Armastus on tõeline siis kui valitseb vabadus, võrdsus ja austus ega ole seotud alistumise, hirmu ega sundusega. Öeldaksegi, et armastus on argipäev ja armumine meeltesegadus. Kahte noort ühendas armastus ja nad tahtsid koos olla. Teose lõpus nägi Romeo, et Julia on surnud, tappis ta end ja sama tegi ka Julia, kes ärgates leidis enese eest surnud Romeo. Nad mõlemad otsustasid enam mitte olla ja seda teineteise pärast. Kui küsida noortelt, et mis on elu mõte, siis kindlasti paljud vastaksid sellele, et õppimine. Inimene õpib küll kogu oma elu targad on need, kes oskavad oma vigu analüüsida, neid parandada ja õppida. Kindlasti on õppimine tähtis, kuid tähtsaim on haritus. Inimese tarkust on märgata tema tegudes, kõnes ja ütlemistes. Eriti huvitav ja tark inimene oli Hamlet. Ta ei tormanud ega kiirustanud kunagi. Tema mõtetest said aru vaid vähesed. Kuuldes isa käest
Kas elul on mõte? Karel Varik ,,Olla või mitte olla selles on küsimus" ja Hamlet vastas: ,,Olla"... kas selles peitubki elu mõte- olemises? Igaüks meist on siia ellu määratud mingi mõtte ja kohustusega: kes peab ja tahab püüelda kõrgustesse, kes ihkab jalgpalli meistritiitlit. Kuid kas küsimus põhineb alailma millegi saamises, saavutamises või tahtmises... ehk midagi enamat? Sest ka need inimesed, kes ei ole meie silmis
Elu mõte ja mõttetus Väga rakse on öelda, mis on inimese elu mõte ja mõttetus, küsimust elu mõtte kohta ei ole suutnud isegi kõige targemad filosoofid lahti seletada. Seda võivad siiski kõik oletada ja ise filosofeerida. Kui küsida minult mis oleks minu elu mõte, siis see oleks elada nii, et elu lõpus ei peaks kahetsema tehtud ja tegemata asju ja olla õnnelik. Võib ka öelda, et elu mõte on elada, et ei tekiks küsimust, mis on elu mõte. Erinevatel inimestel on erinevad elu mõtted, selles kirjandis toon ma välja mõned näited ning arutlen elu mõtte ja mõttetuse üle. Kui üldiselt inimeste elude mõtetest rääkida, siis elu mõte on luksus. Ja luksus on see, et inimene teeb seda mida ta tahab. Levinud on ka ütlus : ,,Ela, et elada``. Parim viis saavutada sellist luksust on õppida hoolega ära mõni niisugune töö, mis endale meeldib. Ja halvim viis elada luksuslikku elu on elada kasinat elu ja saavutada selles täius
käsitletud probleemid ning järeldus. Samas jääb ja loobuda vajadusel nii mõnestki mugavusest. Nii saavutame oma elu annotatsioonis arusaamatuks, tähtsama eesmärgi õnne. kuidas autor tõestab S eesmärkide vajalikkust. Läbi aegade on arutletud küsimuse üle: mis on elu mõte? Iga I Esseed alustatakse elu mõtte inimene leiab või vähemalt üritab leida mõtte enda elule. See aitab meil end S ja õnnega, kuigi teemaks on hästi tunda ja õnnelik olla, sest on loomulik, et iga inimene tahab olla S hoopis eesmärkide vajalikkus. Paljud inimesed ei üritagi õnnelik. Mis on aga õnn, see on iga inimese enda teada. Selleks võib olla E
2)pole mõtet rabeleda selle pärast, et millal see hetk tuleb. Kas elan 100 aastat või 50 sel pole tegelikult mingisugust tähendust; 3)kõik läheb ikka nii, nagu minema peab, pole mõtet karta maailma kui terviku eest on hoolt kantud. Oluline pole, millal suren, vaid see, et hästi, suure auga suren nö elust mõnusalt väljalibisemine. Aga on see veenev? Mis on tema veensuses puudu? 4. Mis on elu mõte Seneca jaoks? auline elu, voorused Uusaegne moraalifilosoofia: õige ja vale tegu 1)Kuidas me alati teame, mis on õige, mis vale tegu? 2)Isegi kui teame, mis on õige ja mis vale, ei pruugi me selle suhtes midagi ette võtta. 3)Aga mis on selle tunde alus, mis ühte või teist käitumist keelab? Leidub situatsioone, kus pole ettekirjutatud kriteeriumeid, kuidas õigesti käituda: Kujutlegem olukorda, et olen haaratud mingi grupiga, terroristide poolt röövitud. Need
Kuidas me saavutame oma väikesed eesmärgid ja saades eneseusku ja enesekindlust, võime endale püstitada suuremad eesmärgid. Töös puudutatakse ka õnne olemust. Kokkuvõtteks jõuab autor järelduseni, et ükskõik, mille nimel me elame, vajame me eesmärke, et teha õigeid otsuseid ja valikuid, pingutada ja loobuda vajadusel nii mõnestki mugavusest. Nii saavutame oma elu tähtsama eesmärgi õnne. Läbi aegade on arutletud küsimuse üle: mis on elu mõte? Iga inimene leiab või vähemalt üritab leida mõtte enda elule. See aitab meil end hästi tunda ja õnnelik olla, sest on loomulik et iga inimene tahab olla õnnelik. Mis on aga õnn, see on iga inimese enda teada. Selleks võib olla edukas karjäär, harmooniline pereelu, pidev uute elamuste otsimine või tuttavas keskkonnas rahulikult kulgemine. Mis iganes me selleks mõtteks endale ka ei sea, see loob meie ellu tahtmatult eesmärke
Elu kestab vaid hetke, ja sellest hetkest piisab, et korda saata igaveseid asju! Elamisest tunnen ma rõõmu, aga kui sureksin, oleksin eluõnnelik. Pole vähimatki tõendusmatejali kinnitusele, et elu on tõsine. On miski, mis ei kasva puu otsas, millest me ei loe koolis ja mida ei saa raha eest osta. See on kunst näda elu läbi oma südame. Me elame selleks et surra ja sureme selleks et teised saaksid elada. Elu on raske. Millega võrreldes? Elu mõte on elus eneses. Ela nii et isegi hauakaevaja nutaks su haual. Elu mõte on üksteisele tuge pakkuda! Armastus annab elule mõtte! Ela nii, et kui sa sured, siis hakkab su sõpradel igav. Elu on joonistamine ilma kustutuskummita. Elu on kui risttee, mis kord on sattunud su teele ja kord ei ole. Ta võid näidata endas ka kõige halvemaid külgi, kuid siiski alati on ta ühtemoodi. Teeb haiget ja vahel kui juhtub, paneb isegi naeratama. Tähtis pole igavesti elus püsida vaid igavesti endaga elada
suurt perekonda. Niipea kui inimene hakkab järele mõtlema iseenda üle ja oma vahekorra üle teiste inimestega, mõistab ta, et inimene kui niisugune on oma igataolise ja ka tema ligimene. Järkjärgulise arengu käigus näeb ta oma vastutuse sfääri avarduvat, kuni see hõlmab kõiki inimolendeid, kellega ta kokku puutub. Jeesuse kuulutuses, nagu apostel Pauluse omaski, on eetika tähtsaimaks põhiprintsiibiks mõte, et inimesel on kohustusi iga teise inimolendi vastu. Platon kui ka Aristoteles ja koos nendega teised klassikalise ajastu kreeka filosoofid tunnevad osadust üksnes vabade kreeklastega, kellele ealtismure on võõras. Kes sellesse aristokraatiasse ei kuulu, on nende meelest alama astme olend ega vääri sügavamat tähelepanu. Alles kreeka filosoofia teisel perioodil, kui tekkisidstoikute ja epikuurlaste koolkonnad, tunnustasid mõlema voolu esindajad kõigi inimeste võrdsust ning
Kõik kommentaarid