Antoine de Saint-Exupéry (1)

Antoine de Saint-Exupéry
„Väike prints “
Arvustus
„Väike prints“ on üks maailmas vägagi tuntud muinasjuttudest. Olen kindel et suurem osa inimkonnast on teadlik raamtust nimega „Väike prints“. Minu arvates ei ole see raamat sugugi vanamoodne, kuigi ta pärineb aastast 1943.
Isiklikult olen ma sellest teosest totaalselt vaimustunud. Mulle meeldib kui lihtsalt see kirja on pandud ning kui lihtne seda lugeda on, kuid sellest hoolimata peitub selle lihtsuse taga sügavam mõte. Juba esimene peatükk paelus mind nii väga, et ma ei suutnud katkestada lugemist enne raamatu lõppu. Ma arvangi et seda oleks parem lugeda ühe korraga lõpuni, mitte jupp-haaval. Kohe kindlasti ei tooks ma välja kindlat vanust kellele seda lugeda anda. Minu arvates on tekst kirjutatud nii et sa võiksid seda hõlpsalt lugeda lapsele unejutuks, temale see jääkski lihtsalt üheks jutuks mis toob parema une. Täiskasvanud jällegi peaksid leidma kuskilt jutust iseenda ning arvatavasti aitaks see teos neil leida üles laps nende sees.
Jutt peaks ideaalselt tooma välja selle, et lapsed ei ole tingimata rumalad ja eluvõõrad, tihti peale võivad nad olla isegi targemad ja õilsamad kui täiskasvanud. Samuti peaks see jutt panema sind elu üle järele mõtlema. Tihti tulevad sisse tsitaadid, milles peitubki niinimetatud elutõde. Olen kindel et ,peale selle et teos tuletaks täiskasvanuile meelde kuidas olla laps, muudaks see raamat ka nende mõttemaailma. Loodetavasti paneb just väike prints neid nägema asju mis on silmale nähtamatud.
Samuti räägib teos,vähemalt minu arvates, osaliselt armastusest. Kui väike prints nii väga hoolis oma lillest ning teised samasugused roosid panid ta vahepeal kahtlema enda planeedi ainsa lille erilisuses, siis see justkui näitakski armastust. Väikese printsi lille tegi ainult tema jaoks nii eriliseks asjaolu, et tema oli siiski see kes lille eest hoolt kandis ning talle tuulevarju ette pani ning ajapikku ta kiinduski oma lille nii väga ning tänu selle võiski ta ütelda et armastas seda lille. Armastusele viitas ka omajagu väikese printsi jutt rebasega. Kui rebane rääkis printsile sidemete loomisest, sai ka väike prints targemaks armastuse koha pealt.
Kui laps täiskasvanult midagi küsib ei olegi küsimuse esitamine tavaliselt tüütamiseks vaid pigem justnimelt selleks et nad targemaks saaks ning ka selle toob antud raamat hästi välja.
Raamatu stiili ja keele kohta pole mul midagi halba ütelda. Juba eelnevalt mainisin ma kuidas mulle meeldib lihtsus, millega kogu tekst kirja on pandud.
Ma arvan et kui see raamat kedagi peale süvenenud läbilugemist külmaks jätab on viga lugejas, mitte raamatus.
Üldiselt soovitaksin ma seda lugeda absoluutselt igal inimesel, aga eriti täiskasvanutel kes tihtipeale ei mõista lapsi ning kokkuvõtvalt tahaksin veel ütelda et see raamat oli üks parimatest raamatutest mida ma üldse lugenud olen.
Elina Maarja Suitso