Mis on faustilik ellusuhtumine? (0)

Mis on fauistlik ellusuhtumine ?
Faust on Johann von Goethe värsstragöödia. Sisuks on võitlus hea ja kurja, Jumala ja Kuradi vahel. Faust on saksa muistendi tegelane, kes sõlmib lepingu Kuradiga . Seda ainet on kasutanud erinevad kirjanikud, kunstnikud ja ka heliloojad. On arvatud, et muistendi kangelase prototüübiks on 15-16 sajandi paiku, Saksamaal elanud kahtlase kuulsusega alkeemiks ja maag Johan Georg Faust. Lugedes seda teost tekkib paratamult küsimus, milles siis väljendub fauistlik ellusuhtumine.
Faust on väga tark mees, kes on õppinud paljusid teadusi: mõtte-, arsti- ja õigusteadust. Ta ei hinda oma teadmisi. Ta on depressioonis. Faust oli ka Vana ja Uut seadust uurinud ning ta soovis parandada inimeste olukorda maailmas, ent mida rohkem ta õppis, seda kindlamaks kasvas teadmine, et ta ei suuda midagi olulist korda saata. Tal oli nii magistri - kui ka doktorikraad , kuid sellest hoolimata ei suutnud ta leida rahu või tunda elust rõõmu. „Ma vihkan elu, ihkan hauaund“ ütleb Faust. Nii nagu Faust oli ka ta isa olnud hästi tuntud arst, kes võitles isegi katkuga.
Rahvas imetles ja austas Fausti, kuid Faust ei olnud nende kiidu avalduste üle kaugeltki õnnelik. Tal oli kõrge positsioon ühiskonnas. Kuid ikkagi ei olnud Faust oma eluga rahul, sest ta arvas , et tema teadmised ei aita inimsood.
Fausti võib pidada kartmatuks meheks, kuna ta julgeb sõlmida lepingu kuradiga ning oli nõus tema teenriks jääma, kui ta suudab Fausti elust rõõmu tundma panna. Faust oli mees, kes pidi saama alati enda tahtmist, samas kasutas ta ära ka Mefistofelest, nii palju kui võimalik. Faust jõi nõia valmistatud eliksiiri, teades, et see võib ta tappa ning sellest võib järeldada, kui vähe ta enda elust lugu pidas.
Faust armus Margaritasse ja näitas, et temas on ka rüütellikust, kui läks neidu vanglast päästma. Faust oli ka arg või lihtsalt mõjutatav inimene, sest kui nad oli Valentiniga rüseluses ja Faust ta tappis ei jäänud Faust sinna oma tegudele vastust anda, vaid kuulas Mefistofelese nõuannet ja läks minema.
Faust ei ole ei kurjategija ega ka tigestunud mässaja. Pigem on ta valgustaja ja utopist , kes usaldas loodust, kuid ei osanud tunnetada iseennast ja oma jõudu. Mefistofeles nimetab Fausti irooniliselt Maa pojaks.
Mefistofeles ütleb:
Ta saatuselt sai vaimu haruldase,
mis peatumatult tungleb edasi
ja maiseid rõõmusid ei lase
tal rahus maitsta iialgi.
Kui teda oma ringi veab
nüüd lame elu pealispind ,
siis liimile ta jääma peab.
Ehk küll ta täitmatuses rind
võib maitsvaid sööke, jooge igatseda,
kuid nälga temalt need ei vii.
Kui kurat ka ei juhiks teda,
ta hukkuma peaks niikuinii.
Faust oli romantismiajastu rahutu kangelane, teadlane, kes otsis meeleheitlikult kõiksuse sisimat olemust, kuid on masenduses oma mõistuse inimliku piiratuse tajumisest. Faust oli inimenesena üldse tavapäraselt erinev – teda huvitasid sündmused põhjused ja üldpilt, mitte niivõrd detailid. Ta leidis, et maailm on täis kurjust ja pahesid ning inimesed ei suuda näha oma väikestest probleemidest kaugemale ning jõudis tõdemuseni, et olulisem kui mõte, sõna või jõud, on tegu. Faust oli passiivselt ebatraagiline kuju, pigemini vaatleja, kellega asjad juhtuvad. Kuid alati jäi Faust oma põhimõtetele kindlaks ja ei kaldunud teelt kõrvale. Tema kaudu on väljendanud autor ka humanismi ideid – soovis parandada inimeste olukorda selles maailmas.
Selles kõiges peitubki fauistlik ellusuhtumine. Ka tänapäeval võib leida inimesi, kes ei leia elus oma kohta. Nad on pidevas otsingus. Nad ei oska saavutatust rõõmu tunda vaid piitsutavad ennast tagant, otsides pidevalt midagi, teadmata isegi mida. Iga väiksimgi probleem viib nad rivist välja. Ja sellepärast võimegi öelda, et ka tänapäeval on meie kõrval fauistliku ellusuhtumisega inimesi.