Teatriretsensioon (1)

Teatriretsensioon
28. novembril käisime klassikaaslastega teatris NO99 vaatamas etendust „ Nafta ”. „ Nafta ” lavastajateks ning autoriteks on Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper, kunstnik Ene-Liis Semper. Osades: Mirtel Pohla , Tambet Tuisk , Gert Raudsep , Kristjan Sarv ja Jaak Prints .
„Nafta” on dokumentaale kabaree naftaajastu lõppemisest. Tekivad mitmed küsimused. Mis saab edasi? Kas puhkeb paanika ? Mis saab meist? Lavastus ei otsi vastuseid vaid loeb arve,arve millest oleneb meie tulevik. „Nafta” põhineb dokumentaalsel andmestikul,mängib popmuusika ning näitlejad tantsivad ja laulavad . Ansip räägib tuhandeaastasest rahuriigist, pangad pakuvad veelgi paremaid laene , autod neelavad veelgi rohkem kütust. Ja enam paremaks minna ei saa.
Lavastus oli suhteliselt hästi tehtud,sest see paneks kasvõi hetkekski mõtlema iseka inimese kelle jaoks eksisteerib ainult tema ja maailm. Minule endale tegi lavastus alguses palju nalja aga asja süvenedes jõudis sõnum kohale,mis pani tegelikult mõtlema, mis toimub meie „heaolu riigis”. Seal oli hästi välja toodud kuidas valitsus,Eesti riik ja kogu maailm väldib seda tohutut probleemi,mis puudutab meid kõiki ja häbitunde puudumisest. Tänapäeval on esikohale tõusnud raha,kedagi enam ei huvita see kas me elame paari aasta pärast,loeb ainult see palju on meil raha käes on täna. Välja olid toodud kõige kurvemad näited nagu see mis juhtus veidi aega tagasi meie väikeses Eestis,et elas üks perekond neil oli kõik olemas,isa töötas ehitusel ja emagi käis tööl mitte just kõige suurema palgaga aga elas ära. Kui siis üks päev sai sa ehitusel surma ja ema jäi kolme lapsega üksi,mitte mingit toetust ei saanud nad,ainult öeldi „Mis sa teed neid lapsi nii palju kui ülevalpidada ei suuda!”. Ema tahtis panna lapsi lastekodusse aga,kes võtab siis lastekodusse lapsed kellel ema olemas ja siis emal ei jäänudki muud üle kui ennast tappa,et lapsed saaksid lastekodusse sooja ja kõhu täis. Oleks siis selline asi juhtunud meie Eestis 30-40 aastat tagasi aga ei.
Lavastuses tehti selgeks,et oleks võimalik elada märksa paremini kasutades muid energiaallikaid,kuid miks peaks keegi muutma oma harjumusi? Inimestel on hea mugav puurida naftat ja elada muretut elu,rikkudas samas neid ümbritsevat keskkonda.
Näitlejatööga võis igati rahule jääda,kuna etenduses oli stseene,mis nõuvavad palju julgust . Kõik näitlejad tundsid ennast laval vabalt nagu aru saada oli. Võibolla oleks mõni näitleja sinna paremini sobinud aga seegi valik oli hea.
Lavakujundus meeldis mulle väga,polnud seal see traditsiooniline lava. Hea oli vaadata vastas istuvate inimeste reaktsioone ja sellise lavaga tundusid näitlejad ja publik lähedasemad olevat.
See,et näitlejad vahetasid laval riideid ja parukaid ei häirinud üldse,kõik oli tehtud niivõrd lihtsalt ja suvaliselt,mis tegigi kõige selle meeldivaks sest lihtuses peitubki sageli võlu nagu seal näha oli.
Etendusega üritati palju edasi öelda inimestele nagu näiteks seda,et me hävitame mõtlematult taastumatut maavara naftat. Ja ka seda,et tänapäeva reality saadete tegijad kasutavad ära neid puuetega heatahtlikke inimesi,kes on läinud sinna saateks. Nad on teinud nad klounideks,samas kui need samad inimesed ise sellest aru ei saa. Lavastus üritab panna meid mõtlema sellele kui hoolimatud me oleme iseenda ja teiste suhtes, oma laste ja oma tuleviku suhtes.