret ja miks mitte ka oma armastatuga abielluda. Olen ette kujutanud vahel, et elan suures palk majas, kus on maas lambanahast vaibad ja lapsed kilkavad ringi. Ma vaaritan süüa ja näen, et uksest astub sisse mu mees, kes on kohutavalt väsinud raskest tööpäevast. Kujutan seda kõike ette lootuses, sest tahaks tõesti, et oleks kunagi selline elu. Ükskõik, mis karjääri ma hakkan tegema, üritan alati jääda iseendaks, sest selles peitubki edu saavutamise võti. Usun, et suudan elus saavutada palju. Pean end natukene tagant utsitama ja loodan, et saavutan kõik, mida soovin. Ma usun, et kõik soovivad endale seda, kuid pooled ei saa seda, kahjuks.
Raha kui elu alus Tihti mõtleme, et mis oleks siis, kui oleksime rikkad, mida kõike uhket ja kallist me ostaks selle eest, kuhu suurepäraselt ära planeeritud reisile me sõidaks jne. Samal ajal me ei väärtusta neid asju, mis on tegelikult eluks olulised ning vajalikud. Iga inimese jaoks on õnne mõiste individuaalne. Ühe inimese jaoks on raha kõik. Tema õnn peitubki materiaalsetest väärtustes, uhketes autodes, suurtes majades, ilusates riietes. Samas peab ta ka väga kaval olema. Raha on tarkadele ning kui sa ei oska seda õigesti käsitleda võid üks hetk kõigest ilma olla, kas siis valesti investeerides, liiga suuri oste tehes või lastes ennast röövida. Sõprade ning tuttavate valikul peab väga tähelepanelik olema või muidu üks hetk oled paljaks röövitud. Võib olla raha teeb õnnelikuks kuid kindlasti mitte kõiki.
ta rännakutele kulutas – ta lihtsalt ei süüvinud piisavalt endasse, et seda täheldada. Kui mõelda paljude inimeste ajapuudusprobleemidele, kas pole siis paradoksaalne lihtsalt ajaviiteks kellegagi suhelda? Arvan, et enama vaikuse korral õpiksid inimesed end paremini tundma ning teistel oleks, keda tundma õppida. Lisaks sellele oleks inimestel aega rahulikult tegeleda toimetustega, mida nad muidu kiirustades teeksid. Eckhart Tolle sõnutsi peitubki õnne võti rahus ja oskuses nautida absoluutset antud ajahetkes viibimist. Üldiselt on füüsiliselt ja vaimselt võimatu teha kahte erinevat asja samaaegselt ja täisväärtuslikult. Tänapäeval on enamik inimesi igapäevase müra manulusega nii ära harjunud, et ei märkagi enam, kuidas see nende energiat kulutab ja teovõimet vähendab. Tõesti, müra paistab olevat kõikjal – teiste jutt, taustamuusika, masinate tekitatud hääled, ja
Lõpuks polnud Goriot´il enam pennigi hingetaga, kuid ta tütred ei saanud sellest aru ja nõudsid juurde. Tüdrukud süüdistasid kõiges alati oma isa, et too oli pannud ta sellistele meestele ja et neil raha piisavalt polnud. Isegi oma surivoodil pidi isa oma viimased väärisesemed ära müüma, et üks tütardest saaks oma ballikleidi eest maksta. Ta ei ole ilusam kui köök, haiseb samuti ja peab käsi määrima, kui tahad hästi süüa, osake end ainult hästi puhtaks pesta: selles peitubki meie aja kogu moraal," ütles Vautrin kõrgklassi elu kohta. Seda võiks seletada nii, et Pariis küll tundus kaunis ja veetlev oma linnasäras, kuid tegelikult kui linnaellu sulanduda, tuleb arusaam, et nii see pole. Tegelikult on nii et seal kus leidub rikkust ja ilu, leidub samas ka vaesust. Nii oli ka Eugene de Rastignac´iga. Tema suurim soov oli sulanduda sisse kõrgklassi ning tänu sellele hakkas ta oma loengutest tihti puuduma. Ta
jutuks mis toob parema une. Täiskasvanud jällegi peaksid leidma kuskilt jutust iseenda ning arvatavasti aitaks see teos neil leida üles laps nende sees. Jutt peaks ideaalselt tooma välja selle, et lapsed ei ole tingimata rumalad ja eluvõõrad, tihti peale võivad nad olla isegi targemad ja õilsamad kui täiskasvanud. Samuti peaks see jutt panema sind elu üle järele mõtlema. Tihti tulevad sisse tsitaadid, milles peitubki niinimetatud elutõde. Olen kindel et ,peale selle et teos tuletaks täiskasvanuile meelde kuidas olla laps, muudaks see raamat ka nende mõttemaailma. Loodetavasti paneb just väike prints neid nägema asju mis on silmale nähtamatud. Samuti räägib teos,vähemalt minu arvates, osaliselt armastusest. Kui väike prints nii väga hoolis oma lillest ning teised samasugused roosid panid ta vahepeal kahtlema enda planeedi ainsa lille erilisuses, siis see justkui näitakski armastust
,,Raske on prantslastelt raha välja pressida. Raskem kui juudilt. Juut näeb äri, prantslane ainult raha, mille ta peab ära andma." (Ravic) ,,Kes midagi ei oota, ei saa millesgi pettuda." (Ravic) ,,Võim on kõige nakkavam haigus maailmas." (Ravic) ,,Kõik, mida rahaga saab joonde ajada, on odavalt saadud." (Morozov) ,,Inimene on suur oma kavatsustes, kuid nõrk nende teostamises. Selles peitubki tema armetus või edu." (Binot) ,,Moraal on nõrkade leiutis ja ohvrite kaebelaul." ,,Armastus ei tunne hinda." ,,Loomulikult on see lollus. Aga lollustest me ju elame, mitte tõsiasjade kuivast leivast. Kuhu jääks muidu armastus?" ,,Ükski inimene ei või võõramaks muutuda, kui see, keda kord armastasid."
Laulda oma emakeeles, enesele selgeid ning arusaadavaid sõnu selles suures rahvamassis justkui üks suu. Seal ei ühine pelgalt viisistatud sõnad vaid ka kõlatud mõtted, mis kinnistavad armastust kodumaa vastu. Tõnis Mägi ,,Palve" on üks neist lauludest, mis heliseb sõnadega looja hoia Maarjamaad ja andesta meile me vead, naelutades samal ajal inimesi igal tasandil Virumaa pinna külge aina tugevamalt kinni. Lugude müstika peitubki ehk selles, et need on loodud südamega. Need pole pelgalt juhuslikud sõnad vaid meie kõigi mõtted. Kui igal hommikul tõusta ning endale öelda, et ma olen terve ning mul läheb kõik hästi, pidi see tõsimeeli toimima. Pidevalt murede üle kurtes ning korrutades, kui halb see elu ikka on, kui vaene ma ikka olen, pidavat mure ning häda üha juurde tulema. Väidetavalt on isegi välja töötatud tekst, mida lugedes pidavat immuunsussüsteemi saama tugevamaks muuta.
arendab inimest ja tema mõtlemist- see on ülioluline. Ma arvan, et see teeb inimese väärtuslikumaks, targemaks, huvitavamaks. Ma arvan, et see unistuste õpetaja võiks olla salapärane inimene, huvitav inimene, keegi kes oskab igas olukorras õigesti käituda. Ta teaks, mis on elu, nagu päris- päris elu, kõigi selle murede ja rõõmudega. Ta teaks alati vastuseid, aitaks, kui sa abi küsid või, kui oled hädas. Tema salapära peitubki selles, kuidas ta on, kuidas käitub. Ta on isetu, lahke ja tolerantne inimene, see muudabki ta salapäraseks, huvitavaks ja tundmatuks olendiks, sest isetuid ja tolerantseid inimesi on vähe. Ta oleks inimideaal, kõigi poolt austatud, aktsepteeritud, armastatud, puhas inimhing. Lihtne oma olekult, tegudelt, iseloomult ja nõudlustelt. Ta ei õpetaks mitte kedagi mitte kunagi vastustega, vaid küsimuste, oma käitumise ja tegudega, ta ei oleks targutaja, ta oleks eeskuju.
kellelgi oleks tohtinud ka ajalooliselt olla õigust sellesse korda sekkuda. Orjapõlve ränk pimedus on jätnud ränga varju iga eestlase südamesse ja hinge, kuid sarnaselt Juhan Liiviga asun seisukohale, et ka seesugustest kogemustest tuleb õppida, saada tugevamaks ja targemaks, et tulevikus vältida olukordi, millele keegi hiljem tagasi ei taha ega julge vaadata. Inimene on loodud valguses ja valgustama peab ta ka teisi enda ümber- selles peitubki inimkoosluse edasiviiv jõud ja positiivne energia.
Kunstiteosed, mis on muutnud mu ellusuhtumist. Kunst on Maa ülim väärtus. Vähesed on võimelised looma nii salapärast ilu, mis just kui pikselöök tabab meid lagipähe, läbistab juuksekarvast varba otsani ning sealjuures pakub ka esteetilist naudingut. Inimkond jahib neid tundmusi, ta on alati otsinud tõde. Kunst pakubki tõde. Ta avab meie silmad, muudab maailmavaateid ja mina avastan iseennast ning maailma. Paulo Coelho kirjutab ,,Alkeemikus" Maailma Hingest. See on reaalsus, mida ei saa meeltega tajuda, ning ta sisaldab ka universumit. Kui loen fantastilisi, maagilisi teoseid, siis tunnetan, nagu avastaksin saladusi, mida isegi õpetlased ei ole suutnud lahendada. Nad avanevad minu ees kui raamatud. Kuigi oleme harjunud elama materiaalses ja seaduspärases ühiskonnas, eksisteerivad seletamatud nähtused, millest on meil vaid ebamäärane kujutlus. Nietzsche on kindel, et inimese meeled pole veel lõpliku...
Võibolla oleks mõni näitleja sinna paremini sobinud aga seegi valik oli hea. Lavakujundus meeldis mulle väga,polnud seal see traditsiooniline lava. Hea oli vaadata vastas istuvate inimeste reaktsioone ja sellise lavaga tundusid näitlejad ja publik lähedasemad olevat. See,et näitlejad vahetasid laval riideid ja parukaid ei häirinud üldse,kõik oli tehtud niivõrd lihtsalt ja suvaliselt,mis tegigi kõige selle meeldivaks sest lihtuses peitubki sageli võlu nagu seal näha oli. Etendusega üritati palju edasi öelda inimestele nagu näiteks seda,et me hävitame mõtlematult taastumatut maavara naftat. Ja ka seda,et tänapäeva reality saadete tegijad kasutavad ära neid puuetega heatahtlikke inimesi,kes on läinud sinna saateks. Nad on teinud nad klounideks,samas kui need samad inimesed ise sellest aru ei saa. Lavastus üritab panna meid mõtlema sellele kui hoolimatud me oleme iseenda ja teiste suhtes, oma laste ja oma
Selles osas ongi appi tulnud kavalad telemehed, kes on välja mõelnud lihtinimese jaoks kättesaamatu tantsusaate. Tekib küsimus, et miks ei ole teatrite, muuseumide, kontsertide ning kinode tulud lakke tõusnud? Miks minna filmi kinno vaatama, kui seda saab praktiliselt tasuta internetist alla laadida? Inimesed tahavad meelelahutust, kuid võimalikult madala hinnaga. Pea igal inimesel on telekas ning selle vaatamise kulud on minimaalsed. Selles peitubki tantsusaate võlu saab põgeneda pooleteiseks tunniks reaalsusest glamuursesse tantsumaailma, kus kõik tundub nii perfektne. Kellelgi ei tundu olevat muret homse ees. Ainuke mure tundub olevat esitada oma tants ilusates kostüümides hästi, saada võimalikult palju punkte ning lahkuda saatest võitjana. Ei mingit muret selle üle, kuidas homme leiba hamba alla saada. Ühelt poolt on selline enda imedemaailma ära unustamine rahustav, teisalt trotsi tekitav. Miks mina ei
kui lihtsalt elektrooniline, uudne seadeldis ? Kindlasti üheks e raamatu plussiks on tema käepärasus. Teda on lihtne ning mugav kaasas kanda ja ta kaalub vähe. Selle pealt ei pea tolmu pühkima ning see on keskkonnasõbralik. E raamatute võlust saab tavaliselt siis aru, kui sa oled selle ise endale soetanud. Alles siis, kui istud bussipeatuses igavust tundes ja sa avastad, et sa võid oma kotikesest välja võtta õhukese ning vähekaaluva lugeri. Selles peitubki üks suuremaid plusse e raamatu juures. Need pole mingid helendavad, paksud ja kohmakad tahvlid, mida skeptikud neid tavaliselt kujutavad. Lugerid on kerged ja õhukesed ning umbes ajakirja paksused. Tihti kuuleb keskealistelt vana kooli raamatusõpradelt, et miks mulle veel ühte arvutit juurde vaja on, mille helendav ja ergas ekraan rikub silmi? Miks ma ei või jääda vana hea paberraamatu juurde? Ma olen sellega nõus, ma ka ei tahaks 4 tundi kuskil elutoa nurgas
popkunst, mis on ameerikalik, kuid sai alguse ja nime Inglismaalt. (Õppematerjal: 20. Sajandi kunst). Popkunsti on inimestel kergem mõista, sest see on lihtne ja kujutab ühiskonda. Fantaasiale jääb vaatamata lihtsusele siiski palju ruumi- iga üks saab pildil kujutatust isemoodi aru. Kujutatud esemed ning situatsioonid olid tolle aja kiirelt muutuva ühiskonna jaoks tavalised ja tekitasid inimestes emotsioone neid ära tundes. Popkunstist rääkides võib öelda, et lihtsuses peitubki geniaalsus. Popkunstist uuem kunstivool kannab nime op-kunst. Optilised efektid ja illusioonid on modernsem lähenemine kunstile. Ka tänapäeval on see väga populaarne ja areneb edasi. Uued lähenemised kunstis on head, kui ei unustata ära vanu. Illusioone tekitavad pildid on põnevad ja leidnud siiani palju kasutust. Minimalism- taaskord peitub lihtsuses võlu ning geniaalsus. Minimalismi teke ei ole
raamat on midagi muud, kui lihtsalt elektrooniline, uudne seadeldis ? Kindlasti üheks e raamatu plussiks on tema käepärasus. Teda on lihtne ning mugav kaasas kanda ja ta kaalub vähe. Selle pealt ei pea tolmu pühkima ning see on keskkonnasõbralik. E raamatute võlust saab tavaliselt siis aru, kui sa oled selle ise endale soetanud. Alles siis, kui istud bussipeatuses igavust tundes ja sa avastad, et sa võid oma kotikesest välja võtta õhukese ning vähekaaluva lugeri. Selles peitubki üks suuremaid plusse e raamatu juures. Need pole mingid helendavad, paksud ja kohmakad tahvlid, mida skeptikud neid tavaliselt kujutavad. Lugerid on kerged ja õhukesed ning umbes ajakirja paksused. Tihti kuuleb keskealistelt vana kooli raamatusõpradelt, et miks mulle veel ühte arvutit juurde vaja on, mille helendav ja ergas ekraan rikub silmi? Miks ma ei või jääda vana hea paberraamatu juurde? Ma olen sellega nõus, ma ka ei tahaks 4 tundi kuskil elutoa nurgas
Kaunid ideaalid; karm tegelikkus Kõikidel inimestel on emotsionaalseid, materiaalseid, vaimseid soove ja unistusi. mõned unistused võivad unistusteks jäädagi, sest puuduvad reaalsed võimalused ja perspektiivid. Kas aga kõik meie unelmad on ikka nii täiuslikud ja kas ideaalis peitubki inimeste tegelik õnn? Tänapäeval on paljudel keskkooli lõpetavatel noortel suured unistused ja eesmärgid jõuda kõrgele positsioonile, omandades eriala, millest nad on kaua unistanud. Alati ei lähe kõik nii nagu soovitud. Meie väikeses Eestis kõrghariduse omandamise populaarsus aina kasvab ja enamik noori plaanivad minna ülikooli. Konkurents on tihe ja valitakse välja parimad, seega tihipeale väljalangenuna võivad unistused puruneda ja selle taga järjel kaovad ambitsioonid ja
Suurim hädaoht peitub võiduhetkes Tihti arvatakse, et võit on millegi lõpp-punkt, suure töö tulemus ja võimalus oma saavutusi nautima jääda. Inimese elu on aga pidev areng, mida viib edasi soov miskit ära teha ja vahepealsed võidud selles ei tohiks olla muud kui motivatsiooni kasvatajad. Tegelikult võib võit olla pimestav ning selles peitubki tema hädaohtlikkus. Võite on elus palju ning seda erinevates valdkondades. Tõsiasi on aga see, et nende hulk sõltub inimesest endast, tema tahtejõust, järjekindlusest ja võimest neid üldse märgata. Näiteks on palju neid, kes tahavad midagi ära teha, millegagi silma paista, mis paneks kaaslased ja ka iseenda uhkust tundma. Selline mõtteviis on kindlasti heaks teejuhiks, sest ilma eesmärkideta on raske midagi suurt saavutada
Ka need, kellel on kõik mida nad vajavad, pole saaduga rahul. Vaatamata kultuurilistele ning keelelistele erinevustele on siiski paljudel inimestel üks soov: saada õnnelikuks. Õnne otsivad paljud, õnneotsingud viivad kaugele ja kõrgele, kuid vahel kipub õnne mõiste kaduma. Õnne mõiste on iga inimese jaoks erinev. Paljud väidavad, et peitub perekonnas, heas tervises, armastuses ja inimsuhetes. Samas teised on kindlad, et õnn peitub rahas, aga kes teab, võib-olla peitubki. Rahal on mõnes mõttes inimese elus ikkagi määrav roll ning kõige kasulikum on see siis, kui seda on piisavas koguses, kuna raha olemasolu ning selle liigsus muudavad inimest pahemuse poole. Õnnelik inimene võib olla keegi, kellel on hea karjäär, hea välimus, võimukad sõbrad, suurepärane perekond ja palju raha, kuid ta võib ikkagi olla sisimas üksik ja õnnetu. Samas ka üksik vanaproua, kes elab koos kolme kassiga ühetoalises
kulla saab investeerida linna hüvanguks? Vaevalt küll. Tegutseti pigem hetke ajendil, võib olla polnud keegi näidudki varem nii suurt kogust kulda korraga, ja see mõjutas käitumismalle ja moraalinorme. Saamaks kulla omanikuks, pidi kõigepealt järgnema negatiivne tegu ja seejärel tuleb tasu, ehk kuld ja see kuidas inimesed oma sisemuses selle teadmisega edasi elavad on juba nende endi mure. Ja siit tõusebki üles küsimus, et kas õnn peitubki ainult rahas? Kogu eetiline ja moraalne piir lükati lõpuks niikaugele, et kõik olid valmis õnne nimel sooritama üht julmemat pattu üldse võtta ligimeselt elu. Ja seda mille pärast, et lõpuks saabuks linnakesele kauaoodatud õnn ja rikkus. Vaat niikaugele võib viia inimest teatud hüvis ja kellegi teise kaasaaitav oskuslik manipulatsioon. Sealsed inimesed olid minu arvates oma loomult kõik arad, kuna nägid ainsa väljapääsuna kogu oma muredele kulda
meelitamine kiitmine? oma egode upitamine? A: Sa oled nii ilus, kõige ilusam maailmas! B: Ei sina oled, sa oled kõige võimsam sind ei anna võrreldagi Aleksander Suurega! A: Mis sa nüüd, Kleopatra pole keegi sinu kõrval. See ei ole ju mingi armastus lihtsalt üksteise egode rahuldamine. See on lihtsalt illusioon.. miks ei või lihtsalt öelda "Ma armastan sind." selles peitubki kogu selle armastus ilu ja maagia. Armastus on mingil määral pühendumine(osalus, risk, vastutus) Sügavam armastus ei seisne ainult seksis ja ihas, ega see ei tähenda et kui mees sind pettis teisega järelikult ta enam ei armasta sind. See on mingil määral vale et ta nii tegi kuid armastus ei ole ju mingi klammerdumine ja inimene ei ole sinu ese.
Ta leidis, et maailm on täis kurjust ja pahesid ning inimesed ei suuda näha oma väikestest probleemidest kaugemale ning jõudis tõdemuseni, et olulisem kui mõte, sõna või jõud, on tegu. Faust oli passiivselt ebatraagiline kuju, pigemini vaatleja, kellega asjad juhtuvad. Kuid alati jäi Faust oma põhimõtetele kindlaks ja ei kaldunud teelt kõrvale. Tema kaudu on väljendanud autor ka humanismi ideid soovis parandada inimeste olukorda selles maailmas. Selles kõiges peitubki fauistlik ellusuhtumine. Ka tänapäeval võib leida inimesi, kes ei leia elus oma kohta. Nad on pidevas otsingus. Nad ei oska saavutatust rõõmu tunda vaid piitsutavad ennast tagant, otsides pidevalt midagi, teadmata isegi mida. Iga väiksimgi probleem viib nad rivist välja. Ja sellepärast võimegi öelda, et ka tänapäeval on meie kõrval fauistliku ellusuhtumisega inimesi.
maailmas täpselt sellisena nagu ta on. Tuleb leida enesejaoks lihtsalt õige koht elus, kus saab elada täisväärtuslikku elu oma vajadustele toetudes. Hiir ei saaks iialgi elada madudega ühes puuris ja nagu näitab ajalugu, ei suutnud Indiaanlased ja valged koos eksisteerida ühel mandril. Selliseid näiteid saab tuua minevikust ja tänapäevast tuhandeid. Leian, et täisväärtusliku elu võti on leida iseennast ning siis leida koht, kus on hea. Arvan, et elu raskus peitubki enesejaoks ideaalse paiga leidmiseks. Tänu McMurphyle mõistis hullumajas elanud indiaanlane, et tema koht ei ole hullumaja. Õnnelikkuse leidmiseks läks ta otsima enda jaoks parimat võimalikku paika, et leida rahu.
vanemate veast ja arvavadki, et see on õige. Ja jäävad igavesti truuks oma perele. Tehes minu arust väga suure vea. Samas ma arvan, et igal inimesel on õigus valida, mida ta tahab oma elus teha. Kui inimene tahab saada rikkaks, siis keegi ei saa seda keelata. Tuleb ainult ise pingutada ja tohutult vaeva näha. Mõni inimene on hoopis ennast perele pühendanud. Ta tahab hoolitseda oma laste eest ja teda ei huvitagi raha. Tema rikkuses peitubki tema perekond. Ta ei tahagi muud kogeda ega oma silmapiiri suurendad , sest see mida ta teeb, teeb ta õnnelikuks. Oma unistuste täide viimiseks peab igaüks ise enda eest seisma. Unistuste täide viimiseks on lihtsam, kui sinu ümber on inimesed ja ühiskond, kus seda võimaldatakse. Raske on ette kujutada, et himaalaja kerjus saaks maailma kuulsaks staariks. Kuna ta on kinni oma keskkonnas, oma staatuses ja seda on väga raske muuta. Tal on
viisidel. Tõelist õnne ei saa osta. Uue arvuti soetamisel kogetud õnn pole ligilähedanegi sellega, mida tuntakse näiteks perega üle pika aja taas kokku saades. Asjade ostmine võib maandada stressi ja teha hetkeks tuju heaks, aga õnne sellega ei saavuta. Kuigi samas võib õnne kaudselt osta. Näiteks koju sõitmiseks on vaja raha. Seega ostes endale bussipileti, ostab inimene endale ka õnne, mis väljendub perega koos olemises (ilma rahata ju koju ei saaks). Aga kui inimese meelest peitubki õnn asjades, võib ta õnnetunnet tõesti osta. Kuigi minu meelest on see imelik ja vale. Tihti arvatakse, et õnn on vaja üles leida, aga tegelikult on ta koguaeg olemas. Lihtsalt tuleb tähele panna. Kui vahel ei lähe kõik nii, nagu loodetud, öeldakse, et õnn on mind maha jätnud. Tegelikult ei pane inimene olukorra head poolt lihtsalt tähele. Näiteks jäin eelmine nädal bussist maha ja pidin tükk aega ühikas niisama logelema
Elu mõte Inimesi ei tee õnnelikuks ei ihuramm ega raha, vaid õiglus ja mitmekülgne tarkus ning armastus. ,,Olla või mitte olla selles on küsimus" ja Hamlet vastas: ,,Olla"... kas selles peitubki elu mõte- olemises? Igaüks meist on siia ellu määratud mingi mõtte ja kohustusega: kes peab ja tahab püüelda kõrgustesse, kes ihkab jalgpalli meistritiitlit. Kuid kas küsimus põhineb alailma millegi saamises, saavutamises või tahtmises... ehk midagi enamat? Sest ka need inimesed, kes ei ole meie silmis midagi saavutanud ega kuhugile jõudnud, suudavad olla õnnelikud. Toome näiteks asotsiaalid, kes elavad halvimates elutingimustes, kuhu meie fantaasia ulatub ja mida
kadestame isegi neid, kel on tunduvalt vähem kui meil, aga ikkagi meie arust liiga palju." Tuleb tunnistada, et see on tõsi. Sooviga lammutada ei ole ainult need inimesed, keda ühiskonna poolt ei saa pidada normaalseteks, vaid seda esineb kahjuks ka kõrgelt tähtsustatud juhtfiguuridel. Arvatakse, et kui lammutatakse, siis oldakse palju mõjuvõimsam, kui midagi luues. Maailm pöörab paratamatult tähelepanu rohkem lammutajale kui loojale. Siin peitubki võib-olla vastus sellele, miks ei suudeta 21. sajandil, kus kõik tahavad maailma päästa, ajada asju nii nagu üks inimsugu peaks seda suutma, vaid peetakse tulevahetust Iraagis ja Afghanistanis. Piirkonnad, mis on inimeste aastate pikkuste jõuga ülesehitatud, lõhutakse hetkega kerge päästikule vajutamisega. Tõepoolest, lihtsam on õhkida kui pidada vastasega sõnasõda. Kurb on see, et tagajärgi ei osata hinnata. Ilmselt on inimloomusesse kodeeritud laiskus- kui võimalik, siis
füsioloogiliselt tingitud psüühiline nähtus. Ainult mängu kaudu õpetavad kõrgemalt arenenud loomad oma poegadele käitumismalle, mis sünnipäraselt nende geneetilises programmis puuduvad. Järelikult on mängul tohutu tähtsus ka lapse käitumistüübi arendamisel, sest mäng asendab reaalse olukorra mängulise olukorraga. Igasugune mäng on inimse jaoks vaba tegevus, sest see pakub talle lõbu ja selles peitubki omakorda mängu vabadus. Mängu võib igal ajal katkestada või üldse ära jätta. Mäng ei ole ülesanne ega kohustus. Mängu mängitakse iseendale. Läbi kultuuriloo selgitab Huizinga rollimängu ehk avatud simulatsiooni osatähtsust õppe- ja kasvatustöös. Mäng on suhtlemisoskuse, eneseteadvuse, õpimotivatsiooni ja aktiivsuse arendamise vahend. Luues lapsele mängu korraldamiseks vajalikud tingimused, saab ta kujutluses rahuldada tegelikkuses teostamatud soovid.
võimetele ja panusele“. Säärasele marginaalsele tsitaadile toon ma paralleeliks võrdluse: vabatahtlik töö versus tööpuudus. Miks? Leian, et inimene, kes on on oma elus teinud vabatahtlikku tööd, ei pea kunagi vaevlema tööpuuduse küüsis. Kuidas? Sest vabatahtlik töö annab väärtuse, mis võimaldab inimesel vastavalt oma võimetele panustama millekski. Teotahteline inimene leiab alati töö ja vabatahtlik töö taga peitubki teotahteline inimene. Tulevane tööandja, sõbrad ja keskkond hindab kõrgelt säärast inimest, vaid vastupidisele inimtüübile võib olla saada omaseks laiskus ja rahuldamine keskpärasusega. Vabatahtlik töötaja ei lepi keskpärasusega ja teab, et elus pole võimalik minimaalsete pingutustega läbi lohiseda. Nagu Solan, nii leian ka mina, et elus on võimalik edukalt jõuda vaid õppida vastavalt oma võimetele panustama.
Elu, mis mind läbi nende aastate kandis, on veel minu kätes ja silmes. Kas ma temast jagu olen saanud, seda ma ei tea. Ent seni kui on elu, otsib ta endale teed, tahtku see, mis minus "Mina" ütleb, seda või mitte. E.M. Remarque "Triumfikaar" · Mitte miski ei muutu võõramaks, kui see, mida kunagi armastasid. · Imelik, et saab surra, kui armastad. · Inimene on alati -- ja mitte iial üksi. · Selles peitubki maailma häda, et me ise omal nahal ei tunne, mida me korda saadame. · Isegi Kristus vireleks tänapäeval vanglas, kui tal passi poleks. Pealegi oleks ta juba tükk aega enne oma kolmekümne kolmandat sünnipäeva maha löödud. · Kõik, mida rahaga saab joonde ajada, on odavalt saadud. · Usk viib üpris kergesti fanatismini. Sellepärast ongi kõik usud nii palju verd valanud. · Iialgi ei ole keegi küllalt karastatud. Võib üksnes paljuga harjuda.
mängus olemas ja see on nende jaoks midagi enamat kui pelgalt füsioloogiline või füsioloogiliselt tingitud psüühiline nähtus. Ainult mängu kaudu õpetavad kõrgemalt arenenud loomad oma poegadele käitumismalle, mis sünnipäraselt nende geneetilises programmis puuduvad. Järelikult on mängul tohutu tähtsus ka lapse käitumistüübi arendamisel, sest mäng asendab reaalse olukorra mängulise olukorraga. Igasugune mäng on inimse jaoks vaba tegevus, sest see pakub talle lõbu ja selles peitubki omakorda mängu vabadus. Mängu võib igal ajal katkestada või üldse ära jätta. Mäng ei ole ülesanne ega kohustus. Mängu mängitakse iseendale. Läbi kultuuriloo selgitab Huizinga rollimängu ehk avatud simulatsiooni osatähtsust õppe- ja kasvatustöös. Mäng on suhtlemisoskuse, eneseteadvuse, õpimotivatsiooni ja aktiivsuse arendamise vahend. Luues lapsele mängu korraldamiseks vajalikud tingimused, saab ta kujutluses rahuldada tegelikkuses teostamatud soovid.
hinnata. See aitab elus paremini läbi lüüa ning on suureks abiks iga elujuhtumi lahendamisel. Haridus on vaimne väärtus, mida erinevalt rahast ei saa keegi meilt ära võtta. See avardab inimeste silmaringi ning aitab mõista elu tegelikke ja näiliseid väärtusi. Elus on asju, mida hinnatakse rohkem ja mida vähem. Kuid miski, mida tuleks eelkõige väärtustada, on vaimne rahulolu ning õnnetunne. Tihtipeale arvatakse, et just rahas peitubki õnne võti, kuid selline mõtteviis on täiesti väär. Raha võib küll inimesele tagada materiaalse kindlustunde, mis on kahtlemata tähtis, kuid õnne selle eest siiski osta ei saa. Ning seetõttu võiksid inimesed ka mõista, et tõelised väärtused on need, mida tunneme me enda sees, nagu näiteks armastus ja õnnetunne. Raha ja võim jäävad selles osas aga hoopiski kõrvaliseks.
Keskaegsele intellektuaalile tundub võimatu võtta loodust loodusena, seda saab teha ainult loodusinimene. Looduse tunnetus muutub nt Petrarca'l. Tema kuulus kiri kogumikust „Familiares“, kus ta teeb matka ühele mäele, selle tippu, ja ütleb, võttes aluseks Augustinuse pihtimused... Ta peaks mõtlema sellele, et ta on inimene, surelik ja peaks kogu elu pühendama teispoolsusele. Ta jätab senise süsteemi kõrvale, kuigi leidub ka raamatuid, kus ta on neid kasutanud. Selles peitubki tema suurus, et ta toob sisse inimlikud asjad. Ruumi ja looduse kirjeldamise muutus on suured. Trubaduuride loomingus oli see kõik idealiseeritud, renessanssi kirjanduses tuleb tohutu hulk loodusele pühendatud teoseid. Mets muutub mingist koledast kohast imeliseks, salapäraseks paigaks. Loodus muutub looduseks, seda idealiseeritakse omal moel, eriti küpsemas renessanssi kirjanduses. Uus maailm, orjad, kannibalid???? WTF????? Seoses ruumi muutumisega muutub ka aeg. Aegruum ja selle eripära
annaabi.ee 
