Vaikus (0)

Vaikus
Lugedes mõnest raamatust, et saabus täielik vaikus tundub kirjeldatud situatsioon üllatavalt paeluv. Minu arvates võib seda tendentsi täheldada seetõttu, et vaikus, millena klassifitseerub inimtekkelise müra puudumine, on muutunud igapäevaelus erakordseks ning haruldused on paratamatult köitvad. Kahjuks kipuvad rariteedid nagu vaikus unustusse vajuma või lihtsalt elupildilt kaduma, selle vältimiseks tuleks teadlikult nende osakaalu elus suurendada.
Enam kui üheksakümnel protsendil suhtlusajast ei edastata kummalegi osapoolele olulist informatsiooni, kuid miks siis ikkagi suheldakse? On jäänud mulje, et tihtipeale teise inimese tundmaõppimiseks või lihtsalt ajatäiteks, mõlemad põhjused tõstatavad aga probleeme. Kui suhtlemise põhjustab soov teist inimest tundma õppida, siis kuidas saab õppida tundma kedagi, kes suure tõenäosusega enamjaolt ennastki ei tunne? On ju praktiliselt võimatu keset konstantset müra endasse süüvida ja end tundma õppida. Selle avastas Veiko Belialsi ja Marek Simpsoni raamatu „Existerion“ peategelane, kes rändas universumi lõppu, kuna tahtis teada olemise mõtet ja avastas, et vastus oli tegelikult temas endas olemas olnud kogu selle aja, mis ta rännakutele kulutas – ta lihtsalt ei süüvinud piisavalt endasse, et seda täheldada.
Kui mõelda paljude inimeste ajapuudusprobleemidele, kas pole siis paradoksaalne lihtsalt ajaviiteks kellegagi suhelda? Arvan, et enama vaikuse korral õpiksid inimesed end paremini tundma ning teistel oleks, keda tundma õppida. Lisaks sellele oleks inimestel aega rahulikult tegeleda toimetustega, mida nad muidu kiirustades teeksid. Eckhart Tolle sõnutsi peitubki õnne võti rahus ja oskuses nautida absoluutset antud ajahetkes viibimist.
Üldiselt on füüsiliselt ja vaimselt võimatu teha kahte erinevat asja samaaegselt ja täisväärtuslikult. Tänapäeval on enamik inimesi igapäevase müra manulusega nii ära harjunud, et ei märkagi enam, kuidas see nende energiat kulutab ja teovõimet vähendab. Tõesti, müra paistab olevat kõikjal – teiste jutt, taustamuusika , masinate tekitatud hääled, ja kui eelnevad lakkavad, siis pääsevad kuuldele häälekesed peas. Kui aju ei peaks kulutama energiat igasuguste kuuldumuste tõlgendamisele, siis saaks ta täielikult keskenduda hetketoimingule ja sellest tulenevalt oleks tehtav kvaliteetsem ja ilmselt kiiremini lõpule viidud, kuna pole vaja raisata aega ja energiat segavatele faktoritele. Seda paistis hästi mõistvat Ian McEwani teose „ Amsterdam “ heliloojast peategelane Clive, kes kirjutas sümfooniat muust maailmast eraldatuna oma toas ning finaali kirjutamiseks läks linnas hoopis ära, et loodusest inspiratsiooni ammutada. Clive kõrvaldas liigsed taustahelid , et siis vaikuses kvaliteetsemalt ja produktiivsemalt tegutseda – arvan, et nii peaksid tegema teisedki inimesed.
Usun, et inimeste endi heaolu nimel oleks meil vaja rohkem vaikust. Just seetõttu, et vaikuse suurenev osakaal inimeludes tooks endaga kaasa mitmeid positiivseid muutusi – alustades tegude kvaliteedi tõusu ja ajakokkuhoiuga ning lõpetades inimsuhete mitmekülgsemaks ning huvitavamaks muutumisega.