,,Läänerindel muutuseta" Erich Maria Remarque Koostaja: Iiris Savik Ta r t u Ta m m e G ü m n a a s i u m 10a Click icon to add picture Click icon to add picture See raamat ärgu olgu süüdistus ega ülestunnistus. Ta olgu üksnes katse jutustada ühest põlvkonnast, kelle sõda hävitas isegi siis, kui ta pääses tema granaatide käest. Esimeste granaatide ulgumisega viskub üks osa meie Click icon to add picture olemasolust kiire ropsiga tuhandeid aastatid tagasi.See on elaja instikt, Click icon to add picture mis meis ärkab,palju kindlam ning eksimatum kui teadvus.Seda ei oska seletada.Sa kõnnid ega mõtle millestki _ ühtäkki lamad ühes lohus pikali ja mürsukillud vihisevad sinust üle, kusjuures sa ei suuda üldse meenutada ,et oleksid granaati tulemas kuulnud või mõelnud ,et peaksid pikali viskama. Click icon to add picture
Huvitavaid mõtteid Erich Maria Remarque romaanist ,,Läänerindel muutuseta" Peategelane Paul Bäumer: · Me muutusime karmiks, umbusklikuks, halastamatuks, kättemaksuhimuliseks, jõhkraks ja see oli hea, sest just neid omadusi oli meil vajaka. · Meie ei murdunud, me kohandusime; meie kakskümmend aastat, mis meile nii mõndagi raskeks tegid, aitasid meid sel puhul. Kõige tähtsam oli aga see, et meis võrsus kindel ja praktiline ühtekuuluvustunne, mis rindel saavutas oma parima, mida sõda üldse on sünnitanud seltsimehelikkuse! · (A. Kropp: ,,Sõda on meid kõige jaoks ära rikkunud.") Tal on õigus. Me pole enam noorus. Me ei taha enam maailma vallutada. Me oleme põgenikud. Me põgeneme iseenda eest. Oma enda elu eest. Me olime kaheksateistkümneaastased ning hakkasime alles maailma ja elu armastama; kuid me pidime nende pihta tulistama. Esimene granaat,
Erich Maria Remarque ,,Läänerindel muutuseta" minategelane Paul Bäumer * Albert Kropp * ,,kelle peanupp meist kõige paremini jagab ja kes sellepärast on alles ühepaelamees" (lk6) Müller V * ,,kes ikka veel kooliraamatuid kaasa veab ja sõjajärgsest eelisküpsuseksamist unistab isegi turmtule all tuubib ta füüsikaseadusi" (lk6) Leer * ,,kes kannab täishabet ja tunneb suurt poolehoidu ohvitseride lõbumajade tüdrukute vastu" (lk6) Tjaden ,,kõhn lukksepp, samavanune kui meie, kompanii su
,,Läänerindel muutuseta" Erich Maria Remarque Erich Maria Remarque, kodanikunimega Erich Paul Remark, on sündinud 22. juunil 1898 Osnabrück'is raamatuköitja pojana. Ta on saksa kirjanik, kes on kuulsaks saanud põhiliselt romaanikirjanikuna, ehkki on nooruses kirjutanud ka esseid ja lühijutte, 1956, aastal on näidendi ,,Lõpp-peatus". Aastal 1916 läks Remarque sõdurina rindele, kus sai mitmeid kordi haavata. Pärast Esimest maailmasõda jätkas õpinguid ning tegi juhutöid raamatupidaja, müügiagendi, hauaplaatide müüja, klaveriõpetaja ja organistina, kirjutas teatrikriitikat ajalehtedele Osnabrück'is. 1929. aastal ilmunud romaaniga ,,Läänerindel muutuseta" sai Remarque kuulsaks peaaegu üleöö. Tema romaan tõlgiti umbes 50 keelde ning 1930. aastal vändati selle põhjal ka film, mille rezissööriks oli Lewis Milestone. Remarque suri 25
põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, käed vastu kõhtu surutud, ja üle ta käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota." Kavatsus kirjutada romaan sõjast tekkis Remarque'il juba 1917. aastal, kui ta lamas granaadikildudest haavatuna Duisburgi hospidalis. Plaani elluviimiseks läks aga aega üle kümne aasta. Varsti pärast romaani ilmumist hakkasid levima kuuldused, et Remarque oli romaani kirjutanud kuue nädalaga. Juba pärast eeltrükki sai "Vossische Zeitung" tuhandetelt lugejatelt kirju, milles sõjast osavõtnud Remarque'i kirjeldusi kas kiitsid või kritiseerisid. Romaan puudutas hella kohta kaotatud sõja värsket haava ja lõi poliitiliselt ülesköetud meeleollu sisse nagu pikne. "Läänerindel muutuseta" andis hävitava löögi ikka veel laialt levinud legendile, mille järgi Saksamaa ei kaotanud sõda mitte sõjaväljal lüüasaamise, vaid
Läänerindel muutuseta kadunud põlvkonna tekkelugu "Läänerindel muutuseta" on Erich Maria Remarque'i romaan sõjakoledustest Esimese maailmasõja päevil ja sõjast naasnute raskustest tavaellu tagasi pöördumisel. Sõjakoleduste käsitlemine on teoses paljuski realistlik ja dramaatiline. Kirjeldused on naturalistlikud ja verdtarretavad. ,,Me näeme elamas inimesi, kellel puudub kolju; me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab enda järel purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, käed vastu kõhtu surutud, ja üle ta käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota." Remarque kirjeldab värvikalt igapäevast elu rindel, kus kaevikud on pideva suurtükitule all, lahinguväli on kaetud laipadega ning sõdurite elusid ohustavad mürkgaas ja snaiprid. Kirjeld
Saksamaal sündinud Remarque võttis 18-aastase poisina osa I Ilmasõja lahingutest ning suutmata unustada neid õudusi, mida ta oli koges ja sügavast sisemisest vajadusest jutustada, mis oli teda vapustanud ja hirmutanud, sündiski tema esimene romaan "Läänerindel muutuseta", mis räägib 19-aastastest koolipoistest, kes on üleöö sattunud sõja hävitavatesse leekidesse. Neil pole mingeid elukogemusi, vaid koolitarkus, aga sellest ei piisanud, et kergendada surijate piinu, vedada haavatuid ja istuda kaevikus. Kõik see, mis oli neile tundunud tähtis, tundus nüüd mõttetu. Kuid selle raamatu kangelane ei surnud mitte lahingus ega rünnakul, vaid just ühel vaikuse päeval... 1. Teose tegevusaeg Tegevusaeg 1916 1918, Esimene maailmasõda. Rindetsoon kusagil Belgia/Prantsusmaa kandis, Langemarki ja Bixschoote vahel. 2. Tegevuspaigad Autor kirjeldab sõjaõudusi läbi noore Paul Bäumeri silmade. Kasarm, Heidelager, õppekursused, kus õpetatakse poistele seda, mida sõj
,,Läänerindel muutuseta" E. M. Remarque Tegelased: Paul Bäumer-peategelane Albert Kropp- väikekasvuline, kelle peanupp poistest kõige paremini jagas ning sellep. Oli ta ka ühepaelamees Müller V- kannab veel kooliraamatuid kaasas ja unistab sõjajärgsest eelisküpsuseksamist- isegi turmtule all tuubib ta füüsikaseadusi Leer- kannab täishabet ja tunneb suurt poolehoidu ohvitseride lõbumajade tüdrukute vastu Kõik neli poissi on üheksateistkümneaastased, nad on kõik ühest ja samast klassist sõtta läinud.
Kõik kommentaarid