Mängiv inimene (0)

5 VÄGA HEA

Mängiv inimene
„Mängu puhul on meil tegu igaühele otsekohe äratuntava, absoluutselt primaarse elukategooriaga, totaalsusega, kui üldse miski seda nime väärib.“ (J. Huizinga )
Kui räägitakse mängust, arvame kõik teadvat selle tähendust. Mäng võib matkida tegelikkust , panna proovile mängijate kehalisi ja vaimseid võimeid. Mänguks saame nimetada ka rituaalseid toiminguid, kauneid kunste ja sporti, mis sisaldavad arendavaid, kasvatuslikke, sotsiaalseid ja harivaid aspekte ning võistluslikku momenti . Järelikult on mäng mõttekas tegevus ja igal mängul on mingi tähendus. Mängima õppimine on lapse arenemiseks hädavajalik. Arenedes liigub ta üha kergemalt mängult raskemale, kuni jõuab täiskasvanute päris-mängudesse, mille reeglid ja nõuded on palju keerukamad. Inimene mängib kogu elu ja üks mängu vorme on kindlasti õppimine. Siinkohal tekkiski mõte, et kõnekäänu elukestvast õppest võiks asendada : inimene mängib kogu elu, sureb aga ikka rumalana.
Huizinga vaatleb ka mängu rolli inimkonna ajaloo eri ajastutel , selle osakaalu ja tähtsust erinevates kultuurides. Mõistes ajastu olemust, suudame paremini mõista ka mängu osatähtsust ja mõju meie kultuuri ja ühiskonna kujunemisele ning omakultuuri arengule. Mäng on omane igale ajastule. Mängu allikaks on imitatsioon ja kogemused. Mäng oli lahutamatu osa rituaalsetest toimingutest, olgu selleks initsiatsioon , müsteerium, õpetus, loitsimine, laul või tants. Raamat annab väga haarava ülevaate kultuse ja mängu tiheda seotuse üle. Iidsest ajast meieni jõudnud sakraalse mänguga võib parallele tõmmata spordis , sõjas, kunstis, teatris ja diplomaatias. Huizinga järgi on ka tants ja muusika mängu väljendusvormid, sest mäng on täis rütmi ja harmooniat. Autor võrdsustab rütmist sündiva värsi kultuuriga. Seega on mäng ka teatraalne. Inimene armastab maskeeringuid, mille kõige eredamaks näiteks oli 17. ja 18. sajandil paruka kandmise tava. 19. sajandit peab raamatu autor kõige mänguvaesemaks.
Loomad mängisid juba enne inimkultuuri tekkimist. Kõik mängu põhitunnused on loomade mängus olemas ja see on nende jaoks midagi enamat kui pelgalt füsioloogiline või füsioloogiliselt tingitud psüühiline nähtus. Ainult mängu kaudu õpetavad kõrgemalt arenenud loomad oma poegadele käitumismalle, mis sünnipäraselt nende geneetilises programmis puuduvad. Järelikult on mängul tohutu tähtsus ka lapse käitumistüübi arendamisel, sest mäng asendab reaalse olukorra mängulise olukorraga. Igasugune mäng on inimse jaoks vaba tegevus, sest see pakub talle lõbu ja selles peitubki omakorda mängu vabadus. Mängu võib igal ajal katkestada või üldse ära jätta. Mäng ei ole ülesanne ega kohustus. Mängu mängitakse iseendale . Läbi kultuuriloo selgitab Huizinga rollimängu ehk avatud simulatsiooni osatähtsust õppe- ja kasvatustöös. Mäng on suhtlemisoskuse, eneseteadvuse, õpimotivatsiooni ja aktiivsuse arendamise vahend. Luues lapsele mängu korraldamiseks vajalikud tingimused, saab ta kujutluses rahuldada tegelikkuses teostamatud soovid.
Kuigi Huizinga ei püüa tõestada mängu arenemist kultuuris, väidab ta, et mäng on vanem kui kultuur, sest kultuur eeldab inimkooslust. Eri kultuuride esindajad mängivad erinevaid kultuurimänge, nende keelekasutus ja mängureeglidki erinevad ning tunduvad teistele kohati mõistetamatud. Samuti arvab Huizinga, et kultuuri ja mängu seost tuleb otsida sotsiaalse mängu kõrgemates vormides – rühma või siis kollektiivi korrastatud tegevuses. On mõistetav, et vaimuhoiak, millega kollektiiv kogeb ja võtab vastu oma pühi riitusi, on kõigepealt suure ja püha tõsiduse hoiak. Ka ehtne ja spontaanne mänguhoiak võib olla sügavtõsine. Mänguga lahutamatult seotud rõõm ei muundu ainult pingeks, vaid ka ülevustundeks. Võib öelda, et mängu meeleolu on alati mažoorne. Kultuuriks muutub mäng seda enam, mida suurem on ta võime suurendada indiviidi või sotsiaalse grupi elu intensiivsust. Oleme ju igapäevaeluski valinud endale teatud rollid. Äärmiselt oluline igasuguse mängu puhul on võimalus oma saavutustega kiidelda, sest hea tulemusega kaasneb austus , imetlus ja lugupidamine.
Mängus kerkib alati küsimus: „Kas õnnestub?“ Kui mäng pakub silmale ilu, on tal ka kultuuriline väärtus. Läbi aegade on mängul olnud kindlad moraalsed alused. Mäng allus kokkulepitud reeglitele ja oli püha. Mängu ja tõelisust on raske eristada. Oma teoses rõhutabki autor enam mängu pühalikkust. Mängitakse alati millegi jaoks või millegi pärast. Mängul on oma panus, aineline- ja ka ideeline väärtus ning kindlad reeglid.
Kasutatud kirjandus: