Renessanssi kirjandus (0)

Renessanssi kirjandus.
Renessanss oli tugevalt seotud antiigiga. Algselt kasutati terminit vaid üksikute nähtuste iseloomustamiseks, kuid mingil hetkel võeti see kasutusele üldtermina, et eristada uut ajastut vanast keskajast. Terminit hakkasid esimesena kasutama humanistid.
13.-16. sajand. See algas Itaaliast, seal levis see varem kui mujal. Üldse ei ole renessanss kõikjal samal ajal olnud. Danté't võib pidada ka juba renessanssi kirjanikuks , kuid tegelikult on ta ülemineku-ajastu kirjanik, Itaalias lõppes renessanss samuti varem kui mujal.
Inglismaal, kuninganna Elisabethi valitsusajal levis renessanss alles 16. sajandi lõpus ja 17. sajandi alguses.
Saksamaa ja Itaalia renessanss on väga erinevad – Itaalias oli see lopsakas, ülevoolavalt dekadentlik, Saksamaal ja Madalmaades range, minimalistlik .
Mainitakse Karolingide renessanssi 9. sajandil, räägitakse 12. sajandi renessanssist Prantsusmaal.
Renessanss võttis üle mingid aspektid, tõi teatud asjad perifeeriast tähelepanu keskpunkti . Sel ajal said ilmselt alguse ka Veneetsia karnevalid.
Renessanss – taassünd.
Ühiskonda reguleeriv seadustik , kiriku-õigus – ühiskond võtab ettekujutuses jumalikud normid, see on iseloomulik keskajale.
Rooma tsiviilõiguse abil toimus rehumaniseerumine tavaõiguse??????????
Inimese kontseptsioon muutus ka teoloogilises plaanis. Linnades sündis koos kaupmeestega uus aja kontseptsioon, mis levis ka kroonikatesse.
Tuuakse sisse Taeva ja Põrgu vaheline ruum, Purgatoorium . Sinnamaani oli inimene lihtsalt ussike, aga 14. sajandi humanistid lõid täiesti uue inimväärikuse kontseptsiooni.
Studia humanitatis (ld.k.) = paideia (kr.k.) - see, mis teeb inimesest inimese. Pm. dünaamika, uus lähenemine teadmisele, võrreldes skolastilise teadmisega .
Renessanssi süsteemid on tegemise süsteemid – tähtis pole asjade tegemine vaid eksperimentaalsus.
Pilgatakse skolastikat ja seatakse fookusesse humanitaarsed ideeed. (Rablé)
Ruum?
Aeg?
Loodus?
Naer?
Relatiivsus ?
Itta paigutati maine paradiis , sageli peeti sellega silmas Indiat. Seda kujutati peaaegu alati ka kaartidel. Ida aga paigutati üles.
Keskaja ruum on idealiseeritud ruum. Dante ruum on vertikaalne. Maa, Põrgu, Purgatoorium, Taevas.
Õpetatud kultuuri ruum on üks, rahvaliku kultuuri ruum on hoopis teine.
Keskaegsele intellektuaalile tundub võimatu võtta loodust loodusena, seda saab teha ainult loodusinimene. Looduse tunnetus muutub nt Petrarca'l. Tema kuulus kiri kogumikust „Familiares“, kus ta teeb matka ühele mäele, selle tippu, ja ütleb, võttes aluseks Augustinuse pihtimused... Ta peaks mõtlema sellele, et ta on inimene, surelik ja peaks kogu elu pühendama teispoolsusele. Ta jätab senise süsteemi kõrvale, kuigi leidub ka raamatuid, kus ta on neid kasutanud. Selles peitubki tema suurus, et ta toob sisse inimlikud asjad.
Ruumi ja looduse kirjeldamise muutus on suured. Trubaduuride loomingus oli see kõik idealiseeritud, renessanssi kirjanduses tuleb tohutu hulk loodusele pühendatud teoseid. Mets muutub mingist koledast kohast imeliseks, salapäraseks paigaks. Loodus muutub looduseks, seda idealiseeritakse omal moel, eriti küpsemas renessanssi kirjanduses.
Uus maailm, orjad, kannibalid???? WTF?????
Seoses ruumi muutumisega muutub ka aeg. Aegruum ja selle eripära. Seoses linnade ja kaupmeestega muutus aeg väga hinnaliseks, leiutati mehaanilised kellad , kaob aja ideaalsus. Aja tunnetus muutub, ajalikkuse mõiste muutub kirjanduses valdavaks. Petrarca lõi endale ideaalse elu. Tema pöördumine maiselt armastusest pidi toimuma täpselt siis, kui ta saab 40, selle nimel ta isegi fabritseeris oma eluloo . Petrarca ei saa lahti kahest asjast – oma maisest armastusest ja kuulsusest . 1341. lasi ta end Roomas kroonida antiikse võidupärjaga. Kuulsus on ajalik. Samas kirjutab ta kirju tulevastele põlvedele. Filosoof peab mõtlema surma peale, mitte millelegi muule, seega projitseerima end ideaalsena.
Aeg on raha. Kui sul on igavik , on kõik ???????
Inimese muutumine ajas ja ruumis, oma koha ja rolli aktsepteerimine. Humanistid rõhutasid inimese tahet, mitte teadmisi. Rakendada, teha, muuta maailma.
Kristlikku kanoonilist õpetust hakati segama teiste õpetustega. Kristlus koos platonismiga. Kuna kreeka teoseid eriti ei tundnud.
Armastuse naudingut on kujutatud kui inimlikkuse ülimat ?????????????
Relatiivsuse mõiste ja rakendus ilmuvad ühes teoses, „ Raehärra “. ????????????????????? 1580.-ndad. Montegne???? Mitte mis on asjad, vaid mis on arvamused neist asjadest? Arvamused saavad ja peavad olema erinevad. Tema ideed on introspektiivsed. Kirjutades asjadest ja nende kohta käivast kirjutab ta ka endast.
Kaupmeeste kroonikad ja päevaraamatud – keskaegne autobiograafia . Keskajal oli endast rääkimine ???
Hull on ideaalsest keskaja kirjandusest välja tõrjutud. Muid hulle kui pühakud ei ole, nemadki on vabastatud süsteemi lõhkuvast funktsioonist.
Naeru kätte suremine, nagu Luigi Pulci romaanis, on seotud uue korra tekkimisega kaoses.
Karnevali kehast võib rääkida kui kollektiivsest dionüüsia kehast ja kiriklikust kui kollektiivsest apolloonia kehast.
„Don Quijote “ komöödia või mitte? Tema maailm on kõrvale kaldunud oma banaalsustega. D.Q. elab valel ajal vales kohas. Erinevad normid põrkuvad , selles peitub Cervante'i geniaalsus.
Erasmus „Encomium Moriae“ („ Narruse kiituseks“). Teekonnal kirjutatud, viide kiitusele Thomas Moriusele.
Shakespeare 'i „Tormi“ peetakse renessanssi kriisi parimaks väljenduseks.