Kuidas väärtustada vabatahtlikku tööd? (0)

Kuidas väärtustada vabatahtlikku tööd?
Tänapäeva materiaalses ühiskonnas soovib iga vähegi pragmaatilisem inimene teenida võimalikult vähese panuse eest võimalikult palju kasu, säärane inimtüüp küsib iga võimaliku tööpakkumise kohta: Palju mulle säärase töö eest makstakse, mida ma selleks tegema pean või kui palju vaeva nägema? Tänapäeva inimene mõõdab igasugust omapoolset panust ja hüvangut rahas. Kuidas me siis väärtustame vabatahtlikku tööd, mida pole võimalik hinnata materiaalselt vaid immateriaalselt?
Vabatahtlik töö tähendab sõna otseses mõttes inimese vaba tahet teha midagi, mille raames ta on nõus end kulutama ning soovi tegema midagi ühiskonna hüvanguks, seega on vabatahtlik töö võrdeline ühiskondliku panusega. Pragmaatilisele inimesele, kes pole iial kogenud vabatahtliku töö eksistentsi võib jääda ekslik mulje, et säärane töö on tühine ning majanduslik kasum olematu. Jah, majanduslik kasum võib olla tõepoolest olenematuks, kuid kogetud vaimne katarsis on vastupidiselt kirjeldamatu. Fakt on see, et vabatahtlik töö on pöördvõrdeline ühiskondliku panusega, mis arendab iga inimese silmaringi, sotsiaalset vastutust ning täiendab akadeemilist haridust.
Kogemused on need, mis muudavad meid inimesena rikkamaks . Läbi vabatahtliku töö loob igaüks endale lisaväärtust inimesena. Säärane väärtuseline aspekt omab olulist rolli- iga inimese süda peab olema õiges kohas. Vabatahtliku töö  keskkond koondab kokku inimesi, kes soovivad tugevdada endas talenti, annet ja vaistu, mis on igaühe tuleviku enese-ja karjääriredelil tõusmiseks möödapääsmatuks eeliseks . Vaid inimene, kes on  kogenud vabatahtlikku töö olemust, on võimeline kasutama saadud elutarkusi ja tugevat vaimu jõudu kogu oma ülejäänud elu tulemuslikult, säärane inimene on võimeline saavutama endale täiusliku elu.
Solan on öelnud : „Õigluse idee maailmas tähendab, et igaüks saab hüvedest osa vastavalt oma võimetele ja panusele“. Säärasele marginaalsele tsitaadile toon ma paralleeliks võrdluse: vabatahtlik töö versus tööpuudus . Miks? Leian, et inimene, kes on on oma elus teinud vabatahtlikku tööd, ei pea kunagi vaevlema tööpuuduse küüsis. Kuidas? Sest vabatahtlik töö annab väärtuse, mis võimaldab inimesel vastavalt oma võimetele panustama millekski. Teotahteline inimene leiab alati töö ja vabatahtlik töö taga peitubki teotahteline inimene. Tulevane tööandja , sõbrad ja keskkond hindab kõrgelt säärast inimest, vaid vastupidisele inimtüübile võib olla saada omaseks laiskus ja rahuldamine keskpärasusega. Vabatahtlik töötaja ei lepi keskpärasusega ja teab, et elus pole võimalik minimaalsete pingutustega läbi lohiseda. Nagu Solan, nii leian ka mina, et elus on võimalik edukalt jõuda vaid õppida vastavalt oma võimetele panustama.
Vabatahtlikku tööd tuleb väärtustada läbi võimaluste, mis ta inimesele pakub. Vabatahtlik töö peab olema mitmekesine ja  paindlik, vabatahtlikule atraktiivne. Vabatahtliku töötaja panust ühiskonnas tuleb väärtustada, motiveerida ja avalikult tunnustada. Tuleb meeles pidada, et vabatahtlikud ei ole abitööjõud, keda värvatakse abitööde teostamiseks ja palgatöötajate käskjalgadeks täitma ülesandeid, mis neile endile meelepärased ei ole. Vabatahtlikele ei saa esitada nõudmisi, nende stiimul ja tasu on vabatahtlik töö ise, nende kaasabil peaks laienema uute teenuste hulk ja kvaliteet.
Õige lähenemine väärtustamaks vabatahtlikku tööd saab alguse perekonnast. Kahjuks ei ole mitte kellelgi elus antud võimalust valida, kuhu pesakonda ta sünnib, siiski on igaühel võimalused, tänu millele on võimalik iseendid arendada paremaks inimeseks . Seetõttu tuleks tunnustada ja informeerida vabatahtlikku töö võimalust juba lasteaiast, edasi põhi-ja keskkoolis . Igaambitsioonikas noor teab, mis on edukuse alustala ja kuidas luua pilkupüüdvat karjääri. Vabatahtlik töö on noorele edukuse alustalaks ja nii tuleks seda ka tutvustada, sest vabatahtlik töötaja tähendab ühiskonnale hindamatut panust ning seda tuleb vääriliselt hinnata. Kuigi vabatahtlikku tööd tehakse enamasti teiste inimeste hüvanguks, on siingi mängus isiklikud motiivid ja üheks neist on tunnustuse saamine tehtud töö eest. Mida rohkem tunnustab ja hindab keskkond vabatahtlikku töötajat, seda enam on töötaja motiveeritud end maksimaalselt panustama.
Iga inimese elus on tõusud ja mõõnad, kuid vaadates saavutusi, mis on minevikus korda saadetud , võib kindel olla, et tutvusringkond, mis vabatahtlikku tööd tehes omandati, on igavesed kogu eluks. Vaid vabatahtlikku tööd tehes loob inimene endale võimalusi, muudab end maailmale kasulikumaks ning maailma iseendale paremaks paigaks. Vabatahtlik töö teeb võimalikuks inimesel mõista iseend paremini ning muutuda siin maailmas paremaks inimeseks. Kas materiaalset kasu taotlev inimene sellisele tasandile oma elus kunagi on võimeline jõudma ja seda saavutama? Vaevalt .