Õnn Prantsuse kirjanik Denis Diderot on kord öelnud :"On vaid üks kohustus- kohustus olla õnnelik". Õnnelikkus- see on ülim ning asendamatu tunne, inimese rahulolevuse parim väljendus. Teadlased on loobunud püüdmast seletada õnne, sellel puudub paikapanev objektiivne vastus. Õnn- see on midagi, mille inimene ise endale loob, mida ta usub ja millele loodab. Kuid kes on õnnelikud? Kas õnn on kõigi jaoks sama? Kas alati tasub jääda õnnele lootma? Inimene on õnnelik, kui ta on rahul sellega, mis tal on. Õnn väljendub inimeste jaoks erinevates asjades. Kohati on kontrast suurem, kui me arvatagi oskaksime. Õnne väljendumine sõltub meie elutingimustest, nõudlikkusest ja ootustest. Julgen väita, et enamasti ei hinda me seda, mis meil on ega näe õnne asjades, kus ometigi peaksime seda märkama
õnnelikuks teeb. Sa tunned, et sa ei vaja rohkemat, et õnnelik olla. Ise olnud seda tunnet tundnud, tundub kõik sel hetkel nii hea. Sul oleks tahtmine kõik maailma inimesed naeratama panna. Tahtmine panna lihtsalt kõik õnnelikult tundma. Ilmselgelt selle tunde juures on ka väikeseid kõikumisi, küljelt küljele. Mõni hetk tundub, et maapind su jalge all variseb kokku. Kuid lõpuks sa suudad jälle oma pea tõsta ja edasi kõndida. Kartmata, et su õnn kaob. See hetk üritad sa oma õnne just niikaua säilitada kui hing suudab. Sa suhtud muredele positiivselt ja üritad kõik õnnelikuks teha. Neid hetkelisi kõikumisi ja kartuseid sa üritad aina rohkem tahaplaanile jätta. Sul on lihtsalt sügav tahtmine olla õnnelik! Minule tähendab õnn hetkel kellegi tähtsaga koos olla. See on minu vaade hetkel õnnele. Kuigi see vaade on mul juba päris kaua olnud ning ilmselgelt kestab veel päris tükk aega. Ilmselgelt on
LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL Ettevõtluse ja majandusarvestuse õppetool K10 KÕ2 Lii Raudsepp MIS ON ÕNN? KAS SEE ON INIMESELE KÄTTESAADAV? Essee Õppejõud: Jelena Issajeva Mõdriku 2012 Mis on siis õnn? Seda ei oska mitte keegi defineerida, sest definitsiooni ei ole. Igavesti muutuvas maailmas ei saa leida täpset määratlust mitte ühelegi nähtusele. See, mis ühel hetkel tundub kättesaamatuna ja igatsetuna, võib kätte saades osutuda luhtunud illusiooniks. Kõik nähtused materiaalses maailmas kõiguvad kahe äärmusliku vastandi vahel. Jin- Jang põhimõte toimib kõiges ja kõigis. Selle seaduse alusel muutuvad kõik nähtused teatud aja möödudes iseenda vastanditeks
inimene õnne tajub ja seda väljendab. Paljud inimesed näitavad oma õnne näo ilmetega ja liikumisega. Inimese nägu muutub rõõmsaks- suunurgad kerkivad üles ning silmad lõõvad särama samuti muutuvad osad inimesed väga energiliseks. Samuti on meie seas inimesi kes oma õnne kuidagi välja ei näita ja hoiavad oma õnne endas ja on seesmiselt õnnelikud. Need inimesed elavad oma õnne välja üksinda olles kuskil omaette. Ernevus seisneb ka selles mis on kellegi jaoks õnn. Paljud inimesed on näiteks õnnelikud oma kogetud elamuste ja seikluste üle. Elamused mis inimene elu läbivad on jällegi suhteline mõiste. Erinevad inimesed tunnetavad elamust erinevalt ja inimestele samuti meeldivad erinevad asjad. Eriti meeldejäävateks elamusteks peetakse neid seiklusi mida saame kogeda koos tuttavate ja lähimate sõpradega. Oluline on see, et meil on koos tore ja meile jääb midagi mida kokku tulles jälle meenutada.
Kuid vaatamata sellele, et me ei mõtiskle päevast päeva selle üle, mis on õnn, tahame ometi õnnelikud olla. Seda soovib meist enamik ja peaaegu iga päev. Millest selline ebateaduslik soov püüelda millegi poole, mis on teaduslikust diskursusest ebapädeva probleemina välja praagitud? Isegi 20. sajandi filosoofias on õnne järele küsimist pseudoprobleemiks(pseudonüüm-varjunimi) peetud, kuna sellele pole võimalik teaduslikul moel vastata. Nii on õnne küsimus saanud akadeemilises arutelus marginaalseks,
mis on tema vaimule ja südamele alati kergesti kättesaadavad." On vist lausa kohatu rääkida õnnest, kui pea iga päev kuuled teateid jätkuvast majanduslangusest, inimeste töökohtade koondamisest ja veel paljust muust, mis tekitab kõigis meis rohkem kui ebakindlust. Ometi tahavad kõik õnnelikud olla, see on tänapäeva pahuras maailmas tõenäoliselt ainus asi, milles kõik on ühel meelel. Kuidas seda saavutada Kas õnn on kättesaamatu? On vist lausa kohatu rääkida õnnest, kui pea iga päev kuuled teateid jätkuvast majanduslangusest, inimeste töökohtade koondamisest ja veel paljust muust, mis tekitab kõigis meis rohkem kui ebakindlust. Ometi tahavad kõik õnnelikud olla, see on tänapäeva pahuras maailmas tõenäoliselt ainus asi, milles kõik on ühel meelel. Kuidas seda saavutada, selle üle arutleb psühholoog Ene Raudla. Mõtte sellel teemal kirjutada andis mulle üks hiljuti kuuldud raadiosaade
,,Inimesed saavad olla õnnelikud vaid siis, kui nad ei eelda, et elu eesmärk on õnn." George Orwell Õnne kontseptsiooni üle on alati vaieldud. Ei saa leida ühest vastust nii abstraktsele mõistele nagu ÕNN, mida võib käsitleda kui materiaalset heaolu, kuid enam tõstatab küsimusi hoopis õnn kui vaimne seisund. Tegelikult on õnnel tuhat nägu, igaühe jaoks on õnn erineva tähenduse ning varjundiga kõik siin elus on suhteline. Mõnele inimesele piisab õnneks leivatükist, teist teeb ülikooli lõpetamine õnnelikuks. Tihti arvatakse, et õnne jaoks, mis koosneb tegelikult ju (hinge)rahust ja rõõmust, pole käesoleval hetkel aega. Seni, kuni vähegi tervist on, tuleb jäägitult mammonajumalat teenida. Küll pensionipõlves on aega õnnelik olla! Kui tihti aga nii kaua ei elatagi... Jääb mulje, nagu poleks inimestel AEGA õnnelik olla. Ent
Järgnevalt uurin lähemalt Aristotelese. Nikomachose eetika I ja V raamatut. Aluseks võttes professor Anne Lille tõlgitud ja kommenteeritud väljaannet. Omaltpoolt sisu kommenteerides annan kokkuvõtliku ülevaate antud raamatute põhilisest sisust, käsitletavatest probleemidest ja mõistetest. Esimesest raamatust leiame vastuseid küsimustele, kuidas õnnelikult elada? Mis on hüved ja milline on hüvede eesmärk inimtegevuses? Mis on loomutäius ja kuidas see jagueb? Kuidas on õnn sellega seotud? Viiendas raamatus on peamiseks teemaks õiglus ja selle olemuse laad. Korraldav õiglus. Kas on võimalik ennast ebaõiglaselt kohelda? I Raamat Aristotelese inimtegevuse valdkondi puudutavad tähtsamad neli mõistet : Technê (praktiline oskustöö), methodos (teoreetiline uurimistöö), praxis (tegutsemine üldiselt) ja proairesis (tegutsemine kindla valiku alusel). Igal tegevusvaldkonnal alates kunstis kuni praktiliste aladeni on suundumus mingi hüve poole. Hüve (kr
Kõik kommentaarid