Haigla kui ühiskonna mudel (0)

Haigla kui ühiskonna mudel
Märkmepaberi lõpus, mida täiendasin kogu filmi käigus, on kirjas järgnev mõte: “ Vaimuhaigla oli kogu Universumist trellide ja lukustatud ustega eraldatud maailm, kus kehtisid omad reeglid. Aga kui sinna sattus võõrkeha, viis see organismi tasakaalust välja”
Enne McMurphy vaimuhaiglasse saabumist oli haigla nagu üks eraldatud, sõltumatu riik. Seal valitses piltlikult türannia, kus peaõde kehtestas vaimuhaigetele seadused ja kindla päevaplaani. Mitte ükski patsient ei astunud nendest reeglitest üle ja mitte hirmu pärast saada karistada, vaid nii oli neile endile mugavam. Mõned haigetest olid haiglas vabatahtlikult, millest järeldasin, et nad ei suuda ühiskonnas ise valikuid teha ja sellepärast elasid nad kellegi teise valikute järgi. Õe reeglid olid välja töötatud väga proffessionaalselt, sest nende täitmise korral ei tekkinud vaimuhaiglas suuremaid probleeme. Ka hästi organiseeritud riigis on võimalik ära hoida suuremaid konflkte. Kindel päevaplaan pani patsiendid tegutsema, see oli nende igapäevaelu. Nad ei osanudki kurta, sest nad ei teadnudki, et elus on veel palju muud peale selle, mida nemad igapäevaselt tegid ja nägid. Vaimuhaigla töötas kui ideaalne kellavärk ja kõigile elanikele piisas sellest, mida haigla neile pakkus.
Aga siis saabus vaimuhaiglasse McMurphy- kolmekümnendates vägivaldne kurjategija.. Ta saadeti haiglasse, sest kaheldi tema hullumeelsuses. Minu meelest oli tema hullumeelsus suhteline ja olenes keskkonnast, kus ta parasjagu paiknes. Film pani mind mõtlema sellele, kuidas teha kindlaks, kes on hull ja kes mitte. Jõudsin järeldusele, et kui inimene ei sobi ühiskonda, kus ta asub, sest erineb teistest inimestest suuresti mingite vaimsete omaduste poolest, on ta hull. Sellepärast tekkisid aastasadu tagasi situatsioonid, kus teisitimõtlejad pandi vangi või põletati tuleriidal, sest neid peeti hulludeks või nõidadeks. Ja nii oli ka McMurphyga, kes välismaailmas näis lihtsalt kuritegelik mees. Järjepideva kuritegevuse tõttu kaheldi tema terves mõistuses ning saadeti ta ühiskonda, kus ta erines suuresti seal elavatest inimestest- hulludest ja sellepärast julgen väita, et vaimuhaigla seinte vahel oli ainukene hull just McMurphy ise.
McMurphy lõi kohe algusest peale hullumaja harmoonia ja igapäevase süsteemi paigast. Türanniast oli saamas demokraatia. Selle väite näiteks tooksin koha filmis, kus McMurphy soovis televiisorist vaadata pallimängu ning kõik pidid hääletama kas poolt või vastu. See oli esimene kord, kui vaimuhaigetel oli võimalus ise otsustada. Algul nad ei läinud sellega kaasa, sest see oli nende jaoks võõras ja hirmuäratav, et nad pidid ise millegi üle otsustama. Hiljem hakkas see neile tänu McMurphy mõjutustele meeldima. Vaimuhaiged keeldusid ka rohtude võtmisest.
Filmi lõpus asendub demokraatia anarhiaga. McMurphy korraldab peo, mis läheb üle käte. Puuduvad igasugused reeglid ja seadused, mis kehtisid vaimuhaiglas enne McMurphy saabumist. Vaimuhaiged kaotasid kõik piirid, mis neid enne piirasid ja neile isegi meeldis see. Agapidu lõppes traagiliselt – üks hulludes tappis end. Täpselt nii, nagu karistatakse tänapäeval seaduserikkujat, karistati ka McMurphyt. Talle tehti logotoomia, mis filmi vaatamise käigus tundus kohutavalt ebainimlik. Järelemõeldes arvan, et selle ühiskonnamudeli standartite järgi sai mees terveks. Ta oli nagu kõik teised. Samas ei mõista ma, miks McMurphyt seal hoiti, kui oli juba alguses näha, et ta ei sobi sellisesse maailmasse. See tundus nagu mingisugune inimeksperiment
Mulle meeldis see film, sest sain kinnituse sellele, et igal inimesel on võimalus eksisteerida siin maailmas täpselt sellisena nagu ta on. Tuleb leida enesejaoks lihtsalt õige koht elus, kus saab elada täisväärtuslikku elu oma vajadustele toetudes. Hiir ei saaks iialgi elada madudega ühes puuris ja nagu näitab ajalugu, ei suutnud Indiaanlased ja valged koos eksisteerida ühel mandril . Selliseid näiteid saab tuua minevikust ja tänapäevast tuhandeid. Leian, et täisväärtusliku elu võti on leida iseennast ning siis leida koht, kus on hea. Arvan, et elu raskus peitubki enesejaoks ideaalse paiga leidmiseks. Tänu McMurphyle mõistis hullumajas elanud indiaanlane , et tema koht ei ole hullumaja. Õnnelikkuse leidmiseks läks ta otsima enda jaoks parimat võimalikku paika, et leida rahu.