Marie Underi sonettide maailisus (3)

Marie Underi sonettide maalilisus
Marie Underi sonette lugedes maalib iga rida ette üha tervikuma pildi. Ennast võib unustada riimide vahele, võib kaotada taju reaalsusega. Tunne, nagu vaataks pildiraamatut, mitte loeks teksti. Luule on täis loodus ja armastuselamusi. Kordagi ei tule ette keele sõlmi, kogu luule voolab nagu jõgi.
„Merilind“ on väga detailne. Igas reas on toodud esile linnu välimus ning tema tunded. Under on hinnanud linnu ilu ja kuidagi üritanud aru saada linnu muredest , tahtnud lennata koos linnuga ja läbida tema kurb teekond .
Sonett „Kui esimesel päeval“ on kirjutatud sellise tunnete detailsusega, nagu ta oleks kirjutanud selle just sel hetkel, kui ta neid tundeid tundis. Kindlasti leiab keegi, kes on samas olukorras olnud, sellest luuletusest midagi tuttavat. Läbi luuletuse kumab kerge ja önnelik toon, mis haarab lugeja endaga kaasa.
Läbi sonettide on tunda Underi lähedust loodusega ja suurt armastust suve vastu. Talle meeldib päike, rohelised puud, rohi , lillede meeldiv lõhn jne. Väikese haimduse saab sellest näiteks luuletuses „Päiksevann“. Kõikidel sonettidel on ka kindel vorm ja struktuur. Võib ka öelda, et Marie Underi luule on väga naiselik .
Sonettidest ei hakanud silma ühtegi varjatud sõnumit.Võib-olla oli ta sõnumiks vabadus, mis oli tunda läbi luule. Luule on väga selgesõnaline ja vaba. On väga vabalt avaldatud tundeid ja mõtteid.
„Kuis võiksin magada “ ja „Ei raatsi lahkuda“ on väga palju kurbust . Luuletaja on väga ihkava loomuga. Armastus on talle väge tähtis ja selleta ta olla ei saa. Sonettides on kosta kurbust kaotuse pärast ja samas ikka armastust selle vastu. Luuletuses nagu on kõik muutunud. Midagi pole enam endine. Kui armastus on kaotatud siis hakatakse maailma nägema teise pilguga. Päev oli täis rõõmsaid asju, kuid nüüd on see muutunud. Ta ei soovi mingil juhul seda, proovib igal võimalused sellest kinni hoida ja säilitata endine tunne. Milleks peaks kellegi teise pärast enese maailma muutma? See ei saa olla nii lihtne, et kui armastus kaob siis kaob sellega ka kõik muu.
Iga kord, kui lugeda Underi sonette uuesti leidub selles midagi uut, midagi mis nagu ennem seal ei olnud. Kas see ongi nii plaanitud või selles peitubki luule võlu. Kõik Underi sonetid tunduvad nii sarnased ja samas nii erinevad. Teema on küll sama, kuid sisu mõte on täiesti erinev.
Underi luule on väga julge ning elujaatav, mis tegi temast kaasajal šokeeriva ja samas väga erilise luuletaja. Marie Under tõi oma sonettidega vabameelsust, armastust looduse vastu ning enesemõistmist.
Kasutatud kirjandus:
„Sonetid“ (1912-1917)