Lihtsam on lammutada kui luua (1)

Lihtsam on lammutada kui luua
Arvatavasti tõsiasi, et lammutada on lihtsam kui luua, on selge juba „Suurest Paugust“ peale. Erandlikult iga inimene teab, et loomine ja lammutamine ei ole kaalukausil paralleelsed, kuid kumbki ei juhtu iseenesest. Millegi loomine tundub alati hea ja edasiviiv ning lammutamine halb ja mõrastav. Oleks tore, kui meie ümber koguaeg kõik läheks paremaks ja oleks perfektne , ei esineks ühtegi auku kuhu komistada. Aga miks siiski meie ümber tuleb tihti ette rohkem lammutamist kui loomist? Siin maailmas ei ole kõik nii must ja valge, tuleb tõdeda, et tegelikult saab ka luues õõnestada ühiskonda ja lammutades päästa. Mida vajatakse rohkem, lammutamist või loomist?
19. sajandil, kui esimene programmist, Augusta Ada Lovelace , töötas välja arvutiprogrammi, ei osanud ta arvatavasti uskuda, et natukene rohkem kui sada aastat hiljem, mitmete arendamise ja loomise protsesside tõttu, on arvutite tähtsus inimelus asendamatu ning elu ilma tuhandeid võimalusi pakkuvate programmideta kujutamatu. Lovelace tahtis luua midagi, mis viiks ühiskonna edasi. Tal õnnestus see. Vaevalt ta oskas arvata, et arvuti programmeerimine , millele tema aluse pani, võib kujutada tulevikus ohtu ühiskonnale. Küberrünnakud on tänapäeval üha enam sagedasemad. Kardetakse , et kolmas maailmasõda puhkeb just tänu meie arenenud tehnoloogiale. Ainsat seletust põhjusele, et miks kellelgi on vaja kaevuda sügavasse ja täpsesse tehnoloogiasse sellepärast, et purustada, ei ole. Kas tõesti lisaks sellele, et lammutada on lihtsam, pakub see ka naudingut?
Inimene, kes juhib ühiskonna tahtlikult halba, omab tõenäoliselt nulltolerantset ja egoistlikku hinge. Viha ja kadedus lisavad veel õli tulle. Tavaliselt inimene ei oska olla rahul, ta leiab puudusi ka sealt, kus tegelikult neid ei ole. Raamatus „Hingede öö“ ütleb vigane Olle : „Me kadestame isegi neid, kel on tunduvalt vähem kui meil, aga ikkagi meie arust liiga palju.“ Tuleb tunnistada, et see on tõsi.
Sooviga lammutada ei ole ainult need inimesed, keda ühiskonna poolt ei saa pidada normaalseteks, vaid seda esineb kahjuks ka kõrgelt tähtsustatud juhtfiguuridel. Arvatakse, et kui lammutatakse, siis oldakse palju mõjuvõimsam, kui midagi luues. Maailm pöörab paratamatult tähelepanu rohkem lammutajale kui loojale. Siin peitubki võib-olla vastus sellele, miks ei suudeta 21. sajandil, kus kõik tahavad maailma päästa, ajada asju nii nagu üks inimsugu peaks seda suutma, vaid peetakse tulevahetust Iraagis ja Afghanistanis. Piirkonnad, mis on inimeste aastate pikkuste jõuga ülesehitatud, lõhutakse hetkega kerge päästikule vajutamisega. Tõepoolest, lihtsam on õhkida kui pidada vastasega sõnasõda. Kurb on see, et tagajärgi ei osata hinnata. Ilmselt on inimloomusesse kodeeritud laiskus- kui võimalik, siis minna lihtsamat teed.
Maailmas on kord, et kõik peab tasakaalus olema, nii hea kui halb. Ehk olekski palju tahetud, et ühiskond oleks veatu ja pidevalt arenev. Ka loodus, keda võib pidada raha- ja valitsemisehulluses erapooletuks, peab vajalikuks mõnikord loodud lammutada. Olgu katastroofiks tsunami või mõni kena naisnimega orkaan , tagajärjed on masendavad. Kelle poole siis näpuga näidata?
Asja positiivne külg on see, et loomine ja lammutamine on koos eksisteerivad vajalikud tegevused. Kui üks toimiks ilma teiseta, siis kaoks tasakaal. Lõputult ei saa luua ilma, et vahepeal midagi ei lammutataks ning vastupidi. Lammutamine peabki olema vast lihtsam sellepärast, et see on loomise alus. Kui me tihti tahtlikult või tahtmatult ei puistaks neid asju tükkideks mis meil juba on, siis me ei oska luua ka midagi uut. See on põhjus sellele, miks aegajalt vanast saab uus. Leiutamine saab alati alguse mingisugusest uuest vajadusest. Siin, aga ei ole põhjendus neile, kes lõhuvad näiteks bussipaviljone. Ärritav fakt on veel see, et üldjuhul ei ole need „läbustajad“ oma elus midagi suurt korda saatnud.
Lammutamisel ja loomisel peaksid olema piirid, et need ei haavaks liialt inimkonda, kuid neid piire ei saa keegi muu panna, kui inimene ise, sättides oma väärtushinnangud täpselt õigele kõrgusele ning seal, kus seadused ei kehti, pidama kinni inimese elementaarsest moraalist. Lammutades võib näidata oma kiirelt saavutatud võimu, kuid sellega põhjustada parandamatuid haavu . Samas on just lammutamine see, mis viib edasi.